Kohtulahend

-

-

-

-

Harju Maakohus otsustas 20.märtsi 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Urmas Timusk KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja mõista karistuseks vangistus 3 (kolm) aastat. Süüdi tunnistada Urmas Timusk KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks vangistus 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse aeg 19 (üheksateist) päeva s.o 17.-18.06.2012.a ja 03.-19.12.2012.a lugeda karistuse hulka ja kandmisele kuulub 3 (kolm) aastat, 5 (viis) kuud ja 10 (kümne) päevane vangistus. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel ja karistuse kandmisele asumisel. Karistusaja alguseks lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. Sama kohtuotsusega süüdi mõistetud N.H osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Urmas Timusk mõisteti KarS prg. 199 lg 2 p.7,8,9 järgi süüdi selles, et tema 08.01.2010 ajavahemikus kell 07:45 kuni 10:30 viis XXXXXXXXXXX kinnistult XXXXX alevikus Saku vallas Harju maakonnas AT tahte vastaselt minema AT-le kuuluva järgmise vara: 150tk keevituspaneeli RAL6055, ühe väärtus 567 EEK (36.24 EUR), väärtusega 85050 krooni (5435.69 EUR); 458tk kinnituskomplekte, ühe väärtus 27 EEK (1.73 EUR), väärtusega 12366 EEK (790.33 EUR), koguväärtusega 97416 EEK (6226,02 EUR). 28.08.2012 ajavahemikus kell 21-22 viis ta XXXX külas XXXX vallas Harju maakonnas piiratud territooriumilt, teist isikut VT ära kasutades, minema OÜ-le V tahte vastaselt OÜ-le V kuuluvad hüdroturbiini ja muud metallesemed väärtusega 2500 EUR. 29.08.2012 ajavahemikus kell 21-22 viis ta ühiselt ja kooskõlastatult N.H-ga XXXXX külas XXXXX vallas Harju maakonnas piiratud territooriumilt, teist isikut VT ära kasutades, minema OÜ-le V tahte vastaselt OÜ-le V kuuluva hüdroturbiini osa väärtusega 300 31.08.2012 ajavahemikus kell 01:00 kuni 04:00 tungis ta ühiselt ja kooskõlastatult N.H-ga KK-le kuuluvatesse ruumidesse, kust viis KK tahte vastaselt minema KK-le kuuluvad 4 talverehvi väärtusega 3040 EUR, gaasigrilli väärtusega 519 EUR, 1 kanistri diiselkütust, mille väärtust ei ole kindlaks tehtud, 2 kirvest Fiskars kokku väärtusega 110 EUR, gaasiseadmete komplekti väärtusega 12 EUR, gaasibalooni väärtusega 52 EUR, pikendusjuhtme väärtusega 30 EUR, lumesaha väärtusega 70 EUR, 2 lumelabidat väärtusega 70 EUR, alumiiniumredeli väärtusega 66 EUR, metallreha väärtusega 9 EUR, hargi Fiskars väärtusega 30 EUR ja kühvli Fiskars väärtusega 35 EUR ning 1 kanistri diiselkütust, mille väärtust ei ole kindlaks tehtud. Lisaks viis ta minema KK tahte vastaselt minema KK-le kuuluvad palklauad väärtusega 500 EUR. Kokku varastatu väärtus 4534 EUR. KarS prg. 424 järgi mõisteti Urmas Timusk süüdi selles, et 17.06.2012 kella 17:38 ajal juhtis ta XXXXXXXX XXX XX juures, Tallinnas, mootorsõidukit Mercedes Benz 200D registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (etanoolisisaldus väljahingatavas õhus 0,97 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,09 mg/l (lõplik lugem 0,88 mg/l)). APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja leiab, et varguste episoodides süüditunnistamine on põhjendamata ning mõistetud karistus ei vasta toimepandule. Taotleb Urmas Timuski õigeksmõistmist vargustes.

Karistuse osas leiab apellant, et selle eesmärk oleks täidetud ka mitte reaalse vangistusega seotud karistuse mõistmisega – jätta täielikult täitmisele pööramata või asendada üldkasuliku tööga. Põhjendused on järgmised. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole nõutaval määral oma otsuse motiveerinud ka pärast ringkonnakohtu poolt antud juhiseid. Kohtuotsuses on piirdutud tõendite sisu refereerimisega andmata nendele oma analüüsi, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. 08.01.2010.a. varguse episoodis põhineb süüdimõistmine tunnistaja MA ütlustel. Apellant leiab, et tunnistaja MA ütlused ei ole piisavad isiku süüditunnistamiseks. Asjaolu, et U. Timusk on kunagi käinud külas, kus piirdeaia vargus oli toime pannud ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmiseks. Tunnistaja MA ütlused, selle kohta, et ta olevat koos U. Timuskiga vaidlusaluse piirdeaia mõõtnud kuu aega enne varguse toimepanemist ei ole teiste tõenditega kinnitatud ning süüdistatav ise eitab aia mõõtmist. Samuti nimetatud tunnistaja ütlused on vastuolus tunnistaja AK ütlustega, nimelt viimane ei kinnita MA ütlusi selle kohta, et noormees rääkis teistele piirdeaia koos U. Timuskiga mõõtmise kohta. Kaitsja märgib, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kes on varem kriminaalkorras karistatud palub talle võõra noormehe abi seoses väidetavalt planeeritava kuriteoga, samuti räägib varguse toimepanemise plaanist, kusjuures saab aeda ka üksinda mõõta. Isegi kui usaldada tunnistaja ütlusi, siis ei tõenda need veel kuidagi seda, et vargus on toime pandud U. Timuski poolt, kuna aia väidetavast mõõtmisest kuni varguse toimepanemiseni möödas vähemalt kaks nädalat. Tähelepanu väärivad ka tunnistaja AK ütlused selle kohta, et tunnistaja MA teatas, et varastatud aia omanik lubas maksta raha vargusega seotud info eest. Võib eeldada, et tunnistaja MA soovis lihtsalt raha teenida ja seetõttu andis ütlusi U. Timuski vastu, kuna teadis, et viimane on kriminaalkorras karistatud. Tunnistaja PS ei tea, kelle käest tema mees soetas aeda. Asjaolu, et tema abikaasa töötas keskturul, kus töötas ka U. Timusk ei kinnita veel nende isikute lähisuhtlust ja aia U. Timuski poolt soetamist. Seega U. Timuski süü kõnealuse varguse toimepanemises ei ole tõendamist leidnud ning süütuse presumptsioonist lähtuvalt tuleb ta õigeks mõista. Ka ei ole kaitsja arvates kohtu viidatud asjaolud ütluste väidetava mitteusaldusväärsuse kinnitamiseks aluseks, et pidada U. Timuski ütlusi mitteusaldusväärseteks. Seega ei ole alust jätta U. Timuski ütlusi tõendite hulgast välja. 28.08.2012 ja 29.08.2012.a. varguste osas on apellant seisukohal, et asjas kogutud tõendeid, eelkõige tunnistajate GT ja AP ja kaassüüdistatava N.H ütlusi, ei saa usaldusväärseteks pidada, kuna keegi nendest isikutest ei suutnud kirjeldada väidetavalt koos U. Timuskiga toimepandud varguste asjaolusid, rääkimata detailidest. Kõik nimetatud isikud olid väidetavate varguste toimepanemise ajal joobeseisundis, samuti olid nad joobes, ka kohtus ütluste andmisel. Seega ei ole asjas ülekuulatud isikute, kes väidetavalt koos U. Timuskiga panid vargusi toime, ütlused usaldusväärsed ning nende pinnal ei saa süüdimõistvat otsust teha. Eeltoodust lähtuvalt, leiab apellant, et U. Timuski varguste episoodides süüdimõistmisel on kohus rikkunud süütuse presumptsiooni, kuna asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused U. Timuski süüdiolekus, kuid neid ei tõlgendatud viimase kasuks. Nendes episoodides põhineb süüdimõistmine peamiselt tunnistajate GT ja AP ütlustel. Samas ei saa nimetatud isikute ütlusi usaldusväärseteks pidada, kuna mõlemad kinnitasid, et ei mäleta hästi vaidlusaluste episoodide sündmusi, kuna olid joobeseisundis, samuti andsid need tunnistajad ka kohtus ütlusi olles alkoholi tarvitanud enne kohtuistungit, s.o alkoholijoobes. Tunnistajad ise ei osanud anda ütlusi toimunu kohta ning said vastata vaid prokuröri suunavatele küsimustele enamasti, kas „ei“ või „jah“.

Väidetavate varguste toimepanemise aja, detailide, toimepanijate konkreetsete rollide ja tegude kohta ei osanud nemad midagi konkreetset öelda. Väärib tähelepanu ka see fakt, et nende isikute puhul on kriminaalmenetlus seoses vaidlusaluste vargustega lõpetatud, seega võis selleks olla tingimuseks U. Timuski vastu ütluste andmine. Süüdistatava N.H ütlused 29.08.2013.a varguse kohta on samuti väga üldised ega saa olla aluseks U. Timuski süüditunnistamiseks. Tunnistaja VT ei ole ära tundnud U. Timuski kui isikut, kellega ta vestles sündmuskohal ning kellele ta andis üle raha metalli eest. Samuti ei tea see tunnistaja, kes tellis metalli äravedu. Süüdistatav U. Timusk andis ütlusi selle kohta, et 2012.a suvel kasutasid tema telefoni ka kolmandad isikud ning tema ei ole tellinud metalli äravedu. Süüdistatava nimetatud ütlused ei ole millegagi ümber lükatud. Apellant leiab, et kõik kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tuleb tõlgendada isiku kasuks ning palub mõista U. Timusk ka nendes vargustes õigeks. 31.08.2012.a. episoodis põhineb süüdimõistmine süüdistatava N.H ütlustel, muud U. Timuski süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Apellant juhib kohtu tähelepanu sellele, et N.H andis ütlusi selle kohta, et ta oli nii purjus, et vahepeal magas. Tema ütlused on lünklikud ja ebamäärased, seega ei saa neid usaldusväärseteks pidada. Samuti sai isik leebe karistuse, mille tingimuseks võis kindlasti olla see, et ta annab ütlusi U. Timuski kohta. Seega ka selles episoodis ei ole kogutud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et U. Timusk oleks seda kuritegu toime pannud ning lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb isik õigeks mõista. Apellant leiab, et U. Timuskile mõistetud karistus KarS § 199 järgi - 3 aastat vangistust on liiga range ega ole kooskõlas levinud kohtupraktikaga samalaadsete kuritegude eest mõistetavate karistuste osas. Samas mõistis kohus kaassüüdistatavale mitmekordselt leebema karistuse, kuigi süüdistatavatele esitatud süüdistuse maht ei erinenud nii palju. Kohus märkis, et Urmas Timuski poolt süü tunnistamist ei saa lugeda karistust kergendavaks asjaoluks, kuivõrd Urmas Timuski süü tunnistamine lähtub kohtu arvates pigem ratsionaalsest kaalutlusest, et kohus võtaks süü omaksvõttu arvesse karistuse määramisel. Nimetatud kohtu järeldus on subjektiivne ega ole millegagi kinnitatud. Juhul, kui süüdimõistmine vargustes jääb kasvõi osaliselt jõusse palub apellant kergendada U. Timuskile mõistetud karistust, s.h vähendada mõistetud vangistust, arvestades seda, et pärast talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemist viibis U. Timusk vabaduses rohkem, kui aasta ning selle aja jooksul ei ole uusi kuritegusid toime pannud ega kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Nimetatud periood on piisav näitamaks, et U. Timuskit saab mõjutada ilma vabadust piirava karistuse kohaldamiseta. Eelmise kohtuotsusega määratud üldkasuliku töö tegemisega ei olnud süüdistataval probleeme. U. Timusk töötab, omab elukohta, viimase kohtuotsusega mõistetud karistus on ära kantud. Seega arvestades toimepandu raskust, nimelt, et tegemist on teise astme kuriteoga ei ole reaalse vangistuse mõistmine hädavajalik karistuse üld- ega eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Karistuse eesmärk oleks täidetud ka juhul, kui vangistus jäetakse täies ulatuses täitmisele pööramata, allutades U. Timuskit käitumiskontrollile, mille käigus teostab kriminaalhooldaja järelevalvet tema üle ning isik osaleb sotsiaalprogrammides, mis aitavad tal oma probleemidega toime tulla. Samuti on süüdistatav ka nõus, et vangistus oleks asendatud üldkasuliku tööga.

Samuti leiab apellant, et liitkaristuse mõistmisel tuleb lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega. Urmas Timusk väidab apellatsioonis, et aeda ei ole võimalik nii lühikese ajaga eest ära võtta, ta kontrollis poest üle. Omanik maksis raha selle eest, et tunnistajad tema peale räägiksid. Kaassüüdistatav annab tema vastu ütlusi kuna tema magas N.H naisega. Bussijuhi telefoni number ei ole ka tema poolt kirjutatud. Selles osas nõuab ekspertiisi. Bussijuht ei ole ka temale raha andnud. KarS prg. 424 järgi süüd tunnistab. Kõik eelmised kohtunik L.Raedla otsused tema kohta on tühistatud liitkaristuse mõistmise osas. Tallinna Ringkonnakohtu 14.aprilli 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 24.aprillini 2014. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör ja need olid järgmised.

Teiseks, tuleb hinnata, kas joobe tõttu muutuvad AP, GT-i ja N.H ütlused ebausaldusväärseks. Vastus on EI, kuna AP, GT-i ja N.H ristküsitlus nende ebausaldusväärsust välja ei toonud. Nende ütlused riimusid peaaegu kõiges, samuti kattusid ütlused tunnistaja VT ütluste ja dokumentaalsete tõenditega. Kui vaadata AP, GT-i ja N.H ütluste detailsust, siis on selge, et alkoholi mõjul olid AP, GT-i kohtus antud ütlused üldsõnalisemad, kuid sellegipoolest riimusid teiste tõenditega. N.H aga andis 29.08.2012 episoodi kohta põhjalikud ütlused: millal täpselt vargus toimus, kuidas koha peale mindi, kuidas sündmuskoht välja nägi, mida vanarauaga tehti, milline oli täpselt sõiduauto tüüp, millega vanaraud minema viidi, kes vanaraua äraveo tellis (28.08.2013 istungi protokoll lk 15-18) AP, GT-i suhtes lõpetati kriminaalmenetlus tahtluse kui süüteokoosseisu tunnuse puudumise tõttu, mis väljendus selles, et nad ei teadnud, et metall on nende jaoks võõras. Seda selgitasid ka mõlemad tunnistajad kohtus: Urmas Timusk ütles neile, et metall on tema oma. Ka N.H uskus 29.08 episoodi puhul alguses U. Timuski juttu, kuid teades U. Timuskit varasemast vargusest ja lähtudes sündmuskoha asjaoludest, sai aru, et U. Timusk valetab. Kokkuvõttes ei anna apellatsioonis toodud asjaolud põhjust lugeda AP, GT-i ja N.H ütlusi ebausaldusväärseks. Seega on Kohus põhjendatult leidnud, et Urmas Timuski süü on nende isikute ütlustele tuginedes ja muude tõendite kogumis tõendamist leidnud. 31.08.2012 vargus N.H ütlused (28.08.2013 istungi protokolli lk 19-20) on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolli ja kannatanu KK ütlustega, mistõttu ei ole alust nende usaldusväärsuses kahelda. N.H ütlused on kuni tema magamajäämiseni üksikasjalikud (nt roheline traktor, mis asus kuuris, kust vargus toime pandi). N.H karistus on tema süüle vastav ning isik soovi kuriteo lahendamisele kaasa rääkida kohtus ütlusi andes ei kahanda kuidagi nende ütluste väärtust. Pigem tuleb arvestada sellega, et tema ütlused olid põhitõendiks tema enda vastu. Sellegipoolest andis ta ütlusi ennast säästmata, teades et ütluste andmisega kaasneb tema suhtes süüdimõistev otsus (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-12-2967 lk 21). Seega on Kohus põhjendatult leidnud, et Urmas Timuski süü on N.H ütlustele tuginedes ja muude tõendite kogumis tõendamist leidnud.

Seega on Kohus õigesti hinnanud U.Timuski süüd ja mõistnud karistuse vastavalt süü suurusele. Vastuseks Urmas Timuski apellatsioonile teatab prokurör, et ta valmistus üldmenetluseks kohtudes enne istungit tunnistajatega ning kaitsja teadmisel süüdistatavaga (N.H ). U. Timuski väited isikute mõjutamise kohta prokuröri poolt ei vasta tõele, samuti on täiesti alusetu väide kannatanu AT poolt raha maksmine MA-ile ja AK-le, selleks et nad U.Timuski suhtes annaks valeütlusi. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta muutmata süüdimõistev kohtuotsus Urmas Timuski suhtes ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsioonidega, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud prokuröri seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele

järeldusele. Ühtegi sellist tõendit, mis annaks aluse rääkida kõrvaldamata kahtlusest ei ole. Apellatsioonides esitatud seisukohad ei ole veenvad ja ei mõjuta mingilgi määral maakohtu otsuses tehtud järeldusi. Maakohus on põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ning põhjalikult ka seda, miks ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid üle korrata, sest nõustub nendega täielikult ja käesolevas otsuses on esitatud ka prokuröri seisukoht selles küsimuses, mis on samuti põhjendatud ja ammendav. 8.jaanuari 2010.a. varguses on süüdistatava süü tõendatud tõesti kaudsete tõenditega ja maakohus on ka oma otsuses selgitanud, et see on kohtupraktikas kinnistunud seisukohti arvestades ka aktsepteeritav. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-12-07 selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust ning sedastanud järgmist. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (otsuse p 8). Eeltoodust tuleneb aga seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Veel on Riigikohus selgitanud oma otsustes 3-1-1-21-09 p.-s 8 ja ka 3-1-1-6811 p.-s 9.1, et kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu eksitud ja maakohtu otsus vastab täielikult nendele nõuetele. Maakohtu otsuses on selles episoodis esitatud ja analüüsitud tõendeid selliselt, et ei saa tekkida kahtlusi süüdistatava süü osas. Ära on toodud n.ö samm-sammult asjaolud, mis kokkupanduna ei jäta võimalusi kahtlusteks - tunnistaja MA väidab, et mõõtis koos süüdistatavaga 2009.a. detsembris aeda ja süüdistatav kinnitas oma plaani see omastada ning seesama aed leitakse hiljem isiku juurest, kes ise küll selleks ajaks juba surnud, kuid kes sel ajal, kui need odavalt soetas töötas koos süüdistatavaga. Kaitsja kahtleb tunnistaja ütlustes, sest ei usu, et U.Timusk oleks võõra inimese abi palunud ja talle oma kavatsustest rääkinud. Samas on kohtukolleegiumi arvates asjaolu, et süüdistatav sellesama võõra noormehega koos samal ajal samas kohas liikus ja ka külas viina joomas käis, tõsikindlalt tõendatud. Vastasel juhul ei saaks tunnistaja AK süüdistatavat ära tunda. Ka ei saa välistada süüdistatava süüd asjaolu, et aia mõõtmise ja selle varguse vahele jäi mitu nädalat vahet. Kohtukolleegium peab loogiliseks, et isik, kellel on plaan midagi sellist varastada ning see kasuteenimise eesmärgil maha müüa, teeb kindlaks esmalt täpse koguse ja ei lammuta seda lahti enne, kui on olemas kindel ostja. Ka ei ole välistatud, et süüdistatav võis käia mingi aeg ja paneelid n.ö. lahti võtta ning see ei olnud märgatav silmaga ja seejärel siis süüdistuses näidatud ajal ja aja jooksul e. umbes 3 tunni jooksul paneelid ära viia. Süüdistatav väidab, et sellist vargust ei saa toime panna üksi süüdistuses näidatud kolme tunni jooksul. Kohtukolleegium märgib, et tegi ta seda üksi või mitte, see ei mõjuta süüdistatava süüd vaid võimalikku kvalifikatsiooni ja seda kvalifitseerivatel asjaoludel e. süüdistatavale raskemas suunas. Süüdistus on seega esitatud süüdistatavale

kõige soodsamalt e. see mida ei ole tõendatud, ei ole ka inkrimineeritud. Ka ei ole kohtukolleegiumi arvates võimatu kolme tunniga paneele autoga ära viia. Sisuliselt on tegemist jämedast traadist võrkaiaga ja kergete aiaosadega, milliseid saab vedada mitukümmend tükki üksteise peale laotatuna. Tegevus, mida süüdistatav nimetab prokuröri poolseks tunnistaja mõjutamiseks enne kohtuistungit, on seadustatud KrMS prg. 276-3. Paljasõnaliselt väidetakse apellatsioonides seda, et kannatanu on maksnud tunnistajatele raha selle eest, et nad annaks Urmas Timuski vastu ütlusi. Mingit veenvalt põhjust, miks kannatanu peaks olema huvitatud endale absoluutselt võõra isiku vastu ütluste andmisest ja kust ta üldse pidi teadma, et on olemas selline n.ö. igati sobiv isik nagu Urmas Timusk, apellatsioonides ei ole esitatud ja neid ei saagi olla. Ei ole ei välistatud ega ka mitte keelatud ja nii ka toimitakse teatud kuritegude puhul, et kannatanud lubavad varasteni viiva info eest tasu. Varastati ju vara, mis ilmselgelt edasi müüdi ja mis on alles ning mida on võimalik ka vindikatsiooni korras tagasi nõuda uusi kulutusi juba kord soetatud vara peale tegemata. Samas võis ka vargusel olla pealtnägijaid, kes lihtsalt sel momendil ei tajunud, et tegemist on vargusega. Kõrvaltvaataja ei pea sellist tegevust nähes automaatselt arvama, et see tegevus on omaniku tahte vastane. Ükski kuriteo läbi kannatanud isik ei anna ka raha välja kahele isikule, kes otsustavad raha teenida sellega, et n.ö. „söödavad“ kannatanule ette ühe suvalise isiku. Sellised vihjed peavad leidma enne kinnitust.

N.H saada leebemalt koheldud. Esiteks, keegi, ka mitte prokurör ei saa lubada süüdistatavale konkreetset karistust, sest see on kohtu otsustada. Ei ole õige ka võrrelda U.Timuskile ja N.H-le mõistetud karistusi ning nende olulisest erinevusest teha järeldusi, et kaassüüdistatav annab ütlusi U.Timuski vastu enda olukorra kergendamiseks. Esiteks, igal süüdistataval on võimalus antud oma süüd tunnistada, seda kahetseda ning midagi ebaloomulikku ei ole selles, et seda tehaksegi just eesmärgiga saada leebemalt kohtu poolt koheldud. On ju seaduseandja tunnistanud karistust kergandavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse, mis aga paratamatult eeldab ka süü tunnistamist. Isikule, kes oma süüd tunnistab, oma teaod hukka mõistab ja puhtsüdamlikult kahetseb, võib riigi poolne hukkamõist olla väiksem. Teiseks, sama eesmärgi oleks kaassüüdistatav saavutanud ka oma süüd tunnistades ja ka grupis tegutsemist tunnistades, kuid väitega, et kaastäideviijana võttis osa temale peaaegu tundmatu isik. Õigesti on maakohus rõhutanud seda, et oluline on N.H ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada seda, et ta süüstab U.Timuski vastu ütlusi andes ka ennast. Asjaolu, et tunnistajad AP ja GT olid sündmuste toimumise ajal alkoholijoobes ei mõjuta automaatselt nende ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegiumi arvates ei ole vajalik hakata arutlema käesolevas otsuses selle üle, mis saaks siis, kui kõik purjus peaga kuriteo toime pannud isikud ja kuritegusid pealt näinud isikud tunnistataks automaatselt ebausaldusväärseteks tõendiallikateks. Fakt on see, et purupurjus nad olla ei saanud, sest nad olid n.ö. töövõimelised, tegutsesid, vedasid asju. 27.augustil 2013.a. toimunud maakohtu istungil, kui kuulati üle kannatanu esindaja U.Põld, siis tema ütluste kohaselt imiteerisid U.Timusk ja kaks temaga kaasasolnud muukeelset meesterahvast nagu kalapüüki ja viinavõttu aga teda pani imestama fakt, et kuskil ei olnud viinapudelit ja kõik olid jumala kained. Tunnistajad ka ise ei eita, et nad tegelikult olid sel päeval alkoholi tarvitanud ja alkoholi tarvitamine on pea igapäevane nende jaoks. Maakohtu istungil täpsustati tunnistajate võimalikku joobeseisundit kohtuistungi ajal – üks oli alkoholi tarvitanud hommikul kell 7, t eine öösel. Samas olid nad võimelised vastama küsimustele ja kellelgi menetlusosalistest, s.h. ka mitte kaitsjal ei olnud mingeid vastuväiteid sellele, et tunnistajatel võimaldatakse sellises olekus nagu nad olid ja millist olekut kaitsja tänasel päeval peab põhjuseks, miks tunnistajaid mitte uskuda, ütlusi anda. Ka on kohtukolleegium veendunud, et ei kohus ega prokurör ei oleks nõustunud üle kuulama isikuid, kes joobeastmest tulenevalt ei ole adekvaatsed. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsus kahe käsitletava vaidlusaluse kuriteoepisoodi osas, mis on oma tehioludelt kattuvad, on motiveeritud ning maakohus on põhjaliku ja arusaadava tõendite analüüsi tulemil tulnud ainuõigele järeldusele – Urmas Timuskile esitatud süüdistus on nendes vargustes tõendatud.

just U.Timuski huviorbiidis varguste toimepanemisel ja tuvastatav on U.Timuskile omane käitumismuster nii varguse koha kui ka varastatu osas.

Varavastaste süütegude puhul iseloomustab süüd ka omastatud või varastatud vara väärtus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 leidis näiteks Riigikohus, et teo toimepanemise asjaolud, sh omastatud vara rahaline väärtus, ei võimalda kohaldada isikule rahalist karistust. Ka on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel U.Timuski isikut. U.Timusk on varem 10 korda kohtu poolt karistatud ning tema karistusregistris on enamasti varavastased kuriteod, kuid ka joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine. Seejuures on osa kuritegudest toime pandud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse e. üldkasuliku töö tegemise ajal. Nimetatud mõistetud karistuse ärakandmata osa oli U.Timuski suhtes asendatud vangistusega ja ta kandis selle juba reaalselt ära, kuid põhjuseks oli üldkasuliku töö ajaks kehtestatud käitumiskontrolli rikkumine, mistõttu on väär ka kaitsja väide, et U.Timuskil ei olnud probleeme varasemalt üldkasuliku töö tegemisega ning karistusmäära vähendamisel kuni 2 aastani võiks kõne alla tulla veelkord samalaadse karistuse mõistmine. Kohtukolleegium rõhutab, et korduvalt kuritegusid toime isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks karistuse mõistmisel kummagi paragrahvi järgi arvestada Urmas Timuskile eelmiste kohtuotsustega samaliigiliste kuritegude eest mõistetud vangistusmäärasid, sest ei pea õigeks olukorda, kus iga järgmise kohtuotsusega karistatakse isikut kuritegude eest, mis on toime pandud lühikese aja möödudes eelmisest kohtuotsusest või karistuse reaalsest ärakandmisest

kergemalt, kui seda oli tehtud eelmise otsusega. Selle põhimõttega on nõustunud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-58-13 märkides, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Urmas Timuskile oli eelmise kohtuotsusega mõistetud KarS prg. 424 järgi 6 kuud vangistust, mis tähendab seda, et teda on karistatud vaidlustatud kohtuotsusega sama karistusliigi ja – määraga ja liiga rangest karistusest pole alust rääkida. Sama arvu varguste eest – suvilatest ja talude kõrvalhoonetest kallid tööriistad ja aiamasinad – karistati U.Timuskit 2009.a. kokkuleppemenetluses 2 aastase vangistusega. Seega ei ole alust rääkida ka 3 aastasest vangistusest, kui ülemäära rangest ja kohtupraktikas mitteomaksvõetud karistusmäärast. Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus ei ole U.Timuskile karistust mõistes arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. U.Timusk tunnistab ja avaldab kahetsust KarS prg. 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et seda kahetsust ei saa lugeda puhtsüdamlikuks kahetsuseks, mis peaks kaasa tooma karistuse kergendamise. Esiteks, nagu kohtukolleegium juba märkis, ei ole nimetatud kuriteo eest mõistetud 6 kuuline karistus isikule, kes on varem toime pannud samalaadse kuriteo, saanud karistada samaväärse karistusega vangistuse näol ja saanud ka kohtu usalduse osaliseks sellega, et kohus asendas mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, range karistus ja tegemist on pigem leebe kohtelamisega, miile puhul on juba arvestatud ka kõiki võimalikke karistust kergendavaid asjaolusid. U.Timusk seda kohtu usaldust aga kuritarvitas ning pani üldkasuliku töö tegemiseks määratud ajal toime uued kuriteod, oli sunnitud kandma mõistetud karituse lõpuni reaalse vangistusega ning peale vanglast vabanemist ja karistuse ärakandmist, pani toime samasuguse kuriteo. Teiseks, tegemist on kuriteoga, mille tehiolud – tabati joobes olekus mootorsõiduki roolist – ei ole ka võimalust sellest teost kuidagi distantseeruda ja oma süüd eitada. Seetõttu ei saa ka ületähtsustada verbaalselt väljendatud kahetsust ja seda just arvestades, et tegemist ei ole esmakordselt toimunud samalaadse olukorraga. Põhjendatud on ka kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmine üksikkaristuste täieliku liitmise teel. Tegemist on erinevatel aegadel toime pandud eriliigiliste kuritegudega ning mingit alust nende eest mõistetud karistuste isegi osaliseks katmiseks ei ole e. ei ole põhjendatud karistuste osaline liitmine ja seega ka katmine. Kaitsja poolt märgitud töökoha ja elukoha olemasolu ei saa kohtukolleegiumi arvates samuti kaasa tuua allahindlusi karistuse mõistmisel, sest need asjaolud ei pidurda Urmas Timuski kuritegelikku käitumist.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.