Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

1.L.J süüdistati selles, et 21.08.2013 kella 03:00 ajal, teel Tallinnast Rapla maakonda Märjamaa valla Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 62 kilomeetrini juhtis ta sõiduautot Lexus RX300 reg.nr XXXXXX joobeseisundis, mis väljendus selles, et tema poolt väljahingatavas ühel liitris õhus oli alkoholisisaldus 0,78 milligrammi. Oma teoga rikkus L.J Liiklusseaduse § 69 lg 1 sätet, mille kohaselt mootorsõiduki juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 4 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,75 milligrammi või rohkem alkoholi.

Seega, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis, pani L.J toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

ütlustes ja selles, et enne indikaatorvahendi kasutamist selgitas E.S L.J-ile PPS § 7 lg.2 sätestatud õigusi ja L.J allkirja puudumine indikaatorvahendi protokolli õiguste loetelu all ei oma asja lahendamisel tähtsust. Järgnevalt aga asus kohus allkirja puudumise osas

kardinaalselt erinevale seisukohale. Nimelt leidis kohus, et L.J allkirja puudumine tõendusliku alkomeetri protokolli õiguste loetelu all annab aluseks põhjendatud kahtluseks, et E.S ei selgitanud L.J-ile piisavalt, et L.J on õigus keelduda alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Kohtu arvates ei muutnud L.J allkirja puudumine indikaatorvahendi kasutamise protokollil seda lubamatuks tõendiks, mistõttu on arusaamatu kohtu seisukoht, et täpselt samadest asjaoludest lähtuvalt pidas kohus tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli lubamatuks tõendiks. Lisaks selle tõendavad politseiametnikud K.J ja E.S, et enne indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamist selgitati L.J-ile tema õigusi ja muuhulgas ka seda, et tõendusliku alkomeetri kasutamisest keeldumise korral toimetatakse ta Raplasse ja alkoholijoove tuvastatakse vereproovi uuringutega. Pärast seda, kui L.J joove oli tõendusliku alkomeetriga tuvastatud, avaldas L.J soovi, et tema alkoholijoovet kontrollitaks vereproovi uuringutega. Kohus ei ole seadnud kahtluse alla politseiametnike E.S ja K.Je ütluste usaldusväärsust. E.S ja K.J avaldasid kohtuistungil, et enne alkoholijoobe kontrollimist selgitati L.J-ile tema õigusi, seega L.J allkirja puudumine indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollidel ei muuda neid lubamatuteks tõenditeks. Puudub vaidlus selles osas, et tõendusliku alkomeetri väljatrükk on allkirjastatud L.J poolt, mistõttu jääb täiesti arusaamtuks, miks kohus on lugenud tõendusliku alkomeetri väljatrüki lubamatuks tõendiks. Kohus on põhjendamatult ignoreerinud tõendusliku alkomeetri väljatrükil kajastud fakti, et L.J ühel liitris väljahingatavas õhus oli 0,78 milligrammi alkoholi ja sellest lähtuvalt ka fakti, et L.J esines alkoholijoove. On ekslik kohtu järeldus, et L.J ei olnud teadlik sellest, et tal on õigus keelduda alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga ja nõuda selle asemel alkoholijoobe kontrollimist vereproovi uuringutega. 3.2 Apellant leiab, et süüdistatava ja tunnistaja RK ütlused on ebausaldusväärsed tõendid ja nad tuleb tõendi allikast tervikuna kõrvale jätta. Kohus on täielikult jätnud avaldamata oma seisukoha süüdistatava ja tunnistaja R.K ütluste usaldusväärsuse osas. Riigikohus on 19.09.2005 otsuses nr. 3-1-1-74-05 p.15 märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. L.J väidab ka seda, et oli mitmeid tõendusliku alkomeetri väljatrükke ja osadel väljatrükkidel olevat olnud ka mõõtmise tulemus null, ehk selline tulemus, mis näitas, et ta ei olnud alkoholi tarvitanud. Tõendusliku alkomeetri logist selgub, et L.J alkoholijoobe kontrollimise tõendusliku alkomeetri salvestuse number on 418, kontrollimine algas 21.08.2013 kell 03:07 ja lõppes kell 03:15. Esimene puhumise tsükkel õnnestus esimesel katsel ja teine puhumise tsükkel kolmandal katsel ning mõõtetulemuseks oli 0,78 milligrammi alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta (mg/l). Tõendusliku alkomeetri logist selgub, et eelmise tõendusliku alkomeetri kasutamise salvestus 20.08.2013 kannab järjekorranumbrit 417 ja järgmine salvestus 22.08.2013 kannab järjekorranumbrit 419. Tõendusliku alkomeetri logi ja väljatrüki järjekorranumber on mõlemal ühesugune- 418. Samuti kattuvad väljatrüki andmed täies ulatuses logi andmetega, mistõttu on välistatud, et L.J alkoholijoovet tõendusliku alkomeetriga kontrolliti korduvalt ning on olemas nende kontrollimiste väljatrükid. Tõendusliku alkomeetri logiga on tõendamist leidnud, et on olemas ainult üks tõendusliku alkomeetri väljatrükk ning on ümber lükatud L.J kaitseversioon, et tema alkoholijoobe kontrollimise käigus prinditi tõenduslikust alkomeetrit välja mitmeid väljatrükke. L.J avaldas kohtuistungil, et politseibussi salong oli valgustamata, mistõttu ta ei näinud, mis oli protokollidele kirjutatud. L.J ütlused on oma olemuselt vastuolulised. Ühel juhul ta väidab, et politseibussi salong oli pime ja ta protokolle allkirjastades ei näinud, mis sinna oli kirjutatud. Teisel juhul aga väidab, et osadel väljatrükkidel oli tema joobe näit null. Tekib õigustatud küsimus, milline

L.J väide vastab tegelikkusele, kas ta nägi protokollile kirjutatud teksti või mitte. Teiseks, kui politseibussi salong oli valgustamata, siis kuidas L.J oli võimalik dokumentide (indikaatorvahendi, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri väljatrükk) alajaotuse konkreetsele õigele rea joonele kirjutada oma allkirjad ning omakäeline tekst: „Ei ole nõus“. L.J väitis ka seda, et talle tema õigusi ei selgitatud ja peale tõendusliku alkomeetrisse puhumist soovis ta tõendusliku alkomeetri tulemust vaidlustada ja nõudis sel eesmärgil enda viimist tervisehoiuasutusse, et anda vereproov. See asjaolu, et L.J nõudis enda toimetamist tervisehoiuteenuse osutaja juurde ja alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega, viitab sellele, et politseiametnik ES oli enne menetlustoimingu alustamist L.J-ile tema õigusi selgitanud. Peale L.J vastuoluliste ütluste ei olemas ühtegi tõendit, mis seaks kahtluse alla politseiametnike KJe ja ES poolt kohtus avaldatud ütlusi, et enne indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamist nad selgitasid L.J-ile tema õigusi. L.J avaldas kohtuistungil, et algselt juhtis teel Tallinnas- Pärnusse tema sõiduautot RK. L.J selgituse kohaselt oli ta autoga jõudnud sõita mööda teeperve, kiirusega 10-15 km/h, kõige rohkem 100 meetrit, kui politsei peatas tema poolt juhitava sõiduauto. Tema väidete kohaselt Pärnusse ta sõita ei kavatsenud ja seda põhjusel, et ta oli unustanud maha autodokumendid. Eluliselt ei ole usutav L.J väide, et Pärnusse ta ei kavatsenud sõita, vaid soovis sõiduauto parkida kõrvalisele metsateele. Riigikohtu 20.03.2013 otsuses 3-1-1-2613 p.9 tuuakse esile seisukoht, et ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele ei saa tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Riigikohtu 07.03.2012 otsuse nr. 3-1-1-13-12 p.13, 14 on avaldatud, et ebausaldusväärne tõend tuleb tervikuna kõrvale jätta. RK ja L.J ütlused, kui ebausaldusväärsed tõendid, tulevad riigikohtu lahendis väljendatud seisukohast lähtuvalt tõendiallikana tervikuna kõrvale jätta. 3.3 Politsei ja Piirivalveseaduse § 728 sätestab, et Liiklusseaduse § 20 lg.4 sätestatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-dest 723- 726 . Politsei ja Piirivalveseadusest tuleneb, et isik toimetatakse alkoholijoobe tuvastamiseks tervisehoiuteenuse juurde ainult teatud juhtudel. Juhul, kui isik on nõustunud alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga ning joove tuvastatakse tõendusliku alkomeetriga, siis on seadusandaja tahtest tulenevalt isiku alkoholijoove lõplikult tõendamist leidnud. Pärast alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga isiku toimetamine alkoholijoobe tuvastamiseks tervisehoiuteenuse osutaja juurde ja tema alkoholijoobe täiendav tuvastamine vereproovi uuringutega, isegi kui isik seda soovib, ei ole seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Selliseks arvamuseks annab aluse Politsei ja Piirivalveseaduse § 725, mis sätestab, et isik toimetatakse alkoholijoobe tuvastamiseks tervisehoiuteenuse juurde alljärgnevatel juhtudel: isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga; isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri; see on otstarbekas ja isik on sellega nõus. Politsei ja Piirivalveseaduse § 724 lg.6 sätestab, et kui isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoobe vereproovi uuringutega. Nendest seaduse sätetest tuleneb, et seadusandja arvates on tõenduslik alkomeeter täppismõõteriist, millega alkoholijoove tuvastatakse usaldusväärselt ja selle täiendav üle kontrollimine vereproovi uuringutega ei ole vajalik. 3.4 Riigikohtu 17.06.2013 otsuses 3-1-1-58-13 p.7 väljendatakse seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.“ L.J on karistusregistri andmetel /tl.6-10/ karistatud alates 2003 kuni käesoleva ajani karistatud 15 korral rahatrahvidega LS §-de-22, 74-35, 74-37, 74-7, 74-5, 74-64, 227 lg.1, 242

rikkumiste eest. Kaitsja poolt esitatud määrusest/ tl.40-41/ nähtub, et L.J osas on alustatud kriminaalmenetlust KarS § 141 lg.1 tunnustel. L.J on varasemalt süstemaatiliselt toime pannud liiklusalaseid süütegusid. Mootorsõiduki juhtimine sellises seisundis kujutab äärmiselt suurt ohtu kaasliiklejatele. Mööda ei saa siinkohal vaadata ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu on ka praegusel ajahetkel kohane viidata juba RKKK otsuses nr 3-1-1-26-03 märgitule, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. L.J osas ei ole leidnud tuvastamist karistust kergendavaid asjaolusid, ta on varasemalt toime pannud süstemaatiliselt liiklusalaseid süütegusid, mistõttu on põhjendatud L.J suhtes lisakaristuse kohaldamine.

KAITSJA SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et L.J tuleb õigeks mõista ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna L.J on temale inkrimineeritud kuriteos õigeks mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 5.2 Maakohus mõistis L.J süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks objektiivse koosseisu puudumise tõttu, sest süüdistatava L.J joobeseisund mootorsõiduki juhtimisel ei olnud tõendatud. Maakohus leidis, et tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja alkomeetri väljatrükk ei ole seaduslikul teel saadud tõendid ning neil märgitud alkoholisisaldusest L.J ei saa asja lahendamisel lähtuda. Kohtukolleegium maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu ja võtab esmalt seisukoha kas maakohtus kohtulikul uurimisel avaldatud ja uuritud tõendid, s.o tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja alkomeetri väljatrükk on lubatavad tõendid. Alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga ehk menetlustoimingu läbiviimist reguleerib politsei ja piirivalve seadus (PPVS). PPVS § 7 24 lg 1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Antud juhul tuvastati alkoholi sisaldumine L.J väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga (tlk 29), mis on kooskõlas eelmärgitud sättega. PPVS § 724 lg 2 järgi selgitatakse isikule enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga tema järgmisi õigusi: 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 3) õigus tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile või kaebus halduskohtule. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, kas L.J-ile oli selgitatud õigust keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest. Maakohus on asunud seisukohale, et ei ole alust kahelda, et tunnistajad selgitasid enne süüdistatavale indikaatorvahendi kasutamist vastavalt PPVS § 724 lg 2 (tlk 98). Ringkonnakohus nõustub sellise maakohtu seisukohaga, kuna tunnistaja KJ on ristküsitlusel kinnitanud, et tunnistaja ES tutvustas süüdistatavale L.J-ile kohustusi ja õigusi enne indikaatorvahendi kasutamist. Süüdistatav esialgu keeldus, kuid selgituse peale, et siis tuleb toimetada isik vereproovi andma, oli nõus süüdistatav indikaatorvahendisse puhuma. Tema kuulis õiguste selgitamist, kuna seisis politseibussi juures (tlk 53-54). Ka tunnistaja ES kinnitas ristküsitlusel, et kõik õigused olid isikule enne indikaatorvahendiga kontrollimist selgitatud (tlk 58). Kolleegium asub seisukohale, et ekslik on maakohtu järgnev seisukoht, et PPVS § 724 lg 1 ja 2 p 4 ettenähtud õigus nõuda pärast indikaatorvahendi näidu teadasaamist alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringuga jäi süüdistatavale L.J-ile tagamata. Kolleegium leiab,

et L.J-ile oli tagatud PPVS § 7 lg 1 sätestatud valiku õigus, et kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema

nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Samuti oli süüdistatavale tagatud § PPVS § 724 lg 2 p 4 sätestatud õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Seega annab seadus valiku indikaatorvahendi näidu vaidlustamiseks alternatiivselt, kas tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Tunnistaja KJ on kinnitanud ristküsitlusel, et kui indikaatorvahend näitas joovet, tuli joove tuvastada ka tõendusliku alkomeetriga ning sellega oli nõus L.J ning süüdistatav ei avaldanud mingit soovi minna ekspertiisi vereanalüüsi andma (tlk 53). L.J avaldas soovi anda vereproovi peale tõendusliku alkomeetri kasutamist (tlk 55). Tunnistaja ES kinnitas samuti ristküsitlusel, et süüdistatavale L.J-ile selgitati ka tõendusliku alkomeetrisse puhumise keeldumise õigusi (tlk 60) ning isik keeldus jälle alla kirjutamist, väites, et tema ei juhtinud (tlk 58). Tulenevalt tunnistajate ütlustest ja nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, s.o. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist (tlk 30) ja alkomeetri väljatrükist (tlk 31) on süüdistatav kasutanud õigust vaidlustada indikaatorvahendi näit tõendusliku alkomeetriga, mistõttu ei pidanutki L.J-ile olema tagatud peale puhumise nõustumist tõendusliku alkomeetrisse ka veelkordne õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit vereproovi uuringuga. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et süüdistatava L.J nõustumine tõendusliku alkomeetri kasutamiseks ei olnud isiku vaba tahe ja tõendusliku alkomeetrisse puhumist ei saa käsitleda kuidagi loobumisena varem väljendatud soovist vereproovi uuringi tegemiseks. PPVS § 725 lg 2 p 1 kohaselt võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Antud kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et L.J ei keeldunud alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga ega ka alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, mistõttu on meelevaldne maakohtu seisukoht, et asja lahendamisel ei saa lähtuda ainult asjaolust, et L.J nõustus tõendusliku alkomeetri kontrolli läbima ja ei väljendanud oma sõnade või tegudega toimingust keelduda. Sellise maakohtu käsitlusega ei saa kolleegium nõustuda, kuna vastasel juhul tuleks kõik isikud kes nõustuvad alkoholijoobe kontrollimisega indikaatorvahendiga või tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga toimetada ka veel nn igaks juhuks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks. PPVS näeb ette kaks võimalust joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikul joobe tuvastamiseks – tõendusliku alkomeetri kasutamise või vereproovi uuringu. Tuvastamisele allutatud isiku puhul on võimalik kasutada vaid ühte võimalust. Seega tuginedes eeltoodule asub kolleegium seisukohale, et L.J-ile selgitati õigust keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ja nõuda meditsiiniasutusse viimist, kuid kuna L.J puhus vabatahtlikult tõenduslikku alkomeetrisse, siis puudus menetlustoimingu läbiviijal vajadus ja kohustus viia L.J ekspertiisi. Asjaolu, et süüdistatav ei nõustunud hiljem tõendusliku alkomeetri näiduga, ei ole aluseks isiku toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu motiivid süüdistatavale õiguste selgitamisel PPVS § 724 osas on kohus andnud diametraalselt erineva hinnangu. Esiteks leidis maakohus, et ei ole põhjust kahelda selles, et enne indikaatorvahendi kasutamist selgitas tunnistaja süüdistatavale PPVS § 724 lg 2 sätestatud õigusi ja süüdistatava allkirja puudumine indikaatorvahendi protokolli õiguste loetelu all ei oma asja lahendamisel tähtsust. Järgnevalt asus maakohus allkirja puudumise osas kardinaalselt erinevale seisukohale tõendusliku alkomeetri protokolli õiguste loetelu osas, mis annab aluseks põhjendatud kahtluseks, et tunnistaja ei selgitanud süüdistatavale piisavalt, et süüdistataval on õigus keelduda alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Kolleegium nõustub apellandiga, et meelevaldne on maakohtu selline diametraalselt lahknev seisukoht, samade asjaolude osas.

Kolleegium asub seisukohale, et mõlemad tunnistajad nii KJ kui ES on kinnitanud õiguste selgitamist süüdistatavale enne menetlustoimingute tegemist ning tunnistajate ütlustes puudub alus kahelda. Lisaks leiab kolleegium üksmeelselt, et PPVS § 724 lg 2, 3 sätted ei nõua isiku õiguste selgitamise kohta allkirja andmist, vaid seadus näeb üheselt ette õiguste selgitamise ning seda on võimalik tõendada ka muude tõenditega nagu näiteks käesolevas asjas tunnistajate ütlustega. Sellist kolleegiumi seisukohta toetab ka PPVS ja nimelt § 724 lg 7 alusel kehtestab siseminister määrusega tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (siseministri 15.12.2009 määrus nr 70, edaspidi Kord) § 5 näeb ette nõuded tõendusliku alkomeetri kasutamise dokumenteerimisele. Viidatud paragrahvi lg 1 kohaselt dokumenteeritakse tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina või protokollina. Seega nähtuvalt Korra § 5 lg 1 ei ole nõutav tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollimine, vaid piisab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist. Käesolevas kriminaalasjas on nimetatud tõendid dubleeritud, s.t on dokumenteeritud nii tõendusliku alkomeetri kasutamine väljatrükina ja lisaks ka protokollina. Vastavalt Korra § 5 lg 2 peab väljatrükk või protokoll sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) mõõtmise teostamise kuupäev ja kellaaeg; 2) kontrollile allutatud isiku ees- ja perekonnanimi, sünniaeg või isikukood; 3) mõõtmiseks kasutatava tõendusliku alkomeetri nimetus; 4) kahe mõõtmise lugem ning lõplik lugem; 5) mõõtmist teostanud ametniku ees- ja perekonnanimi. Kooskõlas Korra § 5 lg 3 väljatrüki või protokolli allkirjastab mõõtmist teostanud ametnik. Käesolevas kriminaalasjas vastavad nii väljatrükk kui ka protokoll Korra § 5 lg 2 nõuetele. Kolleegium asub seisukohale, et tulenevalt Korrast ei ole antud juhul üldse vajalik isikule selgitatud õiguste tutvustamise dokumenteerimine ja allkirjastamine. Seega ei saa menetlustoimingu läbiviijale ette heita tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile süüdistatava allkirja keeldumise kohta märkimata jätmist või selliste selgitatud õiguste puudumist tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükil. Õiguste selgitamise kohta süüdistatava allkirja puudumine tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollil või selliste selgituste puudumine üldse tõendusliku alkomeetri väljatrükil ei sea kahtluse alla tõendi lubatavust, kuivõrd taolist nõuet ei sisaldu ei PPVS-s ega ka Korras. Maakohus ei ole tõendi lubatavuse hindamisel arvestanud sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Seega oleks maakohus pidanud iga tõendi /protokolli kui ka väljatrüki/ puhul eraldi hindama, kas see on lubamatu või mitte. Kokkuvõtvalt märgib kolleegium üheselt, et tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja alkomeetri väljatrükk on mõlemad lubatavad tõendid ning tõendite kogumisel ei ole korda rikutud. 5.3 Ringkonnakohus kontrollinud kogutud tõendeid, hinnates neid kogumis asub seisukohale, et L.J süü temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 424 järgi on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. L.J-ile inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Kolleegium leiab, et vaieldamatult on tõendamist leidnud, et L.J juhtis 21.08.2013. a kella 03.00 ajal Tallinnast Rapla maakonda Märjamaa valla TallinnPärnu-Ikla maantee 62 kilomeetrini sõiduautot Lexus RX300 reg.nr XXXXXX. Nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud nii tunnistajate KJ kui ka ES ütlustega ja kriminaalasja raames kogutud teiste tõenditega. Ka süüdistatav L.J ei eita sõiduki juhtimist nimetatud kohas ja ajal, kuid väidab, et auto oli pahasti pargitud ja seega sõitis umbes 100 meetrid umbes 10-

15km/h. Päris teepeale ei läinudki ja kui tuli bussipeatus, siis pidas kinni ja politsei oli tema taga (tlk 70). L.J on käesolevas asjas vaadeldav sõiduki juhina, kuivõrd tema istus mootorsõiduki Lexus RX300 roolis ning joobes juhtimine on lõpule viidud kohe, kui juht sõitu alustab. Siinkohal ei ole oluline kas süüdistatav juhtis mootorsõidukit lühikest või pikemat aega, kuivõrd mootorsõiduki juhtimiseks on igasugune juhi tegevus mootorsõiduki kulgemise suunamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-11-146-03; RT III 2004, 1, 5; 3-1-1-13-08). Samuti kinnitas tunnistaja RK, et Mati otsustas auto paremini ära parkida ja kui politsei auto kinni pidas oli roolis Mati (tlk 66). Süüdistatava L.J poolt mootorsõiduki Lexus juhtimist tõendab ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tlk 9), mille kohaselt kõrvaldas Lääne Prefektuuri KKB Rapla PJ patrullpolitseinik ES 21.08.2013.a L.J mootorsõiduki Lexus RX300 reg.nr XXXXXX juhtimiselt, kuna oli alust arvata, et isik on joobeseisundis. L.J-ile inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 4 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,75 milligrammi või rohkem alkoholi. Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove on vähemalt LS § 69 lg 4 p 1 sätestatud alkoholijoobe määras. Asjaolu, et süüdistatav L.J oli 21.08.2013.a. kella 03.00 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobeseisundis kinnitavad antud kriminaalasjas kogutud tõendid. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist tuvastas patrullpolitseinik ES L.J ühes liitris väljahingatavas õhus 0,78 milligrammi alkoholi (tlk 30). Ka tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist nähtub, et 21.08.2013.a ajavahemikul 03.07-03.15 mõõtja ES kasutades tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr. ARAF-0014, tuvastas L.J alkoholijoobe, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 0,87 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,09 ning märgitud alkoholi sisalduse lõplikuks mõõtetulemuseks on 0,78 (tlk 31). Seega on üheselt tuvastamist leidnud, et alkoholi hulk L.J poolt väljahingatavas õhus vastas LS § 69 lg 4 p 1 sätestatule. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava L.J väited, et tulid mingit erinevad väljatrükid joobe kohta on paljasõnaline. Süüdistatava sellist versiooni ei kinnita mitte üksi kogutud tõend ning seda ei kinnita ka tunnistaja RK. Tunnistaja RK on andnud ütlusi, et mõõtmisest ei tea midagi (tlk 66). Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri väljatrükist on toimunud 2 mõõtmist ning maakohtus on vaadeldud ka CD-d kõnelogiga, mille informatsioon kattub tõendusliku alkomeetri väljatrükiga (tlk 63). Kolleegiumi arvates väärib märkimist veel asjaolu, et süüdistataval esinesid ka välised joobetunnused. Tunnistaja KJ on andnud ütlusi, et autost tuli alkoholilõhna ja juhi kõnepruuk, pigem diktsioon oli selline, et tegemist on alkoholijoobes isikuga (tlk 52-53). Lisaks nähtuvad joobetunnused ka joobeseisundi kontrollimise protokollist ( tlk 29 pöördel). Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul antud kriminaalasjas kogutud tõendid selle kohta, et L.J juhtis temale esitatud süüdistuses märgitud kellaajal ja kohas mootorsõidukit joobeseisundis, seega on täidetud KarS § 424 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. L.J-ile inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kolleegiumi hinnangul on L.J käitumises tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et on täielikult tõendatud L.J poolt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemine. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ja L.Juleb süüdi mõista KarS § 424 järgi.

6.1 Prokurör on taotlenud ka L.J suhtes lisakaristuse kohaldamist ning palunud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta L.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites märkinud (vt 3-1-1-122-13), et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kolleegium lähtub lisakaristuse mõistmisel nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest. Lisakaristuse kohaldamata jätmine ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t. võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada lisakaristuse kohaldamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites, nt 3-11-10-03; 3-1-1-69-03; 3-1-1-20-06; 31-1-55-07; 3-1-1-54-07 jne rõhutanud, et Karistusseadustiku § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. L.J puhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad, mis õigustaks L.J-ilt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist, mistõttu tuleb kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist KarS § 50 lg 1 p 1 alusel. Samas peab kolleegium põhjendatuks võtta ära juhtimise õigus väiksemas määras kui seda on palunud prokurör. Kolleegium peab põhjendatud kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 5 kuuks.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.