Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 09.05.2014.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Süüdistus: O.V , olles varem korduvalt toime pannud vargusi ning 22.01.2014.a karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, taas 27.01.2014.a kella 21 44 paiku olles Tallinnas Narva mnt 21 asuvas Kreutzwaldi Comarket kaupluses, võttis ebaseadusliku omastamis eesmärgil ühe pudeli viina „Saaremaa Vodka 0,7 l“ väärtusega 12.55 eurot ning möödus kassast jättes kauba eest tasumata, kuid oli turvatöötaja poolt kinnipeetud koos varastatud kaubaga. Seega O.V pani toime võõra vallasasja äravõtmise, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil katse, mis on toime pandud süstemaatiliselt s.o KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav O.V seletas, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega

lühimenetluses. Süüdistatav avaldas, et on andnud kohtueelses menetluses ütlused ning jääb nende juurde. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistus on põhjendatud ning süüdistatava poolt süüteo toimepanemine kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatud. Kohus kontrollis kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid: • kaupluse Comarket avaldusest nähtuvalt palutakse vastutusele võtta kodanik, kes 27.01.2014.a kella 21.44 ajal pani kaupluses Kreutzwaldi Comarket, aadressiga Narva mnt 21, toime õigusvastase teo, läbides kaupluse turvaväravad, jättis kauba eest tasumata. Isiku juurest avastati maksmata kaupa (Saaremaa Vodka 0,7 l) 12.55 euro väärtuses. Kaup oli korras ja tagastati kauplusele (tlk 2). • 27.01.2014.a koostatud tunnistaja XXX ülekuulamisprotokolli kohaselt töötas ta 27.01.14.a (eestikeelses tõlkes on ekslikult märgitud 17.01.14) aadressil Narva mnt 21 asuvas Comarketis. Kell 21.44 möödus tumedat jopet ja musta mütsi kandev meesterahvas kassadest, tasumata kauba, s.o Saaremaa Vodka 0,7 l, eest, summas 12.55 eurot. Meesterahvas üritas ära joosta ning oli agressiivne. Kaup oli korras ja tagastati kauplusele. Kinnipeetul oli dokumendiks ID-kaart (tlk 4,5). • 28.01.2014.a koostatud kahtlustatava O.V ülekuulamisprotokolli kohaselt tunnistab ta end süüdi ning selgitab, et 27.01.2014.a kella 21.00-22.00 vahel läks ta Narva mnt.-l asuvasse Comarket kauplusesse, kust võttis ühe pudeli Saaremaa viina. Möödus kassast ja jättis viina eest tasumata. Turvatöötaja pidas ta kinni. Kahetseb tehtut (tlk 13-15). • Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on O.V 2 kehtivat kriminaalkaristust ja 27 kehtivat väärteokaristust (tlk 18-31). • Väljatrükk Harju Maakohtu 22.01.2014.a kohtuotsusest nr 1-13-11606, millest nähtuvalt O.V tunnistati süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 121 järgi (tlk 32). Kohus, kuulanud ära süüdistatava süüd tunnistavad ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on kohtu arvates tõendamist leidnud süüdistatava süüd tunnistavate ütlustega, millega riimuvad ka tunnistaja ütlused. Kohtueelses menetluses on süüdistatava O.V käitumine kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi. Riigikohus on lahendi 3-1-1-87-08 punktis 10 selgitanud, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Prokurör on O.V-le esitatud süüdistuses osutanud, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 9 järgi annab alust Harju Maakohtu 22.01.2014.a otsus, millest

nähtuvalt karistati O.V KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja sellele järgnevalt 27.01.2014 pani toime uue varguse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli O.V 22.01.2014.a otsusega süüdi tunnistatud ja karistatud kahe varguse episoodi toimepanemise eest. Analüüsides arutuse all olevat varavastast kuriteo toimepanemise episoodi, nähtub, et see on toime pandud 5 päeva peale eelmise kohtuotsuse tegemist. Arvestades süüdistatava karistusandmeid ja sellele järgnevat uut vargust teeb kohus järelduse, et süüdistatava jaoks on varguste toimepanemine põhiliseks elatusallikaks ja väljakujunenud elulaadiks, mistõttu peab kohus taolist käitumist varguste toimepanemiseks süstemaatiliselt KarS § 199 lg 2 p 9 mõttes. Kuivõrd turvatöötaja pidas süüdistatava kinni ja temalt võeti kaup ära, jäi süütegu katse staadiumisse. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmise katsena selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 ettenähtud kuriteona. Karistus Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Prokurör taotles süüdistatava karistamist vangistusega. Kaitsja ja süüdistatav palusid kohtul määrata rahaline karistus. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus ennekõike isiku süü. See tähendab, et isikut saab karistada üksnes siis, kui tema tegu on koosseisupärane, õigusvastane ning ta on selle teo toimepanemises süüdi. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on otseselt seaduses välja toodud, samuti muid süü suurust mõjutavaid objektiivseid ja subjektiivseid teo toimepanemist iseloomustavaid asjaolusid. Kohus ei leidnud süüdistatava käitumises KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt kohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust. KarS § 56 lg 1 teise lause järgi peab kohus karistuse mõistmisel arvestama ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisaks karistuse eripreventiivsele eesmärgile arvestab kohus ka üldpreventiivseid eesmärke. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et vaatamata töökoha olemasolule on süüdistatava O.V suhtes rahalise karistuse kohaldamine välistatud, sest kohtule esitatud karistusregistri õiendist nähtuvalt pole temale ajavahemikul jaanuar 2010.a kuni november 2013.a määratud 25-st väärteo toimepanemise eest mõistetud rahatrahvist täidetud mitte ühtegi (tlk 19-25). Arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, senini tasumata trahvide hulka ja summasid, samuti süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo laadi, leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik kohaldada rahalist karistust, sest tal puuduvad lähiajal rahalised vahendid selle tasumiseks. Kuna süüdistava sõnul tööleping on alles sõlmimisel, tema ülalpidamsiel on 1 alaealine laps, siis rahalise karistuse täitmine ei ole reaalne ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul ei ole rahalise karistuse kohaldamine O.V-le põhjendatud, kuna see

oleks vastuolus kohtupraktikaga ning rahaline karistus ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka asjaolu, et O.V pani käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd. O.V on 22.01.2014.a Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-11606 süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 121 järgi ja karistatud liitkaristusega 5 kuud ja 10 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 320 tunni ulatuses. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määrati 12 kuud (tlk 32). Seisuga 21.04.2014.a on O.V mõistetud karistusest ära teinud 32 tundi üldkasulikku tööd (tlk 56). Karistusregistri õiendi kohaselt on süüdistatavat ka varem, s.o Harju Maakohtu 22.08.2012.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi karistatud vangistusega, mis on asendatud ÜKT-ga 476 tunni ulatuses (tlk 18). Seega ei ole O.V mõjutanud hoiduma kuritegude toimepanemisest senised karistused vangistuste näol, mis on asendatud ÜKT-ga. Varasemad korduvad raskemaliigilised karistused ei ole olnud süüdistatavale mõjusad. Süüdistatavat on KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistatud 22.01.2014.a, kuid ta ei ole teinud temale mõistetud karistusest järeldusi, sest vaid 5 päeva hiljem paneb ta toime täpselt samasuguse kuriteo. Isikule antakse üldkasuliku töö määramisel sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks karistuse reaalselt täitmisele pööramise. On isiku sisemise distsipliini, õiguskuulekuse ning ka autonoomse otsustusvabaduse küsimus, kas ja millisel määral kasutab isik talle antud võimalust vältida uue õigusrikkumise toimepanemist. O.V sellises käitumises, kus ta paneb uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et O.V ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Varasem karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just osundatud asjaolu, O.V pani temale inkrimineeritava kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal. Seega kriminaalhooldaja järelvalve all uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav O.V on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Kohtule näitab see üheselt, et O.V ei suuda isegi mõistetud karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Seetõttu tuleb talle mõista reaalne vangistus. Kohus, arvestades karistust kergendava asjaolu esinemist, milleks on süüdistatava O.V puhtsüdamlik kahetsus ning süü suurust, samuti seda, et kuritegu jäi katse staadiumisse ning varalist kahju ei tekkinud, siis leiab kohus, et varguse objektiks olnud võõra vallasasja väärtust arvestades (12.55 eurot), millist vallasasja ei õnnestunud süüdistataval omastada, ei ole süüdistatava süü suur ning kohus peab süü vähest suurust aluseks võttes võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-104-10 peab kohus KarS § 65 lg-st 2 tulenevalt olukorras, kus süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendama uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega nähtub asjakohastest materiaal- ja menetlusõiguse sätetest, et kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le 2. KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kuivõrd süüdistatav on käesolevas kriminaalasjas kuriteo toime pannud pärast Harju Maakohtu 22.01.2014.a kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist, tuleb KarS § 65 lg

2 alusel mõista liitkaristus eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et O.V esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid menetluskulude tasumist puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. O.V on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all oleva kuriteo on toime pannud vahetult peale eelmise kohtuotsuse tegemist. Seega on O.V käitumine jätkuvalt õigusvastane, mis kinnitab kohtu veendumust, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet O.V resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna süüdistatava kanda. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks sundraha, määratud kaitsjale makstud tasu ja kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (vt RKKKo 3-1-1-63-05). Seega mõistab kohus süüdistatavalt välja sundraha ning lisaks sundrahale tuleb süüdistatavalt välja mõista täies ulatuses määratud kaitsjale makstud tasu ja kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul, kuna vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud, kuivõrd süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud. Arvestades menetluskulude suurust, käib ühekorraga nende tasumine O.V-le ilmselgelt üle jõu. Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p-dest 4,5,9; 180 lg 1,2,3; 238 lg 1 p 4 ja lg 2; 311; 313. Aulike Salo kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.