Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-24-14 9. mai 2014 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar Kriminaalasi Martin Rudsiti süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-7294 Martin Rudsiti kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, määruskaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste 9. aprill 2014, kirjalik menetlus
ja
saata
kriminaalasi
Harju
Maakohtule
uueks
arutamiseks
teises
kohtukoosseisus.
KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 ning lg 2 tähenduses. Neid rikkumisi saab kõrvaldada asja arutanud kohtukoosseis, sest suuremas osas puudutavad etteheited kohtuotsuse koostamist. 3.1 KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine seisnes ringkonnakohtu hinnangul selles, et maakohtu otsus on karistuse mõistmise osas põhistamata. KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine aga selles, et tsiviilhagide lahendamise osas on maakohtu põhjendused ja resolutiivosa vastuolus. Maakohtu otsuse põhiosast nähtub, et kohus rahuldas nii kannatanu OÜ Jemeralda kui ka I. P. tsiviilhagi. Resolutiivosas on kohus aga märkinud, et süüdistatavalt tuleb välja mõista vaid OÜ Jemeralda tsiviilhagi. 3.2 Samuti rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses seoses tunnistaja A. V.-i ülekuulamisega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistaja A. V. on kaastäideviijana süüdi mõistetud samas kuriteos, milles on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus Martin Rudsitile KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 järgi. Maakohus kohaldas tunnistaja A. V.-i suhtes KrMS § 2871 lg-te 3 ja 4 sätteid, kuid jättis tähelepanuta, et neid sätteid selle tunnistaja suhtes kohaldada ei ole lubatud. Tõendiallikana on käsitatud tunnistajat, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud tema õigusi KrMS § 2871 lg 5 tähenduses (õigust keelduda ütluste andmisest). Nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-72-07). 3.3 Tulenevalt maakohtu protokollist on kannatanu I. P. ütlused tõendina vastu võetud ja avaldatud KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel. Kriminaalasja materjalides ei sisaldu aga andmeid, millest nähtuks, et tervishoiutöötaja oleks diagnoosinud sellise terviseseisundi, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline kohtus ütlusi andma. Kriminaalasjas esitatud tõendist ei tulene, et kannatanu ei ole terviseseisundi tõttu võimeline ütlusi andma. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja pole võimeline kohtuistungil ütlusi andma liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. Kuid ka sellisel juhul ei saa tema tervisliku seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada näiteks eksperdiarvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06). Seega kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati kohtuistungil KrMS § 291 nõudeid rikkudes. 3.4 Kohus rikkus menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses ka tsiviilhagisid puudutavas osas. Maakohus ei ole kohtu alla andmisel tsiviilhagisid menetlusse võtnud ega ole tsiviilhagide kohta teinud menetlusse võtmise määrust, mida ringkonnakohus peab KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks.
kohtukoosseisus. Kaitsja on veendunud, et M. Rudsit ei ole röövimist toime pannud ja tema hinnangul on ebatõenäoline, et sama kohtukoosseis oma viga tunnistab ja seda seisukohta muudab. Kohus ei olnud erapooletu, vaid süüdistava hoiakuga.
ole formaalsete nõuete täitmisega, vaid olulise põhimõttega, mille kohaselt kohus ei saa tugineda tõenditele, mille vastuvõtmisel, avaldamisel või uurimisel ei ole järgitud menetluslikke nõudeid. Samas võib kriminaalasja uuel arutamisel selguda, et vastava tunnistaja või kannatanu ütlustele ei saa tugineda (näiteks seetõttu, et nõuetekohasel rakendamisel keeldub tunnistaja ütluste andmisest). Sama kohtukoosseis on vastavaid tunnistaja ja kannatanu ütlusi aga vahetult tajunud ja võib olla sellest ka mõjutatud, sõltumata sellest, et kohtuotsuse tegemisel ei saa ta neile tugineda. Kriminaalasja arutamine peab mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane ja erapooletu. Seda põhimõtet kahjustab olukord, kus sama kohtukoosseis peab andma tõendikogumile varasemast erineva hinnangu. Seda probleemi saab välistada juba eos, saates kriminaalasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Sellise võimaluse seadus ka annab. Kriminaalasja uuel arutamisel teises kohtukoosseisus on varasemal kohtulikul arutamisel toimunut võimalik võtta arvesse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud ulatuses (vt nt KrMS § 2862 lg-d 1 ja 3).
Sel
põhjusel
leiab
kriminaalkolleegium,
et
ringkonnakohus
rikkus
oluliselt
kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, saates kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule samas kohtukoosseisus. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1, § 362 p-le 2 ja § 361 lg 1 p-le 7, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määruse M. Rudsiti kriminaalasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.