1-11-10878/41 - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

7.Harju Maakohtu 11.septembri 2009.a otsusega KarS § 209 lg 2 p 1, § 213 ja § 199 lg 2 p 4 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Tartu Vangla iseloomustustest nähtuvalt osaleb süüdimõistetu hetkel vangla tööhõives, kuid varem on ta läbinud ka sotsiaalabiprogrammi „Viha juhtimine“, temaga on läbi viidud vestlus eesmärgiga suunata teda võtma vastutust oma valikute ja tegude eest ning samuti on tal olnud kohtumisi psühhiaatriga. Tema kuriteod on olnud seotud majandusliku kasu teenimise eesmärkidega. Rahaliste vahendite planeerimiseks ei ole süüdimõistetu olnud motiveeritud või siis ei ole seda teha osanud ning tema kulutused on olnud mõtlematud. Tegutsemisel kaldub pigem lühiajalistele tulemustele ega arvesta negatiivseid tagajärgi, samuti kaldub süüdistama teisi. Ametnikesse suhtub eelarvamusega ning koostööd teha omakasu eesmärgil. Vangistusest on tal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Süüdimõistetust lähtuv oht seisneb vangla hinnangul just uute varguste või kelmuste toimepanemises. Lähtudes toime pandud kuritegude koguarvust, nende iseloomust ja süüdimõistetu eluolust on järgneva kahe aasta jooksul uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus tema poolt 58%. Kriminaalhooldaja arvamustest nähtuvalt on süüdimõistetu lähedasteks vabaduses tema isa ja ema, kellega süüdimõistetu on telefoni ja kirja teel suhelnud ka vangistuse ajal, kuid enda juurde vanemad teda vabanemisel elama ei ole nõus. Samuti puudub kriminaalhooldusametnikul muu informatsioon süüdimõistetu võimaliku vabastamisjärgse elukoha ning samuti töökoha osas. Süüdimõistetul on suures summas tasumata rahalisi kohustusi, tal puudub tööharjumus ja soov ausalt raha teenida, ta suhtleb kriminaalse taustaga isikutega ning ei väärtusta ka ühiskonnas kehtestatud reegleid. I. P. avaldas kohtuistungil, et ei soovi tingimisi enne tähtaega vabaneda ning samuti ei soovi karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Ta soovib oma karistuse lõpuni ära kanda ja asuda vabanemisel elama välisriiki ena elukaaslase ja lapse juurde. Eestis tal kindel elukoht puudub. Prokurör ei toetanud I. P. ennetähtaegset vabastamist ega tema suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Kaitsja leidis, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, kuna süüdimõistetu ise ei soovi vabaneda. Samuti ei ole põhjendatud süüdimõistetule karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. KarS § 76 lg 21 kohaselt ei vabastata aga katseajaga tingimisi enne tähtaega süüdimõistetud isikut, keda on karistatud vähemalt 2-aastase vangistusega ja kellel on jäänud mõistetud karistusajast kanda vähem kui 2 kuud. Käesolevaks ajaks on I. P. kandnud ära enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. Samas on teda karistatud enam kui 2-aastase vangistusega ja tema karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel vähem kui 2 kuu pärast. Seega ei ole I. P. katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine seadusest tulenevalt enam võimalik ning ta tuleb jätta vabastamata. Samuti puuduks selleks ka seaduslik eeldus kindla elukoha olemasolu näol.

Järgnevalt analüüsib kohus I. P. suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. KarS § 871 lg 1 kohaselt kohaldab kohus isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega ja 3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. I. P. t on karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest enam kui 2-aastase vangistusega ning samuti on teda varasemalt karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt 1-aastase vangistusega. Käesoleva vangistuse kandmiselt peaks ta pärast karistuse täielikku ärakandmist vabanema 2014.a aprillikuus. Seega on süüdimõistetu vabanemisel olemas kõik formaalsed alused tema suhtes karistusejärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. I. P. t on kriminaalkorras karistatud kokku kaheksal korral. Talle on mõistetud rahalist karistust ja vangistust, mida on jäetud tingimisi katseajaga ka täitmisele pööramata. Mõistetud karistustest ja nende kandmiseks antud kergematest võimalustest hoolimata on ta oma õigusvastast käitumist aga pidevalt jätkanud. Samuti ei ole ta suutnud alluda temale katseajal kehtestatud käitumiskontrollile. Kuna peamiselt on süüdimõistetu pannud toime varavastaseid kuritegusid, siis tuleb majanduslikke olusid ja soovi teenida tulu ebaseaduslikul teel pidada tema suurimaks kuritegeliku käitumise riskifaktoriks. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et vabanemisel oleks süüdimõistetul olemas kindel töökoht Eesti Vabariigis ning enda sõnul soovib ta asuda elama ja tööle välisriiki. Kuna karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega kaasneb süüdimõistetule teatavasti ka kohustus täita seadusest tulenevaid kontrollnõudeid, sealhulgas käia teatud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonnas registreerimas siis leiab kohus, et välismaale asumise puhul oleks nimetatud nõuete täitmine süüdimõistetule oluliselt raskendatud ning mõjuks tema taasühiskonnastumisele hoopis takistavalt. Seega ei oleks käitumiskontrolli kohaldamine selle eesmärke arvestades süüdimõistetu suhtes ilmselt otstarbekas. Seoses kindla elukoha puudumisega Eesti Vabariigis oleks välistatud ka kohustuse, elada kindlaksmääratud elukohas, täitmine. Seega oleks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine praegustel tinguimustel ka I. P. suhtes võimatu kuna on täitmata oluline kindla elukoha nõue käitumiskontrolli kohaldamiseks. Samuti on kohtul alust arvata, et süüdimõistetu ei oleks ise valmis temale karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega kaasnevaid nõudeid täitma, kuna ka varem on ta kriminaalhoolduse nõudeid eiranud, on pannud distsipliinirikkumisi toime vanglas ning on avaldanud vastumeelsust nii ennetähtaegse vabastamise kui ka kriminaalhoolduse kohaldamise suhtes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtunik, et I. P. suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine ei ole põhjendatud, seoses elukoha puudumisega Eesti Vabariigis võimalik ning samuti võiks tema taasühiskonnastumist pigem takistama hakata. Samuti puudub kohtul