Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 7. jaanuari 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Vandeadvokaat Roman Levin
Prokurör
Ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
Süüdistatav
A.M, isikukood XXX Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXXX kriminaalkorras karistatud ühel korral
Kaitsja
Vandeadvokaat Roman Levin
RESOLUTSIOON:
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 A.M-ile kohaldatud lisakaristuse osas.
2.Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Kohaldada A.M-ile KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Advocatus kasuks 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot vandeadvokaat Roman Levini poolt A.M-i süüdistusasjas määratud korras kaitse teostamise eest.
4.Advokaadibüroole Advocatus välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda.
5.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.A.M anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et ta juhtis 06.04.2013 kella 16.30 paiku Põlva maakonnas Põlva vallas Tännassilma külas kaubikut Mercedes-Benz Sprinter, seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 1,39 mg. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,12, loeti lõplikuks tulemiks 1,27 mg/l. A.M rikkus liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt mootorsõiduki juht ei või olla joobeseisundis. LS § 69 lg 4 p 1 järgi loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem.
2.Tartu Maakohtu 07.01.2014 otsusega tunnistati A.M süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti temale Tartu Maakohtu 10.12.2013 kohtuotsusega mõistetud vangistus 4 kuud kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks loeti vangistus üks aasta. KarS § 74 lõigete 1 ja 3 alusel määrati, et A.M-ile mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui A.M ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 järgi käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Lisaks võeti maakohtu otsusega KarS § 50 lg 1 p 1 alusel A.M-ilt ära sõidukite juhtimise õigus üheks aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.1.Maakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et süüdistatav A.M oli 06.04.2013 kella 17.05 ajal joobeseisundis – süüdistatav ei ole vaidlustanud alkoholijoobe mõõtmise tulemusi. Samas on A.M andnud ütlusi, mille kohaselt oli ta küll joobeseisundis, kuid ei juhtinud sellises seisundis mootorsõidukit.
2.2.Hinnates käesolevas kriminaalasjas kohtu poolt uuritud tõendeid, leidis maakohus, et A.M-i poolt 06.04.2013 kella 16.30 ajal mootorsõiduki Mercedes-Benz Sprinter 312 D juhtimine alkoholijoobe seisundis on võimalik lugeda tõendatuks tunnistajate L.Z., M.P., C, J.M. ja J.M. ütlustega, millised on omavahel kooskõlas. Politseiametnikud L. Z, M. P ja C.S. nägid lühikese, mõnesekundilise aja jooksul, mis neil kulus pärast sõiduauto Mercedes peatamist politseisõidukist väljumiseks, et sõiduki roolis oli süüdistatav. C.S. on kinnitanud, et kui kõnealune sõiduk möödus eravärvides politseisõidukist, juhtis sõidukit meessoost isik ning politseijaoskonnas tunnistas ka A.M ise, et juhtis sõidukit, vabandades oma teo pärast. Kohtul puudus alus kahelda eelnimetatud nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses.
2.3.Tunnistajana ütlusi andnud J.M. kinnitas, et tema juhtis sõidukit Mercedes küll varem metsavahelisel teel, kuid kinnipidamise hetkel oli roolis A.M. Kohus oli seisukohal, et J.M. i ütlusi ei saa pidada valeütlusteks, mis on antud tema enda vastutusest vabanemise eesmärgil, sest J.M. tunnistas ka asjaolu, et teatud ajal ta siiski juhtis alkoholitarvitanuna sõidukit. J.M. i ütlused haakuvad tunnistaja J.M. ütlustega selle kohta, et J.M. oli tagaistmel, kui politsei sõiduki juurde tuli ning A.M oli roolis. J.M. on küll möönnud, et ta teatud ajal ta magas ning seetõttu ei tea, millal J.M. pärast metsavahelisel teel sõitmist juhtimise A.M-ile üle andis, kuid kui sõiduk oli peatunud, oli roolis A.M .
2.4.Kaudselt tõendavad A.M-i süüd ka tunnistaja A. K ütlused selle kohta, et A.M juhtis sõidukit ilmsele joobeseisundile viitavate tunnustega juba 06.04.2013 lõuna paiku. Kohtu hinnangul on vähetõenäoline, et tunnistaja oleks teatanud politseisse joobekahtlusega sõidukijuhist, kui ta ise ei oleks veendunud, et isik on joobeseisundis.
A.M väitis, et ta sel päeval ei juhtinud ta alkoholi tarvitanult sõidukit, kuid ometi kinnitas tunnistaja A. K, et sõidukijuht, kelle kohta ta sai hiljem teada, et tegemist oli A.M-iga, oli „kõvas joobes“. Kuna pärast tunnistaja A. K kohtumist 06.04.2013 lõuna paiku jätkas A.M alkoholi tarvitamist, mida ta on ka ise tunnistanud („Lemmiku poest sai alkoholi ostetud, valget viina“), siis on tõenäoline, et A.M võib joobeseisundi tõttu mitte mäletada sündmuste kulgemise kõiki üksikasju, näiteks seda, et J.M. andis talle pärast metsavahelise tee lõppu uuesti juhtimise üle. Sellele viitab ka asjaolu, et A.M käis järgmisel hommikul J.M. ilt sündmuste käiku uurimas, kuna „pilt oli hägune“. Süüdistatava joove 1,27 mg/l - on tuvastatud kell 17.09. Tunnistajate ja süüdistatava ütluste kohaselt tarvitati bussis kogu aeg alkoholi, seega kestis alkoholi tarvitamine mitmeid tunde.
2.5.A.M-i ja J.M. vestluse salvestis viitab samuti A.M mälulünkade esinemisele, kuna ta ei mäleta seda, et ta ise võttis J.M. ilt juhtimise üle, öeldes J.M. sõnade kohaselt: „Hüppa taha, ma lähen ise rooli“. Kuigi salvestise põhjal võib teha järelduse, et A.M-i ja J.M. i vahel kohtade vahetamine toimus vahetult enne politsei poolt sõiduki peatamist, siis kohtuistungil on J.M. kinnitanud, et ta kuulis läbi une sellist ütlemist, kuid ei näinud, millal J.M. tagaistmele tuli, kuna ta magas.
2.6.Tunnistaja A.H. ja süüdistatav kinnitavad, et sõidukit juhtis J.M. ning süüdistatav „sattus“ juhiistmele alles siis, kui J.M. oli sõiduauto peatanud ja ise tagaistmele hüpanud. A. H ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseks ja jättis need tõendite kogumist välja. Kohus leidis, et tunnistajal on põhjus anda J.M. i süüstavaid valeütlusi, kuna A. H kannab käesoleval ajal J.M. i alaealise tütre suhtes toimepandud kuritegude eest vanglakaristust. A. H poolt valeütluste andmisele viitab ka J.M. , kellele A. H 3-4 päeva pärast süüdistuse sisuks olevat sündmust ütles, et kumb rohkem maksab, selle kasuks ta ka tunnistab.
2.7.Kokkuvõtvalt oli kohus seisukohal, et käesolevas asjas ei esine selliseid kõrvaldamata kahtlusi süüdistusversiooni paikapidavuses, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Eluliselt on usutav, et enamuse ajast juhtis A.M ise tema valduses olevat sõidukit, olles samal ajal alkoholijoobe seisundis ning ta tegi seda ka hetkel, kui politseiametnikud sõiduki peatasid. Ja vastupidi – kohtu arvates ei ole tõenäoline, et kui A.M tõepoolest ise sõidukit ei juhtinud, siis jättis ta selle politseile avaldamata. Tal oli võimalus kohe, kui politsei asus joovet tuvastama, öelda, et sõidukit juhtis hoopis J.M. . Politseiametnikest tunnistajate ütluste kohaselt A.M aga ei eitanud sõiduki juhtimist.
2.8.A.M-ile karistust mõistes arvestas maakohus, et liiklusohutuse vastu toimepandud süütegudega võivad kaasneda rasked tagajärjed. Kuigi antud juhtumi puhul neid ei kaasnenud, pani A.M siiski ohtu kolme isiku elu ja tervise. Maakohus ei tuvastanud A.M-i puhul karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid ning leidis, et süütegu on toime pandud tahtlikult.
2.9.Maakohus leidis, et A.M-i suhtes tuleb kohaldada lisakaristust - KarS § 50 lg 1 p 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Maakohus viitas Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-122-13 toodud seisukohale, et lisaks üldpreventiivsetele eesmärkidele on lisakaristuse eesmärgiks, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna kohus jättis põhikaristuse A.M-i suhtes tingimisi kohaldamata, leiti, et eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik ka lisakaristuse kohaldamine. Arvestades A.M-i süü suurust, sealhulgas tuvastatud joobe ulatust, tuleb kohtu hinnangul ka lisakaristust kohaldada üheks aastaks.
3.Tartu Maakohtu 07.01.2014 otsuse peale esitas apellatsiooni vandeadvokaat Roman Levin. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist, millega mõista A.M talle esitatud süüdistuses õigeks.
3.1.Asjas ei ole vaidlust selles, et A.M on tuvastatud pärast kaubiku kinnipidamist joobeseisund. Kaubikut juhtis A.M-i selgitusel aga J.M. , kes pärast peatamismärguande nägemist pidurdas ning hüppas kohe esiistme taga olevale voodile.
Tunnistaja A. H on samuti kinnitanud, et kaubiku kinnipidamisel oli roolis J.M. , kes hüppas tagaistmele ning tõukas A.M-i poolenisti autorooli istmele. Kohus ei ole A. H ütlusi pidanud usaldusväärseteks ning on jätnud need tõendite hulgast välja, kuna tunnistajal on põhjus anda J.M. i süüstavaid valeütlusi. Kohtu põhjendust tuleb apellandi hinnangul pidada spekulatiivseks ning asjakohatuks. J.M. i ütlusi, mille kohaselt on A. H öelnud, et kumb rohkem maksab, selle kasuks ta tunnistab, ei saa pidada piisavaks tõendiks, mille alusel otsustada, kas A. H on andnud valeütlusi või mitte.
3.2.Oluliseks tõendiks, mis kinnitab, et kaubikut ei juhtinud kinnipidamise ajal A.M, on kohtus uuritud helisalvestus A.M-i ja tunnistaja J.M. vahelisest vestlusest. Nimetatud helisalvestusel kinnitab J.M. korduvalt, et sõiduki kinnipidamisel politseiametnike poolt ütles A.M J.M. ile, et hüppa taha, ma lähen ise rooli. Apellant märgib, et nii salvestisel kui kohtus on J.M. eriliselt rõhutanud, et A.M oli kaubiku roolis, kui politseiametnik juhiukse lahti tegi. J.M. on samas põiklevalt vastanud küsimustele, kes juhtis kaubikut peatumismärguande andmise hetkel. Iseenesest ei ole vale, et J.M. tõepoolest ei olnud politseiametniku poolt kaubiku juhiukse avamisel roolis. Samas ei kinnita see asjaolu iseenesest A.M-i poolt kaubiku juhtimist joobeseisundis.
3.3.Kohus on märkinud, et A.M oli võimalus kohe, kui politsei asus joovet tuvastama, öelda, et sõidukit juhtis hoopis J.M. , mida süüdistatav aga ei teinud. Tõendid viitavad sellele, et A.M oli sõiduki kinnipidamisel nii purjus, et ei jaksanud alkomeetrisse puhuda. Süüdistatav oli kaubiku kinnipidamise ajaks tarvitanud alkoholi mitme tunni jooksul ning oli seisundis, kus ta ei olnud võimeline adekvaatselt ennast väljendama. Sellises olukorras ei saa oodata, et isik asuks politseiametnikule andma korrektseid ja tõelevastavaid selgitusi. Politseiametnike antud ütluste osas märgib apellant, et ka nende ütlustega ei ole välistatud võimalus, et J.M. võis selle aja jooksul, mis politseiametnikel kulus politseisõiduki peatamiseks ning kaubikuni jõudmiseks, tagumisele istmele hüpata.
3.4.Alternatiivselt palub apellant kaaluda, kas ning milliseks ajaks kohaldada A.M-ile lisakaristust. Apellant leiab, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine üheks aastaks ei ole põhjendatud ning taotleb lisakaristuse tähtaja olulist vähendamist.
4.Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning palusid maakohtu otsus taotletud osas tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
5.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsiooniga, vaadanud läbi kriminaalasja materjalid ning uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2013 otsustus A.M-i süüditunnistamises KarS § 424 järgi on seaduslik ning põhjendatud ja selles osas jääb apellatsioon tagajärjetuks. Küll saadab apellatsiooni osaline edu lisakaristust puudutavas osas. I
6.Esimesena võtab ringkonnakohus seisukoha A.M-i süüküsimuses KarS § 424 järgi ning nagu eelnevalt märgitud, peab ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas õiguslikult veatuks.
6.1.Kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tartu Maakohtu siseveendumuse kujunemine A.M-i süü osas KarS § 424 järgi on jälgitav ning maakohtu põhistused on kooskõlas seaduse ning kriminaalasjas kogutud tõenditega. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tulnud ainuõigele järeldusele, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis A.M
kaubikut Mercedes-Benz Sprinter, olles joobeseisundis, mis on KarS § 424 objektiivse kooseisu tunnuseks.
7.Kriminaalkolleegium osundab menetluspraktikas kinnistunud arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04, p 10). Kaitsja poolt apellatsioonimenetluses esitatud põhistused ühtivad suuresti tema maakohtus esitatud seisukohtadega, millele Tartu Maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Kuna ringkonnakohus maakohtu põhistusega nõustub, peab kolleegium vajalikuks vastata apellatsioonile vaid järgmist.
8.Käesoleva kaasuse puhul ei ole vaidlust selles, et A.M tarvitas 06.04.2013 alkoholi. Samal päeval kella 16.30 paiku Põlvamaal Põlva vallas Tänassilma külas peatati politseiametnike poolt kinni kaubik, kus olid lisaks süüdistatavale ka A. H, J.M. ja J.M. . 06.04.2013 kell 17.09 tuvastati tõendusliku alkomeetriga A.M alkoholijoove 1,27 mg/l. Vaidlus seisneb selles, kas hetkel, mil politsei sõiduki peatas, juhtis seda joobeseisundis olnud A.M. Süüdistatav kinnitab, et sõidukit juhtis J.M. , kes pärast politsei poolt peatamismärguande andmist peatas kaubiku ning hüppas tagaistmele. Apellatsiooni kohaselt kinnitavad A.M-i kaitseversiooni eelkõige tunnistaja A. H ütlused, mis maakohus on põhjendamatult tõendikogumist kõrvale jätnud, ja helisalvestis A.M-i ja tunnistaja J.M. vahelisest vestlusest.
9.A.H. ütlused jättis maakohus tõendikogumist välja, kuna kohtu hinnangul on tunnistajal põhjus anda J.M. i süüstavaid valeütlusi. A. H kannab käesoleval ajal J.M. i alaealise tütre suhtes toimepandud kuritegude eest vanglakaristust. Lisaks viitab A. H poolt valeütluste andmisele ka J.M. , kellele A. H 34 päeva pärast süüdistuse sisuks olevat sündmust ütles, et kumb rohkem maksab, selle kasuks ta ka tunnistab, pidades silmas A.M ja J.M. i.
9.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A.H. tunnistajana antud ütlused ei ole usaldusväärsed. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Isikulise tõendiallika hindamisel ei saa arvestamata jätta vastava isiku huvisid ütluste andmisel. Maakohus on õigustatult märkinud, et A.H. ja J.M. i vahel on konflikt tulenevalt asjaolust, et A.H. kannab hetkel vanglakaristust J.M. i alaealise tütre suhtes toime pandud kuritegude eest. Seega võib olla A.H. l huvi anda J.M. i süüstavaid valeütlusi. Kuigi A.H. süüdimõistvat kohtuotsust ei ole maakohtu istungil uuritud, on A.H. ka ise tunnistanud, et tal oli veel 06.04.2013 suhe J.M. i tütrega ning praeguseks on suhe lõppenud (protokoll lk 43 pöördel). Kohtuistungil kirjeldab J.M. , et hetkel on tema suhted A.H. ga väga halvad, kuna viimane püüdis vägistada ja tappa J.M. i alaealist tütart (protokoll lk 46 pöördel). Tulenevalt tunnistajate A.H. ja J.M. i ütlustest oli maakohtul piisav alus arvata, et A.H. ütlused võivad olla kallutatud. Maakohus on õigustatult leidnud, et A.H. ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka J.M. i väide, et isik lubas anda ütlusi tulenevalt sellest, kas talle maksab rohkem A.M või J.M. .
9.2.Ringkonnakohtu istungil esitas prokurör kohtule süüdistusakti ja kohtuotsuse kohtuasjas nr 1-1310263. Dokumentidest nähtub, et A.H. mõisteti Tartu Maakohtu 02.01.2014 otsusega süüdi mh KarS § 120, § 136 lg 2 ja § 25 lg 2 – 141 lg 2 p 1 järgi J.M. i alaealise tütre suhtes toime pandud kuritegudes. Samuti mõisteti A.H. süüdi KarS § 323 järgi selles, et ta ähvardas tappa J.M. i, kui viimane annab kriminaalmenetluses tunnistajana A.H. vastu ütlusi. See kinnitab veelgi, et maakohus on õigustatult leidnud, et A.H. l on põhjus anda J.M. i süüstavaid valeütlusi ning tunnistaja ütlused tuleb ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja jätta.
10.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonikaebuses toodud väitega, et helisalvestis A.M-i ja J.M. vahelisest vestlusest kinnitab, et kinnipidamise hetkel ei juhtinud kaubikut A.M.
10.1.Nimetatud lindistuselt ei nähtu, et politsei poolt sõiduauto kinnipidamise hetkel oli roolis J.M. . J.M. räägib lindistusel ja kohtuistungil, et A.M käskis mingil ajal J.M. il minna tagaistmele, et ise kaubikut juhtida. Kohtuistungil ütleb tunnistaja J.M. , et ei mäleta, millal A.M rooli läks, kuna magas sellel ajal, kuid kuna uni ei olnud sügav, mäletab, et kahtlustatav niimoodi J.M. ile ütles. J.M. kinnitab, et politsei poolt kaubiku kinnipidamise ajal oli roolis A.M ja J.M. oli tagaistmel koos J.M. ga. Lisaks tunnistab J.M. kohtuistungil, et ajal, mil A.M enda ja tunnistaja vahelist vestlust lindistas, oli J.M. tarvitanud viina. Prokuröri küsimusele, kui kaua ta alkoholi selle vestluse toimumise ajaks joonud oli, vastas J.M. : „Ikka olin“ (protokoll lk 45). Alkoholijoobes J.M. vestlusesse A.M-iga tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, kuna ka lindistuselt on kuulda, et J.M. ütlused on tugevasti mõjutatud süüdistatava poolt esitatud väidetest, s.o vestlus on suuresti A.M-i poolt suunatud. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et J.M. kohtuistungil antud ütlused on usaldusväärsed ja kinnitavad, et politseiametnike poolt kaubiku Mercedes-Benz Sprinter peatamisel oli selle roolis just A.M. Ka helisalvestisel olevast vestlusest ei ole võimalik teha järeldust, et kaubikut oleks kinnipidamise hetkel juhtinud J.M. .
11.Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et A.M oleks juba kaubiku kinnipidamisel saanud politseiametnikele öelda, et tegelikult juhtis sõidukit J.M. . Kaitsja leiab, et kuna süüdistatav oli selleks ajaks tugevas alkoholijoobes, ei saanud ta anda korrektseid ja tõeseid selgitusi.
11.1.Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu järeldus on põhjendatud ning peab vajalikuks viidata ka tunnistajana üle kuulatud politseiametnik C. S ütlustele (protokoll lk 43). Ametnik kinnitab, et kui kaubik politseiautost möödus, oli selle roolis meesterahvas ning ka politseijaoskonnas, kuhu A.M viidi joobe tuvastamiseks, tunnistas süüdistatav, et juhtis sõidukit ise ja vabandas enda teo pärast. Kuigi A.M oli joobes, andis ta politseiametnikele ütlusi selle kohta, et ta ise juhtis kaubikut. Seega ei ole asjakohane kaitsja viide süüdistatava võimetusele anda selgitusi. Ei ole eluliselt usutav, et vahetult pärast kuriteosündmust antud ütlused, mis haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, on antud üksnes tingituna joobeseisundist. Pigem on kujunenud olukord, kus A.M on leidnud, et tema poolt J.M. i süüstavate ütluste andmine võib tuua kaasa süüdistatava õigeksmõistmise ning seepärast on isik asunud esialgsest erinevale positsioonile ja kinnitanud, et kinnipidamise hetkel ei juhtinud kaubikut mitte tema, vaid J.M. .
12.Eeltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus A.M-i süüditunnistamises KarS § 424 järgi on õiguslikult veatu ning apellatsioon jääb selles osas täielikult edutuks. II
13.Järgmisena lahendab ringkonnakohus lisakaristusse puutuva, märkides selles osas järgmist.
14.Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on õigustatult leidnud, et A.M-i suhtes lisakaristuse kohaldamine KarS § 50 lg 1 p 1 alusel on eripreventiivseid kaalutlusi arvestades vajalik. Selles osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu põhistustega (vt otsuse lk 8).
14.1.Samas nõustub ringkonnakohus apellatsioonis toodud seisukohaga, et A.M-i juhtimisõiguse äravõtmine ühe aasta pikkuseks perioodiks ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et kohane on A.M-ilt juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks.
15.Maakohus on otsuses viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13 ja leidnud, et käesoleval juhul aitab lisakaristus tagada, et A.M ei saaks panna toime enam samalaadseid õigusrikkumisi. Tulenevalt süüdistatava süü suurusest kohaldati lisakaristust üheks aastaks.
15.1.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ühe aasta pikkune juhtimisõiguse äravõtmine ei ole A.M-i puhul põhjendatud.
Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub, võttes seejuures ka arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga, (RKKKo nr 3-1-1-122-13, p 9). A.M on varem ühe korra kriminaalkorras karistatud, kuid tegemist ei olnud liiklusalase süüteoga. Kuigi süüdistataval tuvastatud joove 1,27 mg/l ületab tunduvalt LS § 69 lg 4 toodud minimaalset alkoholijoovet 0,75 mg/l, tuleb arvesse võtta ka seda, kuidas mõjutab lisakaristuse pikkus süüdistatavale. A.M tõi ringkonnakohtu istungil välja, et tulenevalt oma tervislikust seisundist on vaja süüdistataval mitu korda kuus käia Põlvas arsti juures. Lisaks viib kinnipeetav Põlvasse lasteaeda enda lapsi ja juhtimisõigus aitaks A.M leida töökoha. Süüdistatava sõnade kohaselt asub linn tema elukohast 12 km kaugusel. Arvestades eeltoodud Riigikohtu seisukohta, A.M-i süüd ja lisakaristuse mõju isiku olukorrale, on ringkonnakohus arvamusel, et A.M-i puhul täidab karistuse mõistmise eripreventiivseid eesmärke ka juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks.
16.Tulenevalt eeltoodust tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o mõistetud lisakaristuse osas ja kohaldab KarS § 50 lg 1 p 1 alusel A.M-ile lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks.
17.Viimasena käsitleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat.
17.1.A.M-i kaitsja vandeadvokaat R. Levin taotleb kaitsjatasu väljamõistmist apellatsiooni koostamise eest 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot ja ringkonnakohtu istungil osalemise eest 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot.
17.2.Ringkonnakohus leiab, et täielikult kuulub rahuldamisele kaitsja taotlus apellatasiooni koostamise eest summas 144 eurot. Istungil osalemise eest esitatud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuigi Tartu Ringkonnakohtu 25.02.2014 istung oli plaanitud ajavahemikule 10.00-11.00, kestis istung tegelikult üksnes pool tundi. Sellest lähtudes kuulub ringkonnakohtu istungil osalemise eest kaitsjale hüvitamisele tasu 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot.
17.3.Kokku moodustub seega summaks, mis tuleb kaitsjale hüvitada, 180 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg-st 1 jätta see menetluskulu riigi kanda.
18.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
Paavo Randma
Mati Kartau
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.