Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali
Kriminaalasi
Ulf Thomas Berkelind süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 12. veebruari 2014. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitajad Prokurör
Ringkonnaprokurör Elle Keeman, kannatanu X X Elle Keeman
Süüdistatav
Ulf Thomas Berkelind elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxx isikukood: 35412150322 kodakondsus: Rootsi kodakondsus emakeel: rootsi keel haridus: kõrgharidus töökoht xxxxxxxxxxxxxxx xxxx Varem kriminaalkorras karistatud ei ole.
Kaitsja
Vandeadvokaat Rünno Roosmaa
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 12. veebruari 2014. a kohtuotsus Ulf Thomas Berkelind’i suhtes jätta muutmata.
2.
Jätta prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 108,00 eurot, jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 05. juunil 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ulf Thomas Berkelind on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 25.01.2012 a kella 11.05 paiku Pärnu maakonnas Audru vallas Tohvri tee 1 kinnistuskallasrada sulgevaid piirdeaedu ja võimalikke ehituskeelualale ehitatud kontrolliva ametikohustusi täitva xxxxxxxxxxxx X X käes olevast tahvelarvutist haaras kahe käega, millisest kinni hoides raputas tahvelarvutit, tekitades raputamisega X Xle füüsilist valu käte ja parema õla piirkonnas. Valust tingituna lasi X X tahvelarvutist lahti ja Ulf Thomas Berkelind viskas tahvelarvuti tee kõrval olevasse lumevalli. X X kandis keskkonnainspektori ametivormi vastava embleemiga õlal ja viibis keskkonnainspektsiooni embleemiga varustatud ametiauto läheduses kuriteo toimepanemise ajal 24.01.2012 a juba end keskkonnainspektorina, seega võimuesindajana Ulf Thomas Berkelind’ile tutvustanud. Seega pani Ulf Thomas Berkelind toime vägivallateo ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Maakohus kriminaalasja kohtuliku uurimise tulemusena mõistis Ulf Thomas Berkelind’a KarS § 274 lg 1 järgi õigeks.
3.Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas uuritud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatav sai aru, et kannatanu näol tegemist oli ametikohustusi täitva keskkonnainspektoriga, süüdistatav tõepoolest haaras ametniku käes olnud arvutist kinni ning tõmbas selle ära. Samas maakohus ei tuvastanud, et süüdistataval oleks füüsiline kontakt kannatanuga, pole tuvastatud löömist ega arvuti käest väljaväänamist, milline tegu oleks võimaldanud kaudse tahtluse tuvastamise. Maakohtu hinnangul süüdistatava tegevus piirdus arvuti ära tõmbamisele, mitte kannatanu suhtes vägivallateo toimepanemisele. Kohus ei tuvastanud isiku tegevuses subjektiivsest küljest vähemalt kaudset tahtlust ning sellest johtuvalt asus seisukohale, et süüdistatavale etteheidetav käitumine ei vasta KarS § 274 lg 1 koosseisulistele tunnustele.
ESITATUD APELLATSIOONID
4.Prokurör leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus eksis tõendite hindamisel, jättis osa tõendeid ja asjaolusid omavahel kõrvutamata, hindas tõendeid selektiivselt, millega oluliselt rikkus kriminaalmenetlusõiguse norme ning selle tulemusena ebaõigesti kohaldas materiaalõigust. KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav samuti muu valu tekitanud kehaline väärkohtlemine, mitte üksnes kohtu poolt loetletud löömine, käe väljaväänamine ja üldmõistena füüsiline kontakt. Süüdistuse kohaselt oli valu põhjustavaks tegevuseks raputamine, kuivõrd koosseis ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuse tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine, kuid kuna kohus tuvastas tõendite ekslikul hindamisel arvuti äratõmbamise, ei ole maakohus analüüsinud kannatanu ütlusi valu tekitamise osas. Riigikohus on märkinud (3-1-1-60-10), et valulävi on subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste
2(7)
puhul erineb. Kohus ei ole kohtuotsuses väljendanud seisukohta selles, kas on leidnud tuvastamist kannatanu poolt valu tundmine või mitte, mida aga tulnuks teha, kuivõrd Ulf Thomas Berkelindi on mõistetud õigeks põhjusel, et kohus ei tuvastanud subjektiivset külge isiku tegevuses. Seega, kohus olles eksinud tõendite hindamise põhimõtetes, jättes ebaseaduslikult süüdistatava vastuolulised ütlused tähelepanuta, jõudiski valele järeldusele arvuti ära tõmbamise osas. Selliselt hinnates kohtulikul uurimisel antud ütlusi ühekülgselt ning jättes need tõendina lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitles kohus tõendeid selektiivselt (31-1-92-11). Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine viitab aga ühekülgsele kohtulikule uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Eeltoodud puudused maakohtu otsuses on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Seetõttu on need rikkumised kogumis kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis tingib Pärnu Maakohtu otsuse tühistamise, sest see on endaga kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse. Maakohus lugedes süüdistatava ristküsitluses antud ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, ei saanud otsuse tegemisel tugineda süüdistatava ütlustele valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena ning kuna sellega kaasnes ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Pärnu Maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, kuna süüdistatav on mõistetud õigeks subjektiivse koosseisu puudumise tõttu, kuid samas ei ole kohtuotsusega tuvastatud kuriteosündmuse tegelikku aset leidmist. Samas lähtudes kolmeastmelisest deliktistruktuurist, siis mõistes isiku õigeks subjektiivse koosseisu puudumise tõttu, tuleb eeldada, et kohtualuse käitumises on kohus tuvastanud kuriteo objektiivse koosseisu. Kuivõrd kohus on lähtunud sellest, et tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse, on järgnevalt vaja kontrollida, kas kohus on materiaalõiguse normi kohaldanud õigesti lähtuvalt kohtuotsuses esitatud motiividest selle kohta miks ja millistele tõenditele rajas kohus selles osas oma otsuse. Kohtuotsuses lehekülg 6 on märgitud: „Kohtuliku uurimise käigus pole kohtule esitatud ühtegi tõendit, et Ulf Thomas Berkelind oleks soovinud veelgi enam oleks seadnud endale eesmärgiks vägivallateo X X suhtes“ ning „ ... ütluste pinnalt pole võimalik tuvastada, et süüdistataval oleks füüsiline kontakt kannatanuga, pole tuvastatud löömist ega arvuti käest väljaväänamist, milline tegu oleks võimaldanud kaudse tahtluse tuvastamise“. Samuti märgib kohus, et uuritud tõendite pinnalt pole võimalik kohtul tuvastada tahtmiskomponenti, mis viitaks subjektiivsest küljest tahtlusele ja et: „selleks annab aluse süüdistatava käitumise analüüs sündmuse eelnenud ja järgneval ajal, mis aitas kohtul tuvastada isiku käitumist teo toimepanemise ajal. Süüdistatav oli ärritunud /.../ samas peale tahvelarvuti viskamist lumehange /.../ lahkus viisakalt“. Seega kohus on jätnud täielikult kõrvale tunnistaja ja kannatanu ütlused selle kohta, milline tegu reaalselt aset leidis ning asunud tahtluse puudumist sisustama sellega, et süüdistatav lahkus viisakalt, samas tunnistades, et eelnevalt oli ta ärritunud. Kohtupraktikas on märgitud, et toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga ning subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Käesoleval juhul on tunnistaja ja kannatanud detailselt kirjeldanud aset leidnud sündmust ja süüdistatava käitumist nii enne kui pärast ja kus oli enamat kui üksnes kohtu poolt märgitud viisakas lahkumine. Viidatud üksikasjalike kokkulangevate ütluste
3(7)
tõelevastavuses pole vähimatki alust kahelda ning ka kohus ei ole tunnistanud kohtulikul uurimisel antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Selliselt esitati kohtule tõendid teo objektiivse avaldamise kohta, mida aga kohus arvestanud ei ole, kuivõrd lähtus süüdistatava esitatud kaitseversioonist. Arvestades, et kohtule esitati tõendid objektiivselt avaldunud teost, on vajalik lahendada küsimus, kas kannatanule põhjustatud valu on hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Maakohtus leidis tuvastamist, et Ulf Thomas Berkelind on isik, kes oli füüsiliselt tugevam u 2 meetrit pikk meesterahvas. Seega kui selline füüsilist ülekaalu omav isik tõmbab tugevalt enda poole eset, mida teine isik kinni hoiab, tekitab see kinnihoidjale paratamatult valu. Kusjuures ei olnud tegemist üksnes tahvelarvuti kinnihaaramisega, vaid mitmel korral tugevalt tõmbamisega, mida kirjeldati kui jõulist raputamist, kus kannatanu keha vappus kaasa. Tavalise elukogemuse tasemel möönab isik sellises olukorras kinnihoidjale valu tekitamist. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta seda, et süüdistatav oli algusest peale agressiivne ja ähvardava hoiakuga. Hinnates teo objektiivset avaldumist, on käesoleval juhul valu kui tagajärg igale keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale reaalsena tunduv. Seda, et see nii oli, kinnitas ka kõrval olnud tunnistaja, kuid kelle ütlustele kohus ei ole tähelepanu pööranud ega neid hinnanud KrMS § 61 kohaselt. KarS § 274 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab kaudsest tahtlusest. Käesolevas asjas on tunnistaja ja kannatanu ütlustest nähtuvalt võimalik läbi objektiivsete asjaolude hinnata isiku tahtlust. Kohtulikul uurimisel sai kinnitust, et Ulf Thomas Berkelind oli lahkumas, kui äkitselt pöördus tagasi ning hakkas kannatanu käes olnud arvutit jõuliselt ja tugevalt ära kiskuma, pannes intensiivse raputamisega vappuma kogu kannatanu keha kuni arvuti kättesaamiseni. Siit nähtuvad objektiivsed ründe asjaolud, mis kinnitavad, et Ulf Thomas Berkelind tundis ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Arvestades seda, et tavalise elukogemuse tasemel möönab isik sellises olukorras kinnihoidjale vähemalt valu tekitamist, on tuvastatud süüdistatava käitumises kaudne tahtlus, kuivõrd Ulf Thomas Berkelind pidi talle teadaolevate (ja ka nähtavate) asjaolude pinnalt võimalikuks pidama, et selline käitumine, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav, toob endaga kaasa tagajärje (ehk tema tegu põhjustab valu) ning ta soostus selle saabumisega. Kui süüdistatav oleks soovinud või lootnud tagajärje mittesaabumisele, poleks ta tagasi pöördunud ega kannatanut sellisel viisil kohelnud. Kohtupraktikas on märgitud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Pole usutav, et Ulf Thomas Berkelind ei kujutanud endale tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo (arvuti äravõtmist kannatanut tugevasti raputades) ja saabuva tagajärje (valu tekitamise) vahel. Käesoleval juhul on võimalik kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal jaatada, kuna kirjeldatud käitumise puhul on tavalise elukogemusega inimesel alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua tagajärgi, kusjuures Ulf Thomas Berkelind kiitis tagajärje heaks, s.t soostus sellega (seda mööndes). Prokurör on seisukohal, et eeltoodust lähtuvalt kinnitavad uuritud tõendid, et Ulf Thomas Berkelind pani KarS § 274 lg 1 sätestatud teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest raputades kannatanut aktiivselt, korduvalt ja jõuliselt enda kehalist ülekaalu ära kasutades möönab isik mistahes tagajärge, sh valu tekitamist ning sellisel juhul paneb isik vägivallateo toime kaudse tahtlusega. Kohtu vastupidine väide on tingitud kohtulikul uurimisel tehtud veast tõendi hindamisel. Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu 12.02.2014.a otsus täies ulatuses Ulf Thomas Berkelind õigeksmõistmises ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada Ulf Thomas Berkelind süüdi KarS § 274 lg 1 järgi, ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 300 päevamäära summas 960 eurot.
4(7)
5.Kannatanu vaidlustab Pärnu Maakohtu 12.02.2014 kohtuotsuse Ulf Thomas Berkelindi õigeksmõistmises kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kannatanu ei nõustu kohtu poolt tehtud järeldustega. Kohtumenetluse käigus tunnistaja Kaie Sakala kirjeldas detailselt, kuidas toimus tema ja kannatanu kohtumine süüdistatavaga nii 24. kui 25. jaanuaril 2012. aastal. Kaie Sakala kirjeldas, kuidas raevunud Ulf Thomas Berkelind tormas kannatanu juurde, haaras kannatanu käes olnud tahvelarvutist kinni ja raputas sellise jõuga, et kannatanu rappus kogu kehaga sellele kaasa, kuni lasi lahti. Peale tahvelarvuti kannatanu käest kätte saamist süüdistatav lahkus. Sama detailselt kirjeldas juhtunut kannatanu. Lisaks kirjeldas kannatanu, et ründe ajal, kui süüdistatav tahvelarvutist haaras ja teda raputas, tundis ta käe ja õla piirkonnas sellist valu, mis ei võimaldanud tal enam kauem kinni hoida ning ta oli sunnitud eseme lahti laskma. Nii kannatanu kui tunnistaja Sakala ütlused ühtivad toimunu osas kõigis üksikasjades. Ka selles, et peale tahvelarvuti kannatanu käest ära rebimist viskas ta selle eemale ning lahkus rahunenult. Süüdistatav Ulf Thomas Berkelind andis kohtus ütlusi, mis ei sisaldanud detaile, tema antud ütlused sisaldasid vastuolusid ning kõik süüdistatava poolt esitatud faktiväited lükati kohtumenetluses tunnistajate ja kannatanu ütlustega ümber. Seega saab tunnistaja Sakala ja kannatanu ütluste põhjal järeldada, et ründe eesmärk ei olnud mitte tahvelarvuti, vaid oma viha välja valamine kannatanu peale ning kannatanule oma füüsilise üleoleku näitamine. Selline käitumine ei saa toimud nn „kogemata“, vaid tegemist on vähemalt kaudse tahtlusega nii teo kui tagajärje suhtes. Keskmine inimene saab aru, et kui füüsiliselt tugevam inimene teist inimest raputab, võib see suure tõenäosusega teisele valu põhjustada. Apellant samuti palub tühistada Pärnu Maakohtu 12.02.2014 otsus Ulf Thomas Berkelindi õigeksmõistmises ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada Ulf Thomas Berkelind süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja mõista talle maakohtus prokuröri poolt taotletud karistus. SÜÜDISTATAVA KAITSJA VASTUS ESITATUD APELLATSIOONIDELE
6.Süüdistatava kaitsja leidis apellatsioonidele esitatud vastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri ning kannatanu apellatsioonid rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et prokuröri ja kannatanu seisukohad kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 7.1 Kohtukolleegium esmalt sedastab, et käesolevas kaasuses puudub vaidlus selles, et süüdistatav Ulf Thomas Berkelind, kes oli ärritunud keskkonnainspektorite viibimisest oma kinnistul, lähenes keskkonnainspektor X Xle, haaras viimase käes olevast tahvelarvutist, millisest kinni hoides raputas tahvelarvutit. Selle tulemusena süüdistuse kohaselt tekitas süüdistatav raputamisega X Xle füüsilist valu käte ja parema õla piirkonnas ning valust tingituna lasi X X tahvelarvutist lahti ja Ulf Thomas Berkelind viskas tahvelarvuti tee kõrval olevasse lumevalli. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on tuvastanud, et süüdistatav sai aru, et kannatanu näol oli tegemist ametikohustusi täitva keskkonnainspektoriga ning selles osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole.
5(7)
7.2.Prokurör märgib, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, kui ei jätnud tõendi kogumist kõrvale süüdistatava ütlused tervikuna, tunnistades mitme asjaolu osas tema ütlused ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegium esmalt osundab, et Riigikohus on irdunud varasemast jäigast praktikast süüdistatava ütlustes vastuolude ilmnemisel nende tõendikogumist tervikuna kõrvale jätmise vajalikkuse osas. Riigikohus asus seisukohale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. (RKKK nr 3-1-1-131-13). Käesolevas kaasuses ei ole aga keegi menetlusosalistest taotlenudki Ulf Thomas Berkelind’i eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks. Süüdistatav ei eitagi fakti, et ta tõmbas kannatanu käest arvuti ära ning see kukkus lumevalli. Tema ütlused ei riimu kannatanu ja tunnistaja ütlustega osas, mitu korda arvuti oli tema poolt tõmmatud. Seetõttu puudus maakohtul vajadus jätta süüdistatava ütlused tervikuna tõendikogumist kõrvale, arvestades asjaolu, et süüdistatav ise tunnistas arvuti äratõmbamist kannatanu käest.
7.3.Vastuseks prokuröri apellatsioonis toodud etteheitele, et maakohus enne objektiivse süüteokoosseisu tuvastamist asus hindama süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid, kohtukolleegium märgib, et maakohtu otsusest on tegelikult jälgitav, et maakohus soostus süüdistuses toodud süüteokooseisu objektiivsete tunnustega KarS § 121 järgi, nimelt, et süüdistatav haaras X X käes olevast tahvelarvutist, millisest kinni hoides raputas tahvelarvutit. Küsimus on vaid selles, kas kannatanul valu on ka reaalselt tekkinud ning kas süüdistatav pidi möönma, et sellise tegevusega tekitab ta kannatanule valu. Maakohus soostus ka riikliku süüdistaja seisukohaga, et Ulf Thomas Berkelind’iga oli tegemist isikuga, kes on füüsiliselt tugevam X X’ist ning arvuti äratõmbamine toimus, mida tunnistavad kõik osapooled.
7.4.Kohtukolleegium märgib, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Olukorras, kus füüsiliselt tugevam süüdistatav asub ametiülesandeid täitva isiku käest haarama viimase töövahendit, mille eest kannatanu on ka materiaalselt vastutav, on põhjendatud eeldada, et ametiisik ei luba süüdistataval seda teha ilma vähemalt minimaalse vastupanuta. Antud olukorras kannatanu poolt arvuti enda käes hoidmine selle raputamise käigus ei ole kannatanule etteheidetav. Nii kannatanu, kui ka tunnistaja Kaie Sakala seletasid kohtuistungil, et kannatanu hoidis arvutit tugeva raputamise käigus nii kaua, kuni oli sunnitud selle lahti laskma. Kannatanu ütlustest nähtub samuti, et süüdistatav enne arvutist kinni haaramist ka hoiatas, et nüüd võtab ta kannatanult arvuti käest ära. (lk 83). Sellele järgnes kannatanu seisukohalt soovimatu vahendlik kehaline kohtakt, mille tulemusena kannatanu väidetavalt tundis valu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada varasemale Riigikohtu seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-11-60-10, p 16). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. (RKKK nr 3-1-1-50-13, p.12) Käesoleva kaasuse kontekstis süüdistatav raputas kannatanu käes olnud arvutit, kuni kannatanu selle käest lahti lasi. Nimetatud ilmastikukindel arvuti eeluurimisel asitõendina vaadeldud ei olnud, kuid kriminaalasja materjalides olevast arvuti fotost on järeldatav, et tegemist on sileda pinnaga
6(7)
ilma käepidemeteta arvutiga (lk 54). Olukorras, kus üks isik hoiab sarnast eset kinni, teine aga raputab või tõmbab seda endale saamise eesmärgil, ei saa kohtukolleegiumi veendumusel valu tekkimist käsitleda sellise teo tüüpilise tagajärjena. Kohtukolleegium möönab, et kui arvuti oleks mingil moel ühendatud kannatanu käe külge, arvuti oleks varustatud mingi käepidemega ja kannatanu oleks sellest kinni hoidnud, oleks objektiivne teopilt olnud võrreldes praeguse kaasusega erinev, mis lubaks rääkida muust kehalisest väärkohtlemisest, mis tekitas valu. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et käesolevas kaasuses kannatanu käe väänamist, selle arvuti külge kinni jäämist pole tuvastatud. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas olukorras saab rääkida üksnes füüsilise jõu tunnetusest, kus eseme saab enda kätte tugevam pool, kui vastaspoolel jõud otsa saab. Kohtukolleegium möönab, et jõu otsa saamise tunne on küll käsitletav ebameeldiva aistinguna, kuid sellega ei kaasne ei tegelikult ega potentsiaalselt kudede kahjustamist. Sellest tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et süüdistatava tegevust ei saa objektiivselt käsitleda muu kehalise väärkohtlemisena, mis põhjustaks valu.
7.5.Maakohus on väga põhjalikult analüüsinud ka süüteo subjektiivset külge ning jõudis põhjendatud veendumusele, et süüdistatav ei möönnud, et oma tegevusega võib põhjustada kannatanule valu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium lisab, et süüdistatava tahe oli suunatud mitte kannatanule tervisekahjustuse või valu tekitamisele, vaid üksnes oma üleoleku näitamisele, mis ei ole küll normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav, kuid ei ole kriminaalkorras karistatav.
8.Süüdistatava Ulf Thomas Berkelind’i kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 108,00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 - 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KrMS § 185 lg 2 lause 2 kohaselt, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Käesolevas asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse prokuröri apellatsiooni alusel muutmata, seega apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud kannab riik.
9.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 14. veebruari 2014 otsuse Ulf Thomas Berkelind’i suhtes muutmata ja prokuröri ning kannatanu apellatsioonid rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Orvi Tali
Ivi Kesküla
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.