F.F-i ja Ago Laanejõe süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3, § 203 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 18. märtsi 2014 otsus
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatava F.F-i kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja süüdistatava Ago Laanejõe kaitsja vandeadvokaat Marina Valge
Prokurör
Ringkonnaprokurör Milvi Väin F.F isikukood XXX; elukoht: XXX; õppeasutus: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 30.07.2013
Süüdistatavad
Kaitsjad
Ago Laanejõe isikukood 39302046518; elukoht: XXX; õppeasutus: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 30.07.2013 Vandeadvokaadid Rein Napa ja Marina Valge
RESOLUTSIOON:
1.Tartu Maakohtu 18. märtsi 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-11286 jätta muutmata.
Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3.Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa kasuks 180 eurot, sealhulgas käibemaks 30 eurot, vandeadvokaat Rein Napa poolt süüdistatav F.F-ile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Advokaadibüroole välja makstud õigusabitasu jätta F.F-i , temal piisavate vahendite puudumisel kuni tema täisealiseks saamiseni tema seadusliku esindaja Jane F.F-i kanda.
4.Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga kasuks 180 eurot, sealhulgas käibemaks 30 eurot, vandeadvokaat Marina Valge poolt süüdistatav Ago Laanejõele apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Advokaadibüroole välja makstud õigusabitasu jätta Ago Laanejõe kanda.
5.Kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number, isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).
6.Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 3. juunil 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 4. juunist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 4. juunist 2014. Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Maakohtu 18.03.2014 otsusega tunnistati F.F ja Ago Laanejõe süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 203 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti F.F-ile liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud vangistust ja A. Laanejõele 1 aasta 4 kuud vangistus. Karistusi ei pööratud KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel täielikult täitmisele 2 aastase katseajaga.
1.1.F.F ja A. Laanejõe tunnistati süüdi selles, et nad tungisid 13.07.2013 grupis koos M.R. i ja O.P. iga valdaja, Tõrva Linnavalitsuse, tahte vastaselt ebaseaduslikult, Ago Laanejõe poolt jalaga lahtilöödud lukustatud rauduksest sisse Tõrva linnas Tõrva Tantsumäel asuvasse vabaõhulava hoone tagaruumidesse, kus kella 23.45 paiku süütas A. Laanejõe põlema vabaõhulava vasakul pool olevas tagaruumis põrandapesuharja ning F.F viskas tagaruumis olnud puidust laua ja toolid tulle, mille tagajärjel süttis vabaõhulava katus ja puidust põrand. Tulekahju tagajärjel hävis hoone katus ja põrand täielikult, kahjustada said hoone muud
konstruktsioonid ja hävis ruumides olnud vara, millega tekitati Tõrva Linnavalitsusele oluline kahju 9530,76 eurot.
2.Maakohtu otsusega rahuldati osaliselt Tõrva Linnavalitsuse tsiviilhagi 43 266,96 eurot ning VÕS § 1043 alusel mõisteti F.F-ilt , temal piisavate vahendite puudumisel kuni süüdistatava täisealiseks saamiseni tema seaduslikult esindajalt J. F.F-ilt, ja A. Laanejõelt solidaarselt välja 34 274,40 eurot Tõrva Linnavalitsuse kasuks.
2.1.Tsiviilhagi kohaselt oli Tõrva linnale põlenguga tekitatud kahju järgmine: hoone ehituslik taastamine 41 744,40 eurot, hoone elektritööd 3 218,40 eurot, põlenud hoone likvideerimine 4380 eurot ja laululava põlengus hävinud elektrivälisvõrgu taastamistööd 2 071,87 eurot, kokku 51 414,67 eurot (I kd lk 44). Nimetatud kahjusummast arvestas Tõrva Linnavalitsus maha laululava taastamiseks tehtud annetused, mis seisuga 16.09.2013 olid summas 8 147,71 eurot (I kd lk 45). Eeltoodu alusel palus Tõrva linn süüdistatavatelt välja mõista 43 266,96 eurot.
2.2.Maakohus rahuldas täielikult Tõrva Linnavalitsuse nõude põlenud hoone likvideerimiseks tehtud kulutuste (4380 eurot - I kd lk 48) ja elektrivälisvõrgu taastamistööde maksumuse (2071,87 eurot - I kd lk 49) osas, s.o kokku summas 6451,87 eurot.
2.3.Nõude lava taastamistöö maksumuse (41 744,40 eurot - I kd lk 46) ja hoone elektritööde maksumuse (3 218,40 eurot - I kd lk 47) hüvitamiseks rahuldas maakohus osaliselt.
2.3.1.Tõrva Linnavalitsus sai Tantsumäe vabaõhulava kompleksi Tõrva Linnavolikogu otsusega 01.09.1998 Munitsipaalettevõttelt Riiska algmaksumusega 31,27 eurot. Edaspidi tehti vabaõhulavale järgmisi parendusi: lava ja katuse remont 30.04.2008 soetusmaksumus 4 529,90 eurot (seisuga 31.07.2013 jääkmaksumus 3 340,77 eurot), lava rekonstrueerimine 29.12.2008 soetusmaksumus 11 404,15 eurot (seisuga 31.07.2013 jääkmaksumus 6 177,22 eurot). Seega oli 31.07.2013 seisuga põlenud laululava jääkmaksumuseks 9 530,76 eurot. Tegemist on raamatupidamises arvel oleva väärtusega, millest on maha arvestatud allesjäänud vara.
2.3.2.Tantsumäe laululava ei olnud 13.07.2013 seisuga uusehitis, vaid oli juba olemasoleva ehitisena Tõrva linna omandisse üle antud 1998. aastal ning seejärel olnud aktiivses kasutuses. Juba aastaid kasutuses olnud ehitist ei saa pidada samaväärseks täiesti uue ning alles ehitatava objektiga, kuigi nende funktsioon võib kattuda. VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt tuleb olulist väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Eeltoodu alusel oli kohtu hinnangul mõistlik vähendada hüvitamisele kuuluvat kahjusummat. Samas ei saa kahjuhüvitise vähendamine olla kuigi suur, sest kannatanu esindajate ütluste (I kd lk 104) ning põhivara kaardi andmetega (I kd lk 54) on tõendatud, et pärast laululava omandamist on Tõrva linn hoidnud selle sobivas korras ürituste pidamiseks ning teinud sellesse 2008. aastal rahalisi investeeringuid lava ja katuse remondi ning lava rekonstrueerimise kujul, kokku soetusmaksumusega 15 934,05 eurot. Samuti tuleb arvestada VÕS § 132 kandvat ideed, milleks on kaitsta mitte kahjustatud isiku vara väärtust, vaid vara koosseisu säilimist.
2.3.3.Arvestades kõike eeltoodut oli maakohus seisukohal, et VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt on mõistlik vähendada hüvitamisele kuuluvat kahjusummat 20% võrra. Seega vähendas kohus hüvitamisele kuuluvat kahjusummat 8 992,56 euro võrra (41 744,40 + 3218,40 = 44 962,80; 44 962,80 x 0,2 = 8 992,56). Eelnevast järeldub, et hüvitamisele kuuluv taastamistööde maksumus on 35 970,24 eurot (44 962,80 – 8 992,56 = 35 970,24). Kannatanu on esitanud kohtule õiendi selle kohta, et Tõrva Linnavalitsusele on laekunud Tõrva Tantsumäe laululava taastamiseks 8 147,71 eurot (I kd lk 45). Nimetatud summa on kannatanu kahjunõudest maha arvestanud. Seetõttu arvestas ka kohus 8 147,71 eurot kahjuhüvitisest maha. Seega kuulub VÕS § 132 lg 1 alusel väljamõistmisele 27 822,53 eurot (35 970,24 – 8 147,71 = 27 822,53).
Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid F.F-i ja A. Laanejõe kaitsjad.
3.1.Vandeadvokaat Rein Napa palub tühistada Tartu Maakohtu 18. märtsi 2014 otsus tsiviilhagi osas ja teha uus kohtuotsus, millega rahuldada kannatanu Tõrva Linnavalitsuse tsiviilhagi osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõista F.F-ilt, temal piisavate vahendite puudumisel kuni tema täisealiseks saamiseni tema seaduslikult esindajalt J. F.F-ilt, ja A. Laanejõelt solidaarselt välja 24 874,35 eurot Tõrva Linnavalitsuse kasuks.
3.1.1.Apellant on seisukohal, et laululava tegelikku ehitusaega ja selle aastatepikkust aktiivset kasutamist arvestades oli lava peaaegu täielikult amortiseerunud ja tema tegelik väärtus hävimisel vastas bilansijärgsele jääkmaksumusele 9 530,76 eurot. Põhjendatud oleks vähendada hüvitamisele kuuluvat kahjusummat enam kui 20%, sest asja väärtus oli kahjustamise hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud. Apellatsioonis taotletakse uue kohtuotsusega hüvitamisele kuuluva kahjusumma vähendamist 40%, s.o 17 985,12 euro võrra. Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleks kahjuhüvitisest maha arvata ka Tõrva Linnavalitsusele laululava taastamiseks laekunud 8 555,20 eurot. Seega oleks mõistlik kahjuhüvitis lava taastamistööde ja hoone elektritööde eest 18 422,48 eurot, millele lisanduks veel põlengu tagajärgede likvideerimise eest 6 451,87 eurot, s.o kokku 24 874,35 eurot.
3.2.Vandeadvokaat Marina Valge palub tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi suhtes osas, mis puudutab kannatanu nõuet laululava ehitusliku taastamise ja hoone elektritööde maksumuse väljamõistmiseks.
3.2.1.Apellatsioonis leitakse, et selgusetuks jääb, miks pidas maakohus vajalikuks vähendada kahjuhüvitist lava taastamistööde ja hoone elektritööde eest just 20%. Kaitsja hinnangul on selline protsent ebamõistlikult väike. Apellant on nõus hüvitama üksnes laululava jääkmaksumuse eeldusel, et selle täpne hind on määratletud ekspertide poolt, mitte ei baseeru kohtupoolsetel oletusel. Kaitsja on arvamusel, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kuna jättis analüüsimata elektritööde maksumuse (3218,40 eurot) päritolu ja põhjendatuse.
4.Tartu Ringkonnakohtu 13.05.2014 määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele õigus edastada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti esitatud apellatsioonide osas kuni 27.05.2014.
5.20.05.2014 edastas kohtule kirjaliku seisukoha ringkonnaprokurör Milvi Väin, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata. Prokurör leiab, et kohus on õigesti võtnud arvesse kahjustatud vara amortiseerumist ja otsustanud tsiviilhagi rahuldamise ulatuse.
6.27.05.2014 saatis kohtule enda kirjalikud seisukohad esitatud apellatsioonide osas Tõrva linna esindaja linnapea M.R. , kes palub jätta Tartu Maakohtu 18.03.2014 otsus muutmata ja apellatsioonikaebused rahuldamata.
6.1.Kuigi Tõrva laululava ei olnud uusehitis, oli see enne põlengut heas seisukorras ning seda kasutati aktiivselt suviste kultuuriürituste korraldamiseks. Tõrva Linnavalitsus ei oleks ise uut laululava rajama hakanud, kuna olemasolev objekt oli jooksvalt heas korras hoitud ja ürituste korraldamiseks sobiv. Samuti ei oma uus ehitatav samaväärne laululava Tõrva linna jaoks suuremat väärtust kui hävinud objekt, sest selle kasutusvõimalused ja otstarve on sama. Uue laululava ehitamisel on tegemist nn. pealesunnitud rikastumisega (vt ka RKTKo nr 3-21-115-04). Kannatanu suhtes ei ole õiglane hüvitise vähendamine olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida.
Ehkki on vaieldav, kas antud juhul kahjuhüvitise vähendamine on üldse põhjendatud, leiab Tõrva Linnavalitsus siiski, et kohus on kahjuhüvitise määramisel mõistlikult võtnud arvesse asjaolu, et vana hävinud asja väärtus oli uue asja omandamiseks vajalikust summast väiksem ja vähendanud seetõttu hüvitamisele kuuluvat kahjusummat 20% võrra. Hüvitamisele kuuluva kahju summa vähendamine suuremas ulatuses tekitaks olukorra, kus kannatanu jääb halvemasse olukorda, kui ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
6.2.Laululava jääkmaksumus ei saa kuidagi olla hüvitamisele kuuluvaks lõppsummaks, kuna VÕS § 132 kandvaks ideeks on kaitsta mitte kahjustatud isiku vara väärtust vaid vara koosseisu säilimist. Kohus ei saa luua praktikat, kus süüdistatavate õigusvastaste tegudega tekitatud kahju tõttu jääks kannatanu ebaõiglasesse olukorda ning peaks ebamõistlikult suures ulatuses kandma lisakulusid seoses uue laululava ehitamisega.
6.3.Hoone vajalike elektritööde maksumuse tõendamiseks on Tõrva Linnavalitsus esitanud AS Tõrva Elekter 18.07.2013 hinnapakkumise maksumusega 3218,40 eurot. Tõrva Linnavalitsusele jääb arusaamatuks apellandi väide, et kohus ei ole selgitanud nimetatud summa päritolu, kuna tegemist on vastavat pädevust omava firma kalkulatsiooniga. Süüdistatavad ei ole esitanud kohtule alternatiivseid hinnapakkumisi.
6.4.Linn ei nõustu apellandiga, et kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleks kahjuhüvitisest maha arvata ka Tõrva Linnavalitsusele laululava taastamiseks laekunud 8 555,20 eurot. Tõrva Linnavalitsus arvestas tsiviilhagi esitamisel oma nõudest maha seisuga 16.09.2013 laululava taastamiseks annetustena laekunud summa 8147,71 eurot. Annetajad ei pea kinni maksma süüdistatavate õigusvastaste tegudega tekitatud kahju. Asjaolu, et Tõrva Linnavalitsus annetatud summa kahju nõudest maha arvestas, on vastutulek süüdistatavatele. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonide ja prokuröri ning Tõrva linnavalitsuse kirjalike seisukohtadega, läbi vaadanud kohtutoimiku materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
8.Kriminaalkolleegium osundab menetluspraktikas kinnistunud arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 31-1-115-04, p 10). Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhistusega, peab kolleegium vajalikuks vastata apellatsioonidele vaid järgmist.
9.Käesolevas asjas on kaitsjad vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes tsiviilhagi puudutavas osas. Apellatsioonide kohaselt on maakohus VÕS § 132 lg 1 alusel põhjendamatult vähendanud kahjuhüvitist elektritööde (3218,40 eurot) ja hoone ehitusliku taastamise eest (41 744,40 eurot) üksnes 20% võrra ning kaitsjad leiavad, et hüvitist tuleks vähendada suuremas ulatuses.
10.VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
10.1.VÕS § 132 lg 1 mõistes on asi hävinud, kui selle taastamine ei ole enam võimalik. Seega on Tõrva vabaõhulava võlaõigusseaduse mõttes hävinud ning kahjuhüvitise mõistmisel tuleb lähtuda VÕS § 132 lg-st 1.
10.2.Hävinud laululava näol oli tegemist juba kasutatud asjaga ning seetõttu vähemväärtusliku asjaga, mida sellisel kujul turult omandada ei saa. Õige on aga maakohtu tähelepanek, et kuigi laululava on omandatud 1998. aastal ja pärast olnud aktiivses kasutuses, on Tõrva linn hoidnud vabaõhulava sobivas korras ürituste pidamiseks ning teinud sellesse rahalisi investeeringuid. Kui vana hävinud asja väärtus on uue samaväärse asja omandamise summast oluliselt väiksem, tuleb seda kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvesse võtta. Kusjuures mõistliku vähendamise ulatus on kohtu otsustada ning mõistlikkuse hindamisel tuleb eelkõige lähtuda VÕS § 132 lg 1 mõttest, milleks on kaitsta mitte kahjustatud isiku vara väärtust, vaid vara koosseisu säilimist. Kuna vabaõhulava oli kasutuskõlblik ja aktiivses kasutuses ning Tõrva linn tagas lava säilimise, tuleb kahjuhüvitise vähendamisel arvestada, et kuigi uue asja maksumus võib olla oluliselt suurem vana asja maksumusest, ei oma linna jaoks uus lava oluliselt suuremat väärtust kui vana. Maakohtu otsus kahjuhüvitise vähendamise protsendi kujunemise kohta on jälgitav ning ringkonnakohus leiab, et kahjuhüvitise vähendamine 20% võrra on mõistlik.
10.3.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahjuhüvitise liigne vähendamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga, kuna kahjustatud isikul puuduks siis võimalus taastada lava selle otstarbepäraseks kasutamiseks vajalikul kujul. Samal põhjusel ei ole õigustatud ka üksnes hävinenud laululava jääkmaksumuse tasumine, sest see halvendaks oluliselt kannatanu olukorda võrreldes asja hävimise eelse olukorraga. Kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb eelkõige arvestada kahjustatud isiku, s.o Tõva linna huvidega ja asetada ta olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oli enne, kui vabaõhulava hävis. Kolleegium nõustub Tõrva Linnavalitsuse seisukohaga, et kannatanu suhtes ei ole õiglane hüvitise täiendav vähendamine olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida.
11.Ringkonnakohus ei leia, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata Tõrva Linnavalitsusele täiendav annetuste teel laekunud summa. Annetused on tehtud selleks, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalik taastada linlastele oluline vabaõhulava, mitte selleks, et katta süüdistatavate poolt kannatanule maksmisele kuuluvat kahjuhüvitist. Linnale tehtud annetusi tuleb lugeda Tõrva Linnavalitsuse rahalisteks vahenditeks, mille arvelt linn asub vabaõhulava taastama. Õige on Tõrva Linnvalitsuse kirjalikus seisukohas avaldatu, et kannatanu poolt varasem annetuste mahaarvamine kahjunõudest oli vastutulek süüdistatavatele, kuid linnavalitsus ei olnud kohustatud selliselt käituma.
12.Hoone vajalike elektritööde maksumuse tõendamiseks on Tõrva Linnavalitsus esitanud AS Tõrva Elekter 18.07.2013 hinnapakkumise maksumusega 3218,40 eurot. Maakohus lähtus elektritööde maksumuse väljamõistmisel kannatanu poolt esitatud dokumentaalsest tõendist ning ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks, mida oleks esimese astme kohus pidanud nimetatud summa väljamõistmisel täiendavalt analüüsima. Seega on alusetu kaitsja väide elektritööde maksumuse põhjendamatuse kohta.
13.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 18.03.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
14.Süüdistatavate kaitsjad väljamõistmiseks.
esitasid
taotlused osutatud
õigusabiteenuse
eest tasu
14.1.F.F-i kaitsja taotluse kohaselt kulus tal kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisele kokku 5 tundi, mille eest taotleb tasu kokku summas 360 eurot, sh käibemaks 60 eurot. Ringkonnakohus leiab apellatsioonis esitatud motiivide hulka ja kohtuasja mahtu arvestades, et taotlus on põhjendatud 2,5 tunni ulatuses. Kaitsja kaebus sisaldab suures osas maakohtu otsuses esitatud asjaolude ümberkirjutamist ning vähem on esitatud uusi asjaolusid või kaitsja seisukohtade põhjendusi. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaitsjale maksmisele kuuluvaks tasuks tuleb lugeda 180 eurot, sealhulgas käibemaks 30 eurot.
14.2.A. Laanejõe kaitsja taotluse kohaselt kulus tal kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisele kokku 2,5 tundi, mille eest taotleb tasu kokku summas 180 eurot, sh käibemaks 30 eurot. Ringkonnakohus leiab, et antud taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
14.3.KrMS § 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest lähtudes peab F.F hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjakulud 180 eurot ja A. Laanejõe kaitsjakulud 180 eurot.
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.