1-13-10622/18 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

2.Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2014 otsusega mõisteti N. Lilitškin talle esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu peamised motiivid on seejuures järgmised. 2.1 Kohus luges tõendatuks, et süüdistuses toodud ajal ja kohas tekkis süüdistatava ning kannatanu ja tunnistaja V.M. i vahel teatud konfliktiolukord, mille käigus süüdistatav kasutas venekeelseid väljendeid „takie idiotõ, karaul“ ja „dupoi, ili što?“. Ka leidis kohus, et kannatanu K.K. näol on tegemist Tartu Vangla töötajaga, s.o võimuesindajaga, kes süüdistuses toodud sündmuste ajal täitis oma ametikohutusi. 2.2 Samas eeldab N. Lilitškini poolt KarS § 275 sätestatud kuriteokoosseisu täitmine ka seda, et süüdistuses väljatoodud väljendid oleksid kannatanut seoses tema ametikohustuste täitmisega solvanud. Kohtu hinnangul tuleb isiku võimalikku solvumist käsitleda kui väga subjektiivset faktorit ning see sõltub oluliselt konkreetsest isikust, teda iseloomustavatest andmetest, tema tajust ning ka konkreetsest olukorrast ja kogu kontekstist, kuidas väidetav solvang tehti. Seega leiab kohus, et lisaks eeltoodule tuleb lähtuda ka sellest, kas vastavad sõnad või teod oleksid solvavad sarnases olukorras ka objektiivsele kõrvaltvaatajale. Seega ei saa solvamiseks KarS § 275 mõtte kohaselt lugeda igasugust väljendust või käitumist, mis võimuesindajale tema ametikohustuste täitmisega seoses solvav tundub, vaid see peab ka objektiivsele kõrvaltvaatajale nimetatud olukorda arvestades tunduma selgelt solvava sisuga. 2.3 Tunnistaja Viljar Mürgi ütlustest nähtuvalt tundus temale, et süüdistatava poolt kasutatud väljendid olid suunatud nii temale kui kannatanule, kuid tema ennast neist solvatuna ei tundnud. Samas kinnitas ta seda, et kannatanu ütles kohe peale süüdistatava kambrist väljumist, et tunneb ennast solvatuna. Ka kannatanu ise kinnitas kohtuistungil, et tundis end solvatuna ja seda just väljendist „takie idiotõ, karaul“, mis oli suunatud nii temale kui tunnistajale. 2.4 Kannatanu ütluste põhjal tuleb järeldada, et süüdistatava poolt väljendi „takie idiotõ, karaul“ kasutamisega seoses tundis ta ennast solvatuna sõna „idiotõ“ tõttu, millest tema sai aru kui idioodist ehk nõrgamõistuslikust või alaarenenud isikust. Kuigi kohus möönab, et sõna „idioot“ võib selle keelelist selgitust arvestades olla solvav, siis tuleb antud juhul arvestada ka süüdistuses käsitletud sündmustega, öeldu laiemat konteksti ning selles osalenud isikute tausta. Kohtus on eelnevalt tõendamist leidnud, et kogu konfliktisituatsioon sai süüdistatava ning kannatanu ja tunnistaja vahel alguse süüdistatava kirjade väljastamisega seoses tekkinud arusaamatusest, mille käigus kasutas süüdistatav muuhulgas väljendit „takie idiotõ, karaul“. Mingisuguseid olulisi negatiivsele hoiakule viitavaid väliselt nähtavaid käitumistunnuseid süüdistataval seejuures ei esinenud. Seega ei ole ka pelgalt tema välise käitumise põhjal alust arvata, et vastav tegevus oli suunatud kellegi solvamisele ja pigem sai solvang sisalduda siiski kasutatud väljendite sisus. 2.5 Kohus leiab, et arvestades süüdistatava kambri juures tekkinud arusaamatusolukorda, süüdistatava poolt kasutatud väljendi konteksti ja tõlget eesti keelde ning süüdistatava isikut, ei saa antud juhul teha piisavaid järeldusi sellest, et süüdistatav oleks suunanud kasutatud väljendi „takie idiotõ, karaul“ just vangivalvuritele, kavatsusega neid seeläbi solvata. Venekeelsele väljendile „takie idiotõ, karaul“ vastaks kohtu hinnangul eestikeelne tõlge „sellised idioodid, appi“. Seda väljendit, seal kasutatud mitmusetunnuse tõttu, ei saa loogiliselt lugeda ühele konkreetsele isikule suunatuks ja seetõttu võiks see olla suunatud mitme isiku kohta ühiselt. Seda kinnitavad ka kannatanu ja

tunnistaja ütlused, et konkreetselt see väljend võis olla suunatud neile mõlemale, mille kohaselt ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et tunnistaja end sellisest väljendist kuidagi solvatuna ei tundnud. Selles öeldud väljendis puudub konkreetne vihje konkreetse isiku või ametniku suhtes. Asetades sellise väljendi konkreetsete sündmuste konteksti saab väita, et tegemist ei olnud ilmselt kannatanu vastu suunatud isikliku solvanguga, vaid süüdistatava üldise hinnanguga kujunenud olukorra suhtes. Pigem võib seda käsitleda emotsionaalse hüüatusena mingi konkreetse situatsiooni suhtes, kus isik tundub endale olevat ebaõiglaselt koheldud ning ta ei oska midagi sellise olukorraga peale hakata, hüüdes õhku justkui abstraktselt sellise väljendi jättes konkretiseerimata subjekti kellele suhtes see väljend täpselt kasutatud on. Arvestades lisaks väljendite kasutamise kontsektile ka süüdistatava Nikolai Lilitškini isikut, kes teadaolevalt on äärmiselt rahulolematu kõige ümbritseva suhtes ja üliemotsionaalne, mida kinnitavad ka Tartu Vangla iseloomustus ja tunnistaja ütlused, võib järeldada, et tegemist oli temapoolse emotsionaalse väljaütlemisega kujunenud olukorra suhtes üldiselt ega olnud öeldud kavatsusega solvata konkreetseid vanglaametnikke. Seega ei ole põhjendatud lugeda tema poolt väljaöeldud väljendeid just kannatanule mõeldud solvanguna. 2.6 Lisaks pannakse Nikolai Lilitškinile süüks ka kannatanu K.K. suhtes väljendi „dupoi, ili što?“ kasutamist ja sellega tema solvamist seoses ametikohustuste täitmisega. Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli süüdistatava poolt kasutatud eelnimetatud väljend suunatud konkreetselt temale. Väljendi kohta „dupoi, ili što?“ avaldas kannatanu kohtuistungil, et tema mõistis selle väljendi all küsimust „kas sa oled rumal/ või loll?“. Kannatanu möönis, et kui tõlkida sõna „dupoi“ eesti keelde sõnana „nüri“, siis iseseisvalt nimetatud väljendi kasutamine temale solvanguna ei tundu. Ka kohtu hinnangul ei saa venekeelset väljendit „dupoi, ili što?“ käsitletavas olukorras lugeda selliseks, mis oleks objektiivsele kõrvaltvaatajale võinud näida solvavana. Venekeelsele väljendile „dupoi, ili što?“ vastaks kohtu hinnangul tegelikult eestikeelne tõlge „juhm või mis?“. Väljend „juhm või mis?“ või kannatanu versioon samast väljendist „kas sa oled rumal/ või loll?“ ei sisalda kohtu hinnangul ebasünnist või alavääristavat sisu. Tegemist võib küll olla negatiivset alatooni kandva väljendiga, kuid see ei ole siiski sellise sisuga, mille kasutamine võiks tuua käesolevas kontekstis isikule kaasa kriminaalvastutuse. Kohtu seisukohalt tuleb ka arvestada seda, et oma ametist tulenevalt on vangivalvurite puhul tegemist isikutega, kelle töökohustuste hulka kuulub igapäevane suhtlemine erineva kasvatuse, haridustaseme, hinnangute ja erinevat sõnavara omavate isikutega ning vanglatöötajate taluvuspiir peab seetõttu olema ilmselt ka mõnevõrra kõrgem kui vanglasüsteemist väljaspool töötaval isikul. Ka kannatanu enda ütluste põhjal saab käesoleval juhul järeldada, et nimetatud väljend ei olnud temale solvava sisuga, mille kohta ta kohtuistungil ka selgitust andis. Arvestades ka seda, et väljendist „dupoi, ili što?“ ei tundnud ennast solvatuna ka juuresviibinud tunnistaja V.M. , kes küll tajus selle suunatust ka iseendale, siis leiab kohus, et nimetatud väljendit ei ole põhjendatud antud olukorras KarS § 275 sätestatud kuriteo kontekstis solvavana käsitleda.