Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 18.09.2012 otsusega tunnistati Hedda Vatter KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta 05.04.2011 kella 18.50 paiku Räpina linnas XXXXX kortermaja ees haaras tahtlikult alaealisel L.P. käsivarrest ja pigistas teda nii, et viimane tundis füüsilist valu. Seejärel lõi Hedda Vatter L.P. e tahtlikult käega vastu nägu, millega põhjustas viimasele füüsilist valu. Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2012 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas Tartu Maakohtu 18.11.2012 ja Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2012 otsused ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Tartu Maakohtu 19.11.2013 otsusega mõisteti H. Vatter õigeks KarS § 121 osaliselt, s.o L.P. le tahtlikult füüsilise valu põhjustamises viimase käsivarrest haaramise ja pigistamisega. L.P. löömises H. Vatteri poolt mõisteti viimane KarS § 121 järgi süüdi ning teda karistati rahalise karistusega 96 euroga. Maakohus luges tõendatuks, et H. Vatter lõi L.P. le tahtlikult käega vastu nägu, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. H. Vatteri väited, et ta L.P. t ei löönud ja tegi käega ainult ähvardava liigutuse, luges kohus mitteusaldusväärseks ja ümber lükatuks eelkõige kannatanu L.P. , tunnistajate E.K. , E.P. ja E.P. kohtus antud ütluste ning E.P. poolt tehtud mobiiltelefoni videosalvestusega. Nii on L.P. lähedal seisnud E.K. , E.P. ja E.P. kohtus kinnitanud, et H. Vatter lõi L.P. le käega vastu pead. Kui täpselt keegi neist sündmusega seotud või sellele eelnevaid ja järgnevaid asjaolusid suutis meelde jätta või tajuda, ei ole määravat tähendust kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast, mistõttu ebaolulised lahknevused (näiteks: kas süüdistatav hoidis kannatanu löömise ajal veel käest kinni, kas süüdistatav viibis õhtul maja ees jms), ei muuda nende ütlusi veel mitteusaldusväärseks. Oluline on siiski see, et lisaks kannatanule, kes tajus vahetult sooritatud käelööki, nägid ka tunnistajad kannatanule löömist ning see ühtib täielikult videosalvestusega. Peale toimunud konflikti sai ka tunnistaja P. P. lastelt teada ja videosalvestusest näha, et H. Vatter lõi L.P. t.

Samuti sai kannatanu esindaja K.P. tütrelt teada, kui viimane kella 20 paiku koju tuli, et süüdistatav oli teda löönud, ning nägi, et tütrel oli üks näopool punane. Videosalvestus kinnitas kohtu jaoks selgelt ja veenvalt, et H. Vatter, hoides vasaku käega kinni L.P. parema käe randmest, lasi ise kannatanu käe vabaks ja seejärel lõi kohe vasaku (lahtise) käega vastu kannatanu pead. Videosalvestusest nähtub üheselt, et süüdistatav lõi kannatanule käega vastu pead karistuseks selle eest, et ta oli karjunud, käitunud temaga sõjakalt ja kasutanud lapsele mittekohast kõrgendatud hääletooni, ning peale seda, kui oli kannatanule kinnitanud, et on valmis alaealist lööma. Sooritatud löök oli sedavõrd kiire ja piisavalt tugev, et L.P. ei jõudnud ennast löögi eest käega ära kaitsta ning see tabas tema parema põse ja kõrva piirkonda. Löögi tagajärjel tekkis lahtisele käelöögile (sarnaselt nn kõrvakiilule) iseloomulik laks ning kannatanu pea kaldus saadud löögijõu inertsist natuke viltu, s.o vastavalt löögisuunale. Usutav on kannatanu esindaja K.P. kohtus antud ütlused selles, et tütrel oli üks näopool punane, kui viimane kella 20 paiku koju saabudes löömisest rääkis. Asjaolu, et teised tunnistajad (sh P.P. ) seda kannatanu juures ei märganud, ei sea kahtluse alla K.P. ütluste õigsust. On igati reaalne ja loogiline, et inimeste tajumisvõime ei ole ühesugune ning see sõltub mitmetest teguritest. Antud juhul võis kannatanu tegelik seisund jääda tänaval teistele märkamata toimunud sündmuse erakordsuse, politsei kohaloleku, hämaraks minemise vms tõttu. Arvestades antud löögi kiirust, tugevust, suunda (pähe) ning tabamise kohta, saab iga keskmine mõistlik kõrvalseisja aru, et taoline lahtine käelöök vastu kõrva ja põske tekitas 12-aastasele kannatanule vähemalt füüsilist valu. Tunnistaja E.P. ütlust selles, et süüdistatav lõi kannatanule õrnalt vastu nägu, saab vaadelda lapse subjektiivse ja ebaadekvaatse seisukohana, mis ei välista reaalse valuaistingu tekkimist kannatanul. Seega luges maakohus usaldusväärseks ja teiste tõenditega kooskõlas olevaks kannatanu L.P. kohtus antud ütlused, et H. Vatteri käelöögi tagajärjel tundis ta füüsilist valu. Süüdistatav, lüües kannatanut tahtlikult lahtise käega vastu pead nii, et kannatanu ei jõudnud ennast täielikult kaitsta ning löögi tagajärjel tekkis hele laks ja muutus kannatanu pea asend, pidi vähemalt möönma, et ta põhjustab sellega alaealisele füüsilist valu. Seega pani H. Vatter L.P. kehalise väärkohtlemise toime vähemalt kaudse tahtlusega. Videosalvestus kinnitab veenvalt, et kannatanule löömise eelselt ja järgselt ükski laps süüdistatavat ei ohustanud ega rünnanud. Küll aga käitus süüdistatav ülemäära agressiivselt. Süüdistatav lõi kanntanule vaatamata sellele, et viimane oli talle sisuliselt allunud ning korduvalt kinnitanud, et nõustub temaga ja läheb mänguväljakule mängima. Asjaolu, et kannatanu teatas süüdistatava sooviga nõustumisest kõrgendatud hääletooniga, ei andnud süüdistatavale õigust kannatanule pähe lüüa. Süüdistataval oli võimalik olukorra lahendamiseks võtta tarvitusele teisi meetmeid, sealhulgas kasutada politsei abi. H. Vatteri teos puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava H. Vatteri kaitsja, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Apellandi seisukohad on järgmised. Nii kohtueelsel uurimisel kui kohtulikul arutamisel on valdavalt käsitletud süüdistatava poolt kannatanu käest hoidmist ja sellega valu põhjustamist. Asjaolu, et kannatanule löödi käega vastu pead, ei meenu, vaatamata korduvatele küsimustele, ühele olulisematest tunnistajatest E.P. le, kes prokuröri küsimusele „Mis peale tirimist toimus?“ vastas: „Hedda Vatter jättis ise

selle järele ja läks sealt ära“. Peale nimetatud vastust taotles prokurör „tunnistaja mälu värskendamist“, peale mida tunnistaja vastas prokurörile H. Vatteri tegevuse kohta „haaras temast kinni, proovis teda kaasa tirida ja võib-olla lõi teda, mitte kõvasti, aga õrnalt võibolla vastu nägu“ (kohtuistungi protokoll lk 25). E.P. selliste ütluste selgituseks on kohus leidnud, et neid saab vaadelda lapse subjektiivse ja ebaadekvaatse seisukohana, mis ei välista reaalse valuaistingu tekkimist kannatanul. Selliselt analüüsides on kohus asunud tõendeid hindama valikuliselt. Kohus on lugenud usaldusväärseks süüdistust toetavad ütlused ning löögi toimumise ja tugevuse, olulise koosseisulise asjaolu kohta antud ütlused hinnanud subjektiivseks ja ebaadekvaatseks. Jääb arusaamatuks, milles seisnes süüdistatava ülemäära agressiivne käitumine. Videosalvestiselt on näha ja kuulda H. Vatteri rahulikus toonis jutt lastega. Ta palub lastel mängida mänguväljakul. Kannatanu käitumine toimunu ajal oli kõike muud kui kartlik. Salvestiselt on selgesti näha kannatanu L.P. hoiak, millest väljendub eneseteadlikkust ja söakust. Ei kannatanu sõnad ega kehakeel väljenda valu tundmist. Pigem käituvad noored eneseteadlikult ja bravuurikalt. Videosalvestiselt on küll näha H. Vatteri liigutus kannatanu pea suunas, kuid selget ja arusaadavat tabamismomenti näha ei ole. Kaitsja leiab, et sellise salvestise olemasolu iseenesest ei anna antud asjas olulist infot kannatanule valu tekitamisest. Salvestiselt nähtu põhjal on raske hinnata löögi tabamiskohta. Kannatanu ei pöördunud peale väidetavat haigetsaamist koju, mis eeldatavalt võiks olla temavanuse adekvaatne reaktsioon toimunule, vaid jäi kaaslastega veel välja kõndima ning suundus hiljem hoopis süüdistatava naabri P.P. i poole. Arusaadavalt olid konfliktis osalenud kannatanu ja tunnistajad endast väljas ja häiritud, kuid see asjaolu ei tõenda kannatanu löömist ja sellega valu põhjustamist. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et keegi sündmust vahetult tajunud isikutest oleks kannatanul näinud mingeidki nähtavaid jälgi füüsilisest vägivallast. Samuti ei mäleta keegi, et kannatanu oleks intsidendi ajal või peale seda nutnud või kurtnud valu. Ka ei pidanud keegi (sealhulgas täiskasvanud P.P. ja kannatanu ema) vajalikuks pöörduda kannatanuga medistsiiniasutuse poole võimalike tagajärgede kontrollimiseks. Kannatanu ema ei pidanud oluliseks politseisse pöördumist. Kohtus tunnistajana ülekuulatud P.P. on andnud ütlusi, mis oluliselt lahknevad teiste tunnistajate ja süüdistatava kohtus antud ütlustest. Nii on P.P. väitnud, et tema toimunud intsidendi ajal kodus ei viibinud ega näinud seda mingilgi määral pealt. Nimetatud väide on vastuolus tunnistaja E.P. ja süüdistatava H. Vatteri ütlustega, mille kohaselt jälgis P.P. toimuvat, vähemalt osaliselt, oma korteri aknast (rõdult). Maakohus nimetatud vastuolule hinnangut andnud ei ole, lugedes P.P. i ütlused usaldusväärseteks. Apellandi hinnangul on kummaline tunnistaja P.P. i kui täiskasvanu käitumine, kes näeb pealt laste suhtes toime pandavat vägivalda, kuid ei pea oluliseks sekkuda. Sellest võib järeldada, et tunnistaja ei näinud süüdistatava käitumises lastele ohtu ning tulenevalt isiklikest motiividest (vaidlus keldriboksi üle, negatiivne suhtumine süüdistatavasse) jälgis toimuvat pigem teatava huviga.

Kohtus on kannatanu esindaja K.P. andnud ütlusi, et koju tulles oli kannatanu väga ehmunud. Iseenesest on selline olukord mõistetav, sest oli toimunud siiski märkimisväärne konflikt H. Vatteri ja õues viibinud teismeliste vahel. K.P. ei pidanud ise oluliseks pöörduda politseisse (kohtuistungi protokoll lk 9-10) ega arstiabi saamiseks. Politseis käis kannatanu ja tunnistajaga H. Vatteri naaber, kohtus tunnistajana üle kuulatud P.P. . Samas märgib K.P. , et käisid järgmine päev perearsti juures käe pärast ning vist viis tõendi ka uurijale. Kriminaalasja materjalide hulgas K.P. poolt nimetatud arstitõendit ei ole. H. Vatter end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista ning selgitab, et kuna tema kodurahu oli pikema aja vältel rikutud, siis soovis ta lastega rääkida ja veenda neid majast eemal mängima. Kellelegi haigettegemise soovi tal ei olnud ning käitumine, milline on nähtav videosalvestiselt on pigem ähvardav liigutus, kui tõsiseltvõetav löök. Süüdistatav kinnitab, et ta ei tabanud käega liigutust tehes kannatanut. Süüdistatav tegi kannatanu suunas ähvardava liigutuse. Arvestades, et ta põeb XXXX (XXX ja asjaolu, et löögiliigutus oli tehtud vasaku käega, peale kannatanu käe lahtilaskmist, ei ole usutav sellise liigutusega kannatanu tabamine ja sellega valu põhjustamine. Isegi kui möönda, et videost nähtav liigutus tabas kannatanut, siis suure tõenäosusega võis olla tegemist riivamisega, millega valu põhjustamine ei ole eluliselt usutav. Kaebuse esitaja hinnangul on maakohus kriminaalasja menetlemisel rikkunud ka menetlusõiguse norme ja põhimõtteid. 16.07.2013 on Põlva kohtumaja vastu võtnud H. Vatteri taotluse täiendava tunnistaja kutsumise kohta kohtuistungile. Nimetatud taotluse koostas H. Vatter iseseisvalt, kaitsjaga konsulteerimata, milline asjaolu nähtub ka taotluse sisust. Elektrooniliselt esitatud taotlusele oli lisatud kohtueelse uurimise toimik ja 6 fotot sündmuses osalenud lastest. Kuna H. Vatteri liikumine on raskendatud oli tema eelmine kaitsja võimaldanud talle tutvumiseks toimiku koopia. Korraldaval istungil leidsid pooled, et kohtule saadetud koopia toimikust tuleb tagastada saatjale ning kohus tegi ka vastava otsustuse. 18.11.2013 toimunud kohtuistungi eel andis sekretär nimetatud koopia toimikust kaitsjale. Seega oli koopia täismahus kriminaaltoimikust ligikaudu 4 kuud kohtu käsutuses. Selline olukord rikub oluliselt võistleva kohtumenetluse printsiipi ning seab kahtluse alla kohtuniku erapooletuse, kuna kohtunikul on olnud võimalus tutvuda kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditega. Selliselt on rikutud asja lahendamisel võistleva kohtumenetluse printsiipi. KrMS § 49 lg 1 p 5 sätestatust tulenevalt peaks kohtunik taanduma siis, kui ta “muul põhjusel ei saa olla erapooletu”. Vastuväited apellatsioonile Prokurör esitas apellatsioonis esitatud seisukohtadele vastuväited, leides, et maakohtu otsus on põhistatud, kohtu siseveendumuse kujunemine tõendite hindamise pinnalt on lugejale jälgitav. Prokurör nõustub maakohtu järeldustega tõendite hindamisel. Kannatanu L.P. on kohtus kinnitanud, et löök tabas teda vastu põske ja kannatanu tundis löögi tagajärjel valu. Tunnistaja E.P. kinnitas samuti kohtus, et süüdistatav lõi kannatanut käega. Kuna sündmusest oli möödunud palju aega, siis oli mõistetav, et tunnistaja ei mäletanud kohtus kogu sündmust detailselt. Kriminaalmenetluse norme järgides võimaldati tunnistajale kohtuistungil mälu värskendada, mille tulemusena tunnistajale meenus ka löömise fakt. Prokurör ei nõustu apellandi väitega, et kohtunik L. Käis oleks pidanud taanduma KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel. Oluline on märkida, et kaitsjal ja ka süüdistataval on õigus esitada taandusi kohtuistungil. Kohtuistungil Põlva kohtumajas taandust kohtuniku vastu ei esitatud. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, miks ta ei esitanud taandust kohtuniku vastu kohtulikul

uurimisel, vaid alles apellatsioonis. Taandamistaotluse esitamise korda sätestab KrMS § 50 lg 1 ja lg 2. Vastavalt KrMS §-le 50 lg 7 kohtulahendi peale esitatud kaebuses on õigus viidata kohtuniku taandumise alusele siis, kui taandamistaotlus on madalama astme kohtus esitatud õigel ajal, kuid on jäetud rahuldamata või kui taandumise alus selgub pärast kriminaalasja lahendamist. Asjaolu, et süüdistatav oli saatnud koopia toimikust kohtule, oli kaitsjale teada enne kriminaalasja kohtulikku uurimist, kuna toimus täiendav eelistung, kus kohtunik kandis ette süüdistatava taotluse täiendava tunnistaja kutsumiseks ning teavitas, et süüdistatav on kohtule saatnud ka koopiaid kriminaaltoimikust, millised kohus tagastab kaitsjale. Kaitsja viitab apellatsioonis kohtuniku taandumise alusena KrMS §-le 49 lg 1 p 5. Nimetatud säte on kehtetu. Seega on apellandi väited kohtuniku taandamise osas õiguslikult asjakohatud. Kohtunikul on ka eelistungil õigus tutvuda vajadusel kriminaaltoimikuga. Seda sätestab otseselt KrMS § 258 lg 3. Apellandi väited selles osas, et süüdistatava poolt kriminaaltoimiku koopia saatmise tõttu kohtule pidanuks kohtunik taanduma, ei ole asjakohased ja põhjendatud. Apellant ei ole ka välja toonud ühtegi tehiolu, kuidas nimetatud asjaolu võis mõjutada kohtuniku erapooletust asja otsustamisel. Kohtuotsuses on tuginetud vahetult kohtus uuritud tõenditele. Samuti nähtub, et kohus on tagastanud koopia enne asja kohtulikku arutamist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidetega ning prokuröri poolt kohtule esitatud kirjalike vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. Esmalt osundab ringkonnakohus kohtupraktikas maksvusele pääsenud menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi H. Vatterile süüks arvatud käitumise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Sisuliselt ei taotle apellant midagi muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Nimetatust järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohus nõustub siinjuures prokuröri apellatsioonivastuses esitatud seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad H. Vatteri süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud

loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani maakohtu otsuses näidatud ajal ning viisil toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud kehalise väärkohtlemise toimepanemine H. Vatteri poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise H. Vatteri süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et sisuliselt kordab kaitsja apellatsioonis neid argumente, mida ta esitas E. Vatteri kaitseks juba maakohtus. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud H. Vatteri süüditunnistamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. H. Vatteri huvides esitatud apellatsiooni keskseks kaitseteesiks on asjaolu, et H. Vatter kannatanu L.P. t ei löönud, tegemist oli vaid ähvardava liigutusega L.P. suunas. Samas leiab kaitsja, et juhul kui H. Vatter tabaski L.P. pead, siis toimus see riivamisi ning kriminaalasjas kogutud tõendite alusel pole võimalik väita, et taoline riivamine tekitas L.P. le valu. Kaitsja põhistab oma sellekohaseid väiteid esmalt asjaoluga, et E. Vatteri poolt L.P. löömise asjaolusid kirjeldades on üks oluline tunnistaja E.P. kinnitanud, et võib olla süüdistatav lõi L.P. t, kuid mitte kõvasti, võib-olla õrnalt vastu nägu. Kaitsja leiab, et tunnistaja taolised ütlused seavad kahtluse alla H. Vatteri poolt kannatanule valu põhjustamise. Veel leiab kaitsja, et kriminaalasja materjalide hulgas olevast videosalvestiselt on küll näha H. Vatteri liigutus kannatanu pea suunas, kuid selget ja arusaadavat tabamismomenti näha ei ole. Samuti ei nähtu kannatanu poolt väljendatuna ühtegi üheselt mõistetavat reaktsiooni valule ning keegi sündmuse juures viibinutest ei näinud kannatanul nähtavaid jälgi tema suhtes kasutatud füüsilisest vägivallast. Ringkonnakohus kaitsja taoliste väidetega ei nõustu. Esmalt leiab ringkonnakohus, et asjaolu kas E.P. mäletab või ei mäleta H. Vatteri poolt L.P. löömist, ei muuda olematuks kannatanu L.P. ja tunnistajate E.K. ja E.P. ütlusi selle kohta, et nad nägid, kuidas H. Vatter lõi L.P. t käega vastu viimase nägu. Samuti ei muuda E.P. i mittemäletamine olematuks kriminaalasja juurde lisatud E.P. i enese poolt tehtud videosalvestist, millelt nähtub üheselt, et H. Vatter lööb L.P. t käega vastu paremat põsesarna. E.P. i väited, nagu oleks H. Vatteri löök olnud nõrk, on tema subjektiivne arvamus ning ringkonnakohtu arvates ei sea tunnistaja taolised ütlused kahtluse alla L.P. väiteid, et löögi momendil tundis ta valu põsel. E.P. i eelpool toodud väite subjektiivsust näitab ringkonnakohtu arvates ilmekalt videosalvestisel kajastatu. Nii nähtub videosalvestiselt, et pärast H. Vatteri löögitabamust muutub L.P. pea asend ning videosalvestiselt kostub ka näo tabamisele iseloomulik heli (laks).

Ringkonnakohus leiab, et taolist lööki, mis põhjustab teise isiku peaasendi muutumise ning millega kaasneb ka löögitabamusele iseloomulik heli, ei ole võimalik objektiivselt pidada õrnaks löögiks vastu nägu. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu ei oleks videosalvestiselt näha kuidas H. Vatteri käsi tabab L.P. nägu. Uurides kriminaalasja juurde lisatud videosalvestist aeglustatud kiirusel ning stoppkaadrite abil, on võimalik üheselt tuvastada, et H. Vatteri vasak käsi tabab L.P. t vastu paremat näopoolt põsesarna kohal. Ka nähtub videosalvestiselt, et L.P. püüab enesekaitseks tõsta paremat kätt, kuid enne veel kui kannatanu suudab ennast kaitsta, tabab teda H. Vatteri löök. Eeltoodu alusel, nõustudes maakohtuga, loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et H. Vatter lõi L.P. t käega vastu paremat näopoolt. Selleks, et lugeda täidetuks KarS § 121 objektiivne teokoosseis, tuleb kohtul vastata ka küsimusele, kas H. Vatteri poolt L.P. löömine põhjustas viimasele valu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes tulnud järeldusele, et valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ning löök ja selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalvaatajale. L.P. on kohtuistungil kinnitanud, et pärast H. Vatterilt saadud lööki tundis ta valu põsel. Ringkonnakohus leiab, et lisaks L.P. ütlustele, saab sündmuskohal toimunut mõistliku kõrvalvaatajana hinnates teha järelduse, et H. Vatteri löök põhjustas L.P. le valu. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et videosalvestiselt nähtu ei anna iseenesest veel olulist informatsiooni kannatanule valu tekitamise kohta. Samas nähtub videosalvestiselt üheselt, et pärast L.P. käe vabastamist lööb H. Vatter oma vasaku käega L.P. le vastu paremat näopoolt. H. Vatteri poolt sooritatud löök oli suunatud L.P. pea suunas ning nimetatud löök oli niivõrd kiire, et L.P. ei suutnud löögile sisuliselt reageerida ega ennast kaitsta. Arvestades H. Vatteri sooritatud löögi kiirust, asjaolu, et löögitabamuse järgselt on videosalvestiselt kuulda lahtise käega tehtud löögile iseloomulik heli (laks) ning seda, et pärast löögitabamust kaldus kannatanu pea löögi suunas viltu, leiab ringkonnakohus, et tegemist on piisavalt tugeva löögiga, mis annab ka mõistlikule kõrvaltvaatajale aluse arvata valuaistingu põhjustamist kannatanule. Siinjuures ei saa ringkonnakohtu arvates mööda vaadata ka asjaolust, et lööjaks oli täiskasvanud inimene ning kannatanuks 12 aastane tütarlaps, kelle valulävi on madalam kui täiskasvanul. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et videosalvestiselt pole näha kannatanu poolt ühtki mõistetavat reaktsiooni põhjustatud valule. Videosalvestiselt nähtuvalt pigistab L.P. löögi momendil oma silmad kinni ning taoline reaktsioon on alaealise puhul igati adekvaatne reaktsioon valule. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et videosalvestis lõpeb vahetult pärast H. Vatteri poolt löögi sooritamist ning L.P. edasist reaktsiooni sellel kajastatud ei ole. Ringkonnakohtu seisukohta, et L.P. tundis H. Vatteri löögi tagajärjel valu, ei muuda ka apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt ei näinud keegi sündmuskohal viibinutest L.P. l mingeid füüsilisele vägivallale viitavaid jälgi.

Tõepoolest on L.P. ga pärast toimunut vahetult suhelnud tunnistajad oma ütlustes kinnitanud, et nad ei pööranud tähelepanu L.P. vigastustele. Ringkonnakohtu arvates on tunnistajate taoline selgitus usutav, sest P.P. i ütluste kohaselt olid lapsed talle toimunust rääkides suhteliselt paanikas. Arvestades P.P. ütlusi ja olukorda, kus ühte nende hulgast oli käest tirides tahetud täiskasvanu poolt kaasa viia ning lisaks sellele ka löödud, on igati mõistetav, et sündmusest erutatud kaaslased ei pööra tähelepanu kannatanu vigastustele. Eriti veel siis, kui kaaslase vigastusi ei ole tähelepaneliku uurimiseta võimalik märgata. Samas see, et keegi kohalviibinutest ei pööranud L.P. suhtes kasutatud füüsilisele vägivallale viitavatele märkidele tähelepanu, ei anna veel alust väiteks taoliste märkide puudumise kohta. Pealegi nähtub K.P. ütlustest, et kui L.P. koju jõudis, siis oli tal üks näopool punane. Tütre selgituste kohaselt olevat teda üks täiskasvanud naine löönud ning saadud löögist ilmus ka punetus näole. Apellatsioonis on maakohtule etteheidetud, et kohus ei ole andnud hinnangut vastuoludele P.P. i ja H. Vatteri ütluste vahel. Vastuoluna näeb kaitsja seda, kas P.P. nägi aknast H. Vatteri ja L.P. vahel toimunut või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolul, kas P.P. nägi H. Vatteri ja L.P. vahel toimunud konflikti pealt või mitte, H. Vatteri süüküsimuse lahendamisel määravat tähtsust ning seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka sellel peatuda. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et maakohus on rikkunud KrMS § 49 lg 1 p 5 sätteid. Nimetatud väidet põhjendab kaitsja asjaoluga, et H. Vatter esitas koos omapoolse taotlusega kutsuda kohtuistungile täiendav tunnistaja, kohtule ka talle saadetud koopia kriminaaltoimikust. Kaitsja leiab, et kuivõrd nimetatud toimiku koopia oli kohtu valduses ligikaudu 4 kuud, siis seab see kahtluse alla kohtuniku erapooletuse, sest kohtunikul oli võimalus tutvuda kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditega. KrMS § 50 lg 7 kohaselt on kohtulahendi peale esitatud kaebuses õigus viidata kohtuniku taandamise alusele, kui taandamistaotlus on madalama astme kohtus esitatud õigel ajal, kuid on jäetud rahuldamata, või kui taandamise alus selgub pärast kriminaalasja lahendamist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kaitsja ega ka süüdistatav maakohtu istungil kohtuniku taandamistaotlust esitanud. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt KrMS § 50 lg 7 kajastatud esimesest alternatiivist, puudus kaitsjal seega õigus viidata apellatsioonis kohtuniku taandamise alusele. Samuti ei esine käesoleval juhul ka KrMS § 50 lg 7 esitatud teist alternatiivi. Apellatsioonist nähtuvalt sai kaitsja asjaolust, et H. Vatter oli kohtule koos oma taotlusega saatnud ka kriminaaltoimiku koopia, teada hiljemalt eelmenetluse istungil, s.o 10 juuni 2013, seega enne kriminaalasja lahendamist. Eeltoodust tulenevalt puudus kaitsjal üldse seaduslik alus kaebuses viidata kohtuniku taandamise alusele.

Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaitsja poolt apellatsioonis viidatud kohtuniku taandamise alusena välja toodud KrMS § 49 lg 5 on alates 27. jaanuarist 2011 kehtetu. Ülaltoodu alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. H. Vatteri kaitsja A. Vilt esitas seoses maakohtu otsuse ja kohtuistungi protokolliga tutvumise ning apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 264 euro suuruses summas (sh käibemaks 44 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lgst 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktidest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu kanda H. Vatteril.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Agu Timmi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.