Kohtulahend

1 (üks) kuu ja 10 (kümme) päeva.

süstemaatiliselt võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, so KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav Vladimir Jevsejev seletas, et süüdistus on talle arusaadav ja tunnistas end inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi, kahetses, toimikus asuvad tõendid on lubatavad, süüteo toimepanemine on tõendatud ja süütegu kvalifitseeritud õigesti. Peale V. Jevsejevi süü tunnistamise nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus, on kohtu hinnangul V. Jevsejevi süü tõendatud Maxima Eesti OÜ kuriteoavalduse ja Skarabeus Julgestusteenistus OÜ kinnipeetute üleandmise lehega, milles taotletakse süüteomenetluse alustamist isiku suhtes, kes 04.10.2013 kell 13.48 läbis Maxima Eesti OÜle kuuluvas kaupluses Maxima asukohaga Keemikute 37, Maardu kassajoone, jättes kauba, so ühe viina Berjozovaja 0,5 eest tasumata 5,99 eurot. Meeskodanikuks osutus Vladimir Jevsejev, kes võttis 0,5 liitrise viina Berjozovaja kell 13.46 ja peitis selle 13.47 piimaosakonnas püksitasku. Kell 13.48 läbis ta töötavate kassade 4 ja 5 kassaliini. Ta peeti kinni ja anti üle politseile. Kaup tagastati kauplusele rikkumatult (tl 2-3, 9-10). Õigusrikkumiste toimepanemist tõendavad ka tunnistaja Vladimir Fjodorovi ütlused, millede kohaselt viibis ta 04.10.2013 tööl Maardu, Keemikute 37 asuvas kaupluses Maxima, kus pani videovalve kaameralt tähele meesterahvast, kes võttis kell 13.46 0,5-liitrise pudeli viina Berjozovaja väärtusega 5,99 eurot ja käies kaupluses ringi, peitis selle viina kell 13.47 kaupluse piimaosakonnas pükste vasakusse taskusse. Kassaliini ületas ta kell 13.48, jättes viina eest tasumata ja minnes töötavate kassade nr-d 4 ja 5 järjekordadest läbi. Ta peeti kinni, toimetati turvatuppa, kus ta andiski varastatud viina välja. Meesterahval oli seljas jope, mille rinna vasakul pool on valge pealiskiri „Tarygam“. Jope on tumedat värvi, valgete ja siniste vahetükkidega, jalas olid halli värvi teksad ja musta värvi spordijalatsid. Kaup anti tervena üle kauplusele. Meesterahvas oli dokumentideta ning nimetas end Vladimir Jevsejeviks (tl 4-8). Kahtlustatavana peeti V. Jevsejev kahtlustuses KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi kinni 04.10.2013 aadressilt Keemikute 37, Maardu ja ta vabastati 05.10.2013 (tl 15-18). Kahtlustatavana antud ütlustes tunnistas ka V. Jevsejev, kelle isiku tuvastas politsei isikusamasuse tuvastamise protokolliga (tl 12-12 pö), kuriteo toimepanemist, selgitades, et esitatud kahtlustus on talle arusaadav ning ta tunnistab end talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi. Ta märkis, et eile võttis ta napsi ja viibides alkoholijoobes, so kontrollimatus seisundis, läks ta Maardus olevasse kaupluses Maxima ja püüdis varastada pudelit viina. Raha tal polnud, kui tahtis veel juua. Kauplusest väljuda ja viina juua ta ei jõudnud, kuna kaupluse valve pidas ta kinni. Kahetseb tehtut puhtsüdamlikult (tl 19-23). Osutatud tõendeid analüüsides asub kohus seisukohale, et tõendikogum tõendab V. Jevsejevi poolt varguse katse toimepanemist. Tõendamist on leidnud KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduses kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Arvestades V. Jevsejevi kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, sh selgitust, mille kohaselt oli tema sooviks alkoholi varastada, et see enda tarbeks kulutada, leiab kohus, et V. Jevsejevi eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemetest kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus V. Jevsejevi ütlustest lähtuvalt veendumusel, et V. Jevsejev pani talle inkrimineeritava varguse katse toime kavatsetult. Riiklik süüdistaja on V. Jevsejevi tegevuse kvalifitseerinud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi, mis sätestab vastutuse võõra vallasasja äravõtmise katse eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt eeldab süstemaatiline vargus ühe kriteeriumina, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust ja seejuures ei oma tähendust, kas teod subsumeeritakse üksikult võetuna KarS § 199 või § 218 alla. Riiklik süüdistaja on V. Jevsejevile esitatud süüdistuses osutanud, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 9 järgi annavad alust kohtuvälise menetleja otsused väärteoasjades nr-d 2315,13,005671 ja 2376,13,002841 (tl 29-30, 31-32). Esimese otsuse kohaselt on V. Jevsejevit 29.07.2013 karistatud väärteokorras KarS §-s 218 ettenähtud õigusrikkumise toimepanemise eest, mis seisnes kauplusest Maxima alkoholise joogi, so õlu President maksumusega 2,67 eurot varguse katses. Teise kohtuvälise menetleja otsusega on V. Jevsejevit karistatud 30.08.2013 selles, et püüdis varastada Maxima Eesti OÜ kauplusest erinevat kaupa 8,32 euro eest. Käesoleval juhul vaatluse all toimepandud süüteo on V. Jevsejev toime pannud 04.10.2013, kui püüdis varastada kauplusest Maxima 0,5liitrist viina. Seega on V. Jevsejev toime pannud kolm varavastast süütegu. Arvestades süüdistatava selgitusi kuritegude toimepanemiste kohta, sh seda, et varastatu soovis ta endale jätta, siis leiab kohus, et sellised asjaolud ning käitumismuster viitavad sellele, et varastamine on süüdistatava elustiiliks ja selliselt tegutsedes hangib ta endale elatusvahendeid. Esiletõstetu sisustab kohtu veendumuse kohaselt kehiva õiguspraktika kontekstis varguse süstemaatilisust KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses. Eelosutatud andmetest kohus järeldab, et süüdistatava käitumine kohtueelsel menetlusel on õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmise katsena, selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, so KarS § 199 lg 2 p-s 9 - § 25 lg-s 2 ettenähtud kuriteona. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal ametlik töökoht või muu legaalne sissetulek puuduvad ning seejuures on süüdistataval sissetulek puudunud ka 2012 aastal. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et tal puudub legaalne sissetulek senini. Seejuures selgitas süüdistatav, et tal on lootust saada lähiajal tööd. Tõdeda tuleb sedagi, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on V. Jevsejev väärteokorras mõistetud rahatrahvid jätnud tasumata (tl 2628 pö). Kaaludes karistusliigi valikut, võtab kohus arvesse, et süüdistatavat on eelnevalt korduvalt väärteokorras karistatud, ent taaskordne V. Jevsejevile inkrimineeritav varavastase süüteo toimepanemine annab aluse järelduseks, et eelnevad põhiõigusi vähem riivavad karistusliigid pole oodatud tulemit andnud, süüdistatava edaspidist õiguskuulekust taganud, mistõttu on põhiõigusi vähemriivava karistusliigi kohaldamine end ammendanud. Eelnevalt osutatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki isiklikud ja legaalsed rahalised vahendid enda ülalpidamiseks ja isiku eelnev karistatus ei ole suunanud süüdistatavat õiguskuulekale teele, ei ole võimalik rahalist karistust kui isiku põhiõigusi vähemriivavat karistusliiki kohaldada. Ühtlasi tähendab see, et süüdistatava suhtes kuulub kohaldamisele isiku vabadust piiravat karistusliik. Hinnates süüdistatava süü suurust kuriteo toimepanemisel, leiab kohus kuriteoga tekitatud kahju suurust ning teo tehiolusid arvestades, et süü ei ole kuigi suur. Eelnevast lähtudes, sh arvestades, et varastatu tagastati kauplusele rikkumata kujul ning süüdistatavat ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatud, leiab kohus, et V. Jevsejevile on võimalik mõista karistus KarS § 199 lg 2 p-s 9 - § 25 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Peale nende asjaolude osutab kohus sellele, et nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtus, kuid kohus suhtub süüdistatava kahetsusavaldusse kriitiliselt. Süüdistatav on juba kohtueelsel menetlusel esimese menetlustoimingu läbiviimisel andnud oma elukoha aadressina aadressi, kus ta ei ela.

Seega viitab süüdistatava käitumine üheselt sellele, et ta ei soovinud oma tegelikku elukohta avaldada ja lootis sellega vältida edasisi menetlustoiminguid tema osavõtul. Ka kohtuistungil nimetas ta oma elukohaks sama aadressi, kuigi kohus küsis tema faktilist elukohta. Sellele järgnevalt nimetas süüdistatav uue elukoha, millise olemasolu kohta kohtul andmed puuduvad. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava kahetsust ei saa võtta siirana ning kohus ei arvesta süüdistatava avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavate asjaolude esinemist kohus kriminaalasja läbivaatamisel ning arutamisel ei tuvastanud. Süüdistatav avaldas kohtuistungil valmisolekut teha üldkasulikku tööd ja samas taotles temale mõistetava karistuse tingimisi kohaldamata jätmist ning kriminaalhooldusele allutamist. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja põhimõtteliselt võiksid esineda alused KarS § 69 või § 74 sätete kohaldamiseks, ei pea kohus eelmärgitud sätteid võimalikuks kohaldada. Nii KarS § 69 kui ka § 74 eeldavad isiku allutamist kriminaalhooldusele. Kriminaalhoolduse rakendamise üheks eelduseks on alalise elukoha olemasolu. Kriminaalasjas leiduvatest tõenditest nähtuvalt esitas süüdistatav koheselt kinnipidamise järgselt teadvalt valeandmeid oma elukoha kohta ning jätkas selliste andmete esitamist ka kohtuistungil. Seejuures ei suutnud ta koheselt meenutada korterinumbrit ning ütles erinevaid numbreid, millised esinevad teiste süüdistatava varasemate elukohtade numbrikombinatsioonides, millistel aadressidel ta samuti ei ela. Lõpuks nimetas süüdistatav elukohaks aianduskooperatiivis asuva tänava ja maja numbri, suutmata seejuures kõiki andmeid koheselt meenutada. Kohtu arvates viitab see sellele, et isik nimetas kohtule elukoha, millist ta isegi meenutada ei suuda. See ei ole aga kohtu arvates eluliselt usutav. Selline asjaolu aga sunnib kohut kahtlema esitatud andmete õigsuses või vähemalt selles, et süüdistatav sellises elukohas elab. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei ole võimalik kohaldada KarS § 69 või § 74 sätteid, kuivõrd on küllaldane alus eeldada, et süüdistatav hakkab käituma kriminaalhooldust takistaval viisil. Süüdistatava sõnade kohaselt on tal olnud sissetulekuid, kuid need ei ole olnud ametlikud. Ometigi ei ole pidanud ta vajalikuks asuda tasuma temale määratud rahatrahve. Selline käitumine viitab aga kohtu arvates süüdistataval õiguskuulekuse puudumisele. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava varasemat käitumist ja senini alalise legaalse sissetuleku puudumist arvestades tuleb süüdistatavale mõistetav karistus reaalselt ära kanda. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu, määratud kaitsja tasu ja süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kohus möönab, et süüdistataval puudub ametlik töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaks talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et süüdistatava näol on tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldab tööle asumist. Süüdistatava sõnade kohaselt on tal sissetulekuid olnud, kuid tegemist ei ole olnud legaalse, ehk maksustatava tuluga. Ometigi on süüdistatav saanud elatusvahendeid. Samuti märgib kohus, et ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel selliseid asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist ja nende osalist riigi kanda jätmist seega tuleb menetluskulud süüdistatavalt täies ulatuses sisse nõuda. Samas leiab kohus, et töökoha ja sissetuleku puudumine ning lühiajalise vangistuse kohaldamine annavad aluse võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulusid kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12).

Märt Toming kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.