1-14-4090/3 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

5.Riigiprokuratuuri põhjendused J. Kuklase esindaja kaebuse läbivaatamata jätmisel olid kokkuvõtlikult alljärgmised. 5.1 Riigiprokuratuur märkis, et KrMS § 207 lg 2 kohaselt võib vaid kannatanu esitada Riigiprokuratuuri kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise peale. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Edasi asus Riigiprokuratuur seisukohale, et OÜ XXX OÜ (lõppenud) endisel osanikul J. Kuklasel puudub õigus kriminaalmenetluse lõpetamist vaidlustada, kuna nimetatud õigus on omistatav ainult kannatanule. Antud juhul puudub OÜ XXX OÜ (lõppenud) nii kahtlustatav A.U. i kui ka kannatanu J. Kuklase näol ning seetõttu puudub seaduslik alus esitatud kaebust sisuliselt läbi vaadata. J. Kuklane ei ole uuritavas kriminaalasjas füüsilisest isikust kannatanu, kuna talle ei ole ülalmärgitud tegudega kahju tekitatud. Kaebusest ei nähtu, millist kahju, milles temale tekitatud kahju väljendub ja mis ulatuses on ta on seda kandnud. J. Kuklase ei klassifitseeru ka nn laiendatud kannatanute ringi. Kõik oletatavad kahjud on kandnud juriidiline isik OÜ XXX, milline on lõppenud. 5.2 Riigiprokurör selgitas lisaks, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrust on õigustatud õiguskaitseasutustele esitama kõik isikud vastava aluse ja ajendi olemasolul, vastu võetud menetlusotsust, sh kriminaalmenetluse lõpetamist, on õigustatud edasi kaebama vaid kannatanu. Antud juhul on aga tegemist kriminaalmenetluse lõpetamise staadiumiga, st KrMS § 207 lg 2 juhtumiga. Ka KrMS § 207 kommentaarid rõhutavad, et süüdistuskaebeõigus on vaid kannatanul (kommentaar 2.1, 2.2, 3). Kommentaar 6 selgitab üheselt, et kui tegemist ei ole kannatanuga, tuleb kaebus jätta määrusega läbi vaatamata. Samal seisukohal on ka Riigikohus oma lahendis RKKK 3-11-10-05 (mutatis mutandis). Kaebuses esitatud taotluste sisu

6.J. Kuklase esindaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja soovib, et Tartu Ringkonnakohus kas kohustaks Riigiprokuratuuri esitatud kaebust sisuliselt lahendama või vaataks tema kaebuse läbi ise ja kohustaks Lõuna prefektuuri kriminaalmenetlust jätkama. 6.1 J. Kuklane ei nõustu riigiprokuröri seisukohaga kaebeõiguse puudumisest. Kohtupraktikas on korduvalt jaatatud juhatuse liikme isikliku vastutust deliktiõiguse alusel nt äriühingu võlausaldajate ees (Riigikohtu 25.02.2013 lahend nr 3-2-1-188-12 ja 31.03.2010 lahend nr 3-2-1-7-10). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-7-10 jaatanud juhatuse liikme vastutust ka muude kolmandate isikute ees peale võlausaldajate. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-7-10 on Riigikohus käsitlenud juhtorgani liikme vastutust ka osaniku/aktsionäri ees ja vastutuse võimalust põhimõtteliselt jaatanud mh deliktiõiguslikul alusel. Antud juhul on A.U. OÜ XXX osaniku ja juhatuse liikmena teinud toiminguid, mis vähendas J. Kuklasele kuulunud OÜ XXX osa väärtust, millega vähenes J. Kuklase isiklik varaline sfäär. Nimetatud kahju tekkimist on Riigikohus pidanud võimalikuks oma 31.03.2010 otsuses nr 3-2-1-7-10 p-s 40: “Kolleegiumi arvates saab hageja kahjuks seega olla temale kuuluvate AS Pere Leib aktsiate väärtuse vähenemine, kui see toimus kostjate käitumise tulemusena. Kahju hindamiseks tuleb VÕS § 127 lg 1 järgi kindlaks teha hageja aktsiate väärtus enne väidetavat kahju tekitamist (aktsiaseltside ühinemise jõustumist registrisse kandmisest) ja võrrelda seda aktsiate praeguse väärtusega.” Isiku vara vähenemine on kindlasti selle isiku otsene kahju ning isik on seetõttu kannatanu kriminaalõiguslikus mõttes. Riigiprokuröri kontseptsiooni järgi tuleks pidada isiku vara äriühingus peremehetuks varaks ja sellisele varale kahju tekitamine ei peaks üldse tooma tagajärgi, eriti kriminaalõiguslikus mõttes. Ülaltoodud alusel peab J. Kuklane end kannatanuks koos sellest tulenevate kannatanu õigustega, millede hulka kuulub kaebeõigus. 6.2 Edasi esitas J. Kuklase esindaja omapoolsed seisukohad, põhjendamaks kriminaalmenetluse jätkamise vajalikkust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused -2-

9.KrMS § 207 lg 2 sätestab, et kannatanu võib esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu kas füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. 9.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et isiku enda arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks. Menetluslikult saab isik kannatanuks menetleja otsustuse tulemina (sõltumata sellest, kas isik ise end kannatanuks peab). Kriminaalasi nr 112060104933 algatati KarS § 201 lg 2 p 2 tunnustel selles, et OÜ XXX juhatuse liige A.U. võõrandas 13.08.2009 äriühingule kuulunud kolm kinnistut XXXX OÜ-le, millega tekitas XXX OÜle suure varalise kahju. Kriminaalmenetluses J. Kuklasel kannatanu menetlusstaatust ei olnud. Seega on tegemist olukorraga, kus J. Kuklane peab end kriminaalasjas kannatanuks, kuid menetleja ei ole teda sellena menetlusse kaasanud. 9.2 Apellatsioonikohus on seisukohal, et kuivõrd J. Kuklane peab end kriminaalasjas kannatanuks, siis tuleb talle kaebeõigus Lõuna prefektuuri koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale siiski tagada. Seejuures tugineb ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2011 lahendis nr 3-1-1-97-10 väljendatud alljärgmisele seisukohale: „Isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei ole otsesõnu lahendatud küsimust, kas isik, kes enda hinnangul on kuriteos kannatanu, võib taotleda kohtulikku kaitset ka siis, kui kohtueelne menetleja keeldub teda kannatanuna kaasamast toimuvasse kriminaalmenetlusse. Põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 valguses tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Seejuures asub kolleegium KrMS § 2 p-le 4 tuginedes seisukohale, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.“ 9.2.1 Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium mitmetes lahendites väljendanud seisukohta, et kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus (RKKK 3-1-1-134-04, 3-1-1-40-05, 3-1-1-42-05, 3-1-1-148-05). 9.2.2 Apellatsioonikohus leiab Riigikohtu eeltoodud seisukohti arvesse võttes, et Riigiprokuratuur jättis ebaõigesti J. Kuklase esindaja esitatud kaebuse läbi vaatamata. 9.3 Tartu Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et antud kriminaalasjas on kriminaalmenetlus lõpetatud varemgi, s.o Lõuna prefektuuri 24.08.2012 määrusega. Nimetatud lahendi vaidlustas J. Kuklane oma esindaja S. Malmbergi vahendusel ja siis vaatas Riigiprokuratuur -3-