Kohtulahend

selles, et tema, olles OÜ RDT Invest (äriregistri kood 10777586, asukoht Lepiku 7-3, Tartu; kustutatud 30.10.2012.a) tegevdirektor, kellele oli 18.06.2010.a. OÜ RDT Invest juhatuse liikme AT poolt notariaalse volikirja alusel usaldatud OÜ RDT Invest vara ja antud õigus OÜ RDT Invest varaga toimingute tegemiseks, organiseeris äriühingu uueks juhatuse liikmeks alates 17.01.2011 variisiku VM. Seejärel korraldas U.H OÜ RDT Invest juhatuse liikme VM nimel äriühingu põhivara kogumaksumusega 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot võõrandamise OÜ-le Westhead alla turuhinna. 17.01.2011.a võõrandas VM OÜ RDT Invest esindajana U.H korralduste ja vormistatud dokumentide alusel RDT Invest OÜ-le kuuluvad alljärgnevad varad OÜ-le Westhead: • sadulveok MAN 18.410 FLS r/m 777RDT keskmise turuväärtusega 179 200 krooni ehk 11452,97 eurot; • sadulveok MAN 26.463 FPLS r/m 166 MNJ keskmise turuväärtusega 281 658, 80 krooni ehk 18 001,28 eurot; • külmik-haagis KRONE SDR 27 r/m 554 ZB keskmise turuväärtusega 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot; • külmik-haagis KRONE SDR 27 r/m 989 GI keskmise turuväärtusega 313500 krooni ehk 20036,30; • sõiduauto Audi V8 r/m 988 TFF keskmise turuväärtusega 62 500 krooni ehk 3994,48 eurot. OÜ Westhead tasus müügilepingute alusel sularahas U.H-le vähemalt 45 000 eurot, mida U.H RDT Invest OÜ kassasse ei kandnud, vaid omastas selle täpselt tuvastamata asukohas. Sularaha endale jätmisega ja sõidukite alla turuväärtuse müügiga tekitas U.H RDT Invest OÜ-le varalist kahju vähemalt sõidukite keskmises turuväärtuses s.o. 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot.

-

selles, et ta, tegutsedes alates 03.12.2008.a KülmTarne OÜ (pankrotis, reg nr 10571057, endise nimega OÜ Arktik) juhatuse liikmena, kellele on ÄS § 187 lg

1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, pani toime omastamise ning seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, millega tekitas ettevõttele suure varalise kahju ning sellisel viisil ettevõtte vara raisates põhjustas ettevõtte maksevõime olulise vähenemise. Nimelt U.H , tegutsedes alates 03.12.2008.a. OÜ Arktik (pankrotis, reg nr 10571057, alates 16.04.2009.a. nimega OÜ KülmTarne) juhatuse liikmena, kellele on ÄS § 187 lg 1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, sõlmis 08.12.2008.a. OÜ-le Arktik ilmselgelt kahjuliku ja ebamõistliku Saaremaa Kala OÜ osade võlaõigusliku müügilepingu, millega OÜ Centrale Invest (reg nr 11097451) müüs ja OÜ Arktik ostis Saaremaa Kala OÜ (reg nr 11000032) osa hinnaga 6 000 000 krooni. Lepingu punkt 2.5.1. kohaselt kohustus OÜ Arktik tasuma osa eest 5 000 000 krooni 10 tööpäeva jooksul peale lepingu allkirjastamist, st hiljemalt 19.detsembril 2008. Lepingu punkt 2.5.2. kohaselt kohustus OÜ Arktik 1 000 000 krooni tasuma osa üleandmisel, kuid mitte hiljem kui 17.märtsil 2009. Lepingu punkt 4.5 sisaldas ebamõistlikku ja OÜ-le Arktik kahjulikku sätet, mis andis õiguse müüjale lepingust ühepoolselt taganeda ja jätta ostjalt saadu endale, kui ostja pole oma tasu maksmise kohustust täielikult ära täitnud. 16.12.2008.a. tasus OÜ Arktik 3 000 000 krooni oma SEB Pank AS kontolt nr 10220031501018 OÜ Centrale Invest AS Swedbank kontole nr 221027093031 ja 17.12.2008.a. tasus veel 2 000 000 krooni. Seejärel jättis OÜ Arktik määratud tähtajaks, s.o nii 17.märtsiks 2009 kui ka OÜ Centrale Invest poolt antud täiendava tähtajana antud 25.märtsiks 1 000 000 krooni (1/6 tasumisele kuulunud kogusummast) tasumata, mistõttu OÜ Centrale Invest, viidates lepingu p 4.5 sätestatud võimalusele, jättis OÜ-lt Arktik saadud 5 000 000 krooni endale ega andnud vastu lepingu objektiks olnud Saaremaa Kala OÜ osa või üldse midagi. Manifesteerimaks nimetatud summa jätmist OÜ-le Centrale Invest, sõlmisid U.H OÜ Arktik nimel ja TK OÜ Centrale Invest nimel vahekohtu kokkuleppe ja lasid selle vahekohtul kinnitada ilma sisulise vaidluseta ning seejärel lasid vahekohtu otsuse kinnitada ka Harju Maakohtus. KarS prg. 217-2 lg 2 p.1 järgi on U.H mõistetud süüdi selles, et olles KülmTarne OÜ (pankrotis, reg nr 10571057, endise nimega OÜ Arktik) juhatuse liige alates 09.12.1008.a, tema sõlmis 12.12.2008.a OÜ Arktik nimel OÜ-ga Kükita Arenduse (reg nr 11281410) kinnistute müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt OÜ Arktik ostis OÜ-lt Kükita Arendus kaks kinnistut aadressil Harjumaa, Rae vald, Krati tee 2 ja 4, kohustudes tasuma kokku 16 520 000 krooni tähtajaga 11.01.2009.a ning sellesama ostuhinna tagamiseks seati sama lepinguga müüja kasuks neile kinnistutele hüpoteek summas 12 000 000 krooni. Notariaalse lepingu p 3.4. kohaselt oli ostuhinnast 5 000 000 krooni OÜ Arktik poolt juba lepingu sõlmimise ajaks hoiustatud notar Evelyn Roots’i notarikontole edasikandmiseks notari poolt Eesti Krediidipangale Kükita Arenduse OÜ laenulepingu nr 17947 osaliseks tagastamiseks. Ostuhinnast 11 520 000 krooni pidi OÜ Arktik tasuma Kükita Arenduse OÜ-le 30 päeva jooksul lepingu sõlmimisest, st hiljemalt 11.01.2009. OÜ Arktik on ajavahemikus 12.12.2008 – 23.02.2009 kandnud Kükita Arenduse OÜ-le üle raha 10 895 000 krooni, kuid et kohe pärast esimest ülekannet summas 3 995 000 krooni Kükita Arenduse OÜ-le kanti see kolme päeva pärast OÜ Arktik arvele tagasi ja seejärel taas OÜ Arktik tegi ülekandeid Kükita Arenduse OÜ-le,

siis on OÜ Arktik kinnistute eest Kükita Arenduse OÜ-le maksnud koos lepingueelse deposiitmaksega kokku vähemalt 11 900 000 krooni. 25.02.2009 sõlmis U.H OÜ Arktik nimel Kükita Arenduse OÜ-ga lisakokkuleppe, millega OÜ Arktik võttis endale täiendava kohustuse tasuda leppetrahvi 500 000 krooni tähtajaga 27.02.2009 ning kinnistute ostuhinna tasumise jäägi 1 120 000 krooni (lisakokkuleppe p 1.2.1.9 tasumise tähtaega pikendati kuni 27.08.2009. Leppetrahvi tasumise päeval, s.o 27.02.2009, ei maksnud OÜ Arktik 500 000 krooni Kükita Arenduse OÜ-le, vaid sel päeval U.H sõlmis OÜ Arktik nimel kinnistute müügilepingu, müües need 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest, reg nr 11592096 (juhatuse liige U.H alates 19.02.2009.a), nõustudes seejuures müügihinna tasumisega kuue kuu pärast. OÜ Arktik, U.H isikus, ei täitnud oma leppetrahvi tasumise kohustust ning seetõttu algatati OÜ Kükita Arenduse avalduse alusel täitemenetlus ja kõnealused kinnistud realiseeriti oksjoni korras maksumusega kokku 1 490 000 krooni. Nimetatud tehingute tulemusena tasuti kinnistute maksumus täies mahus Kükita Arendus OÜ-le, kuid vastu ei saanud OÜ Arktik midagi. Vastavalt KarS RS §-le 8 punktile 2 on tegemist suure kahjuga siis, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008 ja 2009.a oli kehtiva palga alammäär ühe kuu kohta 4350 krooni. Seega oli tegemist suure kahjuga siis, kui see ületas 435 000 krooni. Antud juhul pandi kuritegu toime aastatel 2008 ja 2009 ning kannatanule tekitati kuriteoga kahju kokku summas vähemalt 11 900 000 krooni, mis ületab KarS RS §-i 8 punkti 2 kohaselt 2008.a ja 2009.a kehtinud suure kahju piirmäära. Vastavalt ÄS §-le 187 lg-le 1 oli U.H ’l kui KülmTarne OÜ juhatuse liikmel kohustus täita oma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. 12.12.2008.a. OÜ Arktik nimel OÜ-ga Kükita Arenduse sõlmitud kinnistute müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepinguga omandas OÜ Arktik kaks kinnistut ja maksis nende eest vähemalt 11 900 000 krooni, kuid et hiljem OÜ Arktik võõrandas need kinnistud 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest ehk soetamisel makstud kogusummast üle kahe korra väiksema hinnaga ja seejärel algatatud täitemenetluses läbiviidud enampakkumisel müüdi need samad kinnistud kokku 1 490 000 krooni eest ehk kinnistute OÜ-le Arktik soetamisel makstud vähemalt 11 900 000 kroonist üle seitsme korra väiksema summa eest, mis ei katnud isegi OÜ Arktik võlgnevust OÜ Kükita Arenduse ees. Kinnistute soetamisega ja edasimüümisega ning selle käigus võetud kohustuste ja nende täitmiseks tehtud rahaülekannetega tekitas U.H OÜ-le Arktik suure varalise kahju väärtuses vähemalt 11 900 000 krooni. KarS prg. 384 lg 1 järgi mõisteti U.H süüdi selles, -

et tema tegutsedes alates 03.12.2008.a. OÜ Arktik (pankrotis, reg nr 10571057, alates 16.04.2009.a. nimega OÜ KülmTarne) juhatuse liikmena, kellele on ÄS § 187 lg 1 järgi pandud ülesanne täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, tema sõlmis 08.12.2008.a. OÜ-le Arktik ilmselgelt kahjuliku osade võlaõigusliku müügilepingu, millega OÜ Centrale Invest (reg nr 11097451) müüs ja OÜ Arktik ostis Saaremaa Kala OÜ (reg nr 11000032) osa hinnaga 6

000 000 krooni. Lepingu punkt 2.5.1. kohaselt kohustus OÜ Arktik tasuma osa eest 5 000 000 krooni 10 tööpäeva jooksul peale lepingu allkirjastamist, st hiljemalt 19.detsembril 2008. Lepingu punkt 2.5.2. kohaselt kohustus OÜ Arktik 1 000 000 krooni tasuma osa üleandmisel, kuid mitte hiljem kui 17.märtsil 2009. Lepingu punkt 4.5 sisaldas ebamõistlikku ja OÜ-le Arktik kahjulikku sätet, mis andis õiguse müüjale lepingust ühepoolselt taganeda ja jätta ostjalt saadu endale, kui ostja pole oma tasu maksmise kohustust täielikult ära täitnud. 16.12.2008.a. tasus OÜ Arktik 3 000 000 krooni oma SEB Pank AS kontolt nr 10220031501018 OÜ Centrale Invest AS Swedbank kontole nr 221027093031 ja 17.12.2008.a. tasus veel 2 000 000 krooni. Seejärel jättis OÜ Arktik määratud tähtajaks, s.o nii 17.märtsiks 2009 kui ka OÜ Centrale Invest poolt antud täiendava tähtajana antud 25.märtsiks 1 000 000 krooni tasumata, mistõttu OÜ Centrale Invest kasutas lepingu p 4.5 sätestatud võimalust ja jättis OÜ-lt Arktik saadud 5 000 000 krooni endale ega andnud üle lepingu objektiks olnud Saaremaa Kala OÜ osa. Sellise tehinguga andis U.H OÜ Arktik poolt OÜ-le Centrale Invest põhjendamatu soodustuse summas 5 000 000 krooni (319 558,24 €). Harju Maakohtu 25.05.2009. a määrusega kuulutati välja OÜ KülmTarne (endise nimega OÜ Arktik) pankrot. Harju Maakohtu 27.01.2011 määruses tsiviilasjas nr 2-09-5353 on resolutiivosa p 9 märgitud, et rahuldamata tunnustatud nõudeid pankrotimenetluse II ja III järgus oli kokku summas 11 869 285,63 krooni (758 585,61 €). Tehes 08.12.2008.a OÜ-ga Centrale Invest ebamõistliku tingimusega kahjuliku Saaremaa Kala OÜ osade võlaõigusliku müügitehingu, millega andis tehingu teisele poolele põhjendamatu soodustusena võimaluse jätta endale tehinguga saadud 5 000 000 krooni (319 558,24 €) ehk 5/6 tehingu koguväärtusest, ilma kohustuseta midagi vastu anda, põhjustas U.H sellega OÜ Arktik maksevõime olulise vähenemise. -

et olles KülmTarne OÜ (pankrotis, reg nr 10571057, endise nimega OÜ Arktik) juhatuse liige alates 09.12.1008.a, tema sõlmis 12.12.2008.a OÜ Arktik nimel OÜ-ga Kükita Arenduse (reg nr 11281410) kinnistute müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepingu, mille kohaselt OÜ Arktik ostis OÜ-lt Kükita Arendus kaks kinnistut aadressil Harjumaa, Rae vald, Krati tee 2 ja 4, kohustudes tasuma kokku 16 520 000 krooni tähtajaga 11.01.2009.a ning sellesama ostuhinna tagamiseks seati sama lepinguga müüja kasuks neile kinnistutele hüpoteek summas 12 000 000 krooni. Notariaalse lepingu p 3.4. kohaselt oli ostuhinnast 5 000 000 krooni OÜ Arktik poolt juba lepingu sõlmimise ajaks hoiustatud notar Evelyn Roots’i notarikontole edasikandmiseks notari poolt Eesti Krediidipangale Kükita Arenduse OÜ laenulepingu nr 17947 osaliseks tagastamiseks. Ostuhinnast 11 520 000 krooni pidi OÜ Arktik tasuma Kükita Arenduse OÜ-le 30 päeva jooksul lepingu sõlmimisest, st hiljemalt 11.01.2009. OÜ Arktik on ajavahemikus 12.12.2008 – 23.02.2009 kandnud Kükita Arenduse OÜ-le üle raha 10 895 000 krooni, kuid et kohe pärast esimest ülekannet summas 3 995 000 krooni Kükita Arenduse OÜ-le kanti see kolme päeva pärast OÜ Arktik arvele tagasi ja seejärel taas OÜ Arktik tegi ülekandeid Kükita Arenduse OÜ-le, siis on OÜ Arktik kinnistute eest

Kükita Arenduse OÜ-le maksnud koos lepingueelse deposiitmaksega kokku vähemalt 11 900 000 krooni. 25.02.2009 sõlmis U.H OÜ Arktik nimel Kükita Arenduse OÜ-ga lisakokkuleppe, millega OÜ Arktik võttis endale täiendava kohustuse tasuda leppetrahvi 500 000 krooni tähtajaga 27.02.2009 ning kinnistute ostuhinna tasumise jäägi 1 120 000 krooni (lisakokkuleppe p 1.2.1.9 tasumise tähtaega pikendati kuni 27.08.2009. Leppetrahvi tasumise päeval, s.o 27.02.2009, ei maksnud OÜ Arktik 500 000 krooni Kükita Arenduse OÜ-le, vaid sel päeval U.H sõlmis OÜ Arktik nimel kinnistute müügilepingu, müües need 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest, reg nr 11592096 (juhatuse liige U.H alates 19.02.2009.a), nõustudes seejuures müügihinna tasumisega kuue kuu pärast. OÜ Arktik, U.H isikus, ei täitnud oma leppetrahvi tasumise kohustust ning seetõttu algatati OÜ Kükita Arenduse avalduse alusel täitemenetlus ja kõnealused kinnistud realiseeriti oksjoni korras maksumusega kokku 1 490 000 krooni. Nimetatud tehingute tulemusena tasuti kinnistute maksumus täies mahus Kükita Arendus OÜ-le, kuid vastu ei saanud OÜ Arktik midagi. Vastavalt KarS RS §-le 8 punktile 2 on tegemist suure kahjuga siis, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. 2008 ja 2009.a oli kehtiva palga alammäär ühe kuu kohta 4350 krooni. Seega oli tegemist suure kahjuga siis, kui see ületas 435 000 krooni. Antud juhul pandi kuritegu toime aastatel 2008 ja 2009 ning kannatanule tekitati kuriteoga kahju kokku summas vähemalt 11 900 000 krooni, mis ületab KarS RS §-i 8 punkti 2 kohaselt 2008.a ja 2009.a kehtinud suure kahju piirmäära. Vastavalt ÄS §-le 187 lg-le 1 oli U.H kui KülmTarne OÜ juhatuse liikmel kohustus täita oma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. 12.12.2008.a. OÜ Arktik nimel OÜ-ga Kükita Arenduse sõlmitud kinnistute müügi- ja hüpoteegiga koormamise lepinguga omandas OÜ Arktik kaks kinnistut ja maksis nende eest vähemalt 11 900 000 krooni, kuid et hiljem OÜ Arktik võõrandas need kinnistud 5 000 000 krooni eest OÜ-le Krati Invest ehk soetamisel makstud kogusummast üle kahe korra väiksema hinnaga ja seejärel algatatud täitemenetluses läbiviidud enampakkumisel müüdi need samad kinnistud kokku 1 490 000 krooni eest ehk kinnistute OÜ-le Arktik soetamisel makstud vähemalt 11 900 000 kroonist üle seitsme korra väiksema summa eest, mis ei katnud isegi OÜ Arktik võlgnevust OÜ Kükita Arenduse ees. Kinnistute soetamisega ja edasimüümisega ning selle käigus võetud kohustuste ja nende täitmiseks tehtud rahaülekannetega tekitas U.H OÜ-le Arktik suure varalise kahju väärtuses vähemalt 11 900 000 krooni APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb apellant kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274-2 ja § 205-2 alusel süüdistuses seoses Arktik OÜ-ga (pankrotis, alates 16.04.2009 KülmTarne OÜ) KarS § 201 lg 2 p 2, § 384 lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi. Etteheidetavad teod on osalt pandud toime üle 5 aasta tagasi ning osalt täitub 5 aastat käesoleva aasta veebruaris. Kriminaalmenetlus on selles asjas kestnud alates 08.09.2009.a., mis on apellandi arvates lubamatult pikk menetlusaeg ja U.H õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, kui menetlus lõpetada. Ülejäänud osas taotleb apellant maakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Samuti taotleb apellant maakohtus esitamata tõendite juurde võtmist ning valitud kaitsjale makstud tasu väljamõistmist süüdistatava kasuks riigilt. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14. Mõistliku menetlusaja olemus ja selle piirid on sisustatud kohtupraktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) väljakujunenud praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Mõistlik aeg seejuures ei alga mitte kohtumenetlusest vaid arvesse võetakse ka kohtueelne menetlus ning arvestada tuleb asja keerukusega. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist ei õiguslikult keeruka ega mahuka kriminaalasjaga. Asjas on 7 köidet ning prokuratuur taotles istungil kokku 16 tunnistaja ülekuulamist, kellest osadest prokurör hiljem kohtuistungil loobus. Samuti on asja mahtu hinnates oluline, et dokumentaalsed tõendid korduvad toimiku köidetes, näiteks I köites, lk 63-66 ning III köites, lk 9-13 on samad tõendid. Riigikohus on analüüsides kriminaalasja keerukust ja ma hukust leidnud, et tegemist ei ole keeruka ega eriti mahuka kriminaalasjaga, kus kohtusse saadeti 15 köidet tõendeid ning prokuratuur taotles 53 tunnistaja ülekuulamist. Menetletav kuritegu ei ole ka raske, sest see kuulub teise astme kuritegude hulka. Apellant on seisukohal, et menetluse venimine on tingitud vaid menetlejate käitumisest ning süüdistatavale ei saa süüks panna kriminaalmenetluse ebamõistlikku pikkust. Süüdistatav ei ole jätnud menetlejate kutsel ilmumata ega ole temast olnud tingitud asja arutamise kestvus maakohtus. Apellant on seisukohal, et etteheiteid menetluse kestusele tuleb teha pigem uurimisasutustele kriminaalasja eeluurimisel, milline kestis ebamõistlikult pikka aega. Maakohus pidi ühel korral tagastama süüdistusakti prokuratuuri 05.06.2013 määrusega, kuna see ei vastanud KrMS § 154 sätestatud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et arvestades kriminaalasja väikest mahtu ja keerukust toimus menetluse põhjendamatu venimine peamiselt kohtueelsel uurimisel ning sel ajal oli märkimisväärseid tegevusetuse perioode. Ka prokuratuur on karistuse taotlemisel selgitanud, et tegude toimepanemisest on möödunud pikk aeg. Riigikohus on leidnud, et riigivõimu käitumisel on oluline rõhk ebamõistliku menetlusaja tuvastamisel ning rikkumise kõrvaldamise üle otsustamisel. Seega tuleb kriminaalmenetlus kestuse hindamisel arvestada asjaoluga, et see ei ole põhjustatud süüdistatava käitumisest vaid menetlejate tegevusest. Kuni kohtuotsuse tegemiseni 4 ja poole aasta jooksul pidi U.H olema teadmatuses sellest, kas ta mõistetakse kriminaalkorras süüdi ning milline on karistus. Samuti oli U.H-le eeluurimise ajal kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. Riigikohus on leidnud, et arvestada tuleb ka seda, kas isikule on kohaldatud menetluse ajal tõkendit –- elukohast lahkumise keeld süvendab arvestatavalt ka riivet isiku õigusele asja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Riigikohus on asunud seisukohale isikule on koormavaks teadmatus sellest, kas ta tunnistatakse süüdi ning kaitsja arvates lisaks ka see, milline karistus võidaks isikule määrata. Seega on süüdistatav pidanud üle 4 ja poole aasta jooksul olema teadmatuses sellest, kas ta mõistetakse süüdi ning milline karistus talle määratakse.

Lisaks on süüdistatav pidanud taluma tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Samuti on apellant seisukohal, et kui asuda seisukohale, et käesoleval ajal ei veel mõistlik menetlusaeg ületatud, siis juhtub see tulevikus paratamatult. Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, peab kolleegium, otsustamaks, kas asja edasine menetlemine on põhjendatud, hindama ka seda, millise aja jooksul on selles asjas tõenäoliselt võimalik jõustunud kohtuotsuseni jõuda. Juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, vältimaks olukorda, kus süüdistatava õiguste juba alanud rikkumine jätkub veel pikka aega. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev. Samuti on apellant seisukohal, et arvestada tuleb asjaoluga, et Riigikogu menetluses on karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE), kus muuhulgas plaanitakse muuta KarS §-i 384 lõiget 1. Eelnõu on kavandatud seadusena jõustuma 2015. aasta 1. jaanuaril. Seega on tõenäoline, et enne kui kriminaalasjas jõutakse jõustunud kohtulahendini, muutub materiaalõigus. Eeltoodut tuleb arvesse võtta ka edasise menetluse põhjendatuse hindamisel. Kui on alust arvata, et kriminaalasja lahendamiseni ei jõuta enne, kui kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274-2 lg 1 alusel muutub möödapääsmatuks, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata sellele, et menetluse lõpetamise ajal oleks süüdistatava õiguste rikkumine heastatav ka muul viisil. Apellant on seisukohal, et tulenevalt maakohtu menetluses toimunud menetlusõiguse olulistele rikkumistele, tuleks asi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. See tähendaks paratamatult, et isegi kui täna ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud, siis see juhtub tulevikus. See annab ka käesoleval juhul ringkonnakohtule võimaluse reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele kriminaalmenetluse lõpetamisega süüdistatava suhtes. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei takista menetlus lõpetamist ka asjas esitatud tsiviilhagi, kuna kohus jättis selle otsusega läbivaatamata. Seega ei muutuks menetluse lõpetamisel ka kannatanu olukord olenevalt sellest kas menetlus lõpetatakse või mitte. Kanntanule on kohus selgitanud otsuses tsiviilkorras kohtusse pöördumise võimalust. mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta. Arvestades menetluse pikkust, asja keerukust ja mahukust, süüdistatava ja uurimisasutuse käitumist, kuriteo raskust ja avalikku huvi, menetluse edasist kulgemist ning tsiviilhagi puudumist apellatsioonimenetluses, on põhjendatud käesoleva kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274-2 lg 1 alusel. Apellant on seisukohal, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on valikuliselt tuginenud tunnistajate ja süüdistatava ütlustele, milline on menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ning toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti on maakohus jätnud rahuldamata kaitsja taotluse tunnistaja eeluurimisel antud ütlu ste avaldamiseks ning jätnud andmata hinnagu tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtuotsuses on tuginetud süüdistatava ütlustele, mis ei kajastu selliselt protokollides ja salvestisel. Kohtuotsus sisaldab peamiselt tõendite loetelu jättes sidumata iga konkreetse tõendi elulise asjaoluga, milline peaks täitma süüteokoosseisu. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mis puudutab OÜ RDT Invest sõidukite võõrandamist ja hinda on mitteõiguslikku laadi eriteadmisi vajav asjaolu tuvastatud selleks kõlbmatute tõenditega. Tartu episood

Kohtuotsuses on avaldatud vaid tõendite loetelu ning valikuliselt viidatud üksikutele avaldatud tõenditele. Kohtuotsuse kohaselt on selles episoodis peamiseks küsimuseks, kelle organiseerimisel ja korraldamisel müüdi RDT Invest OÜ vara ning kes omandas tulu (otsus lk 15). Selle küsimuse lahendamisel on maakohus peamiselt tuginenud tunnistaja VM ütlustele. VM on andis kohtus ütlusi, millised olid vastuolus tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kaitsja esitas istungil taotluse varasemate ütluste avaldamiseks kuid see jäi maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt arusaamatutel põhjustel rahuldamata. VM andis kohtus muuhulgas ütlusi selle kohta, et ta on kuskilt alla kukkunud ning seetõttu ei mäleta sündmusi – „Hea kui tean kui vana ma olen“. Tunnistajana olid VM antud ütlused umbmäärased ja mittedetailsed ning vastuolus süüdistatava antud ütlusega. Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Samuti on kohus jätnud tunnistaja VM ütlusi hinnates tähelepanuta asjaolu, et VM’l võib olla huvi anda asjas valeütlusi, kuna sellest oleneb tema vastu võimalik nõue ning KarS § 201 lg 2 p 2 süüdistus. Samuti on apellant seisukohal, et tunnistaja VM on andnud kohtus valeütlusi. Kohtuistungi protokolli kohaselt vastas VM: „Prokuröri küsimustele: Kas te olete olnud kunagi ettevõtte juhatuse liige, OÜ juhatuse liige? Ei, kui välja arvatud see, mis minu nimele kirjutati, varem ei ole olnud.“ Peale kohtuotsuse kuulutamist on U.H-le saanud teatavaks, et VM oli seotud veel mitme äriühinguga. VM on olnud OÜ Farore juhatuse liige alates 20.01.2011 (lisa 1) ning OÜ Forest Club Invest osanik alates 13.01.2011 (lisa 2). Kuna asjaolu on süüdistatavale ja apellandile saanud teatavaks ja seetõttu tõendid kättesaadavaks peale esimese astme kohtu otsuse kuulutamist, siis on apellandi arvates põhjust ringkonnakohtul need vastu võtta. Lisatud tõendid tõendavad asjaolu, et tunnistaja, kelle ütlustele on rajatud omastamise kahtlustus „Tartu episoodis“ on andnud kohtus valeütlusi. Tunnistaja on öelnud kohtus, et ta ei ole olnud ühegi teise ettevõtte juhatuse liige. Samas nähtub äriregistri andmetest, et tunnistaja on olnud juba enne RDT Invest OÜ-d teise äriühingu juhatuse liige ning hiljem ka osanik. Eeltoodud uute asjaolude ja tõendite valguses tuleb anda ka hinnang tunnistaja VM ütluste usaldusväärsusele tervikuna. Riigikohus on asunud seisukohale, et ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele tuginemine otsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust seeläbi, et on hinnanud valikuliselt süüdistatava enda antud ütlusi. Osaliselt on maakohus kasutanud süüdistava ütluseid kui tõendit teda süüstavate asjaolude suhtes ning teisalt jälle leidnud, et süüdistava ütlused ei ole usaldusväärsed ning on ennastõigustavad. Riigikohus on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et valikuline isikulisele tõendiele tuginemine on oluline menetlusõiguse rikkumine. Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna. Olukorras, kus maakohus leidis, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, ei oleks tohtinud neid enam käsitleda ka süüdistuses toodud asjaolusid tõendava

tõendina vaid kohus oleks pidanud neile tervikuna hinnangu andma. Kuna valikuline isikulise tõendiallika ütlustele tuginemine on oluline menetlusõiguse rikkumine, milline toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, siis asja uuel arutamisel peaks kohus andma muuhulgas hinnangu süüdistatava ütlustele tervikuna ning lugema need siis kas usaldusväärseks või tervikuna kõrvale jätma kui ebausaldusväärsed. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud kahju. Maakohus on otsuses märkinud, et RDT Invest OÜ sõidukite turuväärtused on tõendatud e-kirjavahetusest (VI kd lk 119-124), kus on pakkunud sõidukite võimalikke turuväärtuseid AP. Samuti hinnasoovitused (VI kd 125-126), ajutise halduri aruanne (VI kd lk 133-223). Kokku on maakohus saanud summa 1 136 858,80 krooni ehk 72 658,52 eurot. Eeltoodust jääb aga arusaamatuks, millistest konkreetsetest tõenditest lähtuvalt loeb kohus tuvastatud sõidukite keskmise turuväärtuse kogusummas 72 658,52 eurot. Kohtuotsuses viidatud tõendites on sõidukitel erinev hind. Näiteks toimikus VI kd lk 165 on toodud sõidukitele järgmised hinnad: 777 RDT – 120 000 krooni; 166 MNJ – 150 000 krooni; 554ZB - 180 000 krooni; 989GI – 200 000 krooni. Maakohus on aga valinud kohtule prokuratuuri poolt esitatud tõenditest need, kus on sõidukitel kõige kõrgem hind. Hinnaerinevus on kohati üle 100 000 krooni ühe sõiduki puhul. Maakohus on jätnud otsuses põhjendamata, millest tulenevalt kohus võtab hinna tuvastamisel aluseks ühe tõendi ning jätab teised tähelepanuta. Apellant on seisukohal, et suured hinnakõikumised tõendites näitavad selgelt, et sõiduki turuväärtuse leidmine on eriteadmisi nõudev asjaolu. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.12 Apellant on seisukohal, et sõidukite väärtuse ja väidetava tekitatud kahju usaldusväärseks tõendamiseks oleks vajalik ekspertiis sõidukite turuväärtuste leidmiseks. Ekspert saab anda vastuse konkreetse sõiduki turuhinnast konkreetsel ajahetkel minevikus. Ekspertiisiaktist on jälgitav ka see kuidas ekspert tulemusi jõuab. Käesoleval juhul on maakohtus esitatud vastuolulisi tõendeid, kus hinnaerinevus kõigub eri tõendites üle 100 000 krooni sõiduki kohta. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks on aluseks võetud võimalikest kõige korgem hind. Apellant on seisukohal, et seeläbi on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust, mis tingib kohtuotsuse tühistamise. Tallinna episood Maakohus on leidnud, et U.H tegi OÜ-le Arktik ilmselgelt kahjulikud tehingud ning nende eesmärk oli algusest peale raha ettevõttest väljaviimine varasemate otsustajateni. Maakohus on lugenud süüdistatava ütlused paljasõnaliseks ning ennastõigustavaks. Samuti on maakohus märkinud, et antud episoodis on peamiseks vaidlusaluseks teemaks teo subjektiivne külg. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et tegemist oli ebaõnnestunud äriprojektiga ning halbade asjaolude,sh ülemaailmse majanduslanguse, kokkusattumisega. Maakohus on süüdistatava ütlusi analüüsides jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatava elukohas toimunud läbiotsimise käigus võeti muuhulgas ära äriplaan (II kd lk 173), mis puudutas konkreetselt logistikakeskuse rajamist. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt. Tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus on jätnud süüdistatava ütuste ja teo subjektiivse külje hindamisel tähelepanuta tõendina asjas esitatud äriplaani, milline leiti süüdistatava juurest läbiotsimisel. Tegemist on tõendiga, milline kinnitab süüdistatava

kavatsusi ning ärilisi eesmärke. Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Käesoleval juhul ei ole maakohus otsuses arvestanud ega hinnanud asjas tõendina esitatud äriplaani. Jättes tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu 19.veebruari 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 10.märtsini 2014. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et kohtuotsus on õige ja seaduslik ning kohtu mõistetud karistus on kohtuotsuses õigesti ja piisavalt motiveeritud, vastates U.H poolt toime pandud kuritegudele ja tema süüle. Apellatsioonis esitatud taotluste, väidete ja põhjenduste osas on prokuröri seisukoht kokkuvõtvalt selline, et need on alusetud ega anna põhjust tühistada Harju Maakohtu 09.01.2014 otsust või saata seda tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Seda järgmistel põhjustel.

menetluses antud ütlusi ei olnud põhjendatud ega vajalik ning selle mittetoimumine käesoleval juhul ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega rikkunud õiglase kohtumõistmise põhimõtet.

Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et Harju Maakohtu otsus on õige ja seaduslik ning palub ringkonnakohtul jätta süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud taotlused rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, kriminaaltoimiku materjalidega ja prokuröri poolt esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ning seaduslik ja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Esiteks märgib kohtukolleegium seda, et apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja läbivaatamine apellatsiooni piirides. Kohtul on õigus väljuda apellatsiooni piiridest e. teha uus otsus sõltumata apellatsioonis esitatud taotlusest vaid siis, kui tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Käesoleval juhul on apellatsioonis esitatud taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks maakohtusse uueks arutamiseks. Sellise otsuse tegemiseks on apellatsioonikohtul seaduslik alus vaid kahel juhul : esiteks, kui tuvastab KrMS prg. 339 lg-1 loeltetud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise fakti ja teiseks, kui tunnistab oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks sellise rikkumise, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses kohtuistungil (KrMS prg. 341 lg 1,2). Arutataval juhul on apellatsiooni piirid selgelt paika pandud apellatsioonis esitatud taotlusega, millega taotletakse pärast kohtuotsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu kriminaalasi maakohtule tagastada uueks arutamiseks. Apellatsiooni põhiosas ei ole esitatud ühtegi põhjendust ega väidet selle kohta, et maakohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega taotleta ka tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ja maakohtu otsusele vastupidise e. õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Väidetakse, et maakohtu poolt on tõendeid hinnatud puudulikult ning ühekülgselt ja leitakse, et tegemist on sellise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, milline tuleks kvalifitseerida KrMS prg. 339 lg 2 alla ning mis peaks kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule tagastamise uueks arutamiseks. Arvestades eeltoodut ja seda, et apellatsioonikohus ei pea omal initsiatiivil hakkama püstitama kaitseväiteid ja neid siis ise ka ümber lükkama, on käimasoleva apellatsioonimenetluse esemeks kaks küsimust – kas esineb alus kriminaalmenetluse osaliseks lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu ning kas esinevad sellised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, mis tingivad kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väidetega osas, mis puudutavad mõistliku menetlusaja möödumist 2008.a. kuriteoepisoodides. Esiteks on kaitsja võtnud mõistliku menetlusaja pikkuse arvutamisel aluseks ebaõige alguskuupäeva ning saanud seetõttu ka tunduvalt pikema aja, millise jooksul on U.H suhtes kriminaalmenetlus toimunud vaidlusalustes kuriteoepisoodides. Riigikohus on selgitanud, et Õigus on prokuröril, kes väidab, et

tegelikult saab U.H suhtes kriminaalmenetlusest rääkida alates talle kahtlustuse esmakordsest esitamisest, mida tehti 19.10.2010 ja millest seega on käesolevaks ajaks möödunud veidi üle kolme aasta, mitte üle nelja ja poole aasta ning et käesoleval ajal on rohkem kui ennatlik rääkida mõistliku menetlustähtaja möödumisest ja selle alusel kriminaalmenetluse lõpetamisest. Käesolevaks ajaks on menetlus vaidlusalustes kuriteoepisoodides kestnud 3 ja pool aastat ning kohtukolleegium on seisukohal, et sellist menetlusaja pikkust ei saa käesoleval juhul kindlasti lugeda ebamõistlikuks. Tegemist on peitkuritegudega, milliste hulka äriühingutega seotud kuriteod kuuluvad ning milliste puhul ei pruugi inimesed selle tagajärgi vahetult tajuda. Kui kuriteos on olemas kannatanu, võimaldab see tõendeid koguda ka tema ütluste abil, samas kui ilma füüsilisest isikust kannatanuta on tõendite kogumine paratamatult raskendatud ning selliste kuritegude uurimine võtabki kauem aega. Ka ei ole alust käesolevas menetluses heita ette riigile tegevusetust ja sellest tulenevalt menetlusega venitamist. Riigikohtu praktikas on tunnistatud mõistliku menetlusaja möödumist tunduvalt kauemkestvate kriminaalmenetluste puhul ja juhtudel, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (3-1-1-138-13). Praeguse kriminaalasja esemeks olevad kuriteod aeguvad KarS § 81 lg 6 teise lause ja lg 1 p 2 alusel 2018.a. detsembris. Kaitsja poolt apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendid ei ole kohtukolleegiumi arvates käesolevas menetluses menetlusaja mõistlikkuse hindamisel asjakohased. Nii viitab kaitsja Riigikohtu otsusele 3-1-1-14-11 p.10, kus Riigikohus selgitab,

Veel viitab apellant Riigikohtu otsuse 3-1-1-63-13 p.-le 18, milles Riigikohus selgitab, et

Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ei apellatsiooni piirides ega ka apellatsiooni piiridest väljaspool selliseid rikkumisi maakohtu poolt, millised tingiks 2008.a. kuriteoepisoodides maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. See, et apellant viitab 2011.a. kuriteo episoodis süüdistatava süüdimõistmisel olulistele menetlusõiguse rikkumistele ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ei tähenda aga kindlasti seda, et selliste rikkumiste tuvastamisel oleks apellatsioonikohus kohustatud tühistama maakohtu otsuse täies ulatuses ja saatma kogu süüdistuse ulatuses kriminaalasja tagasi maakohtule ja seda veel ka uueks arutamiseks. Apellatsioonis esitatu kohaselt on kõneallolevates kuriteoepisoodides juba apellandi arvates möödunud mõistlik menetluse aeg ja kohtukolleegium esitas selles osas oma seisukoha eelnevalt, mis on apellandi seisukohale vastupidine. Samas ei ole apellatsioonis esitatud ühtegi asjakohast väidet ega põhjendust selle kohta, et 2008.a. kuriteoepisooides on maakohus rikkunud menetlusõigust oluliselt, mis teatavasti on ainukeseks aluseks kriminaalasja tagastamiseks maakohtule ja teatud seaduses ettenähtud juhtudel tõesti kaasneks ka sellise rikkumisega uus kohtulik arutamine. 2008.a. kuriteoepisoodide osas on apellatsioonis maakohtule etteheidetud peale kriminaalmenetluse lõpetamise vajaduse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu vaid seda, et maakohus ei ole süüküsimuse otsustamisel arvestanud süüdistatava ütlusi selle kohta, et tegemist oli ebaõnnestunud äriprojektiga ning halbade asjaolude, sh. ülemaailmse majanduslanguse , kokkusattumisega. Arvestamata on täielikult asjaolu, et läbiotsimise käigus leiti süüdistatava elukohast äriplaan, mis puduutas konkreetset logistikakeskuse rajamist. Kaitsja tuleb apellatsioonis välja väitega, et selline tõendi hindamata jätmine maakohtu poolt kujutab endast KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätestatud olulist menetlusõiguse rikkumist ja samas ka ühekülgset kohtuliku uurimist KrMS prg. 338 p.1 tähenduses. Seejuures viitab kaitsja veel Riigikohtu otsusele 3-1-1-92-11. Paraku peab kohtukolleegium nentima, et apellandi seisukoht on meelevaldne ning ei tugine kriminaalmenetluse seadusele, samuti ei ole asjakohaselt tõlgendatud viidatud Riigikohtu lahendis väljaöeldud seisukohta – tekst, millise esitusel apellant teeb viite Riigikohtu otsusele on otsuse kontekstist lihtsalt välja rebitud ilma Riigikohtu otsusesse süüvimata. Andmaks hinnangut kaitsja poolt apellatsioonis esitatud eelnimetatud seisukohtadele menetlusõiguse rikkumise osas peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgnevat. Esiteks, ringkonnakohtu ja Riigikohtu volitused uue otsuse tegemisel on oluliselt erinevad ja seejuures on ringkonnakohtu volitused kordades laiemad. Nii ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, ringkonnakohtul selline võimalus on ja ringkonnakohus saab ning maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigade tuvastamisel isegi peab tõendeid ümber hindama ning võib sellisel juhul teha maakohtu otsusega diametraalselt vastupidise otsuse. Kõik eeltoodud seisukohad on Riigikohtu kestvas praktikas korduvalt kajastamist leidnud ning need on väljaloetavad paljudest Riigikohtu otsustest. Samamoodi on Riigikohus korduvalt esitanud oma seisukoha küsimuses, mida tähendab KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes motiveerimata esimese astme kohtuotsus. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu

seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-179-01;3-1-1-139-05). Veel selgitab kohtukolleegium, et ringkonnakohtul on tõesti õigus tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka muid menetlusnormide rikkumisi, mis jäävad väljaspoole KrMS prg. 339 lg 1 kataloogi, kuid seejuures õigus kriminaalasja tagastamiseks tuvastatud menetlusnormi rikkumise tõttu on ringkonnakohtul vaid ja ainult siis, kui ringkonnakohus ei saa ise seda rikkumist kõrvaldada. Kui rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt ja ringkonnakohus ikkagi saadab kriminaalasja tagasi, siis on Riigikohus pidanud sellist otsustust ringkonnakohtu poolt menetlusnormide oluliseks rikkumiseks.

Seejuures on Riigikohus ka korduvalt rõhutanud, et kui maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu, siis selline rikkumine on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav ja sel alusel kriminaalasja tagastamine maakohtule ei ole põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsust ei saa lugeda motiveerimatuks 2008.a. kuriteoepisoodide osas ainult seetõttu, et maakohus ei ole välja öelnud oma seisukohta läbiotsimise käigus leitud äriplaani osas. Käesolevas apellatsioonimenetluses kaitsja poolt apellatsioonis es itatud väitele selles osas esitas prokurör oma kirjalikus seisukohas vastuväite, milline on käesoleva kohtuotsuse sissejuhatavas osas tsiteeritud ning kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga. Varasem äriplaani olemasolu ei välista süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist. Kohtukolleegium leiab samuti, et maakohus, olles tuvastanud süüdistatava käitumises kurioteokoosseisu ei ole kohustatud hindama tõendina eraldi äriplaani kuna süüdistatava kuritegelik käitumine välistab tema enda tegevuse selle äriplaani realiseerimise eesmärgil. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-43-13 p.-s 20 rõhutanud, et Kohtukolleegium peab antud juhul süüdistatava käitumise õigustamist varasema äriplaani olemasoluga tõendamiseseme asjaolude seisukohast asjassepuutumatuks. Omalt poolt rõhutab aga kohtukolleegium veelkord seda, et isegi juhul, kui maakohtu poolt tõendite puudulik hindamine kohtuotsuses oleks aset leidnud, ei ole see aluseks kohtuotuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks kohtulikuks arutamiseks. Ringkonnakohtul on õigus hinnata omalt poolt tõendeid ning seejuures otsustada, kuivõrd see mõjutab süüdistatava süüküsimust ja teha ka maakohtu otsusele selles osas vastupidine kohtuotsus. Väär on kaitsja poolt KrMS prg. 338 p.-le 1 tehtud viide väitega, et maakohtu poolt hindamata jäetud äriplaan on samastatav maakohtus

toimunud kohtuliku uurimise ühekülgsusega. Kohtulik uurimine lõpeb enne kohtuvaidlusi ja kohtuotsuses esinevad puudused, s.h. ka ühekülgne ja puudulik tõendite hindamine ei kujuta endast kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust. Apellatsioonis on võimalik esitada etteheiteid selles osas kohtuotsusele ja esitada seejuures omapoolne tõendite analüüs ning taotleda ringkonnakohtult tõendite ümberhindamist. Seda käesoleval juhul tehtud ei ole. Kaitsja poolt tehtud viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-92-11, milles Riigikohus p.-s 13 märkis, et

ei ole käesoleval juhul aga absoluutselt asjakohane. Kaitsja on Riigikohtu seisukohta tõlgendanud meelevaldselt, Oluline on Riigikohtu viidatud seisukoha puhul see, mis järgneb punktis 13 öeldule e. p.-s 14 ja selles punktis on sõnaselgelt välja öeldud etteheide ringkonnakohtule maakohtu otsuses esinevate rikkumiste kõrvaldamata jätmises. Riigikohus nimelt märgib, et Ehk siis kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses välja öeldud seisukoht on sisuliselt vastuolus kaitsja enda apellatsioonis taotletuga ning kinnitab juba eelnevalt käesolevas otsuses ringkonnakohtu poolt öeldut. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal märkida, et Riigikohus on oma otsustes 3-1-1-57-10 ja 3-1-1-4-10 juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Arvestades eeltoodut ei saa kuidagi väita, et 2008.a. kuritegudes peaks tulevikus toimuma veel uus kohtulik arutamine maakohtus, mis veel venitaks ajas kaugemale kohtuotsuse jõustumise momendi nende kuriteoepisoodide osas. Kohtukolleegium on veendunud, et arvestades apellatsiooni sisu nimetatud kuriteoepisoodidega seonduvalt ning seda, et põhimõtteliselt ei saa selles osas olla kassatsiooni alus oluliselt erinev apellatsioonis esitatuga, on ennustatav kohtuotsuse jõustumine selles osas isegi enne, kui täitub 4 aastat ajast, mil süüdistatava suhtes on toimunud kriminaalmenetlus. Tartu episoodis heidab apellant kokkuvõtvalt maakohtule ette järgmist: maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on valikuliselt tuginenud tunnistajate ja süüdistatava ütlustele, milline on menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ning toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti on maakohus jätnud rahuldamata kaitsja taotluse tunnistaja eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks ning jätnud andmata hinnagu tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtuotsuses on tuginetud süüdistatava ütlustele, mis ei kajastu selliselt protokollides ja salvestisel. Kohtuotsus sisaldab peamiselt tõendite loetelu jättes sidumata iga konkreetse tõendi elulise asjaoluga, milline peaks täitma süüteokoosseisu. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mis puudutab OÜ RDT Invest sõidukite võõrandamist ja hinda on mitteõiguslikku laadi eriteadmisi vajav asjaolu tuvastatud selleks kõlbmatute tõenditega.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on kohtuotsuses pelgalt loetlenud tõendeid ning jätnud oma seisukoha motiveerimata. Esiteks märgib kohtukolleegium, et süüdistatavale etteheidetavate kuritegude objektiivne teokoosseis seisneb tegevuses, milline on tuvastatav dokumentaalsete tõenditega ja tunnistajaid, kes oleks tajunud nende tegudega kuritegude toimepanemist ei ole. Sisuliselt ei ole asjaolu, et kõik need käitumisaktid, milliseid süüdistustes kirjeldatakse ka aset leidsid vaidluse esemeks. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses pisavalt veenvalt esitanud oma seisukoha selles, mis on oluline konkreetse kuriteo puhul subjektiivse külje tuvastamise seisukohast ning ka põhjendanud, miks leiab, et süüdistuses süüdistatavale etteheidetavad teod on kuriteod ning miks leiab, et just süüdistatav on nendes süüdi. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ülejäänud apellatsioonis etteheidetavad väidetavad rikkumised on aga sellised, millised ei saa ka nende tegeliku esinemise korral kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule. Tegemist on rikkumistega, milliste tuvastamisel on nende kõrvaldamise kohustus ringkonnakohtul ja oma sellekohast seisukohta on kohtukolleegium juba põhjendanud käesolevas kohtuotsuses ega hakka seda üle kordama. Kohtukolleegium märgib veelkord vaid seda, et apellant ei taotle väidetavate rikkumiste tuvastamisel apellatsioonikohtult tõendite ümberhindamist ja kohtukolleegium peab seetõttu vajalikuks välja öelda oma seisukoha vaid selles, miks peab apellatsioonis esitatud väiteid rikkumiste esinemise kohta paljasõnalisteks. Apellant ei ole rahul sellega, et maakohus on süüdistatava süüküsimuse otsustamisel tuginenud tunnistaja VM ütlustele. Apellant väidab, et VM ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamiseks pidanuks maakohus avaldama tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlused . Samuti väidetakse apellatsioonis, et tegemist on tunnistajaga, kes on kohtuistungil andnud valeütlusi. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et isegi, kui sellised väited oleks arvestatavad ei saa apellatsioonikohus sellistel põhjendustel tühistada kohtuotsust ja saata kriminaalasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul on eelkõige apellandi kohustus taotleda tõendite ümberhindamist apellatsioonikohtult, vajadusel taotleda tõendite vahetut uurimist apellatsioonikohtult või siis konkreetse tõendi kõrvalejätmist süüstavate tõendite kogumist. Apellant ei ole seda teinud. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohtu otsuse põhjalikul lugemisel ja maakohtu põhjendustesse ning järeldustesse süüvimisel on kohtuotsusest väljaloetav üheselt, et tunnistaja VM ütluste kõrvalejätmine süüstavate tõendite kogumist ei tee veel olematuks muid tõendeid, milliste analüüsil ja kogumis hindamisel põhineb maakohtu järeldus selles, et VM oli vaid „tankist“ ning RDT Invest OÜ vara müüki organiseeris tegelikult U.H , kes omandas ka saadud tulu. Tunnistaja VM ütluste kõrvalejätmisel on ülejäänud tõendite kogum piisav, et tulla süüküsimuse osas maakohtuga samale järeldusele. Mis aga puudutab tunnistaja VM ütlusi, siis need ei tõenda sisuliselt muud, kui seda, et tegemist on isikuga, kes sisuliselt ei tea midagi äriühingu kohta, mille juhatusse ta n.ö. ära osteti ja kes figureerib konkreetse äriühingu juhatuses ilmselge „tankistina“. Kuidagi ei mõjuta maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust asjaolu, et VM eeluurimisel antud ütlusi ei avaldatud. Millised vastuolud esinevad tunnistaja ütlustes ning mida tunnistaja poolt eeluurimisel öeldut pidanuks kohus avaldama apellant ei täpsusta. Maakohtu istungi protokolli kohaselt

(3.12.2013.a. istung) on kaitsja küll taotlenud ühe lause avaldamist tunnistaja ülekuulamise protokollist, kuid suutmata kohtule põhjendada selle seostatust tõendamiseseme asjaoludega hääbus ka vajadus kaitsja poolt taotluse toetamiseks. Ka on kaitsja üle forsseeritult nimetanud tunnistajat valeütluste andjaks. Esiteks, KarS prg. 320 kohaselt on valeütlus teadvalt antud vale ütlus, teiseks peavad valeütlused olema antud kuriteo tõendamiseseme asjaolude osas. Kaitsja on lisanud apellatsioonile äriregistri väljavõtted kahe osaühingu osas ning väidab, et VM, kes maakohtus väitis, et ta ei ole enne uuritava kuriteoga seotud äriühingu juhatuse liikmeks olemist olnud ühegi teise osaühingu juhatuse liikmeks, on seda tegelikult olnud ja annab seega valeütlusi. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on isikuga, keda on kasutatud „tankistina“ ning kriminaalmenetluslik kogemus lubab üheselt väita, et sellised isikud satuvad äriühingute osanikuks ja juhatuse liikmeks juhuslikult ning nad ei oma vähimatki ülevaadet äriühingu tegevusest. „Tankist“ annab allkirja ja saab vastutasuks mingi väikese rahasumma või alkoholi ja ta ongi endale teadmata äriühinguga seotud. Ei ole välistatud, et VM on teinud seda mitmeid kordi, kuid ise seejuures eriti aru saamata, millele annab allkirja ja ning mida see sisuliselt tähendab. Kui isik eksib või ei mäleta ühte või teist fakti, siis ei tähenda see automaatselt seda, et ta teadlikult valetab. Ka peab n.ö. valetatav fakt olema seoses tõendamiseseme asjaoludega nagu juba eelnevalt rõhutatud. Vastasel juhul jääb arusaamatuks valetamise motiiv – tavaliselt saab see olla, kas kellegi alusetu süüstamise või vastupidi eesmärgiga - aidata kellelgi kahtlustusest vabaneda. Väide, et VM annab ütlusi eesmärgiga välistada enda kriminaalvastutusele võtmist on samuti asjakohatu, sest samade faktiliste asjaolude osas on tema suhtes juba kriminaalmenetlus toimunud ning temale esitatud kahtlustus KarS prg. 384 lg 1, 3 85-1 ja 381-1 lg 1 järgi oli menetlus lõpetatud 28.01.2013.a. KrMS prg. 199 lg 1 p.1 alusel, mis aga omakorda on KrMS prg. 199 lg 1 p.5 kohalselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Järgnevalt konstanteerib appellant, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust seeläbi, et on hinnanud valikuliselt süüdistatava enda antud ütlusi. Väidetavalt on maakohus osaliselt kasutanud süüdistava ütluseid kui tõendit teda süüstavate asjaolude suhtes ning teisalt jälle leidnud, et süüdistava ütlused ei ole usaldusväärsed ning on ennastõigustavad. Kohtukolleegiumi arvates on kaitsja sellekohane väide apellatsioonis täielikult jäetud põhjendamata. Milliseid ütlusi on maakohus kaitsja arvates süüdistatava poolt antud ütlustest tema vastu kasutanud ning millised on põhjendamata kõrvale jäetud, apellant ei täpsusta. Kohtul on sellist paljasõnalist väidet võimatu ümber lükata või sellega nõustuda ja kohtukolleegium saab vaid nentida, et kohtuotsuse lugemisel kohtule selline väidetud rikkumine silma ei hakanud. Maakohus on pea iga konkreetse süüdistuse tõendite hindamisel ja analüüsimisel tõesti tsiteerinud süüdistatava poolt kohtus antud ütlusi, kuid see ei tähenda, et neid oleks kasutatud süüküsimuse otsustamisel. Samuti on kasutatud süüdistatava ütlusi asjaolude osas, millised ei tekita vaidlust ning on tuvastatavad ka ilma süüdistatava n.ö. kinnituseta kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõendite alusel. Nii näiteks on maakohus kohtuotsuse lk. 13 ülevalt teine lõik süüdistatava ütlusi kasutanud tõesti märkides, et Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatava süüd eitavad ütlused süü osas paljasõnalised ja ennastõigustavad ning maakohus ei ole pidanud võimalikuks nendele kohtuotsuse rajamist kuna need on ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega e. on vastuolus teiste kogutud

tõenidtega. Kohtukolleegiumi seisukohast ei saa sellist suhtumist süüdistatava ütlustesse nimetada kuidagi nendele valikuliselt tuginemiseks. Kaitsja seisukoht, et maakohus on kriminaalmenetluse norme oluliselt rikkudes tuvastanud kuriteoga tekitatud kahju ilma kohustuslikku sellekohast ekspertiisi määramata ja arvutanud kahju välja liiga kõrgete sõidukite hindade alusel, ei vääri samuti tähelepanu. Ikka ja jälle on kaitsja arvates tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mille kõrvaldamine selle tuvastamisel ei ole võimalik ringkonnakohtus. Jällegi rõhutab kohtukolleegium, et olukorras, kus maakohtu poolt on olnud tõendite uurimine puudulik e. mingi tõendamiseseme seisukohast olulise asjaolu tuvastamiseks ei ole määratud ja teostatud ekspertiisi, kui see on kohustuslik, siis on see võimalik apellatsioonimenetluses ning nimetatud puuduse kõrvaldamiseks ei ole võimalik saata kriminaalasja tagasi maakohtusse. Samas on aga kohtukolleegium seisukohal, et sõidukite keskmised turuväärtused ja nende alusel kuriteoga tekitatud kahju täpse suuruse kindlakstegemine ekspertiisi käigus ei ole käesoleval juhul vajalik ning sellised ekspertiisid tooks kaasa vaid menentluskulude olululise suurenemise. Tsiviilhagi esitatud ei ole ja sõidukite kesmiste turuväärtuste summaarne näit on oluline vaid niivõrd kuivõrd see on vajalik kuriteokoosseisu tuvastamiseks. Eksperdi arvamus kui tõend ei ole eelistatavam teistest tõenditest ning ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Käesoleval juhul on kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast vajaliku kahjusumma tuvastamiseks e. suures ulatuses tekitatud kahju tuvastamiseks piisav, kui võtta aluseks kõige madalamad pakutud hinnad. Riigikohus on oma mitmetest lahendites selgitanud, et

3-1-1-69-12;3-1-1-117-13). RDT Investile kuulunud sõidukite maksumused on hinnangulised ning need on arvestatud välja ajutise pankrotihalduri poolt spetsialistedelt küsitud võrdlushindade kaudu. Kohtukolleegium nõustub seejuures prokuröri seisukohaga selles, et puudub alus kahelda ajutise pankrotihalduri poolt Tartu Maakohtule esitatud RDT Invest pankrotiasjas esitatud aruande õigsuses, milles on ka kajastatud vastavate andmete kujunemine. Prokurör on ka õigustatult juhtinud tähelepanu sellele, et süüdistatav ise on ajutise halduri koostatud hindade võrdlustabeli kohaselt hinannud neidsamu sõidukeid veelgi kõrgemalt ja seda mõnel juhul madalaimast võrdlushinnast rohkem kui kahe korra kõrgemalt. Eeltoodu alusel ja arevstades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse U.H suhtes muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda.

Julia Katškovskaja

Urmas Reinola

Pavel Gontšarov

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 16.02.2015 otsusega

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.