Kohtulahend

suhtes

Z.F on süüdi mõistetud Viru Maakohtu 03.04.2013 kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja teda karistati KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel 2 aasta 2 kuu ja 28 päevase vangistusega. Karistuse kandmise algus 20.01.2012 ja lõpp 17.04.2014. Viru Vangla, arvestades kinnipeetava varasemat kriminaalkäitumist ning riskiprotsenti teeb ettepaneku, et kaaluda kinnipeetava Z.F-i suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist koos lisakohustustega. Maakohtu istung Kinnipeetav Z.F avaldas, et on neljandat korda vanglas ja 13 korda on teda kriminaalkorras karistatud. Kinnipeetav leiab, et käitumiskontrollist oleks rohkem abi, kui see oleks pandud talle peale kuus kuud tagasi kui arutamisel oli tema ennetähtaegne vabastamine. Kinnipeetav leidis, et 100 protsendilist garantiid ei saa keegi anda, et ei lähe vabanemise järel uuesti vargile. Kinnipeetav avaldas, et püüab eeskujulikult elada, kuid ei vannu, et ta hakkab nii elama. Kinnipeetav ei tarvita narkootikume ega kavatse neid ka tarvitama hakata. Tööle hakkab vabanedes xxxx. Prokurör leidis, et toetab igati vangla taotlust määrata isikule karistusjärgne kontroll. Isikut on 13 korral kriminaalkorras karistatud, põhiliselt varguste eest. On olemas tõenäosus, et ta jätkab kuritegude toimepanemist. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel oleks kontroll tema tegevuse üle, kuna tema poolt uue kuriteo toimepanemise risk on väga kõrge. Asja materjalidest nähtub, et tal on üle 2000 euro võlgnevusi ja õiget töökohta ei ole. Prokurör palus kohaldada kinnipeetava suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli ja määrata katseaja pikkuseks 18 kuud.

Kohtumääruse põhjendused Karistusseadustiku (KarS) § 871 lg 1 sätestab, et kohus kohaldab isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega ja 3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui isikut on karistatud 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud eelnevat karistatust. KrMS § 426' järgi karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustab karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik toimiku kohtusse saabumisest alates ühe kuu jooksul. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks arvestab kohus karistusseadustiku §-s 87' sätestatud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise aluseid ning isiku käitumist karistuse kandmise ajal. Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu ja prokuröri ning tutvunud Viru Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et Z.F-i suhtes on põhjendatud kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. Z.F on kriminaalkorras karistatud 13-l korral, reaalset vanglakaristust kannab neljandat korda. Ta kannab karistust, s.o vangistust 2 aastat 2 kuud 28 päeva vangistust KarS § 199 lg 2 p 9 sätestatud kuriteo tahtliku toimepanemise eest. Vabanemisel 17.04.2014 on Z.F kandnud talle mõistetud karistuse ära täies ulatuses.

Seega, on Z.F-i suhtes KarS §-s 87 sätestatud formaalsed alused karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks tuvastatud ja olemas. Kuivõrd karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on oluline ka prognoos (materiaalne alus), et süüdimõistetu võib vabaduses panna toime uusi kuritegusid, siis sellele hinnangu andmiseks tuleb kohtul analüüsida kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal.

Z.F-i poolt toime pandud kuritegude dünaamika on jäänud samaks, lähtudes sellest, et kõik kuriteod peamiselt varavastased (toime pandud grupis, süstemaatiliselt ning vägivalda kasutamata). Kuritegude ajendiks on varalise kasu saamine tingituna sõltuvusest narkootikumidest. Z.F on võimalus vabanemise järgselt elama asuda elukaaslase korterisse xxxx. Isik oli enne vangistust arvel Töötukassas ning tegeles juhutöödega, viimane ametlik töökogemus oli 2007.aastal. Vabanedes olevat garanteeritud töökoht olemas xxxx, kuid nimetatud asjaolu kinnitavad andmed puuduvad. Vabaduses elatus isik põhiliselt xxxx ning kuritegelikul teel saadud tulust, millest suurem osa kulus narkootiliste ainete soetamisele. K-Raha andmetel on 11.10.2014 seisuga tasumata rahalisi nõudeid summas 2737,41 eurot. Vabanemisfondi hoiustatud 721,93 eurot, mis tagab esialgse toimetuleku vabaduses. Samuti on kinnipeetavat moraalselt ja materiaalselt nõus toetama tema elukaaslane. Lähtuvalt kuritegude kirjeldusest ja

elustiilist (kuriteod toimepandud grupis), on kriminaalne mõtteviisiga isikute olemasolu ilmne, samas endiste kuriteokaaslaste ja sõltlastega väljaspool vanglat enda sõnul ei suhtle. Riskivale ja hoolimatule elustiilile viitavad korduv karistus, narkootikumide tarvitamine, vastutustundetu suhtumine kriminaalhooldusesse ja lähedastesse. Meditsiiniosakonna poolt on isikul diagnoositud narkootikumide sõltuvus, mida kinnipeetav tunnistab ning tegeleb aktiivselt probleemiga. Narkootikumide tarvitamist alustas 1993 aastal kanepist ja edaspidi üle läinud kangematele ainetele. Kuritegelik käitumine avaldus narkootikumide tarvitamise süvenemisega. Isik on väidetavalt viibinud Narvas korduvalt ravil. Peale ravi püsis kuni kaks nädalat kaine, kuid töötuse ja tegevusetuse tõttu hakkas taas tarvitama. Isikul on soov narkootikumidest vabanemiseks ning ta on tundnud huvi Anonüümsete Narkomaanide grupis osalemise kohta. Motivatsioon narkootikumidest loobumiseks on olemas ning põhiliseks motivaatoriks on lähedased ja suhe elukaaslasega, sest elukaaslane on andnud teada, et temapoolne toetus ning elamispind kaovad koheselt kui kinnipeetav hakkab tarvitama narkootikume. Isiku impulsiivsele käitumisele viitavad oma vigade kordamine ja narkootikumide tarvitamine. Probleemide lahendamisoskus puudulik, ei lahenda oma probleeme sihipäraselt, keskendub lühiajalisele tulemusele. Varasemal neljal korral käitumiskontrolli all viibinud, seejuures kõik katseajad on kulgenud mitterahuldavalt. Suhtumine ühiskonna normidesse oli valdavalt ükskõikne ning suuresti mõjutatud narkootikumide tarvitamisest. Kinnipeetava isikuomaduste, varasema elukäigu ja käitumise alusel on vangla poolt Z.F-i puhul hinnatud uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise riski 2 aasta jooksul 75%. Ohustatud on ühiskond tervikuna, sealhulgas juriidilised ning oht seisneb varalise kahju tekitamises. Uute kuritegude toimepanemine on kõige tõenäolisem majanduslike raskuste tekkimisel ning narkootikumide tarvitamise jätkamisel. Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et Z.F-i puhul on väga suur tõenäosus, tulenevalt tema majanduslikust olukorrast, narkootikumide tarvitamisest, hoiakutest ja mõtlemisest, et ta võib peale vabanemist toime panna uue kuriteo. Isikul puudub kindel garanteeritud töökoht ning seega on majanduslike raskuste tekkimine töötuse ja tegevusetusse tõttu võimalik, mis võib isiku puhul viia taas narkootikumide tarvitamise juurde. Isik on toimepannud mitmeid kuritegusid majandusliku kasu saamise eesmärgil ning kohtul puudub veendumus, et ta ei jätka kuritegude toimepanemist vabaduses. Kohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et Z.F on olemas lähisugulased, vajab Z.F siiski täiendavat abi sotsiaalsel kohanemisel ja järelevalvet edasiste kuritegude toimepanemise vältimiseks. Seda järelevalvet ei suuda kohtu arvates tagada Z.F-i lähedased. Seega tuleb Z.F-i suhtes kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli allutades ta kriminaalhooldaja järelevalvele, kus temaga tehakse tööd kriminogeense käitumise muutmiseks. KarS § 87' lg 3 sätestab, et karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaks määratakse kaksteist kuud kuni kolm aastat. Kohus peab vajalikuks Z.F-ile käitumiskontrolli tähtajaks määrata 18 kuud, samas kohustades teda käitumiskontrolli ajal järgima lisaks KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kohustustele ka KarS § 75 lõikes 2 p-des 2,4,7 sätestatud kohustusi. (digitaalselt allkirjastatud) Anu Ammer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.