Riigiprokuratuuri 20. jaanuari 2014 määrus kaebuse rahuldamata jätmisest Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lepiku Lihatööstus OÜ esindaja advokaat Hannes Toodu, kaebus Vaidlustatud lahend
RESOLUTSIOON
Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätta Riigiprokuratuuri 20. jaanuari 2014 määrus muutmata ja Lepiku Lihatööstus OÜ esindaja advokaat Hannes Toodu kaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.
Asjaolud
1.Ida Prefektuuris menetletavas kriminaalasjas esitati O-F. L. ule kahtlustus KarS § 199 lg 2 p 5 järgi selles, et tema 21.02.2013 kella 09.30 paiku aadressil XXX , võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult, kuid vägivalda kasutamata Lepiku lihatööstuse OÜ autojuhi E.K. i käest ja tema valduses olevast Lepiku lihatööstuse OÜ sõidukist E.K. i tahte vastaselt ära Lepiku Lihatööstus OÜ-le kuuluva sularaha 11145,53 eurot ja dokumendid.
2.21.11.2013 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel. Põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.1 Tõendeid kogumis hinnates asus menetleja seisukohale, et O.-F. L.u tegevuses puudub KarS § 199 märgitud koosseisutunnuseline asjaolu, s.o subjektiivne külg – tahtlus. Tõenditest nähtub, et O-F. L. ul puudus tahtlus ebaseaduslikult omastada Lepiku Lihatööstusele kuuluvat raha. Ta kutsus sündmuskohale politsei ja andis sõidukist võetud raha üle politseiametnikule, kes selle talle tagastas, pidades teda raha õiguspäraseks omanikuks. Samuti teavitas O-F. L. oma tegevusest eelnevalt politseid.
2.2 Järgmiseks välistub O-F. L. u suhtes ka KarS § 201 lg 1 kohaldumine. Omastamise objektiivse koosseisu moodustab valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Objektiivne koosseis ei ole täidetud, sest omastada saab vaid valduses olevat asja. Lähtudes AÕS-s antud määratlusest valduse ja valdaja kohta ei olnud sularaha O-F. L. u valduses. Lisaks peab ka omastamise puhul toimuma vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Asja materjalidest nähtub, et kahtlustatav on pöördunud rahaga õiguskaitseorganite poole sooviga raha õiguspärasele omanikule tagastada, kui see on tuvastatud. 2.3 Kõne alla ei tule ka KarS § 257, kuna ei ole tõendatud, et kahtlustatava tegutsemine oleks olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega.
3.Lepiku Lihatööstus OÜ vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris oma lepingulise esindaja Hannes Toodu vahendusel, taotledes lõpetamise määruse tühistamist ja menetluse jätkamist. Kaebuse esitaja hinnangul on menetleja KarS § 199 ja § 201 koosseisude puudumist põhjendamatult seostanud kahtlustatava lubadusega raha seaduslikule omanikule tagastada. Kaebaja väitel pole vaidlust selles, et raha kuulub Lepiku Lihatööstus OÜ-le, juriidilise isiku vara ei ole selle osaniku ega aktsionäri vara. Omastamine on toime pandud sellega, kui O-F. L. on võtnud ära Lepiku Lihatööstus OÜ kaubikust sularaha. Veel loetles kaebuse esitaja rea kuriteokoosseise, mille kahtlustatav on tema arvates toime pannud.
4.Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja kriminaalasja materjalidega, leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Tõendeid analüüsides nõustus riigiprokurör uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga selles, et kogutud tõendid ei kinnita ühegi KarS eriosas sätestatud süüteo toimepanemist O-F. L. u poolt. 4.1 Kuivõrd kaebuses ei taotletud täiendavate menetlustoimingute tegemist ja ka riigiprokurör ise vajadust selle järele ei tuvastanud, siis leidis riigiprokurör, et kontrollimisele kuulub üksnes, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. 4.2 Esmalt märkis riigiprokurör vastuseks kaebaja seisukohale O-F. L. u käitumise vastavusest KarS § 201 sätestatud koosseisule järgmist. 4.2.1 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kahtlustas O-F. L. juba pikemat aega Krista Lepikut nn mustas äris, maksupettuses ja ettevõttest oma kasuks raha väljatoimetamises, s.o ka tema kui ühe osaniku varaliste õiguste kahjustamises. Märgitut kinnitab O-F. L. u pöördumine maksuametisse 2013 jaanuaris. 21.02.2013 suundus ta Jõhvi oma kahtlusi kontrollima ja vajadusel kuritegu tõkestama, teavitades sellest eelnevalt politseid, mida kinnitab toimikus olev häirekeskusele tehtud kõne väljatükk asitõendi vaatlusprotokollis. Politsei aktsepteeris O-F. L. u tegevust. Vastavalt kokkuleppele teavitas O-F. L. pärast kaubiku kinnipidamist uuesti politseid, misjärel ta toimetati koos raha ja dokumentidega politseisse, kus ta andis need menetleja käsutusse. Kohtueelne menetleja J.M. kinnitab seda seletuses Riigiprokuratuurile, märkides: „Ülekuulamise käigus andis O-F. L. ütlused sularaha kohta, mille võttis samal päeval autojuhi käest. Tegin otsuse mitte võtta raha asitõendina antud kriminaalasja juurde. Mina ei näinud raha äravõtmiseks piisavat alust. Raha kuulus OÜ-le Lepiku Lihatööstus ja O-F. L. oli samasugune firma omanik nagu ka K.L. “. Kas menetleja taoline otsus oli põhjendatud või mitte, pole käesoleva määruse teema.
-2-
4.2.2 Riigiprokurör selgitas veel, et omastamine KarS § 201 mõttes tähendab valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. KarS § 201 kohaselt saab omastada isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras ning millele tal ei ole õiguslikku võimu. Kuivõrd enda kasuks pööramine on objektiivse koosseisu tunnus, siis vajab see seetõttu faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine tähendab seda, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda. Kõnealusel juhul seda väita ei saa. Kahtlustatav on korduvalt deklareerinud, et kohe kui õiguskaitseorganid võtavad käimasolevate menetluste käigus seisukoha K.L. u tegevuse osas seonduvalt Lepiku Lihatööstus OÜ-ga ja loevad selle õiguspäraseks, tagastab ta enda käes oleva raha, mis on dokumenteeritud ja pildistatud Põhja Prefektuuri menetluses olevas kriminaalasjas 132440100779. E-kirjas Riigiprokuratuurile kinnitas O-F. L. seda veelkord, märkides: „Teatan, et tagastan koheselt minu käes oleva sularaha 4145,53 Lepiku Lihatööstus OÜ-le, kui Ts asi 2-13-11105 lahend on jõustunud. Kuna nimetatud tsiviilasjas oleme taotlenud Krista Lepiku tagasikutsumist Lepiku Lihatööstus OÜ juhatusest, ettevõttele kahju tekitamise, ning maksusüütegude kahtlustuste tõttu. Juhin tähelepanu ka sellele, et kuni käesoleva hetkeni ei ole Lepiku Lihatööstus OÜ minu poole pöördunud, ning palunud dokumente ja raha üle anda.“ 4.3 Riigiprokurör ei tuvastanud O-F. L. u käitumises ka teiste kaebaja poolt loetletud kuriteokoosseisude täidetust, põhjendades oma seisukohta alljärgnevalt. 4.3.1 KarS § 137 koosseisu välistas riigiprokurör, sest O-F. L. u kui Lepiku Lihatööstus OÜ ühe osaniku tegevus firma autodele paigutatud GPS-seadmete kaudu autode liikumist jälgides ei täida KarS § 137 koosseisu, kuna selle objektiivne koosseis sisaldab teona teise inimese jälgimist tema kohta isiklike andmete kogumise eesmärgil. O-F. L. ei jälginud inimesi, vaid ettevõtte autode marsruute, kuna kahtlustas nn musta äri teise osaniku poolt ning soovis näha, kuhu kaupa tarnitakse ja kuidas see hiljem raamatupidamises kajastatakse. Kes personaalselt konkreetset jälgitavat autot juhtis, polnud O-F. L. u jaoks oluline. 4.3.2 Riigiprokurör kaalus ka kaebaja järgmist väidet: „O-F. L. on 21.02.2013 andnud politseis valeütlusi. O-F. L. väitis 21.02.2013 politseis, et tema on Lepiku Lihatööstuse OÜ juhatuse liige. Seda väidet kontrollimata tagastas Ida Prefektuur Lepiku Lihatööstuse OÜ-le kuuluva sularaha O-F. L. ule. Äriregistri andmetel ei ole viimane olnud kunagi Lepiku Lihatööstuse OÜ juhatuse liikmeks.“ Riigiprokurör selgitas vastuseks järgmist. Kaebusega on vaidlustatud kriminaalmenetluse nr 1374000096, milles menetlust alustati Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt 11.04.2013, lõpetamine. Selles kriminaalasjas on O-F. L. kahtlustatav. KarS § 320 näeb aga ette vastutuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtuvõi halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Seega ei tule kaalumisele O-F. L. u poolt KarS § 320 toimepanemine nii seetõttu, et tegemist on kahtlustatavaga kui ka seetõttu, et kaebaja väidetud 21.02.2013 kõnealust kriminaalmenetlust veel polnud. Samuti märkis riigiprokurör, et O-F. L. on 21.02.2013 tunnistajana (kuriteoteate esitajana kahtlustab K.L. ut KarS § 201 järgi kvalifitseeritavas kuriteos) ülekuulatud kriminaalasjas 13240100779 (hetkel Põhja Prefektuuri menetluses), kuid ka seal pole ta ülekuulamise protokollist nähtuvalt kordagi nimetanud ennast Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liikmeks. Millele kaebaja vastupidine informatsioon tugineb, jääb arusaamatuks. 4.3.3 Edasi leidis kaebaja, et „eeltoodud valeütluste tulemusel on O-F. L. viinud teised isikud eksitusse. Väites, et ta on Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liige, O-F. L. viis teadvalt eksitusse E.K. i ja sai viimase käest enda valdusse raha. Samuti andis O-F. L. valeütlusi ning viis Ida Prefektuuri eksitusse. Ida Prefektuur pidas O-F. L. ut Lepiku Lihatööstuse OÜ -3-
juhatuse liikmeks ning andis seetõttu raha O-F. L. ule. Seega on O-F. L. täitnud ühtlasi KarS § 209 lg 1 koosseisu.“ Riigiprokurör märkis, et KarS § 320 mõistes valeütluste andmist, nagu eespool selgitatud, O. F. Lepiku poolt ei olnud. Seega saab arutleda vaid teemal, kas ta on avaldanud väljaspool menetlustoimingut kohtueelsele menetlejale teadvalt vale informatsiooni, mille tagajärjel viimane jättis raha O-F. L. ule. Ka seda pole olnud, kuna menetleja J.M. kirjutab seletuses Riigiprokuratuurile järgmist: „21.02.2013 tuli prefektuuri majja O-F. L. , kes soovis esitada kuriteoteadet ja anda ütlusi, et OÜ Lepiku Lihatööstus juhatuse liige K.L. omastab firmale kuuluvat sularaha. Tunnistajana ülekuulamisel andis O-F. L. ütlused, et ta on OÜ Lepiku Lihatööstus üks osanikest. Firma kuulus kunagi tema isale S.L. ule. Pärast isa surma on tema pärinud selles firmas 1⁄4 osa ja samasugune osa kuulus ka tema võõrasemale K.L. ule, kes oli tol hetkel firma OÜ Lepiku Lihatööstus ainus juhatuse liige. Need andmed olid minu poolt kontrollitud (vaatasin äriregistri andmeid ja minu meelest esitas tunnistaja ka pärimisega seotud asjaolusid kinnitavad dokumente).“ Seega pole O-F. L. esitanud menetlejale kaebaja väidetud informatsiooni ega käitunud muul viisil selliselt, mis oleks viinud menetleja eksimusse ja saanud seetõttu raha oma valdusesse. Mis asjaoludel menetleja raha tagastas, on kirjas eespool.
Kaebuses esitatud taotluste sisu
5.Kaebuse esitaja taotleb Riigiprokuratuuri 20.01.2014 ja Ida Prefektuuri 15.11.2013 määruste tühistamist ja palub kohustada Riigiprokuratuuri menetluse jätkamiseks kriminaalasjas nr 13740000096 KarS § 201 lg 1 ja § 209 alusel. Kaebuse esitaja hinnangul on Riigiprokuratuur ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigust. Kaebaja põhiväited on järgmised. 5.1 Riigiprokuratuur on oma 20.01.2014 määruses asunud seisukohale, et kuna omastamises kahtlustatav on lubanud tagastada summad OÜ-le Lepiku Lihatööstus, siis tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Kaebaja leiab, et tegemist on lõpuleviidud kuriteoga ning Riigiprokuratuuri põhjendused on arusaamatud. Kahtlustataval ei olnud ega ole ka praegu mingit õiguslikku alust võtta ära äriühingule kuuluv vara ning see endale jätta. 5.2 Riigiprokuratuur on vaidlustatud lahendis märkinud: E-kirjas Riigiprokuratuurile kinnitas O-F. L. seda veelkord, märkides: „Teatan, et tagastan koheselt minu käes oleva sularaha 4145,53 Lepiku Lihatööstus OÜ-le, kui tsiviilasja 2-13-11105 lahend on jõustunud. Kuna nimetatud tsiviilasjas oleme taotlenud K.L. u tagasikutsumist Lepiku Lihatööstus OÜ juhatusest ettevõttele kahju tekitamise ning maksusüütegude kahtlustuste tõttu. Juhin tähelepanu ka sellele, et kuni käesoleva hetkeni ei ole Lepiku Lihatööstus OÜ minu poole pöördunud ning palunud dokumente ja raha üle anda.“ Kaebajale jääb arusaamatuks tsiviilasja 2-13-11105 seos käesoleva kriminaalasjaga. Käesolevas asjas on äriühingu osanik võtnud ära ühingu raha. Äriühingu raha ei ole selle osaniku raha. 5.3 Samuti on ebaõige Riigiprokuratuuri seisukoht raha tagastamise osas. Riigiprokuratuuri määruses on märgitud, et „kohtueelne menetleja J.M. kirjutab oma seletuses Riigiprokuratuurile muuhulgas järgmist: „21.02.2013 tuli prefektuuri majja O-F. L. , kes soovis esitada kuriteoteadet ja anda ütlusi, et OÜ Lepiku Lihatööstus juhatuse liige K.L. omastab firmale kuuluvat sularaha. Tunnistajana ülekuulamisel andis O-F. L. ütlused, et ta on OÜ Lepiku Lihatööstus üks osanikest. Firma kuulus kunagi tema isale S.L. ule. Pärast isa surma on tema pärinud selles firmas 1⁄4 osa ja samasugune osa kuulus ka tema võõrasemale K.L. ule, kes oli tol hetkel firma OÜ Lepiku Lihatööstus ainus juhatuse liige. Need andmed -4-
olid minu poolt kontrollitud (vaatasin äriregistri andmeid ja minu meelest esitas tunnistaja ka pärimisega seotud asjaolusid kinnitavaid dokumente).“ Kaebaja hinnangul on Riigiprokuratuur jätnud tähelepanuta, et osaühingu osanikul puudub osaühingu esindamise õigus, sh ka õigus osaühingu nimel uurimisasutusest raha vastu võtta. Kui uurija väitis, et ta kontrollis äriregistrist andmeid, et O-F. L. ei ole esindusõiguslik isik, siis ei oleks ta kuidagi saanud osaühingu vara isikule üle anda. Uurimisasutusele ei esitatud volitust esindusõiguse kohta. Seega on ilmselge, et O-F. L. esitles ennast kui juhatuse liiget ning viis eksitusse nii uurimisasutuse kui E.K. i. Väheusutav on uurija väide, et ta on kontrollinud äriregistrist andmeid ning seeläbi otsustanud raha tagastada õigustamata isikule. Sellisel juhul on uurija andnud teadlikult äriühingu raha õigustamata isikule. Pigem on usutav, nagu ütles ka E.K. , et O-F. L. esitles ennast kui Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liiget ning uurija jättis selle asjaolu kontrollimata. Väites, et ta on Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liige, on O-F. L. viinud eksitusse nii E.K. i kui ka Ida Prefektuuri politseinikud. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel õnnestus O-F. L. ul saada E.K. i käest enda valdusse sularaha ning samuti hiljem politseist. KarS § 209 lg 1 kohaselt varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. O-F. L. on saanud varalist kasu seeläbi, et väitis ennast olevat Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liige, kuigi ei ole seda kunagi olnud. Selle tegevuse tagajärjel on vähenenud Lepiku Lihatööstus OÜ vara ning suurenenud O-F. L. u vara. Ida Prefektuur pidas O-F. L. ut Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liikmeks ning andis seetõttu raha O-F. L. ule. Seega on O-F. L. täitnud ühtlasi ka KarS § 209 lg 1 koosseisu. Eeltoodust tulenevalt on ilmselge kaebaja Riigiprokuratuurile kaebuses toodu, et O-F. L. esitles ennast Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liikmena ning sai tänu sellele uurimisasutusest kätte osaühingule kuuluva raha.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et Lepiku Lihatööstus OÜ esindaja H. Toodu esitatud kaebus Riigiprokuratuuri 20.01.2014 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtunik nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega ning leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja kaebuses toodud asjaolud ei anna alust selle tühistamiseks. Riigiprokuratuuri seisukohti ei pea ringkonnakohus vajalikuks tervikuna korrata ning märgib vastuseks kaebusele üksnes järgmist.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
8.Viidates KrMS § 208 lg 2 p 5 lisab ringkonnakohtunik, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel peab kaebaja kaebuses märkima tema arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Antud juhul ei taotle Lepiku Lihatööstus OÜ esindaja täiendavate menetlustoimingute tegemist ega heida uurimisasutusele ette ka mõne toimingu tegemata jätmist. Ka Riigiprokurör ise ei tuvastanud vajadust täiendavate uurimistoimingutega lisatõendite kogumiseks. Seega tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud asjas tähtsust omavad asjaolud. Kaebaja väited puudutavad üksnes olemasolevate tõendite hindamist.
-5-
9.Kaebusest nähtuvalt tõstatab esindaja kaks põhiküsimust. Kõigepealt leiab ta, et O-F. L. u tegevus on käsitletav lõpuleviidud kuriteona KarS § 201 järgi ning asjaolul, et ta on lubanud Lepiku Lihatööstus OÜ-le raha tagastada, ei ole mitte mingisugust õiguslikku tähendust. 9.1 Kõigepealt märgib ringkonnakohtunik kaebajaga nõustuvalt, et osaühing kui juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt, kelle vara ei saa kuuluda teisele isikule. Seega ei ole juriidilise isiku vara selle osaniku, aktsionäri, liikme või juhtivtöötaja omanduses ning on viimase jaoks võõras. Käesolevalt ei olegi aga vaidlust selles, et rahasumma, mille omastamises kaebaja OF. L. ut süüdistab, oli viimase jaoks võõras, s.o see kuulus Lepiku Lihatööstus OÜ-le. Hindamaks aga, kas O-F. L. u käitumine vastab KarS § 201 koosseisule, tuleb pöörduda selle süüteo objektiivse ja subjektiivse külje elementide poole ja siin märgib kohus järgmist. Vara omastamise koosseis KarS § 201 lg järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.“ Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-92-13 p 13-14, 3-1-1-117-97, 3-1-1-46-08 p 21, 3-1-1-109-12 p 9). Enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara, omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. 9.2 Järelikult, käsitletava kriminaalasja puhul saab kohtueelse menetleja poolt O-F. L. ule üleantud vaidlusalune rahasumma olla omakasulise varavastase kuriteo objekt juhul, kui järgneb selle sihipärane enda kasuks pööramine, s.t kas enda või kolmandate isikute vara hulka, see toimub tagastamise kavatsuseta ja isiku selline tahtlus peab olema ka väliselt tajutav. Antud kaasuse puhul näitavad kogutud tõendid, et O-F. L. on korduvalt väljendanud valmisolekut raha tagastamiseks Lepiku Lihatööstuse OÜ-le kohe, kui kohus võtab seisukoha seoses K.L. u tegevusega Lepiku Lihatööstus OÜ juhatuse liikmena. Seega ei ole ta ei sõnaliselt (valduse salgamine, raha enda omaks kuulutamine) ega tegudega (raha äratarvitamine) rahasummat enda kasuks pööranud. Vastupidi, ta on deklareerinud soovi raha osaühingule üle anda. Samuti on O-F. L. juhtinud tähelepanu sellele, et kuni käesoleva hetkeni ei ole osaühingust tema poole pöördutud ega raha ja dokumentide üleandmist palutud. O-F. L. u sellekohast väidet, mis muuhulgas kajastub ka Riigiprokuratuuri määruses, ei ole kahtluse alla seadnud või seda ebatõeseks kuulutanud ka OÜ esindaja. Järelikult ei ole O-F. L. u poolt rahasumma enda käes hoidmine, millega kaasub tema selge tahe selle tagastamiseks, vaadeldav kuriteona.
10.Teiseks leiab esindaja H. Toodu, et O-F. L. on oma tegevusega täitnud ka KarS § 209 lg 1 koosseisu, s.o ta esitas kohtueelsele menetlejale teadvalt vale informatsiooni, s.o esitles end Lepiku Lihatööstuse OÜ juhatuse liikmena ja viis menetleja sellega tahtlikult eksitusse, mille tulemusena viimane andis osaühingule kuuluva raha O-F. L. ule. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. KarS § 209 lg 1 näeb vastutuse ette varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Koosseisutegu on petmine. Kohtueelne menetleja on Riigiprokuratuurile edastatud selgituses märkinud, et menetlejale antud ütlustes nimetas O-F. L. end Lepiku Lihatööstus OÜ üheks osanikuks (täpsemad ütlused on märgitud Riigiprokuratuuri määruses ja kajastuvad ka käesoleva määruse punktides 4.3.3 ja 5.3 ning kohtunik neid siinkohal enam täies mahus üle ei korda). Seega ei ole O-F. L. esitanud menetlejale kaebaja poolt väidetavat valeinformatsiooni sooviga saada osaühingule kuuluv vara enda käsutusse. Kaebaja seisukoht selles, et on põhjus kahelda kohtueelse menetleja kinnituses, mille kohaselt ta kontrollis äriregistris osaühingu registriandmeid ka ise, on täiesti paljasõnaline. Samuti on -6-
riigiprokurör õigesti leidnud, et asjaolu, kas menetleja J.M. otsus raha tagastamiseks O-F. L. u kätte oli põhjendatud või mitte, antud asjas O-F. L. u käitumise hindamisel kaalu ei oma.
11.Eeltoodud asjaoludel nõustub ringkonnakohtunik riigiprokuröri seisukohaga, et O-F. L. ule etteheidetav tegu ei ole KarS § 201 lg 1 ega § 209 lg 1 süüteokoosseisude pärane, s.o puudub kriminaalmenetluse alus. Vastavalt KrMS § 199 lg 1 p 1 kriminaalmenetlust aga ei alustata, kui vastav alus selleks puudub. Seega, juhindudes KrMS § 208 lg 5 tuleb vaidlustatud Riigiprokuratuuri määrus jätta muutmata ja Lepiku Lihatööstus OÜ esindaja kaebus rahuldamata.
Tiit Lõhmus kohtunik
-7-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.