Kohtulahend

1-12-6082

1-12-6082 1-1-3-04 p 19). Antud lahendite valguses hõlmab mõistliku menetlusaja küsimus ka seda, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks. Maakohus nõustus prokuröriga, et antud kriminaalasja süüdistuse sisu ning faktiliste asjaolude põhjal saab tõepoolest väita, et üldist kohtupraktikat arvesse võttes on tegemist keerulise kriminaalasjaga. Maakohus ei nõustunud aga sellega, et tegemist on keskmisest keerukama asjaga, mis omakorda on tinginud ka pikaajalise menetluse. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et kohtuasja keerukus ei pruugi iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele. Kolleegium on märkinud, et oluline on muuhulgas see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ühelt poolt süüdistatava ja tema valitud kaitsjate käitumine ning teiselt poolt menetlejate tegevus või tegevusetus (RK 3-1-1-43-10 p 33). Seisukohta, mille põhiselt kriminaalasja raskus ei saa olla mõjuvaks põhjuseks menetluse pikkusele, on väljendanud ka EIK 03.04.2008. a kohtuotsuses (vt Golovkin vs. Venemaa, p 39). Maakohus märkis, et prokuröri poolt esitatud kronoloogilise faktoloogia põhjal V. Pajula ja J. Pajula episoodis nähtub, et alates 15.04.2008. a on ühel kuul väikeste ajavahedega üle kuulatud kolm tunnistajat, seejärel on koostatud jälitusprotokoll. Järgnevalt juunikuus on üle kuulatud veel kaks tunnistajat ning teostatud menetlustoiminguna äratundmiseks esitamine. Edasiselt, 14.12.2009. a alustati menetlust Ford Transiti varguse episoodis J. Pajula suhtes. Detsembri lõpus 2009. a ning jaanuaris 2010. a on üle kuulatud kaks tunnistajat, teostatud on ka asitõendi (kaubiku) vaatlus. Seejärel on menetlus kaks kuud seisnud ning 09.03.2010. a on üle kuulatud veel üks tunnistaja. 2010. a märtsikuus on lisaks teostatud asitõendi vaatlust ning üle on kuulatud V. Pajula (ka varguse episoodis). Edasi nähtuvalt kronoloogia põhjal on järgmine menetlustoiming tehtud 17.01.2011. a (s.o ligi 10 kuud hiljem) ning üle on kuulatud järgmine tunnistaja. Aprillis 2012. a on üle kuulatud tunnistaja ja kannatanu esindaja, samuti on ühendatud kriminaalasjad ühte menetlusse. Järgnev menetlustoiming on tehtud ligi 4 kuud hiljem ning vahemikus august-september 2012. a on üle kuulatud kolm tunnistajat. Seejärel septembris 2012. a on kriminaalasi saadetud kohtueelse menetluse kokkuvõttega prokuratuurile ning 12.10.2012. a on koostatud süüdistusakt. Maakohus märkis, et menetluses on tõepoolest olnud ajalisi lünki, millisel ajal ei ole teostatud ühtegi uurimistoimingut, mis oleks taganud asja kiirema menetlemise. Maakohtu hinnangul on see põhjustanud ka mõistliku menetlusaja riivet. Maakohus pidas oluliseks märkida, et valdav enamus menetlustoimingutest on tunnistajate ülekuulamised, mis ei ole menetlustoimingu olemust arvesse võttes kuigivõrd aeganõudvad ja mahukad ning millised on kohtu hinnangul mõistliku menetlusaja mõtte kohaselt (s.o kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks) eelnimetatud piiridest väljunud. Ka ei ole V. Pajula ja J. Pajulaga seotud episoodis (Audi A8) teostatud ühtegi ekspertiisi või muud aeganõudvat menetlustoimingut, mis oleks tinginud sellises ajamahus kohtuliku eelmenetluse läbiviimise. Maakohus leidis ka, et kriminaalasja mahukus ei ole menetluse pikkust õigustav asjaolu. Kokkuvõtvalt arvestades eelmenetluse toiminguid, ei pidanud maakohus neid keerukateks ega aeganõudvateks, seega ei saa maakohtu hinnangul kohtueelsele menetlusele kulunud aega pidada tervikuna mõistlikuks. Analüüsides A. Aderi ja J. Pajulaga seotud episoodi (KarS § 212 lg 1) kronoloogiat, märkis maakohus järgmist. Nähtuvalt prokuröri poolt esitatud seisukohast, on antud kuriteoepisoodis saabunud ekspertiis 25.11.2009. a. Edasiselt on 2009. a novembrist kuni detsembrini 2009. a teostatud mitmeid menetlustoiminguid, koostatud on jälitusprotokoll, teostatud on sõiduautode Dodge Viper ja Fiat Ducato vaatlust, üle on kuulatud tunnistaja ja ekspert. Jaanuaris ja veebruaris 2010. a on tehtud päringuid SEB ja Danske Pangale, täiendavalt on üle kuulatud A. Ader ning J. Pajula. Samuti on tehtud päring Swedbankile. Kronoloogiast nähtub, et järgnevalt on prokurör tutvunud materjalidega ning 09.02.2010. a saatnud kriminaalasja materjalid uurimisasutusele uute juhistega. Järgnevalt (s.o rohkem kui 8 kuud hiljem) on prokurör uuesti tutvunud materjalidega ning 08.11.2010. a on sõiduk Dodge Viper antud vastutavale hoiule. Edasiselt on kriminaalmenetluses teostatud toiminguid kuni ajani, mil 24.03.2011. a koostati kohtueelse menetluse kokkuvõte ja

1-12-6082 edastati kriminaalasi prokuratuurile. 2011. a septembri alguses anti kriminaalasja materjalid tutvumiseks kaitsjatele. Faktoloogia põhjal on eelmenetlus (s.o politseipoolne uurimine ning menetlus prokuratuuris) kestnud ligi kaks aastat. Edasiselt on kaitsja poolt taotletud ekspertiiside tegemisele kulunud kokku 7 kuud (vahemik 2011. a oktoober – 2012. a aprill) ning kohtumenetluses 1 kuu (26.09.2012. a – 22.10.2012. a). Kuivõrd prokurör märgib omapoolsetes vastuväidetes kaitsja taotlustele asjaolu, et prokuratuur oli valmis kriminaalasja kohtusse saatma juba 2011. a sügisel ainuüksi EKEI ekspertiisi pinnalt, kuid kaitsja taotles täiendavat ekspertiisi, ei pidanud maakohus seda kaitseinstituudipoolseks menetluse venitamiseks. Maakohus leidis, et antud juhul on tegemist kaitsepositsiooniga ning andmata hinnangut kriminaalasjas kogutud tõenditele, märkis, et nii kaitseaktis kui kohtuistungil väidetud seisukohtades kõlas korduvalt tõsiasi, et ekspertiisitulemuste osas esinesidki märkimisväärsed erinevused. Seega olid kaitsja poolt taotletud ekspertiisid asjakohased ning hilisema asja arutamise käigus tähtsust omavad. Sellest tulenevalt ei saa eelnimetatud ekspertiistaotlusi ja nende lahendamise ajalist käiku pidada menetluse venitamiseks. Maakohus märkis, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt avaldanud seisukohta selles, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Käesolevas kriminaalasjas heidetakse J. Pajulale lisaks ette KarS § 320 lg 1 sätestatud kuriteo (s.o valeütluste andmise) toimepanemist 02.12.2007. a (käesoleva määruse koostamise hetkeks on teost möödunud üle 6 aasta) ning V. Pajulale KarS § 199 lg-s 1 sätestatud kuriteo (s.o varguse) toimepanemist 08.12.2009. a. Prokuröri poolt esitatud kronoloogia pinnalt nähtub, et V. Pajula kuulati varguse episoodis kahtlustatavana üle 29.03.2010. a. Seega maakohtu määruse koostamise hetkeks oli möödunud ajast, mil V. Pajula sai tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse (s.o varguse toimepanemise) alustamisest teada, üle 4 aasta, mis on maakohtu hinnangul sellise kuriteo menetlemiseks ebamõistlikult pikk aeg. Võttes arvesse KarS § 320 lg-s 1 ning KarS § 199 lg-s 1 sätestatud kuritegusid, nende olemust, keerukust ja raskust asja menetlemisel, samuti EIK kohtuasjas (Kangasluoma vs. Soome, 20.01.2004. a otsus) väljendatud seisukohta, mille põhiselt on kriminaalmenetluse alustamisega ka kahtlustatava olukord kriminaaluurimisest oluliselt mõjutatud, on kohtu hinnangul riivatud süüdistatavate õigust EIÕK artikli 6 lõike 1 mõttes. Maakohus ei täheldanud, et süüdistatavad või nende kaitsjad oleksid pahatahtlikult menetlust venitanud. Ka ei ole süüdistatavad hoidunud kriminaalmenetlusest kõrvale, millega oleks tekkinud menetluse venimine, selle pikaajaline kestus või märkimisväärne viivitus. Seega lidis maakohus, et mõistliku menetlusaja riive puhul ei saa käesoleval juhul rääkida kaebaja pahatahtlikust tegevusest Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-57-11 väljendatud seisukoha valguses. Analüüsides riigivõimu käitumist, pidas maakohus vajalikuks avaldada järgmist seisukohta. Riigikohtu 20.01.2014. a kohtumääruse kohaselt, arvestades riigivõimu käitumise kui mõistliku menetlusaja kriteeriumit, tuleb menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestada ka asjaolu, mitmeid kordi on erinevad kohtuastmed kriminaalasja arutanud. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt (RK 3-1-1-138-13 p 18). Maakohus möönis, et käesoleval juhul ei ole küll tegemist olukorraga, kus kõrgema astme kohtud oleks antud kriminaalasja raames korduvalt alama astme kohtuotsuseid tühistanud, küll aga on kohtu hinnangul oluline eelkõige ajaline kriteerium ja prognoositav aeg lõpplahendini jõudmiseks. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et Tallinna Ringkonnakohus on 17.12.2013. a määrusega tühistanud Harju Maakohtu 31.10.2013. a otsuse täies ulatuses, tuvastades hulgaliselt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, sealhulgas kohtuotsuse põhjenduste puudumise. Samuti märkis Ringkonnakohus, et maakohus on jätnud põhjendamata karistuse liigi ja määra valiku. Seega on antud kriminaalasi juba ühel korral läbinud esimese kohtuastme menetluse ning 31.10.2013. a kohtuotsusega mõisteti J. Pajula ja A. Ader õigeks kindlustuskelmuse episoodis. Küll aga tunnistati

1-12-6082 J. Pajula süüdi KarS § 212 lg 1 järgi (Audi A8 episoodis) ja KarS § 320 lg 1 järgi ning V. Pajula tunnistati süüdi KarS § 212 lg 1, KarS § 199 lg 2 p 4 ja KarS § 201 lg 1 järgi. Maakohus leidis, et nii A. Aderi, J. Pajula kui V. Pajula ebakindel olukord menetluses on kestnud ebamõistlikult pikka aega. Kuna antud asi saadeti uueks arutamiseks maakohtule teises kohtu koosseisus, on süüdistatavate teadmatus edasise suhtes kohtu hinnangul samuti käsitletav EIÕK artikli 6 p 1 riivena. Niisamuti on kohtumenetluste pooltel jätkuvalt õigus realiseerida oma kaebeõigust, mistõttu ei ole lõpplahendini jõudmine käesoleval juhul, arvestades mõistliku menetlusaja kriteeriumit, lähiajal prognoositav. Riigikohus lahendis nr 3-1-1-63-13 p-s 18 on märkinud, et olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab muuhulgas hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda. Juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Ka on Riigikohus märkinud, et seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Kui mõistlik menetlusaeg on juba möödunud ja ühtlasi on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste rikkumine heastatav ka muul viisil. Ka leidis maakohus, et avalik menetlushuvi ei kaalu antud kriminaalasjas üles mõistliku menetlusaja riivet (vt RK 3-1-1-34-13 p 18). Kuivõrd Harju Maakohus oma 31.10.2013. a otsuses rikkus oluliselt menetlusnorme, mistõttu Tallinna Ringkonnakohus 17.12.2013. a määrusega saatis asja uueks arutamiseks uuele kohtukoosseisule, kaasneb sellega ka oluliselt menetluse pikenemine. Menetledes asja uuesti ja algusest peale, arvestades siinkohal ka üldmenetluse põhimõtet, s.o tõendite vahetu hindamine, leidis maakohus, et süüdistatavate õiguste riive mõistlikule menetlusajale süveneks veelgi. Siinjuures tuleb arvestada ka A. Aderi, J. Pajula ja V. Pajula teadmatuses viibimist ning nende tavapärase elukorralduse pärssimist seoses kriminaalasja menetlemisega. Seetõttu leidis maakohus, et nende õiguste rikkumist ei saaks muul viisil heastada. Riigikohus on märkinud, et mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist (RK 3-11-6-11 p 19.1). Kõikide käesolevas kriminaalasjas menetluses olevate episoodide näol on tegemist teise astme kuritegudega, seega on ka seadusandja mõneti avaldanud oma seisukohta nende kuritegude raskuse osas. Arvestades käesoleva kriminaalasja tõendite ja ekspertiiside mahtu, ei ole kindlasti kohtu hinnangul põhjendatud asja nii pikaajaline menetlemine. Asjaolu, et kriminaalmenetluses tuleks vältida selliseid olukordi, kus süüdistatav peab liiga kauaks jääma ebakindlasse olukorda, on märkinud ka EIK 03.06.2010. a kohtuotsuses (vt Konashevskaya jt vs. Venemaa, p 43). Maakohus leidis, et kohus peab kindlasti vältimatult arvestama ka asjaoluga, et menetluse venimise põhjuste hulgas ei ole vähetähtis asjaolu, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel on maakohus jätnud otsuse nõuetekohaselt põhistamata, mistõttu pidi ringkonnakohus selle apellatsiooni korras tühistama ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatma (RK 3-1-1-6-11 p 18.3). Antud ajahetkel on kriminaalasi taaskord esimese astme kohtu menetluses ning arvestades poolte õigust kasutada nii apellatsiooni kui kassatsiooniõigust, pikeneks menetlus veelgi prognoositavalt aasta või rohkem. See aga omakorda süvendaks jätkuvalt süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale, põhjustades EIÕK artikli 6 lg-s 1 sätestatud õiguse riivet.

1-12-6082

1-12-6082 Prokuröri hinnangul peab kindlustuskelmusi käsitlema juba oma olemuselt keskmisest keerukamate kriminaalasjadena, kuna tegemist on äärmiselt varjatud iseloomuga kuritegudega. Nii on Riigikohus ülalmärgitud kriminaalasjas (nr 3-1-1-95-12) pidanud keskmisest keerukamaks kriminaalasja, milles on süüdistus esitatud ametialastes kuritegudes, mille asjaolud on keerulised ja tõendite, sh tunnistajate arv on suur. Ametialaste kuritegude puhul on samuti tegemist varjatud iseloomuga kuritegudega. Samuti on näiteks kriminaalasja nr 3-1-1-84-10, kus käsitletavaks kuriteoks oli ettevõtte raamatupidaja poolt fiktiivsete arvete alusel ettevõtte kontolt rahaliste vahendite omastamine, Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud nii tõenduslikust kui ka õiguslikust küljest keskmise keerukusega asjaks. Prokuröri hinnangul on rahaliste vahendite alusetu omastamise tuvastamise ja keerulise tehnilise kindlustusekelmuse keerukuse vahe märgatav ja ei saa väita, et kindlustuskelmus oleks lihtsamini või samaväärselt menetletav kui rahaliste vahendite omastamine ettevõtte kontolt. Prokuröri hinnangul ei nähtu ka Harju Maakohtu määrusest, kas kohus on heitnud uurimisasutusele ja/või prokuratuurile ette menetluse venimist kohtueelse menetluse staadiumis. Samas peab prokurör vajalikuks oma seisukoha väljendamist määruskaebuses. Prokuröri hinnangul ei ole kriminaalasja kohtueelse menetluse läbiviimine uurimisasutuse ja prokuratuuri poolt olnud menetlust venitav. Prokurör esitas maakohtule nimekirja menetlustoimingutest ja selles toodud menetlustoimingute teostamise vastavusega kriminaalasja toimiku materjalidele nõustusid ka kaitsjad. Tulenevalt menetlustoimingute kronoloogilisest nimekirjast ei ole prokuröri hinnangul käesoleval juhul tegemist menetluse seiskumisega, mis annaks alust kohaldada mõistliku menetlusaja põhimõtte kohaldamist. Prokuröri hinnangul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et prokurör oli valmis saatma kriminaalasja kohtusse juba ainuüksi EKEI ekspertiisi pinnalt 2011. a sügisel, kuid kohtusse saatmine viibis põhjusel, et A. Aderi kaitsja poolt oli taotletud täiendava ekspertiisi läbiviimist ja kahe tunnistaja ülekuulamist. Kuna oli tegemist keerulise liiklustehnilise juhtumiga, nõustus prokurör kaitsja taotlusega ja määras täiendava ekspertiisi liiklustehnika riiklikult tunnustatud ekspertidelt JLlt ja HRlt. Samuti pidas prokurör vajalikuks kontrollida kaitsja versiooni selles, et sündmust olevat pealt näinud kaks tunnistajat, kelle olemasolu kohta senises menetluses ei A. Ader ega J. Pajula ei olnud menetlejale mingeid ütlusi andnud. Nimetatud versiooniga tuli süüdistatav välja alles siis kui toimikud olid kaitsjale üle antud. Edasiselt kulus kaitsja poolt taotletud tunnistajate ülekuulamise ja esimese täiendava ekspertiisi peale kokku ligikaudu 7 kuud, 2011. a oktoobrist kuni 2012. a aprillini. Prokurör saatis kriminaalasja kohtusse 19.06.2012. a. Esimesel eelistungil 04.09.2012. a taotles A. Aderi kaitsja veel ühe ekspertiisi läbiviimist, millele seekord prokurör vastu vaidles, kuid millega kohus siiski nõustus. Nimetatud ekspertiis teostati 22.10.2012. a. Järjekordne eelistung toimus seetõttu alles 24.10.2012. a ja kohtuistungid õnnestus määrata 2013. a aprillikuusse. Prokurör viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.06.2010 otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, kus on asutud seisukohale, et kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust. Seega ei saa prokuröri hinnangul menetlusaja pikkuse osas arvesse võtta perioodi, mille jooksul teostatakse kaitsja poolt taotletud mahukaid menetlustoiminguid, kuna selliste menetlustoimingute tõttu menetluse pikkuse suurenemisega on süüdistatav arvestanud ja sisuliselt nõustunud sellega, et menetluse pikkus suureneb. Prokurör nõustub kohtu seisukohaga, et kriminaalmenetlus kindlustuskelmuse episoodis V. Pajula suhtes algas 27.03.2008. a ja J. Pajula suhtes 02.04.2008. a, kui nad kahtlustatavana üle kuulati. Prokuröri hinnangul on tegemist keeruka kriminaalasjaga ja tegemist ei ole olnud kriminaalmenetluse seiskumisega.

1-12-6082 Prokurör leiab, et antud juhul on esitatud J. Pajulale ja V. Pajulale süüdistus kindlustuskelmuses, mille teo toimepanija tuvastamine ja nende süü tõendamine on olnud keeruline. Prokuröri hinnangul on antud juhtum eriti ere näide kindlustuskelmuse keerukusest, kus tuvastati, et Saksamaalt osteti kõigepealt avariiline sõiduk, mille kerenumber paigutati teise sama värvi ja sama marki sõidukile, mis võeti avariilise sõiduki kerenumbriga registris arvele ja tehti sõidukile kaskokindlustus, misjärel väideti kindlustusandjale, et sõiduk on varastatud. Seejuures viidi avariilise sõiduki ostmine Saksamaalt ja selle Eestisse toomine läbi väga varjatult, kasutades kolmandaid isikuid. Sõiduki varguse kohta esitas J. Pajula uurimisasutusele kuriteoteate, mille alusel alustati kriminaalmenetlust ja mis hiljem lõpetati kuna tuvastati, et esitatud kuriteoteate näol on tegemist tahtlikult esitatud valekaebusega ning alustati menetlust J. Pajula suhtes KarS § 320 lg 1 alusel. Prokuröri hinnangul peab kindlustuskelmusi käsitlema juba oma olemuselt keskmisest keerukamate kriminaalasjadega, kuna tegemist on äärmiselt varjatud iseloomuga kuritegudega, selliste kriminaalasjade lahendamine ei ole menetlejale lihtne ülesanne. Samas on õiguskorra normaalse toimimise seisukohalt vajalik kindlustuskelmuseid toimepannud isikute karistamine. Prokuröri hinnangul on kriminaalasja järjepidevalt menetletud ja tegemist ei ole kriminaalasja menetluse seiskumisega sellisel määral, et seda võiks ette heita kui mõistlikku menetlusaega rikkuvaks seiskumiseks. Arvestades, et V. Pajula poolt oli 2009. a lõpus toimepandud uus kuritegu, siis olukorras, kus isik paneb toime üha uusi kuritegusid, ei saa isik tugineda sellele, et tema varasemaid kuritegusid on menetletud liiga kaua. Kriminaalmenetluses kehtib põhimõte, et ühe isiku poolt toimepandud kuritegusid menetletakse koos, mistõttu uue episoodi lisandumisega paratamatult pikeneb ka varasema kuriteoepisoodi suhtes toimuva menetluse aeg. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kohtuga ka selles, et V. Pajula suhtes on KarS § 199 lg 1 järgi menetletud kuriteoepisood menetluses olnud mõistlikku menetlusaega ületavalt. Tegemist oli olukorraga, kus oli vajalik mitu ühe isiku suhtes menetluses olevat kriminaalasja ühendada ühiseks menetluseks ja see ka ühiselt kohtusse saata. Ebamõistlik oleks olnud antud varguse episoodis V. Pajula eraldi kohtusse saatmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites selgitanud, et “Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1).” Prokurör kinnitab, et käesolevas kriminaalasjas on kokku lepitud istungite toimumine ajavahemikuks 03.06.2014. a kuni 13.06.2014. a. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus ei oleks teada, millal kohus saab hakata kriminaalasja arutama. Loomulikult ei ole üheski kriminaalasjas võimalik prognoosida, millal kohus jõuab otsuse teha, kas kasutatakse apellatsiooni- ja kassatsiooniõigust ning millal ringkonnakohus ja Riigikohus otsuse tegemiseni jõuavad. Prokurör leiab, et juhul kui tulevikus, sõltuvalt, millal otsuste tegemiseni erinevates kohtuastmetes jõutakse, tekib mõistliku menetlusaja möödumise olukord, on kohtutel võimalik eelkõige rakendada muid meetmeid süüdistatava õiguste rikkumise heastamiseks. Prokurör märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on osutanud menetluse mõistliku aja rikkumisele näiteks olukorras, mil kassatsioonimenetluse tulemina sedastati, et kriminaalasi tuleks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu saata alama astme kohtule uueks arutamiseks, kuid uue kohtuliku arutamise käigus väidetavalt toime pandud kuriteod aeguksid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.12.2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10009). Arvestades, et antud kriminaalasjas menetletavate kuritegude absoluutne aegumistähtaeg saabuks varem kui aegumist katkestanud toimingu järgne tähtaeg, aeguks antud kriminaalasjas menetletav A. Aderi ja J. Pajula kindlustuskelmuse episood 08.10.2018 ning J. Pajula ja V. Pajula

1-12-6082 kindlustuskelmuse episood 05.12.2017. Seega ei ole põhjust ette näha, et kuriteod aeguksid järgneva kohtumenetluse käigus. Prokurör peab vajalikuks viidata hiljutisele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.01.2014. a lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-138-13, kus oli tegemist olukorraga, kus süüdistatavate suhtes menetleti KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid, mis olid toime pandud 2005. a kevadel-suvel (menetlus algas osade süüdistatavate suhtes 2009. a aprillist ja osade suhtes 2009. a oktoobrist). Nimetatud kriminaalasjas tunnistati 18.05.2011. a maakohtu otsusega isikud süüdi, seejärel ringkonnakohtu 29.12.2011. a otsusega tühistati maakohtu 18.05.2011. a otsus, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2012. a otsusega tühistati ringkonnakohtu 29.12.2011. a otsus, kriminaalasja uue arutamise tulemusena tühistas ringkonnakohus 22.11.2012. a määrusega maakohtu 18.05.2011. a otsuse kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu ja saatis kriminaalasja maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohtu 22.11.2012. a määruse peale esitasid määruskaebused prokurör ja kaitsjad, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.04.2013. a määrusega tühistati ringkonnakohtu 22.11.2012. a määrus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Arutades kriminaalasja kolmandat korda, tühistas ringkonnakohus 20.09.2013. a määrusega taas maakohtu 18.05.2011. a otsuse ja lõpetas kriminaalmenetluse seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Nimetatud asjas leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et antud olukorras on vajadusel süüdistatavate õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul võimalik hüvitada karistuse kergendamisega. Prokurör leiab, et kui võrrelda situatsioone eelpoolviidatud kriminaalasjas ja käesolevas kriminaalasjas, siis ei saa väita, et käesolevas kriminaalasjas oleks aset leidnud süüdistatavate õiguste suurem rikkumine kui võrdluseks toodud asjas. Pealegi on võrdluseks toodud asjas Riigikohus viidanud, et tegemist ei olnud keeruka kriminaalasjaga, mistõttu olukorras, kus isikute suhtes alates 2009. a menetluses olnud mittekeerukas kriminaalasjas ei ole leitud, et tuleks koheselt kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumisega ära lõpetada, vaid kohaldada karistuse kergendamist, poleks mõnevõrra keerukamas kindlustuskelmuse asjas, mille menetlus pole olnud oluliselt pikem võrdluseks toodud asjast, õige koheselt kohaldada menetluse lõpetamist. Lisaks märgib prokurör, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.01.2014. a lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-138-13 on kolleegium leidnud, et lõpplahendini jõudmine ei viibinud eelkõige mitte riigi tegevusetuse tõttu, vaid põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitu korda arutanud. “Praeguses asjas jättis ringkonnakohus menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestamata riigivõimu käitumise − asjaolu, et jõustunud lõpplahendini jõudmine pole viibinud mitte riigi tegevusetuse tõttu, vaid põhjusel, et erinevad kohtuastmed on kriminaalasja mitmeid kordi arutanud. Kohtupraktikas on mõistliku menetlusaja rikkumine sedastatud sellises olukorras juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine.” (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.01.2014. a lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-138-13). Nii nagu prokurör eelpool viitas, ei ähvarda käesolevat kriminaalasja aegumine. Seega leiab prokurör, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta arvesse võttes ei saaks käesolevas kriminaalasjas mõistliku menetlusaja rikkumiseks pidada seda täiendavat aega, mis lisandus käesoleva kriminaalasja menetlusajale tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu poolsest kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisest 17.12.2013. a. Lisaks tuleb prokuröri hinnangul arvesse asjaolu, et tegemist on suurt avalikkuse huvi omava kriminaalasjaga. Kindlustuskelmused, eriti suures ulatuses toimepandud kindlustuskelmused, on oma olemuselt suuremat avalikkuse huvi omavad kriminaalasjad. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selgitatud, et juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.06.2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-439

1-12-6082 10). Täiesti ilmselgelt riivab iga kriminaalmenetlus kahtlustatava/süüdistatava õigusi. Ilma selleta poleks võimalik ühtegi kriminaalmenetlust läbi viia. Küsimus on selles, kui pikaajaline võib konkreetse kriminaalasja menetlus süüdistatava jaoks olla, et see tema õigusi ebaproportsionaalselt võrreldes riigi ja avalikkuse huvidega ei riivaks. Antud kriminaalasja puhul ei ole prokuröri hinnangul tegemist olukorraga, kus süüdistatavate õiguste riive menetlusaja pikkuse osas oleks ebaproportsionaalne võrreldes avalikkuse huviga antud kriminaalasja menetleda. Avalikkuse huvi suurusega seondub konkreetse kuriteo raskus, mida tuleb prokuröri hinnangul samuti arvesse võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.08.2011. a lahendis kriminaalasjas nr 31-1-57-11 selgitanud, et mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Antud juhul on tegemist kindlustuskelmustega, kus ühe puhul tekitati kindlustusandjale varaline kahju 64 234,05 eurot (1 005 044,5 Eesti krooni) ja teise puhul varaline kahju 49 121,66 eurot (768 586,96 Eesti krooni). Tegemist on raskete kuritegudega väga suure varalise kahju tõttu. Kuritegude raskusest tulenevalt ei saaks kohus koheselt kriminaalmenetlust lõpetada, vaid kohus peab kaaluma muid meetmeid. Antud juhul on võimalik süüdimõistmise korral süüdimõistetute karistust kergendada ja sellega kompenseerida pikemat menetlust. Kuriteoga varalise kahju tekitamisega seondub kannatanute poolt tsiviilhagide menetlemine. Ka kohus on käesolevas 16.04.2014. a määruses tõdenud, et kannatanute tsiviilhagi läbivaatamata jätmine võib põhjustada kannatanule konventsioonijärgsete õiguste rikkumist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on vajalik kriminaalmenetluse lõpetamisel mõistiliku menetlusaja möödumise põhjusel tõsiselt kaaluda menetluse lõpetamise põhjendatust olukorras, kus kriminaalasjas on esitatud tsiviilhagi ja menetluse lõpetamise korral peab kannatanu läbima kohtutee tsiviilkohtumenetluse korras algusest peale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 26.04.2013. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-34-13 märkinud, et arvestades süüdistuses kirjeldatud väidetavate kuritegude raskust, menetluse venimise põhjusi ja seda, et asjas on esitatud tsiviilhagi, mille läbi vaatamata jätmise korral võib kannatanutel tekkida vajadus läbida täiesti uus kohtumenetlus, ei kaalu süüdistatavate õiguste riive hetkel avalikku menetlushuvi üles. Seega on Riigikohus pidanud oluliseks süüdistatavate õiguste riive tingimustes arvesse võtta ka seda, kas kriminaalasjas on esitatud tsiviilhagi ja kas kannatanu peab oma õiguste kaitseks alustama täiesti erinevat kohtumenetlust algusest peale. Käesolevas kriminaalasjas kannatanute S AS ja I AS hagide alusel ei toimu käesoleval ajal menetlust paralleelselt tsiviilkohtumenetluses, nende poolt on esitatud tsiviilhagid käesolevas kriminaalasjas ja menetluse lõpetamine tekitaks olukorra, kus kannatanutel ei ole muud võimalust oma õiguste kaitseks kui asuda alustama tsiviilkohtumenetlust, mis rikuks omakorda kannatanute õigusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23.03.2011. a lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 märkinud, et “Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs. Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009).” Prokurör leiab, et antud juhul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et tegemist on eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle huvidega tuleb eriliselt arvestada. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 tehtud lahendis, et “välja arvatud juhtudel, kui kannatanuks on riik või muu avalik-õiguslik isik, tuleb arvestada ka kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul.” Eeltoodust tulenevalt ei ole prokuröri hinnangul käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus oleks aset leidnud sedavõrd pikaleveninud kriminaalmenetlus, et sellest saaks järeldada süüdistatavate õiguste olulist riivet. Prokurör leiab, et maakohus on ennatlikult lõpetanud kriminaalasja A. Aderi, J. Pajula ja V. Pajula suhtes seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, kuna prokuröri hinnangul ei ole tegemist mõistliku menetlusaja ebaproportsionaalse rikkumisega tulenevalt kriminaalasja keerukusest, avalikust menetlushuvist, kuriteo raskusest ja kannatanute

1-12-6082 tsiviilhagide olemasolust. Samuti leiab prokurör, et ei saa tõsikindlalt väita, et mõistlik menetlusaeg mööduks edasise menetluse käigus ja ei oleks võimalik rakendada muid meetmeid (sealhulgas süüdimõistmise korral karistuse kergendamist). Vastused määruskaebusele

1-12-6082 Kaitsja hinnangul jääb süüdistaja käsitlusest selgusetuks, kuidas saab olla tegemist keerulise kriminaalasjaga, kui kriminaalasja kohtueelse menetluse kestel koguti 2 aasta ja 6 kuu jooksul 307 lk materjale ja teostati üks ekspertiis. Kohtueelses menetluses kogutud tõendite maht ei kinnita süüdistaja väite õigsust. Kaitsja taotles peale kohtueelse menetluse lõppemist (07.10.2011. a) toimikuga tutvumise järgselt kahe tunnistaja ülekuulamist ja täiendava ekspertiisi läbiviimist. On ilmne, et kahe tunnistaja ülekuulamine ei saanud kriminaalmenetlust keskmisest keerulisemaks ega mahukamaks muuta, mistõttu ei pea kaitsja põhjendatuks nimetatud küsimusel pikemalt peatuda. Samuti ei nõudnud see märkimisväärset ajalist ressurssi. Fakt, et kaitsja poolt taotletud täiendavas ekspertiisis jõuti diametraalselt erinevatele järeldustele võrreldes süüdistaja poolt teostatud ekspertiisiga, ei anna automaatselt põhjust järeldada, et tegemist on keskmisest keerulisema kriminaalmenetlusega. Tegemist on kohtueelse menetluse märkimisväärse puudusega (vaatamata ebamõistlikult pikale menetlusajale), mida asuti kõrvaldama alles kaitsja taotluse alusel, kuid mille olemasolu oli eelnevalt teada. Kaitsja hinnangul on süüdistaja käsitlus ka ebaloogiline, sest ekspertiisi teostamise mõte ei ole kriminaalmenetlust keerulisemaks muuta, vaid spetsiifiliste erialaste teadmiste rakendamise läbi oluliste asjaolude välja selgitamine. Usaldusväärse ekspertarvamuse olemasolu vajadus antud asjas oli menetlejale ja prokurörile teada alates menetluse alguses ja selle läbiviimiseks puudusid igasugused takistused. Kohtumenetlustes on tavapärane, et süüdistaja ja kaitsja kasutavad oma seisukohtade põhistamiseks ja motiveerimiseks erinevaid tõendeid. Kaitsja sellekohased taotlused pole käsitletavad menetluse keerukuse tähenduses seda keerukamaks muutvatena. Lähtudes süüdistaja loogikast tuleks iga kriminaalmenetlus lugeda keskmisest keerukamaks, kui süüdistaja ja kaitsja vahel puudub üksmeel süüdistusversiooni tõesuses ning oma seisukohtade tõendamiseks tuginetakse erinevatele tõenditele. Selline käsitlus oleks täiesti ebaloogiline. Oluline on seejuures hinnata tegelikult kaitsja taotluste lahendamiseks kulunud faktilist aega võrdluses menetleja poolt kulutatud ajaga ning hinnata nende proportsionaalsust. Antud juhul on ajavahemikud menetleja ja prokuröri toimingute vahel märkimisväärselt pikad võrreldes sisulistele toimingutele kulutatud ajaga. Tegemist on menetleja (riigi) poolt mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega ehk otseselt tema tegevusest tingitud viivitustega. Süüdistaja on oma seisukohtade põhistamiseks viidanud 20.03.2013. a Riigikohtu lahendile nr 31-1-95-12, milles kohus leidis, et tegemist on keskmisest keerulisema kriminaalasjaga, mistõttu ei saa ka keskmisest pikem menetlusaeg olla etteheidetav. Kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et süüdistaja viide on ebatäpne, sest Riigikohus järeldas viidatud otsuse p-s 15: „Hinnates, kas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb arvestada, et süüdistus on esitatud ametialastes kuritegudes, mille asjaolud on keerulised ja tõendite, sh tunnistajate arv on suur. Samuti on lõpuni välja kujunemata süüdistuse aluseks olevate kuriteokoosseisude õiguspraktika. Süüdistatavate suhtes ei kohaldata nende vabadusõigust oluliselt riivavaid tõkendeid (vahistamine) ega ole taotletud karistusena reaalset vangistust. Sellest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et selles kriminaalasjas ei ole tänaseks mõistlik menetlusaeg möödunud. Kui aga kriminaalasja edasisel menetlemisel tekivad kohtutel kahtlused menetlusaja mõistlikkuses, on neil võimalik kasutada alates 1. septembrist 2011 kehtivaid ja KrMS §-s 2742 ning § 306 lg 1 p-s 61 nimetatud õiguskaitsevahendeid.“ A. Aderit ei süüdistata ametialase süüteo toimepanemises, mille asjaolud on keerulised ning tunnistajate ja tõendite maht suur. Samuti ei saa väita, et kindlustuskelmus on selline kuriteokoosseis, mille aluseks olev õiguspraktika pole veel välja kujunenud. Kaitsja leiab, et prokuröri väide pole kooskõlas teadaoleva kohtupraktikaga. Lisaks eeltoodule rõhutab kaitsja, et viidatud Riigikohtu lahendis analüüsis kohus mõistliku menetlusaja nõude rikkumist olukorras, kus kriminaalmenetlus oli Riigikohtu otsuse tegemise aja seisuga kestnud süüdistatavate suhtes üle nelja aasta. Tegemist ei ole analoogsete asjadega. Käesoleva menetlusdokumendi esitamise seisuga on kriminaalmenetlus A. Aderi suhtes kestnud üle viie aasta ning selle aja jooksul on kriminaalasja sisuliselt arutatud ainult ühes kohtuastmes

1-12-6082 (ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguslike rikkumiste tõttu ilma asja sisuliselt arutamata ning asja teistkordsel arutamisel maakohtus lõpetas kohus menetluse mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu peale eelistungi korraldamist). Kaitsja hinnangul on prokurör püüdnud ringkonnakohtule ebaõiget muljet luua, et kriminaalasja ebamõistlikult pikk menetlusaeg on tingitud asja keerukusest. Kaitsja ei nõustu süüdistaja käsitlusega, sest arvestades kriminaalasja mahtu ja keerukust on ilmne, et tegemist pole keskmisest keerulisema kriminaalasjaga, mille kohtueelne menetlus peaks kestma 3 aastat ja 6 kuud (alates 16.03.2009. a kuni 04.09.2012. a). Samuti leiab kaitsja, et süüdistaja poolt määruskaebuses esile toodud faktoloogia tõendab üheselt ja ümberlükkamatult pikaajaliste tegevusetuse perioodide esinemist uurimisorganite ja prokuratuuri tegevuses. Ebaõige on süüdistaja väide, mille kohaselt on kriminaalasja menetlus veninud kaitsja (aktiivse kaitseõiguse teostamise) tegevuse tõttu. Prokurör on ebamõistlikult pika menetlusaja õigustamiseks esitanud menetlustoimingute kronoloogia, mis süüdistaja hinnangul kinnitab kriminaalasja aktiivset menetlemist uurimisorganite ja prokuratuuri poolt. Prokuröri esitatud kronoloogia hõlmab ajavahemikku 25.11.2009. a kuni 08.11.2010. a ehk ca ühe aasta pikkust perioodi. Selle aja jooksul on läbi viidud üksikud menetlustoimingud, millest ükski pole ressursiega ajamahukas: a) 30.11.2009. a on koostatud üks jälitustoimingu protokoll (1 leheküljel; vt kd 1 lk 114); b) üle on kuulatud neli isikut: • 14.12.2009. a ekspert UL – menetlustoimingu kestus 1 tund ja 16 minutit (algus kell 13:04, lõpp kell 14:20); • 16.12.2009. a tunnistaja MT – menetlus-toimingu kestus 22 minutit (algus kell 10:39, lõpp kell 11:01); • 26.01.2010. a süüdistatav A. Ader – menetlustoimingu kestus 13 minutit (algus kell 10:27, lõpp kell 10:40); • 04.02.2010. a süüdistatav J. Pajula – menetlus-toimingu kestus 21 minutit (algus kell 10:56, lõpp kell 11:17); c) 17. ja 28.12.2009. a on teostatud kaubiku Fiat Ducato ja sõiduauto Dodge Viper vaatlused; d) 19.01.2010. a on saadetud päringud nelja panka A. Aderi ja J. Pajula kontojäägi kohta (sisuliselt on päringud identsed ehk nende koostamine ei saa olla ajamahukas tegevus); e) prokurör on kahel korral tutvunud kriminaalasja materjalidega (04.12.2009. a ja 09.02.2010. a), mida oli kohtueelse menetluse lõpuks kokku 307 lk, mistõttu on selge, et materjalidega tutvumine ei saanud kohtueelse menetluse kestel olla väga ajamahukas. Arvestades eelkirjeldatud toimingute sisu on kaitsja hinnangul ilmne, et need pole ajamahukad ning loetletud toiminguid oleks olnud võimalik sooritada oluliselt lühema ajaperioodi kestel. Kaitsjaga samale seisukohale on põhjendatult jõudnud ka Harju Maakohus. Isegi kui lähtuda eeldusest, et iga süüdistaja poolt esile toodud menetlustoimingu teostamisele kulus mingil põhjusel tavapärasest kauem aega (mida antud juhul pole tuvastatud), ei saa kohtueelse menetluse efektiivse juhtimise korral kuluda nimetatud toimingutele 348 päeva. Lisaks eeltoodule soovib kaitsja rõhutada, et prokuröri poolt esitatud kronoloogiast nähtuvalt on uurimisorganite ja prokuratuuri töös võimalik tuvastada selgeid tegevusetuse (menetluse põhjendamatu seiskumise) perioode: a) 09.02.2010. a kuni 26.10.2010. a ehk 8 kuu ja 17 päeva kestel pole teostatud ühtegi menetlustoimingut; b) 08.11.2011. a kuni 24.03.2011. a on teostatud üksikuid menetlustoiminguid; c) 24.03.2011. a valminud kohtueelse menetluse kokkuvõte edastati kaitsjale 09.09.2011. a, s.o 5 kuud ja 16 päeva peale materjali saatmist prokuratuuri. Samas pole toimikute maht kokkuvõttes suur. Seega on kaitsja hinnangul ilmselgelt demagoogilist laadi süüdistaja väide, mille kohaselt pole kriminaalasja menetluse venimine tingitud uurimisorganite ega prokuratuuri tegevusetusest –

1-12-6082 tegelikult on see põhiline kriminaalmenetluse venimise põhjus. Riigikohus on samuti rõhutanud, et menetleja tegevuses põhjendamatute tegevusetuse perioodide esinemine on käsitletav mõistliku menetlusaja nõude rikkumisena (vt RK 3-1-1-57-11, p-d 15.2 - 15.5). Antud juhul on tegevusetuse perioodid selgelt tuvastatavad. Kaitsja leiab ka, et väär on süüdistaja väide, mille kohaselt venis kriminaalasja menetlus kaitsja poolt esitatud taotluse tõttu, milles kaitsja taotles kahe tunnistaja ülekuulamist ja täiendava ekspertiisi läbiviimist. Kaitsja taotlus täiendava ekspertiisi teostamiseks tulenes seejuures vajadusest eelnevas menetluses esinenud oluliste puuduste tõttu asjas tähtsust omavate asjaolude usaldusväärseks tuvastamiseks ja tõendamiseks (25.11.2009. a liiklustehniline ekspertiis on sisult vastuoluline ega käsitle mitmeid olulisi küsimusi). Uurija ega prokurör polnud vaatamata väga pikaajalisele kohtueelsele menetlusele pidanud vajalikuks nendele küsimustele tähelepanu pöörata. Samas rahuldas prokurör kaitsja taotluse täiendava ekspertiisi teostamiseks ehk möönis selle vajalikkust. Kaitsja hinnangul on ebaõige ka süüdistaja käsitlus, mille kohaselt kulus eelviidatud kaitsja taotluse lahendamiseks 7 kuud. Kaitsjale jääb arusaamatuks, millest tuleneb sellise ajaperioodi põhjendatus täiendavateks menetlustoiminguteks. Kaitsja peab taaskord oluliseks juhtida kohtu tähelepanu sündmuste kronoloogiale, mis kinnitab üheselt süüdistaja käsitluse ebaõigsust: a) 07.10.2011. a esitas kaitsja taotluse kahe tunnistaja (AH ja KL) ülekuulamiseks ning täiendava liiklustehnilise ekspertiisi teostamiseks (s.o vähem kui kuu aega peale kohtueelse menetluse kestel kogutud materjalidega tutvumist); b) 17.10.2011. a rahuldas prokurör kaitsja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja selgitas, et lahendab ekspertiisi läbiviimise taotluse peale nimetatud tunnistajate ülekuulamist; c) 26.10.2011. a toimus tunnistaja AH ülekuulamine; d) 27.10.2011. a toimus tunnistaja KL ülekuulamine; e) 26.01.2012. a esitas prokurör riiklikult tunnustatud ekspertidele JL ja HR küsimused ekspertiisi läbiviimiseks; f) 22.04.2012. a valmis ekspertide poolt teostatud ekspertiis (s.o vähem kui kolm kuud peale prokuröri poolt küsimuste esitamist); g) 25.04.2012. a edastas prokurör ekspertiisi kaitsjale; h) 19.06.2012. a saatis prokurör kriminaalasja kohtusse; i) 04.09.2012. a toimunud eelistungil kordas kaitsja kaitseaktis esitatud taotlust veel ühe täiendava ekspertiisi (s.o kolmas ekspertiis) teostamiseks, mille kohus rahuldas; j) 22.10.2012. a valmis kaitsja taotletud täiendav liiklustehniline ekspertiis. Eeltoodust nähtub, et kaitsja 07.10.2011. a taotluse lahendamisele kulus kokku ca 6 kuud, mitte 7 nagu on ebaõigesti väitnud prokurör. Seejuures on tähelepanuväärne, et kaitsja taotluse lahendamisele kulus 6 kuud seetõttu, et prokurör viivitas ekspertidele ekspertiisi teostamiseks vajalike küsimuste esitamisega ca 3 kuud (27.10.2011. a kuni 26.01.2012. a). Süüdistaja efektiivse tegutsemise korral oleks olnud võimalik kaitsja taotlus lahendada 3-4 kuuga ehk poole kiiremini. Samas tuleb arvestada, et menetleja ja süüdistaja pidid menetluse kestel arvestama mõistliku menetlusaja põhimõttega ning sellest tulenevalt planeerima toimingute mõistlikku ajakava. Süüdistaja etteheited kaitsjale kriminaalasjas menetluse mõistliku menetlusaja ületamise põhjustamises läbi esitatud taotluste on kaitsja hinnangul täiesti põhjendamatud ning pole määruskaebuse rahuldamise aluseks. Kriminaalasja ebamõistlikult pika menetlusaja peamiseks põhjuseks on menetleja ja prokuröri tegevusetus kohtueelses menetluses, mida tõendavad kaitsja poolt esile toodud faktid. Nendest nähtub pikaajaliste tegevusetuse perioodide esinemine kriminaalasja kohtueelsel uurimisel, mis on põhjustanud mõistliku menetlusaja järgimise nõude rikkumise. Kaitsja ei nõustu süüdistaja käsitlusega, mille kohaselt tuleb kriminaalasja menetlust jätkata, sest A. Aderit süüdistatakse süüteo toimepanemises, millega põhjustati suur varaline kahju, mistõttu eksisteerib suur avalik menetlushuvi. Süüdistaja hinnangul on kriminaalmenetluse jätkamine A. Aderi suhtes põhjendatud, arvestades kuriteo raskust ning sellega väidetavalt tekitatud kahju suurust,

1-12-6082 sest mõistliku menetlusaja nõude rikkumist on võimalik kompenseerida ka süüdistatavale määratava karistuse vähendamisega. Lisaks eeltoodule õigustab prokuröri hinnangul kriminaalmenetluse jätkamist ka suur avalik huvi. Kaitsja ei nõustu süüdistaja käsitlusega ja selgitab oma seisukohti alljärgnevalt. A. Aderit süüdistatakse KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises, millega on väidetavalt tekitatud Kindlustusele kahju summas 64 274,95 eurot. KarS § 4 lg 3 kohaselt on tegemist teise astme süüteoga, mille eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni viie aasta pikkune vangistus. Seega pole tegemist raske (esimese astme) süüteoga, mille jätkuv menetlemine oleks põhjendatud. Prokurör on jätnud tähelepanuta, et isegi kui kindlustuse tsiviilhagi kuuluks rahuldamisele, tuleks eelnimetatud kindlustushüvitise väljamaksest maha arvestada sõiduauto Dodge Viper õnnetusejärgne väärtus (400 000 krooni, s.o 25 575,44 eurot), mistõttu saab maksimaalne võimalik kahju olla oluliselt väiksem prokuröri poolt väidetust ehk summas 38 699,51 eurot (64 274,95 – 25 575,44). Samas on tsiviilhagi võimalik lahendada ka tsiviilkohtumenetluse korras. Kaitsja ei nõustu ka süüdistaja seisukohaga, mille kohaselt õigustab A. Aderi suhtes kriminaalmenetluse jätkamist suur avalik huvi. Riigi peaprokurör Norman Aas on väga selgelt rõhutanud, et avalik huvi kriminaalmenetluse kontekstis ei ole võrdsustatav avalikkuse huviga kriminaalasja vastu. Kaitsja leiab, et kuna eeltoodust nähtub, et A. Aderit ei süüdistata raske ega ühiskonnaohtliku süüteo toimepanemises, siis ei eksisteeri suurt avalikku huvi kriminaalmenetluse jätkamiseks. Samuti leiab kaitsja, et asjakohatu on süüdistaja väide, mille kohaselt saab mõistliku menetlusaja nõude rikkumine toimuda läbi süüdistatavale mõistetava karistuse vähendamise. Riigikohus on möönnud, et kui kuriteoga tekitatud kahju on väga suur ja süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis on põhjendatud mõistliku menetlusaja nõude rikkumise kompenseerimine läbi süüdistatavale mõistetava karistuse vähendamise (vt RK 3-1-1-57-11, p 16). Siinkohal on oluline rõhutada, et viidatud otsuses oli tegemist olukorraga, kus süüdistatav oli süüdi mõistetud 6,7 miljoni krooni suuruse maksupettuse toimepanemises. Antud juhul pole A. Aderit süüdi mõistetud ja väidetava süüteo toimepanemisega tekitatud kahju on üle 15 korra väiksem kui nimetatud Riigikohtu lahendis.

1-12-6082 Kaitsja märgib, et prokuröri hinnangul on tegemist keeruka kriminaalasjaga ja tegemist ei ole olnud kriminaalmenetluse seiskumisega. Prokuröri hinnangul peab kindlustuskelmusi käsitlema juba oma olemuselt keskmisest keerukamate kriminaalasjadega, kuna tegemist on äärmiselt varjatud iseloomuga kuritegudega, selliste kriminaalasjade lahendamine ei ole menetlejale lihtne ülesanne. Samuti leiab prokurör, et antud juhtum on eriti ere näide kindlustuskelmuse keerukusest, kus tuvastati, et Saksamaalt osteti kõigepealt avariiline sõiduk, mille kerenumber paigutati teise sama värvi ja sama marki sõidukile, mis võeti avariilise sõiduki kerenumbriga registris arvele ja tehti sõidukile kaskokindlustus, misjärel väideti kindlustusandjale, et sõiduk on varastatud. Seejuures viidi avariilise sõiduki ostmine Saksamaalt ja selle Eestisse toomine läbi väga varjatult, kasutades kolmandaid isikuid. Kaitsja ei nõustu sellise prokuröri seisukohaga ning vaidleb sellele vastu. Autode ostmine, müümine ja kindlustamine on rangelt dokumenteeritud tegevus läbi kirjalike dokumentide ja läbi registrite. Seega oleks olnud üsna kerge jälgida ühe auto kandmist ühe riigi ARK-ist teise riiki, samuti on kindlustamine dokumendipõhine tegevus, mida ei tehta suuliselt ega salaja. Kasutades registrites leiduvaid andmeid ja ostu-müügi lepinguid ei saa nimetada sellist jälitust keskmisest keerulisemaks, pigem just kergemaks võrreldes näiteks isikuvastaste kuritegudega. Kaitsja hinnangul on maakohus oma määruses õigesti leidnud, et „valdav enamus menetlustoimingutest on tunnistajate ülekuulamised, mis ei ole menetlustoimingu olemust arvesse võttes kuigivõrd aeganõudvad ja mahukad ning millised on kohtu hinnangul mõistliku menetlusaja mõtte kohaselt (s.o kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks) eelnimetatud piiridest väljunud. Ka ei ole V. Pajula ja J. Pajulaga seotud episoodis (Audi A8) teostatud ühtegi ekspertiisi või muud aeganõudvat menetlustoimingut, mis oleks tinginud sellises ajamahus kohtuliku eelmenetluse läbiviimise. Kokkuvõtvalt arvestades eelmenetluse toiminguid, ei saa neid pidada keerukateks ega aeganõudvateks, seega ei saa kohtu hinnangul kohtueelsele menetlusele kulunud aega pidada tervikuna mõistlikuks.“ Kuigi prokurör kohtu seisukohaga ei nõustu, esitas viimane ise 02.04.2014. a toimunud kohtuistungil vastuväite, kus on ära toodud menetlustoimingut faktoloogia, millest nähtub, et esimene menetlustoiming oli 15.04.2008. a tunnistaja ülekuulamine. 12.06.2008. a toimus tunnistaja ülekuulamine ning järgmine menetlustoiming oli alles rohkem kui 1,5 aastat hiljem. Siis on paari kuu jooksul taas paar tunnistajat üle kuulatud ja taas paar kuud vahet, kus ei ole midagi tehtud. Järgmine suurem paus menetluses on olnud peale 29.03.2010. a V. Pajula kahtlustatavana üle kuulamist, kus järgmine toiming on toimunud ca 10 kuud hiljem taas tunnistaja ülekuulamise näol. Peale selle tunnistaja ülekuulamist on jälle paus paar kuud, siis on tehtud paar toimingut kuus ja 3-4 kuud asi seisis kuni siis 2012. a asi kohtusse saadeti. Kokkuvõtvalt kuulati 4 aasta jooksul üle 15 isikut, mida ei saa kuidagi pidada mõistlikuks menetlusajaks. Kusjuures tunnistajate ülekuulamine ei saa olla takistuseks jälitusprotokollide koostamisele, uue menetluse alustamisele või päringute tegemisele erinevatele autoregistritele või kindlustustele. Tegemist oleks ainult päringu saatmisele ja vastuse saamisele kuluva ajaga, mis ei ole ajaliselt seotud muude menetlustoimingute teostamisega. Kaitsja märgib, et eraldi küsimus on nn Ford Transiti episood, kus alustati menetlust 2009. a. Tegemist oli üheepisoodilise juhtumiga, kus oli isegi väidetav toimepanija teada enne kuriteoteate tegemist politseile ning sellise varguse menetlemine 3 aastat ei ole millegagi põhjendatud. Millegagi ei ole põhjendatud ka arvamus, et 2008. a alustatud menetlust ei saanud saata ei prokuratuuri ega ka kohtusse selle pärast, et 2010. a lisandus uus episood, mida tuli ka 2 aastat menetleda. Antud menetlusviis näitab ilmselgelt menetleja viivitamist ja tööde tegemata jätmist, mille eest vastutuse panemine süüdistatava õlgadele on ebaõiglane nii Riigikohtu kui ka EIK tehtud lahendites ja seal väljendatud seisukohtades. Kuigi prokurör viitab Riigikohtu lahendile RKÜKo nr 3-1-2-1-00 p 13, kus öeldakse, et „enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes

1-12-6082 tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist“. Antud lahendile viidates juhib kaitsja tähelepanu tsitaadi esimesele sõnale – enamasti – mis ei tähenda konkreetset kohustuslikku käitumisnormi igakordsetel juhtumitel. Teiseks räägib lahend olukorrast, kus asi on kohtu menetluses. V. Pajula suhtes aga ei olnud asi kohtu menetluses, vaid menetleja otsustas ise asja uurida 4 aastat ja vahepeal asju liita. Äärmisel juhul oleks V. Pajula esimeses episoodis jõutud juba kohtus süüdi mõista ja ta oleks jõudnud oma võimaliku karistuse ära kanda enne kui tuli uus episood menetlusse. Prokurör kinnitab oma kaebuses, et käesolevas kriminaalasjas on kokkulepitud istungite toimumine ajavahemikuks 03.06.2014. a kuni 13.06.2014. a. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus ei oleks teada, millal kohus saab hakata kriminaalasja arutama. Samas aga möönab, et loomulikult ei ole üheski kriminaalasjas võimalik prognoosida, millal kohus jõuab otsuse teha, kas kasutatakse apellatsiooni- ja kassatsiooniõigust ning millal ringkonnakohus ja Riigikohus otsuse tegemiseni jõuavad. Kaitsja hinnangul on loogiline järeldada, et antud istungiaegu ei ole võimalik reaalsuses kasutada, kuna sõltumata ringkonnakohtu lahendist kaebab üks või teine pool selle edasi Riigikohtusse ja seega ei saa me rääkida teadaolevatest istungiaegadest. Kokkuvõtvalt võib kinnitada, et Harju Maakohtu määrus menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu on koostatud kõiki menetlusnorme järgides, on äärmiselt hästi ja põhjalikult motiveeritud koos kõigi viidetega nii Riigikohtu kui ka EIK vastavasisulistele lahenditele. Seega puudub kaitsja hinnangul mingisugunegi alus või põhjus maakohtu määruse tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-12-6082 Maakohus möönis, et nii A. Aderi ja J. Pajulaga kui ka J. Pajula ja V. Pajulaga seonduvates kindlustuskelmuse episoodides on tegemist keerulise kriminaalasjaga, kuid ei nõustunud prokuröriga, et tegemist on keskmisest keerukama asjaga. Ringkonnakohus märgib, et A. Aderile ja J. Pajulale on esitatud süüdistus üheepisoodilise kuriteo toimepanemises, mille puhul tuleb välja selgitada, kas on aset leidnud kindlustusjuhtum või on loodud ebaõige ettekujutus kindlustusjuhtumi toimumise kohta kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamiseks. Kuigi A. Aderi ja J. Pajulaga seotud kindlustuskelmuse episoodis on tehtud 3 ekspertiisi, tuleb arvestades ka asjaoluga, et prokuratuur oli valmis kriminaalasja kohtusse saatma ühele ekspertiisile tuginedes, täiendavad ekspertiisid teostati kaitsja taotlusel. Seega ei saa väita, et kohtueelse menetluse venimise oleks tinginud kriminaalasja keskmisest suurem keerukus või tõendusmaterjali mahukus. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ka J. Pajulale ja V. Pajulale esitatud kindlustuskelmuse toimepanemises esitatud süüdistuse näol ei ole tegemist keskmisest keerukama asjaga. Maakohus on juba viidanud, et valdav enamus menetlustoimingutest antud episoodis on tunnistajate ülekuulamised, mis ei ole menetlustoimingu olemust arvesse võttes kuigivõrd aeganõudvad ja mahukad. Arvestades KarS § 320 lg-s 1 ning KarS § 199 lg-s 1 sätestatud kuritegusid, ei ole kindlasti tegemist keerukate ega mahukate kriminaalasjadega. Samas on maakohus Riigikohtu praktikale viidates märkinud, et kohtuasja keerukus ei pruugi iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele. Oluline on muuhulgas see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ühelt poolt süüdistatava ja tema valitud kaitsjate käitumine ning teiselt poolt menetlejate tegevus või tegevusetus.

1-12-6082 lg-s 1 sätestatud kuriteo olemust, ei ole selliste kuritegude menetlemine vastavalt 6 ja 4 aasta jooksul millegagi põhjendatud. Samuti tuleb arvestada ka asjaoluga, et menetluse venimise põhjuste hulgas ei ole vähetähtis asjaolu, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel on maakohus jätnud otsuse nõuetekohaselt põhistamata, mistõttu pidi ringkonnakohus selle apellatsiooni korras tühistama ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatma.

1-12-6082 Aderi kasuks riigieelarve vahenditest välja mõistnud. Määruskaebemenetluses taotleb A. Pilv täiendavalt 1566 euro hüvitamist. Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi A. Pilve poolt 16.04.2014. a Harju Maakohtu istungil määruse avaldamisel osalemist (45 minutit), määruskaebuse vastuse täiendamist (45 minutit) ning vandeadvokaadi abi M. Pilve poolt Harju Maakohtu 16.04.2014. a kohtumääruse analüüsi (32 minutit ja 25 minutit), prokuröri 17.04.2014. a määruskaebuse analüüsi (36 minutit), 21.04.2014. a määruskaebuse vastuse koostamist (2 tundi ja 43 minutit) ning 22.04.2014. a määruskaebuse vastuse koostamist (4 tundi 59 minutit). Ringkonnakohus on seisukohal, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu käsitletav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Riigikohus on selgitanud, et kaitsjatasu mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Arvestades Harju Maakohtu 16.04.2014. a määruse põhjendava osa pikkust, sh asjaolu, et see puudutab vaid osaliselt A. Aderiga seonduvat ühte kuriteoepisoodi, samuti prokuröri määruskaebuse mahtu ning kaitsja A. Pilve poolt esitatud vastuses sisalduvate asjakohaste seisukohtade mahtu, leiab kohtukolleegium, et vastuse koostamiseks kahe advokaadi poolt kulutatud 10 tundi ja 45 minutit on ilmselgelt põhjendamatu töömaht. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud ja mõistlik on määruskaebemenetluses osutatud õigusabi 5 tunni ulatuses. Kuivõrd määruskaebusele esitatud vastuse on koostanud ja allkirjastanud vandeadvokaat A. Pilv, määrab kohtukolleegium Advokaadibüroo Aivar Pilv poolt määruskaebemenetluses osutatud õigusabiga seoses valitud kaitsja tasu mõistlikuks suuruseks vandeadvokaadi A. Pilve töötasu tunnihinde alusel 650 eurot. V. Pajula kaitsja vandeadvokaat U. Simon on samuti esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Tasu suurus on taotluse kohaselt maakohtu määrusega tutvumise, määruskaebusega tutvumise ja vastuse koostamise eest 360 eurot, millele lisandub käibemaks 20 %, s.o 72 eurot, kokku 432 eurot. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse korra punktist 29 tuleb Advokaadibüroole Tibar & Partnerid välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 432 eurot. Juhul kui rahuldamata jäetakse prokuratuuri määruskaebus, tuleb määruskaebemenetluse kulud analoogiliselt § 185 lg 2 teises lauses ja § 186 lg 2 teises lauses sätestatuga jätta riigi kanda.

Urmas Reinola

Pavel Gontšarov

Ivi Kesküla

Määrus osaliselt tühistatud Riigikohtu 07.10.2014 määrusega

RESOLUTSIOON

1-12-6082

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.