Kohtulahend

Edasikaebamise kord: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU SEISUKOHT

läks tema ise peale sündmuste pealtnägemist välja ja küsis kannatanult, mis juhtus. Samas kinnitas tunnistaja, et kui tema välja juhtunu kohta küsima läks, siis kannatanu talle eriti vastata ei tahtnud ning rääkima hakkas ta alles hiljem toas. Maakohus leidis, et olulist vastuolu nimetatud ütluste vahel ei ole ning nende põhjal jääb vaid selgusetuks, kas kannatanu ja tunnistaja esmane kokkupuude pärast sündmusi oli omavahel alles siis, kui kannatanu tuppa läks või käis tunnistaja enne seda väljas kannatanult juhtunu kohta küsimas. Maakohus arvestas, et kohtuistungil ütluste andmise ajaks oli sündmustest möödunud peaaegu aasta, mis võib sündmuste käigu vähemtähtsate detailide meenutamist raskendada. Maakohtu arvates ei andnud väljatoodud ebaoluline ebatäpsus alust ütluste tõendikogumist väljajätmiseks või nende põhisisus kahtlemiseks. 7.3 R.R. ja I.R. ütlused kinnitavad, et A. Sild tõukas jõuliselt käega I.R. t parema külje roiete piirkonda, mistõttu oleks I.R. peaaegu kukkunud. I.R. ja R.R. kokkulangevatest ütlustest nähtus maakohtu arvates ka see, et hiljem nägi R.R. I.R. paremal küljel roiete piirkonnas olevat sinakat või lillakat sinikat. Maakohus tugines R.R. ütlustele, et sinikat näitas I.R. talle alles õhtul. Maakohus tõi siin välja R.R. kohtueelses menetluses antud ütlused: „Läksin tuppa ja I.R. näitas enda külge ning palus vaadata seda, ta rääkis, et külg valutab. Nägin paremal küljel roiete juures kuskil 4 cm läbimõõduga sinikat.“ Maakohus leidis, et kuna kohtuistungil jäi R.R. selle juurde, et tema nägi kannatanu külge ikkagi õhtupoolikul ning kohtuistungil avaldatud ütlustes ei ole täpsustatud, mis ajal tuppatuleku kohta käib jutt, ei saa nimetatud ütluste vahel vastuolu tuvastada. Maakohus luges usutavaks, et I.R. näitas R.R. le oma külge õhtupoolikul. 7.4 Kuna kannatanu ütlustest nähtub, et valu küljes andis tunda ligikaudu nädal, siis saab väita, et see oli intensiivsem kui tavapärane inimestevahelisest füüsilisest kokkupuutest tulenev võimalik ajutine valuaisting või ebamugavustunne. Maakohus luges tõendatuks, et I.R. tundis A. Silla tegevuse tagajärjel valu, mis oli piisavalt intensiivne, et täita valu tekitava kehalise väärkohtlemise koosseis. 7.5 I.R. ütlusi ei sea kahtluse alla ka see, et ta peale sündmust ei pöördunud kontrolliks meditsiiniasutusse. Kannatanu on oma mittepöördumist kohtuistungil loogiliselt ja usutavalt selgitanud, lähtudes terviseprobleemi kergemast iseloomust ja selle võimalike ravivõimaluste vähesusest. Loogiliseks ja usutavaks tuleb pidada ka seda, et I.R. soovis esialgu õiguskaitseasutuste kaasamist vältida, et anda võimalus suhete laabumiseks muul viisil, kuid kuna süüdistatav mingit head tahet välja ei näidanud, leidis I.R. õige olevat politseisse pöörduda. 7.6 A. Silla poolt kohtus antud ütlused tuleb kooskõlas teiste tõenditega lugeda nendega vastuolus olevateks ja ennastõigustavateks, antud ilmselt eesmärgiga vabaneda vastutusest. Maakohus ei tuvastanud kannatanu I.R. l ega tunnistaja R.R. l motiive valeütluste andmiseks. Vaatamata asjaolule, et naabrite vahel olid viimasel ajal ebasõbralikud suhted, ei andnud need kannatanule ja tunnistajale põhjust kohtus valeütluste andmiseks. Maakohtu hinnangul kinnitasid mõlemad seda ka kohtuistungil ega näidanud millegagi välja, et nende poolt öeldu oleks kantud vihast või kättemaksust. Pigem oli kannatanu nõus süüdistatavaga leppima. 7.7 A. Sild pani KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisu toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna kannatanu ja tunnistaja ütlustest nähtuvalt tõukas süüdistatav kannatanut järsult, põhjustades sellega kannatanu keha liikumise, tunnistaja sõnul isegi peaaegu kukkumise, pidi sellise intensiivsusega endast märgatavalt vanemat ja füüsiliselt nõrgemat inimest tõugates A. Sild vähemalt võimalikuks pidama, et selline tegevus võib kannatanule põhjustada valuaistingut, mis on tugevam kui inimeste tavapärasest füüsilisest kokkupuutest tulenev võimalik ebamugavustunne. Sellest hoolimata otsustas süüdistatav kannatanut tõugata, kusjuures korduvalt, kuna kannatanu esmase füüsilise kokkupuute peale oma tegevust ei

katkestanud. Seega möönis A. Sild oma teo võimalikku iseloomu ja tagajärgi ning täitis seega kannatanu kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu tunnused. 7.8 Maakohus rahuldas I.R. esitatud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 eurot. Sealjuures vastas maakohus kaitsja väidetele, et kannatanu ei ole tasunud tsiviilhagi esitamiselt riigilõivu ega ole tsiviilhagi esitanud tähtaegselt. Maakohus märkis, et tulenevalt RLS § 22 lg 1 p 11 ei võeta riigilõivu muuhulgas kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise või kaebuse läbivaatamiselt. Maakohus leidis, et tõendatud on süüdistatava poolt kannatanu tõukamisega lisaks valule ka küljele roiete piirkonda sinika tekitamine, mida tuli maakohtu hinnangul käsitleda terviserikkena. Samuti leidis maakohus, et tsiviilhagi on esitatud tähtaegselt. Maakohus tõi välja, et kohtule esitatud allkirjalehelt nähtus, et kannatanu on tutvunud kriminaalasja materjalidega 29.08.2012 ning hagiavalduse esitanud 11.09.2012. Maakohus selgitas, et kuigi KrMS § 225 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilhagi esitada üldjuhul 10 päeva jooksul kriminaaltoimiku tutvustamisest alates, siis nähtub kannatanu poolt kriminaaltoimikuga tutvumise kohaselt allkirjalehelt, et kannatanu on prokuröri teavitanud soovist taotleda kriminaalasjas riigi õigusabi korras esindajat ning otsustada tsiviilhagi esitamine alles peale riigi õigusabi määramise otsustuse tegemist. Maakohus leidis, et kuna kannatanu on esitanud tsiviilhagi 8 päeva pärast tsiviilhagi esitamiseks riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmist, siis oli tsiviilhagi viibimine põhjendatud ning hagi tuleb lugeda esitatuks tähtaegselt.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

8.5 Maakohtu seisukoht, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed, mis on põhjendamata. Süüdistatav on kriminaal- ja väärteokorras karistamata, mis kinnitab tema ütluste usaldusväärsust. 8.6 Kannatanul ja tunnistajal esinevad motiivid kallutatud ütluste andmiseks. Kannatanu poolt politseile üle kahe nädala pärast sündmust esitatud avaldusest nähtub, et avalduse sisuks on kaua kestnud keeruline olmetüli ning avalduses toodud informatsioon süüdistatava enda ja tema laste kohta on halvustav. Sellest saab teha järelduse, et kannatanu ja tunnistaja poolt esitatud väidetavad faktid ei saa olla täielikult objektiivsed ja on kantud pikaajalisest omavahelisest tülist. 8.7 Isegi kui eeldada, et süüdistatav oli kannatanuga mõningases füüsilises puutes, ei saanuks objektiivse kõrvalseisja seisukohast kannatanu poolt kirjeldatud valu olla hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Objektiivsele kõrvalseisjale ei oleks tundunud kirjeldatud situatsioonis tõuge ja selle tagajärg reaalne. 8.8 Maakohus on võtnud tsiviilhagi vääralt menetlusse. Tsiviilhagi ei ole esitatud tähtaegselt. Olenemata riigi õigusabi taotluse esitamisest, oleks tulnud kannatanul tsiviilhagi esitada prokuröri poolt näidatud tavakasutuses oleval blanketil õigeaegselt ning tasuda sellelt riigilõivu. Kuna valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine on tõendamata, siis ei laiene RLS § 22 lg 1 p 11 nimetatud riigilõivuvabastus käesolevale asjale. Kannatanu nõue ei tulene kõnealusest väidetavast kehalisest väärkohtlemisest.

KIRJALIKUD SEISUKOHAD

9.1 Apellant ei põhjenda, miks kohtu poolt ebaoluliseks peetud vastuolud kannatanu ja tunnistaja ütlustes on siiski niivõrd olulised, et annavad aluse nende tõendikogumist väljajätmiseks. Ebatäpsused tunnistaja ja kannatanu ütlustes ei oma õiguslikku tähtsust. 9.2 Õige ei ole apellandi väide, mille kohaselt ei ole kohus piisavalt põhjendanud oma seisukohti. Maakohtu otsuses on täidetud KrMS § 312 sätestatud kohtuotsuse põhiosale esitatavad nõuded. 9.3 Tsiviilhagi on esitatud õigeaegselt. Riigi õigusabi taotluse lahendamine kuulub kohtu pädevusse, mistõttu ei saanud prokuratuur enne kannatanu taotluse lahendamist kohtu poolt tunnistada kohtueelset uurimist lõpuleviiduks. Täiendavate materjalide kättesaamise järgselt on kannatanu esitanud tsiviilhagi õigeaegselt. Prokurör märgib, et RLS § 22 lg 1 p 11 sätestab riigilõivuvabastuse ka mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kriminaalmenetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12.1 Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu kohtupraktikale ja märgib, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 31-1-92-11, p 15.1). Eeltoodust tulenevalt ning tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 vastab ringkonnakohus apellatsioonis tõstatatud argumentidele järgmist. 12.2 Kohtukolleegium leiab, et apellandi väited kriminaalmenetluse olulise rikkumise osas seoses maakohtupoolse põhjendamiskohustuse rikkumisega tõendite hindamisel jäävad tagajärjetuks. Ringkonnakohus märgib, et vaatamata kaitsja vastuväidetele, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritav tegu ei ole A. Sillale omistatav tõendite vastuolu tõttu, on käesoleval juhul kohtupraktikast tulenevalt tõendeid õigesti hinnatud – nimelt ei välista KrMS § 61 lg 1 igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (RKKK 3-1-1-127-06). Maakohus on käesoleval juhul põhjalikult kaalunud, miks ta peab kannatanu ja tunnistaja ütlusi usaldusväärsemateks kui süüdistatava omi. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse apelleeritava osa sisu refereerimisel olulise osa pühendanud ka kohtuistungil ning apellatsioonimenetluses kaitsja poolt välja toodud vastuolude kirjeldusele ja esimese astme kohtu põhjendustele (vt otsuse p-d 7.1-7.3). Ringkonnakohtu hinnangul on kohus põhjendanud kõiki kohtuistungil esile kerkinud vastuolusid tunnistaja ja kannatanu omavahelistes ütlustes ning teinud seda igati loogiliselt, ammendavalt ja selgelt. Ringkonnakohus leiab, et vastuolud ütluste vahel on ebaolulised ning ei oma tõendamiseseme seisukohalt määravat tähtsust. Maakohus on hinnanud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt ja otsuses on ka jälgitav, miks kohtul puudus alus kahelda kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Samuti on maakohus andnud hinnangu süüdistatava süüd eitavatele ütlustele, lugedes need teiste tõenditega vastuolus olevateks ja ennastõigustavateks, mis on ilmselt kantud soovist vabaneda vastutusest. Seega leiab ka ringkonnakohus, et vastuolud ei mõjuta A. Sillale etteheidetava teo - I.R. tõukamist süüdistustes näidatud ajal ja kohas, tõendatuks lugemist. 12.3 Õiguslikult arvestatavaks peab kohtukolleegium aga apellatsiooni seda osa, mis käsitleb materiaalõiguse väära kohaldamist KarS § 121 sisustamise osas. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 12.3.1 Maakohus tuvastas, et A. Silla ja I.R. vahel toimus süüdistuses nimetatud asjaoludel ja kohas konflikt, mille tulemusena tõukas A. Sild I.R. t parema külje pihta, tekitades sellega I.R. le füüsilist valu. Ringkonnakohus nõustus süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise, s.o tõukamise tuvastatuks lugemisega maakohtu poolt. 12.3.2 Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu ei tähenda aga, et tegu saaks automaatselt karistusõiguslikult süüdistatavale ka süüks arvata. Selleks, et omistada süüdistuses nimetatud tagajärge süüdistatavale, tuleb kohtul objektiivse külje tasandil tuvastada esiteks põhjusliku seose esinemist süüdistatava poolt toime pandud tõukamise ja kannatanul tekkinud füüsilise valu vahel. Kohtukolleegium leiab, et nn naturalistlikku kausaalsust süüdistatava teo ning sellega põhjustatud tagajärje – valu - vahel tuleb vaieldamatult jaatada. Ringkonnakohus leiab, et tõuge, millega põhjustatakse keha liikumine toob paratamatult kaasa negatiivse

aistingu ning kui süüdistatava poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine mõtteliselt eemaldada, langeks ära ka koosseisupärane tagajärg. Eeltoodu ei tähenda aga, et kõnealune tagajärg oleks süüdistatavale täiendavate tingimusteta omistatav. Tagajärge ei omistata vaatamata naturalistliku kausaalsuse esinemisele isikule juhul, kui ta põhjustab tagajärje, mis on väljaspool normi kaitseala ning/või realiseerub risk, mis ei ole seostatav isiku eelneva käitumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-50-13 kitsendanud KarS § 121 kaitseala ning leidnud, et koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. 12.3.4 Ehkki valu intensiivsuse hindamata jätmist ei saa maakohtule ette heita (kannatanu väitel tundis ta valu ligikaudu nädal, mistõttu leidis kohus, et see oli intensiivsem kui tavapärane inimestevahelisest kokkupuutest tulenev võimalik valuaisting või ebamugavustunne, üldjuhul ei teki üldjuhul verevalum kergest füüsilisest kokkupuutest), ei saa valu tundmine Riigikohtu seisukohti arvestades tugineda vaid kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKK 3-1-1-50-13, p 12.2). 12.3.5 Riigikohtu osundatud lahendis mööndakse, et valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt ka RKKK 3-1-1-60-10). Täiendavalt tuleks aga piirsituatsioonides küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13, p 12). Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata olukorda selle informatsiooni alusel, mis oli kasutada sündmuses osalejail, elik vastata küsimusele, kas A. Sild, tõugates pesu kuivama panevat naabrit I.R. t käega parema külje pihta, võis oma tegevusega põhjustada olukorra, kus kannatanu sai tuntavalt haiget. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele olemasolevate tõendite valguses vastata eitavalt. Kohtukolleegium leiab, et A. Sild ei loonud kannatanut käega tõugates riski tuntava (kannatanu väitel nädala pikkuse) valuaistingu tekkimiseks, sest sellist tagajärge ei saa pidada kaasuse tehiolusid arvestades mingil juhul tavapäraseks. Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka apellandi poolt tõstatatud kahtlustega verevalumi tekke aja kohta. Nimelt ei saa kogutud tõendeid arvestades kindlalt väita, et sinikat ei olnud kannatanul varem – see asetses kohas, kus kannatanu seda ise näha ei saanud (lk 17 pöördel), tunnistaja aga möönis (vaatamata kinnitusele, et sinikat enne kindlasti ei olnud), et ta ei vaadanud sündmusele eelnevatel päevadel, kas kannatanul varem sinikas oli (lk 20 pöördel), mistõttu ei saa verevalumi olemasolu ründe intensiivsuse hindamisel tõsikindlalt tuvastatuks lugeda. 12.3.6 Ringkonnakohus on seisukohal, et kehaline väärkohtlemine ei olnud sedavõrd intensiivne, et seda kriminaalkuriteona süüdistatavale inkrimineerida. Siinkohal arvestab ringkonnakohus I.R. kirjeldust teo toimepanemisest. Nii on I.R. prokuröri küsimusele tõuke tugevuse osas vastanud järgmiselt: „kõigepealt oli selline nagu ei olekski olnud, aga pärast oli vihaga pandud, nii, et ma ikka eemale läksin. Ma ei oska nüüd öelda, ma ikka liikusin, siis ma hakkasin liikuma. Mul ei olnud muud, kui hakkasin pesu ära korjama, valus oli ka.“ Pärast tõuget jäi kannatanu püsti (lk 19). Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et tõuge oli kantud pigem süüdistatavapoolsest tahtest tõrjuda kannatanu pesunööride alt, mille käigus ta tõukas kannatanut ühe käega, põhjustades viimase liikumise, ent mitte kukkumise. Eeltoodu viitab sellele, et tõuge ei saanud olla intensiivne. Ka kannatanu ütlused, mille kohaselt: „ei ole ta harjunud igasuguste väikeste asjadega arsti juures käima“ (lk 19), kinnitavad ringkonnakohtu veendumust, et tegemist ei olnud tuntavat valu põhjustanud vahejuhtumiga, mille tagajärjeks peaks olema isiku karistamine kriminaalkorras. Apellatsioonikohus jääb ka

sündmustiku tehiolusid (s.h selles osalejate käitumist enne ja pärast toimunut) hinnates arvamusele, et kannatanu ootuseks oli süüdistatavapoolne vabandamine ja alles siis, kui seda ei juhtunud (ja kuriteoteate kohaselt järgnes uus solvav vahejuhtum lk 44-45), otsustati pöörduda politsei poole. Lugedes kannatanu ja tunnistaja ütlusi, jääb paratamatult mulje, et viimastele tegi haiget pigem situatsiooni ebaõiglus (aastaid ühiskasutuses olnud pesupuudele ei lubatud ühtäkki enam pesu riputada, sellele lisandus ka süüdistatava ja tema elukaaslase halvustavad märkused kannatanu ja tema elukaaslase aadressil). Ringkonnakohut ei veena ka kannatanu kirjeldus toimunust ning tema käitumine toimunud taustal. Nimelt andis kannatanu ütlusi, et peale tõukamist korjas ta pesu nöörilt ja riputas selle kuivama teisele pesunöörile, seejuures valu välja näitamata (lk 17). Kohtukolleegium leiab, et intensiivse valuaistingu põhjustamise korral ei oleks selles tõsiselt kannatada saanu suuteline jätkama pooleliolevat toimingut ning suure tõenäosusega lahkuks pärast kuriteo ohvriks langemist sündmuskohalt. 12.3.8 Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kogutud tõendeid ja kohtupraktikat arvestades tuleb A. Sild õigeks mõista. Lugedes küll A. Silla teo eetiliselt taunitavaks, ei leidnud apellatsioonikohtu hinnangul tõendamist selle karistusõiguslik realiseeritus KarS § 121 objektiivse külje mõttes.

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Agu Timmi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.