1-14-1966/2 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

kelmuses või omastamises), mis seisneb selles, et nad pole tagastanud kaebajale 2008. a juunis temalt laenuks saadud raha 300 000 krooni ehk 6400 eurot ning teiseks pretensioonid A.P. ja D.K. tegevusega (ütlused, tõendite esitamine) tsiviilasjas 2-13-29045, milles kaebaja näeb kuritegu KarS § 320 järgi. 4.2 Seonduvalt varavastase kuriteoga on Riigiprokuratuuri käsutuses olevate materjalidega tuvastatud järgmist: E. Novoselov on 2008. a juunis sõlminud OÜ-ga XXX suulise käsunduslepingu, mille eesmärgiks oli Narva-Jõesuus XXX asuva kinnistu omandamine (omanik AS Narva Kinnisvarabüroo) ja arendus eesmärgiga müüa kinnistu Venemaa elanikele. Käsunduslepingu täitmiseks kandis E. Novoselov 21.07.2008 oma raha 300 000 krooni notar S.N. i deposiitkontole. 22.07.2008 Novoselov sõlmis OÜ XXX juhatuse liikme D.K. ga kirjaliku laenulepingu eelnevalt notari deposiitkontole kantud 300 000 krooni laenamise kohta OÜ-le XXX tingimusega, et laenuks antud summa 300 000 krooni tagastatakse hiljemalt 31.12.2008. OÜ XXX ja kinnistu omaniku AS Narva Kinnisvarabüroo vahel tekkisid vastuolud lepingu tingimuste täitmise osas. Asjaõigusleping jäi sõlmimata, kuna notariaalsest müügilepingust taganeti 17.10.2008 avaldusega müüja poolsete rikkumise tõttu. AS Narva Kinnisvarabüroo keeldus saadud 300 000 krooni tagastamisest. Tartu Ringkonnakohtu 25.06.2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-26261 mõisteti OÜ-lt Narva Kinnisvarabüroo OÜ XXX kasuks väljas 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot. E. Novoselovi väitel ütles ta seejärel käsunduslepingu üles ning palus OÜ-l XXX tagastada raha talle viivitamatult, kui see laekub OÜ-lt Narva Kinnisvarabüroo. OÜ XXX juhatuse liige A.P. lubas seda. Ajavahemikul august 2012 kuni jaanuar 2013 laekus OÜ XXX pangakontole OÜ-lt Narva Kinnisvarabüroo 19 173,49 eurot pluss viivis. Raha on Novoselovi väitel talle tagastamata ning A.P. poolt omastatud. Kuriteo toimepanemise ajaks loeb kaebaja 01.02.2013, mil kogu summa oli OÜ-le XXX ülekantud. 4.3 Tuleb lugeda asjakohaseks kaebuse esitaja märkus, et aastal 2008 tema suhtes mingit kuritegu toime pandud ei ole ning seisukoht tuleb võtta OÜ XXX juhatus liikmete A.P. ja D.K. tegevuse suhtes alates sellest hetkest, kui E. Novoselovilt laenatud raha laekus tagasi OÜ XXX kontole, st kui puudusid takistused selle tagasimaksmiseks E. Novoselovile. Kelmusega tegemist pole, kuna varakäsutust tehes polnud keegi E. Novoselovit eksitanud ning OÜ XXX esindajail polnud võimalik tol hetkel ette näha sündmuste käiku sellisena nagu hiljem oli. 4.4 Kaebaja väitel on A.P. ja D.K. (OÜ XXX juriidilise isikuna antud kuriteo subjekt olla ei saa) pannud toime tema raha omastamise, so kuriteo KarS § 201 järgi. A.P. väitel on ta 300 000 krooni Novoselovile sularahas tagastanud juba 2008. a juulis D.K. juuresolekul. Seega on poolte vahel varaline vaidlus selles, kas E. Novoselov on saanud tagasi OÜ XXX kinnisvaraprojekti panustatud 300 000 krooni või mitte. Tegemist on tsiviilkorras lahendatava vaidlusega, mida on möönnud ka kaebaja ise, esitades 10.06.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult OÜ XXX (esindaja A.P. ) 6592 euro saamiseks. Et võlgnik võlga ei tunnistanud, lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti E. Novoselov nõue OÜ XXX astu 6592,00 euro saamiseks üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (tsiviilasi 2-13-29045). 4.5 KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Vastavalt KrMS §-le 194 on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või -3-

7.Ringkonnakohus leiab, et E. Novoselovi esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb rahuldada ning põhjendab seda järgnevalt. 7.1 Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kohtu roll tulenevalt KrMS § 208 mõttest on esmajoones kontrollida, kas olemasolevate tõendite põhjal esineb alus kellelegi süüdistuse esitamiseks. Selle käigus võib kohus leida, et vaja on koguda täiendavaid tõendeid, vaieldamatult aga eeldab see ka juba olemasoleva tõendusteabe hindamist. Silmas tuleb küll pidada sedagi, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Küll aga saab kohus juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnd asjaolu täiendavalt selgitada. 7.2 Samuti tuleb silmas pidada, et Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS § 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 3-1-1-60-10). 7.3 Ringkonnakohus leiab, et E. Novoselovi esindaja poolt kaebuses väljatoodud argumendid tingivad Riigiprokuratuuri määruse tühistamise ja kriminaalmenetluse alustamise. Ringkonnakohus, tutvunud Riigiprokuratuuri määrusega, E. Novoselovi esindaja esitatud kaebuse ja selle lisadega, leiab, et menetlejad on liiga kergekäeliselt teinud otsustuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, ehkki nagu Riigiprokuratuur isegi möönab, ei välista tsiviilõigussuhte olemasolu kriminaalmenetlust. Ringkonnaprokuratuur ei ole kontrollinudki väidet D.K. vande all ülekuulamise, sedastades üksnes, et seda ei tehtud Viru Maakohtu 05.11.2013 kohtuistungil [samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et D.K. vande all ülekuulamine on toimunud 11.12.2013], samuti on ringkonnaprokuratuur vääralt kohaldanud materiaalõigust, lugedes teo aegunuks. Tõsi, riigiprokurör on nimetud seisukohti korrigeerinud ja lugenud asjakohaseks kaebuse esitaja märkuse, et aastal 2008 tema suhtes mingit kuritegu toime ei pandud ning seisukoht kuriteo toimepanemisest tuleks võtta sellest hetkest, mil puudusid takistused laenatud raha tagasimaksmiseks E. Novoselovile. Ringkonnakohtule jääb üksiti Riigiprokuratuuri määrust lugedes mulje, et ei -5-

ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur ei ole üheselt kuriteokaebust ega edasikaebust mõistnud (nii on riigiprokurör märkinud, et kaebus on keeleliselt kohati arusaamatu ning ühene arusaadavus puudub). Seetõttu leiab kohus et E. Novoselovi kuriteokaebuse puhul võis menetlejate teave asjaoludest olla piiratud ning otsustus kriminaalasja algatamata jätmise kohta seetõttu ennatlik. 7.4 Määruskaebust kokku võttes seisneb vaidlus selles, et A. Novoselovi väitel kandis tema OÜ-ga XXX sõlmitud suulise käsunduslepingu alusel enda nimelt 21.07.2008 pangaülekandega 300 000 krooni Narva notar S.N. i deposiitkontole. 22.07.2008 sõlmiti E. Novoselovi ja D.K. vahel laenuleping notari kontole kantud 300 000 krooni laenamise kohta OÜ-le XXX . Tingimuseks oli, et laen tagastatakse hiljemalt 31.12.2008, mida aga tehtud ei ole. Määruskaebuse esitaja väitel on A.P. esitanud tsiviilasjas nr 2-13-29045 (E. Novoselovi hagi XXX Õigusbüroo OÜ vastu võla nõudes) dokumentaalse tõendina lepingu (sõlmitud 23.07.2008, originaal asub kaebuse esitaja teada tsiviilasja toimikus), mille kohaselt laenas OÜ XXX A.P. lt 300 000 krooni. A.P. sõnul on 300 000 krooni E. Novoselovile tagastatud 2008. aasta juulis. Seega on tekkinud olukord, kus üks pool väidab, et raha on temalt laenatud ja seni tagastamata, teine pool aga, et OÜ XXX poolt notari deposiitkonto vahendusel OÜ-le Narva Kinnisvarabüroo üle kantud summa pärines A.P. lt, kes tasus selle Narvas viimase autos sularahas D.K. le, kes andis selle omakorda üle E. Novoselovile. Määruskaebuse esitaja on püstitanud rida hüpoteese, mis tema arvates seavad kahtluse alla A.P. väited raha tagastamise kohta (Ringkonnakohtu hinnangul on need ka hõlpsasti kontrollitavad, arvestades määruskaebuse lisas olevat maakohtu istungi protokolli, milles A.P. on selgitanud, kust raha pärines). Samuti taotleb E. Novoselovi esindaja uurimistoiminguna tsiviilasja nr 2-13-29045 toimikus olevale A.P. ja OÜ XXX esindaja D.K. vahelisele laenulepingule dokumendiekspertiisi tegemist, kuna määruskaebuse esitaja arvates eksisteerib põhjendatud kahtlus, et nimetatud dokument on tegelikult koostatud ja allkirjastatud 2013. aastal ning selle eesmärgiks on vabaneda kohustusest. Ringkonnakohus leiab, et E. Novoselovi esindaja taotlus tuleb rahuldada. On iseenesest mõistetav, et erinevate uurimisversioonide püstitamine on uurimist toimetava ametkonna pädevuses, kuid olukorras, kus esitatud kuriteoavaldusest ei saa teha järeldust, et isegi nende väidete tegelikkusele vastavuse korral ei ole tegemist süüteoga, on lubamatu menetlus alustamata jätta sisuliselt ainuüksi argumendil, et poolte vahel eksisteerib tsiviilõiguslik suhe. Käesoleval juhul on kriminaalmenetluse alustamata jätmise määruses sisuliselt piirdutud vaid konstateeringuga, et kui tsiviilmenetluse käigus ilmnevad kuriteotunnused, teavitab kohus sellest ise uurimisasutust või prokuratuuri ning et seni, kuni tsiviilasjas on tõendite hindamine pooleli ja otsus vastu võtmata, on kriminaalmenetluse algatamine ilmselgelt ennatlik ja põhjendamatu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et enne minimaalseid menetlustoiminguid läbi viimata ei ole antud asjas võimalik kriminaalmenetluse aluse puudumises või olemasolus vastust anda, mistõttu tuleks käesoleval juhul üle kuulata isikulised tõendiallikad, samuti anda hinnang dokumentide ehtsusele. Ringkonnakohtu hinnangul on antud asjas alles peale ülekuulamiste ja dokumentaalsete tõendite uurimist võimalik võtta seisukoht kriminaalmenetluse aluse puudumises või olemasolus.