1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 L.P-le KarS § 121 järgi mõistetud karistuse osas; 1.2 L.P õigeksmõistmises KarS § 120 järgi.
2.Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada L.P süüdi KarS § 120 järgi ja mõista talle karistuseks 3 kuud vangistust; 2.2 Mõista L.P-le KarS § 121 järgi karistuseks 6 kuud vangistust; 2.3 KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõista L.P-le vangistus kestusega 6 kuud; 2.4 KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg kestusega 10 päeva karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda vangistus kestusega 5 kuud 20 päeva; 2.5 KarS § 73 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata tingimuslikult täitmisele, kui L.P ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
L.P anti kohtu alla süüdistatuna järgmiste kuritegude toimepanemises:
1.1 Süüdistuse kohaselt lõi L.P 5.06.2011 Viljandi maakonnas Halliste vallas XXX käte ja jalgadega K.E. , millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Samuti 18.06.2011, õhtupoolsel ajal, sõites koos K.E. Tartust Viljandi maakonda XXX alevikku, lõi ta korduvalt K.E. pähe ja vastu jalgu. Olles jõudnud Viljandi maakonda Halliste valda XXX oma elukohta, pani ta noa K.E. kõrile ja tõmbas noaga kannatanu kaelale kaks pindmist haava, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena, s.o teise inimese löömisena. 1.2 Veel süüdistati L.P selles, et ta 18.06.2011 õhtupoolsel ajal, viibides Tartu linnas XXX maja trepikojas, sundis K.E. ähvardustega autosse ning sõidutas K.E. tema tahte vastaselt Viljandi maakonda Halliste valda XXX. Süüdistusaktis on L.P tegu kvalifitseeritud KarS § 136 lg 1 järgi teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisena. 1.3 Viibides 5.06.2011 kella 11.00 paiku Viljandi maakonnas Abja-Paluojas XXX maja ees, ähvardas L.P tappa J.V. , üritas J.V. haamriga lüüa ning ähvardas panna põlema J.V. le kuuluva elumaja. J.V. l oli reaalne alus karta ähvarduse täideviimist, kuna L.P on eelnevalt vägivaldselt oma pereliikmete suhtes käitunud. See käitumine kvalifitseeriti KarS § 120 järgi tapmisega ja olulises ulatuses vara hävitamisega ähvardamisena. 1.4 KarS § 266 lg 1 järgi esitati L.P-le süüdistus selles, et ta ajavahemikus 5.04-8.04.2012 tungis ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt ukseluku lõhkumise teel Lääne maakonnas XXX vallas XXX külas majas X asuvasse M.K. kuuluvasse korterisse nr X. Omavolilise sissetungiga tekitas L.P kannatanule varalise kahju 12 eurot.
2.Tartu Maakohtu 10. detsembri 2013 otsusega mõisteti L.P süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 240 päevamäära, s.o 768 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg kestusega 10 päeva karistuse hulka ja kandmata karistuseks määrati rahaline karistus 210 päevamäära, s.o 672 eurot. Süüdistuses KarS § 120, KarS § 266 lg 1 ja KarS § 136 lg 1 järgi mõisteti L.P õigeks. Maakohtu otsuse peamised motiivid on järgmised. 2.1 Süüdistuses KarS § 121 järgi leidis kohus, et kannatanu K.E. 5.06.2011episoodi kui ka 18.06.2011 episoodi osas usaldusväärsed.
ütlused on nii
Kannatanu K.E. ütluste usaldusväärsust seoses 5. juuni 2011 episoodiga tõstab patrullileht, millest nähtuvalt Nihat ähvardas ja peksis K.. Tunnistaja H.H. ütluste kohaselt 5. juuni 2011 väljakutse järel peretüli lahendamiseks viis politseipatrull ema koos lastega Abja-Paluojale. Kannatanu K.E. ütluste usaldusväärsust seoses 18. juuni 2011 episoodiga kinnitab patsiendikaart, millest nähtuvalt on patsienti rünnatud tema abikaasa poolt. Pekstud rusikatega pähe, kaelal samuti noaga tõmmatud marrasnaha kriimustused. Lisaks eelnevale nähtub esitatud fotodelt kannatanul esinevate kaebuste vastavus patsiendikaardil märgitule. L.P pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega, sest nii 5. juunil 2011 kui ka 18. juunil 2011 lõi ta K.E. käega mitu korda, 5. juunil 2011 lisaks käele ka jalaga, 18. juunil 2011 tekitas L.P noaga K.E. kaelale kaks pindmist haava. 2.2 Süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi leidis kohus, et tõendatud ei ole L.P tahtlus ebaseaduslikuks vabaduse võtmiseks kannatanult. Kannatanu ei avaldanud L.P-le soovi valida L.P tahtest erinev liikumistee, avaldas L.P-le nähtavalt pigem nõusolekut temaga kaasa minna, siis puudub igasugune alus lugeda L.P tegevus vastavaks KarS § 136 lg-s 1 märgitule, kuivõrd subjektiivse külje kui koosseisuelemendi täidetuse suhtes seda kinnitavad asjaolud puuduvad. L.P poolt oma soovi (liikuda koos perega XXX suunas) valjuhäälselt ja käskivas toonis teatavaks tegemine pidanuks K.E. poolt leidma täielikku ja nähtava vastuseisu, et üldse anda hinnangut, kas tegemist on KarS § 136 lg 1 järgse teo toimepanemisega L.P poolt. Käesoleval juhul nimetatud täielikku ja nähtavat vastuseisu ei ole tuvastatud. 2.3 Ka leidis kohus, et tõendatud ei ole KarS § 120 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanek L.P poolt. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et kannatanu J.V. võime L.P poolt inglise keeles räägitavast aru saada oli puudulik keelebarjääri tõttu. J.V. ei saanud aru, mida L.P talle võõrkeeles ütles. Juures viibinud isikute väidetavalt katkematu tõlkimise piisava kvaliteedi kohta andmed puuduvad. Kannatanu J.V. ütlustest ei nähtu, et ta sai piisavalt aru L.P poolt talle öeldavast ja et L.P ähvardas teda tappa, ähvardas panna põlema talle kuuluva elumaja. Vastastikune vaenulikus toonis peetud sõnavahetus kui selline ei ole samastatav konkreetse ja kannatanu jaoks mööndusteta mõistetava ähvardusega tappa, ähvardusega panna põlema kannatanule kuuluv elumaja. Lisaks eelnevale leidis kohus, et kannatanu J.V. l ei olnud alust karta (tema ütlustest tulenevalt) ähvarduste sisuks oleva toimepanemist ka selles osas, millest ta võis aru saada läbi vaenuliku suhtumise ja tooni, sest puuduvad asjaolud, millest saaks järeldada, et kannatanu J.V. l oli reaalne alus arvata, et ükski L.P poolt väidetavalt lubatud vägivallategu ka tegelikkuses ellu viiakse, kuivõrd vägivaldsus oma perekonnas ei ole seostatav käesoleva KarS § 120 järgse süüdistuse faktiliste asjaoludega (tapmine, maja mahapõletamine). Otsuses leitakse ka, et kohtus tuvastatu ei vasta süüdistuses märgitule. Vastastikuse vaenulikus toonis peetud sõnavahetuse käigus (kusjuures J.V. sisuline arusaamine L.P poolt öeldavast oli puudulik) oli L.P J.V. poolt taganema sunnitud, väljuma kinnistu piiridest. Selle järel haamri sõiduautost välja- ja kättevõtmine ning haamri ülestõstmine L.P poolt ei ole seostatav süüdistuses nimetatud, seostatud ja järjestatud asjaoludega, mille kohaselt L.P ähvardas J.V. tappa, üritas J.V. haamriga lüüa, ähvardas panna põlema J.V. le kuuluva elumaja. Puuduvad ka piisavad tõendid, et lugeda tuvastatuks süüdistuses nimetatud asjaolu, et L.P üritas J.V. haamriga lüüa, sest kannatanu J.V. ütluste kohaselt L.P hakkas vasaraga vehkima. Kannatanu
J.V. ütlustest ei nähtu, et L.P üritas teda haamriga lüüa selliselt asjaolusid seostades nagu süüdistuses kirjeldatud on. 2.4
Õigeksmõistva otsuse tegemist KarS § 266 lg 1 järgi motiveeris kohus tõendamatusega.
Kohus leidis, et ka tõendeid kogumis hinnates ei ole tõsikindlalt järeldatav, et L.P ajavahemikus 5.04-8.04.2012 tungis ukseluku lõhkumise teel XXX külas majas X asuvasse M.K. kuuluvasse korterisse. Otsesed tõendid, mis vastuvaidlematult süüdistuses nimetud ajavahemikuga seoses süüdistuses märgitut L.P-ga seostatult kinnitaksid, puuduvad. Kõik tõendid on luku lõhkumise kui faktiväite osas (seostamaks toimunut L.P-ga) kaudsed ja tõenditest ei nähtu piisavalt selge ajaline mõõde: millal mingisugune sündmus aset leidis või missugune sündmus eelnes või järgnes teisele sündmusele. Tunnistaja T.U., kannatanu K.E. , samuti tunnistajate J.R. ja J.R. ütlustest ei nähtu süüdistuses märgitud ajavahemikuga suhestatult, millal millised sündmused toimusid. Käesoleval juhul ei ole tõsikindlalt, st piisavalt kõrge tõenäosusastmega võimalik väita, et just L.P süüdituses märgitud nelja päeva jooksul kannatanu korterisse selle ukseluku lõhkumisega sisenes, kohtul siseveendumust selles osas ei tekkinud.
3.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat M. Normann ja prokurör M.-L. Talimaa. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist L.P süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 osas. 3.1.1 Kaitsja hinnangul ei ole kehalise väärkohtlemise toimepanek 5.06.2011 usaldusväärselt tõendatud. Sündmuskohal käinud politseitöötaja H. H kannatanu midagi enda löömisest ei rääkinud, mida ei saa aga pidada eluliselt usutavaks. Ka valu tundmisest on kannatanu hakanud rääkima alles kohtus, samuti ei suutnud ta meenutada löömise detaile, mis ei ole kaitsja hinnangul veenev. Ka on kannatanu väitnud, et L.P on olnud vägivaldne laste suhtes, mis ei ole aga leidnud kinnitust. Usaldusväärseks tõendiks ei ole ka patsiendikaart. 3.1.1 Tõendatud ei ole vägivallateo toimepanek L.P poolt ka 18.06.2011. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas saab sõidu ajal lüüa teist inimest korduvalt vastu pead ja jalgu. Samas episoodis on L.P-le arvatud süüks ka füüsilise valu ja tervisekahjustuse põhjustamine noaga üle kannatanu kõri tõmbamisel – ka siin osundab kaitsja, et sündmuskohal käis politsei, kuid noaga ründamisest ei rääkinud kannatanu neile midagi. 3.2 Riiklik süüdistaja vaidlustab maakohtu otsust L.P õigeksmõistmise ning talle mõistetud karistuse osas. 3.2.1 Prokurör ei nõustu L.P õigeksmõistmisega süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi. Vabaduse piiramiseks tuleb lugeda igasuguste takistuste tegemine, mis piiravad kannatanul liikuda oma tahte kohaselt. Selliseks piiranguks võib olla ka varem kasutatud vägivald, mille toimumise on kohus lugenud tõendatuks. 18.06.2011 ei julgenud K. E süüdistatavale öelda, et ta ei taha temaga kaasa minna, kartes, et L.P teeb temale või lastele liiga. Seega ei saanud ta vabalt otsustada enda liikumise üle, hirm vägivalla ees ei võimaldanud tal vastu hakata. 3.2.2 Põhjendamatu on ka õigeksmõistev otsus KarS § 120 järgi. Vale on väide, et kannatanu J. V ei saanud süüdistatavast aru; kohtuistungil ta seletas, et ta palus täpsustada üksnes detaile. J. V oli ka
alust karta ähvarduse täideviimist, sest L.P võttis autost vasara ning tegi sellega vehkivaid liigutusi J. V näo ees, ähvardades teda samal ajal tapmisega. 3.2.3 KarS § 266 lg 1 järgi on süüdimõistva otsuse tegemine võimalik ka üksnes kaudsete tõendite alusel. L.P ei ole eitanud, et ta käis süüdistuses märgitud ajal XXX, samuti nähti teda sündmuskohal. Pärast seda on ta helistanud K. E ja kirjeldanud üksikasjalikult korteri sisemust; selliseid asju saab teada vaid isik, kes on korteris viibinud. Et keegi teine oleks tunginud korterisse, ei ole usutav. 3.2.4 Ka ei ole riiklik süüdistaja nõus L.P-le mõistetud karistusega, taotledes süüdistatavale toimepandud kuritegude eest reaalse vangistuse mõistmist. Lisakaristusena taotleb apellant L.P väljasaatmist Eestist koos sissesõidukeelu kohaldamisega. L.P on pannud toime kuriteod kannatanu K. E suhtes, ta on olnud vägivaldne ka laste vastu. Tema puudumine Eesti Vabariigi territooriumil ei mõjuta tema abikaasat ja lapsi negatiivselt, mistõttu puuduvad takistused selle kohaldamiseks. 3.2.5 Kokkuvõtlikult viitab riiklik süüdistaja RKKK otsusele nr 3-1-1-92-11, mille kohaselt on tõendite selektiivne hindamine ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses. Apellant leiab, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ning puudub tõendite sisuline analüüs süüdistatava õigeksmõistmise osas.
4.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 21. jaanuari 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 3. veebruarini 2014. 4.1 L.P kaitsja advokaat M. Normann peab prokuröri apellatsiooni põhjendamatuks ning palub jätta see rahuldamata. Ähvardamine KarS § 120 tähenduses ei ole tõendatud. Ka ei võtnud L.P kannatanult vabadust, sündmus leidis aset avalikus kohas ning K. E ei väljendanud vastumeelsust süüdistatavaga kaasamineku suhtes. Igasugused tõendid puuduvad ka KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise kohta L.P poolt. 4.2 Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ning peab maakohtu süüdimõistvat otsust L.P suhtes KarS § 121 järgi põhjendatuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb prokuröri apellatsioonile tuginevalt osaliselt tühistada. Kaitsja apellatsioon jääb seevastu täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
5.Esmalt lahendab ringkonnakohus L.P huvides esitatud apellatsiooni ning leiab, et L.P süüditunnistamine KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei veena kohtukolleegiumi vähimalgi määral vastupidises. Maakohus on kõnealustes episoodides tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad
selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kriminaalasjas neid episoode puudutavaid tõendeid ning põhjendatult langetanud L.P suhtes süüdimõistva otsuse. Pidamata vajalikuks maakohtu otsuses esitatut täies mahus korrata, osundab ringkonnakohus kaitsja apellatsioonile vastates vaid järgnevale.
6.Süüdimõistva otsuse tegemine KarS § 121 tunnustele vastavate kuritegude toimepanemises rajaneb tõesti eeskätt kannatanu K. E ütlustel, kes on kirjeldanud süüdistatava poolt tema suhtes rakendatud vägivalda (tlk 113, 117-118). Õigustatult on maakohus viidanud seejuures kannatanu ütlusi kinnitavate tõenditena patsiendikaardile ning politsei poolt koostatud patrullilehele. 6.1 5.06.2011 koostatud patrullilehel on politseitöötaja kirjeldanud väljakutse sisu ning käesolevat kaasust silmas pidades oli selleks tüli L.P ja kannatanu vahel, kusjuures kannatanu kirjelduse kohaselt rakendati tema suhtes nii verbaalset kui ka füüsilist vägivalda (tlk 65 pöördel). Sarnaselt maakohtule ei näe ka ringkonnakohus alust kahelda kannatanu ütlustes ning seda toetavas kirjalikus tõendis. Äramärkimist väärib siinkohal ka politseitöötaja H. H kohtus antud kirjeldus selle kohta, et sündmuskohal viibides ähvardas L.P jätkuvalt enda pereliikmeid, s.o ta tegi seda ka politseitöötajate juuresolekul (tlk 132), millele reageeriti kannatanu ning laste äraviimisega. Tegelikkusele ei vasta seejuures kaitsja poolt märgitu, et K. E ei avaldanud sündmuskohale saabunud politseitöötajatele midagi enda suhtes rakendatud füüsilise vägivalla kohta. Tunnistaja H. H ütlustest midagi sellist kindlasti mitte järeldada ei saa. Tegelikkuses on tunnistaja H. H tõdenud, et kuivõrd sellest peretülist ja väljakutsest on möödas ca 2,5 aastat, ta lihtsalt ei mäleta toimunud vahejuhtumi detaile; seda selgitust tuleb seejuures lugeda ka täiesti usutavaks. Seetõttu ongi maakohus asjakohaselt viidanud patrullilehele, milles kajastatu tegelikkusele vastavuses ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahelda. Kontekstivälised on seejuures ka kaitsja osundused, et K. E ei ole suutnud meenutada tema suhtes toimepandud vägivallategude detaile. Kui vaadata, millele ei suutnud kannatanu ristküsitlemisel vastata, siis esitas kaitsja küsimusi 2,5 aastat tagasi süüdistataval ja kannatanul seljas olnud riiete kohta, samuti tahtis kaitsja teada, millisel Tartu-Viljandi mnt kilomeetril ning millisel kellajal lubas L.P autoga vastu seina sõita (tlk 118). Need küsimused ei puuduta ilmselgelt tõendamiseseme asjaolusid süüdistuses KarS § 121 järgi, mistõttu tuleb need viited kui asjakohatud jätta tähelepanuta. 6.2 Mingeid põhjendatud kahtlusi ei teki ringkonnakohtul L.P süüdiolekus ka 18.06.2011 toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodis. Midagi ebareaalset ei ole kindlasti mitte kannatanu kirjelduses selle kohta, kuidas L.P teda lõi – süüdistatav oli autoroolis ning sõitmise käigus lõi ta parema käega korduvalt ja jõuliselt vastu kannatanu vasakut kehapoolt (tlk 118). Asjakohaselt on maakohus seejuures viidanud ka patsiendikaardile, mis on koostatud 19.06.2011 ning milles on fikseeritud kannatanul tuvastatud vigastused ja anamneesis märgitud ka seda, et kannatanut ründas tema abikaasa (tlk 62 pöördel). Ka kohtupraktikas on seejuures leitud, et patsiendikaardile talletatud teabe näol on tegemist n.ö spontaansete ütlustega ( ) menetlusvälisele isikule, kellel puudub ametist tulenev huvi antud teabe vastu ja seetõttu pole reeglina alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda (RKKKo 3-1-1-67-10, p 12). Kahtluse alla ei ole kaitsja seadnud ka kohtutoimikutes sisalduvate fotode asjakohasust, milles on fikseeritud kannatanul esinenud vigastused pärast kirjeldatud rünnet (tlk 63-64). Tegelikkusele ei vasta seejuures kaitsja väide, nagu ei oleks kannatanu rääkinud midagi tema suhtes noa kasutamisest sündmuskohal käinud politseitöötajatele; millisel tõendil selline argument rajaneb, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks – nimelt ei ole politseitöötajaid, kes väljakutsele reageerisid, kohtumenetluses üle kuulatud.
7.Toodud argumentidel peab ringkonnakohus maakohtu otsust L.P süüditunnistamises KarS § 121 järgi täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks ning jätab maakohtu otsuse selles osas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
II
8.Järgmisena lahendab ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni ning leiab, et seda saadab osaline edu, märkides järgmist.
9.Kõigepealt peab kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida taaskord prokurör M.-L. Talimaa tähelepanu asjaolule, et riiklik süüdistaja on enda apellatsioonis esitatud väidetes ning lõpptaotluses ilmselgelt vastuoluline. Nimelt leiab apellant, et maakohtu otsuses sisalduvad menetluslikud minetused, mis on hinnatavad KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena (s.o tegemist on nn kataloogisisese menetlusliku puudusega; vt otsuse p 3.2.5). Samal ajal ei taotle apellant aga muud kui õigeksmõistva otsuse osalist tühistamist ning nimetatu osas süüdimõistva otsuse tegemist ringkonnakohtu poolt. 9.1 Kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu järjekordselt asjaolule (täpsemalt küll kehtivale menetlusseadusele), et kui ringkonnakohus peaks tuvastama kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ei ole selle rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2 apellatsioonimenetluses võimalik ega ka mitte lubatud; seadus on selles küsimuses ühemõtteliselt selge. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt nt RKKKo 3-1-1-27-08, p 16). Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses ja jäetaks kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks senise praktika kohaselt kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-59-07, p 12; RKKKm 3-1-1-35-13, p 16). Seega taotleb riiklik süüdistaja esitatud väite taustal ringkonnakohtult menetluslikult võimatut. 9.2 Kui aga hinnata prokuröri apellatsiooni selle sisulisest küljest, siis tuleb tõdeda sedagi, et viited väidetavale kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses on pelgalt deklaratiivsed ning sisustamata. Tegelikkuses ei taotle apellant mingite tähelepanuta/käsitlemata jäetud tõendite kaasamist L.P süüasja arutamisesse, vaid selgesõnaliselt soovib riiklik süüdistaja vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtu otsuse aluseks olevatele tõenditele esimese astme kohtust erineva hinnangu andmist ning apellatsiooni resolutsiooni kohaselt uue süüdimõistva kohtuotsuse tegemist identse tõendibaasi alusel. Seetõttu jätab ringkonnakohus viited KrMS § 339 lg 1 p 7 väidetavale rikkumisele edasise tähelepanuta.
10.Rahuldamata jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse L.P õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi, s.o seadusliku aluseta vabaduse võtmise süüdistuses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seejuures tõdeda, et riiklik süüdistaja on täiel määral vaadanud mööda maakohtu poolt sedastatud õigusküsimuse olemusest; tähele tuleb sellega seonduvalt panna sedagi, et ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 2 kohaselt seotud apellatsiooni piiridega ning väljuda võib sellest üksnes süüdistatava kasuks (KrMS § 340 lg 1). 10.1 Nimelt on siinkohal oluline, et maakohus on teinud kindlaks, et isegi kui objektiivses mõttes ehk panigi L.P toime KarS § 136 lg 1 koosseisule vastava teo, siis ei teinud ta seda tahtlikult. Seda järeldust on maakohus motiveerinud eeskätt asjaoluga, et K. E ei väljendanud selgelt ning arusaadavalt enda vastanduvat tahet süüdistatavaga mitte kaasa minna (vt otsuse p 2.2). Nii on kannatanu ka ise kohtuistungil kinnitanud, et soovimatust L.P-ga koju kaasa minna ta ei väljendanud ning prokuröri küsimusele, kas L.P sai aru, et kannatanu ei taha temaga kaasa
minna, on K. E vastanud eitavalt (tlk 116). Kui nüüd vaadata prokuröri apellatsiooni, siis ei leia sealt ridagi selle kohta, et L.P sai K. E koju viies tegelikkuses aru, et kannatanu seda ei soovi ning enda käitumisega murdis ta kannatanu vastanduva tahte, piirates õigusvastaselt tema liikumisvabadust. Teisisõnu – maakohtu vastavasisulist järeldust ei ole apellatsioonis vaidlustatud, mistõttu puudub ringkonnakohtul ka võimalus seda hinnata maakohtust teisiti. Apellatsioonis toonitatakse üksnes seda, et kannatanu liikumine enda tahte kohaselt oli piiratud; sellest ei saa aga teha mingeid järeldusi L.P teotahtluse kohta. Kuivõrd seda momenti ei ole apellatsioonis üldse puudutatudki, siis täiendavalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel peatuda ning jätab apellatsiooni selles osas rahuldamata.
11.Põhjendatuks ei pea ringkonnakohus apellatsiooni ka osas, milles vastustatakse L.P õigeksmõistmist KarS § 266 lg 1 järgi. Korter, millesse tungimist L.P-le süüks arvatakse, kuulub M. K, kes seal ise aga ei ela (tlk 124); ta üüris selle välja K. E, kes aga oli samuti sealt enne süüdistuses näidatud aega välja kolinud (vt tlk 115; see asjaolu on tinginud ka selle, et tegelikkuses ei ole teada seegi, millal konkreetselt ikkagi ebaseaduslikult sinna korterisse sisenetud on). Siinkohal tuleb nõustuda maakohtuga, et olemasoleva tõendusliku baasi alusel ei ole tõsikindlalt võimalik lahendada L.P süüküsimust kõnealuses kuriteos. Ainukeseks kaudseks tõendiks, mis vahetult seoks L.P toimepandud sissetungimisega, on K. E ütlused selle kohta, et L.P helistas talle ning kirjeldas korteri sisemust – täpsemalt viitas ta televiisorile, tühjale taarale ja nõudele (tlk 115). 11.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see ilmselt ebapiisav süüdimõistva kohtuotsuse langetamiseks. Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt toonitanud, et tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistus kinnitavate tõendite vähesust tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (vt RKKKo 3-1-1-114-13, p 10). Käesoleval juhul puuduvad tõsikindlad viited sellele, et korteriukse jõuga avajaks, ukseluku vahetajaks ning korterisse sisenejaks (juhul, kui see üldse aset leidis, sest vahetud viited puuduvad ka sellele) oli L.P ning ka kaudsete tõendite kogum on sellekohase järelduse tegemiseks ebapiisav.
12.Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada L.P õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 120 järgi. Maakohtu kesksed argumendid on seejuures järgnevad – tõendatud ei ole, et J. V oleks saanud aru süüdistatava ingliskeelsest jutust ning samuti puudus tal reaalne alus arvata ähvarduse täideviimist. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi viidatud argumendiga.
13.Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Seejuures ei oma tähendust, kas selline täideviija poolt loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et kannatanu J. V sai täiel määral aru talle süüdistatava poolt öeldust ning loeb selles osas KarS § 120 objektiivse koosseisu täidetuks. 13.1 Kannatanu J. V on kohtuistungil tõesti tunnistanud, et kuivõrd inglise keel ei ole tema emakeel, ei mõistnud ta L.P poolt öeldut täiuslikult, kuid samas on ta kinnitanud, et süüdistatava n.ö põhisõnumist sai ta täiel määral aru (tlk 123); ning selleks L.P jutu põhisisuks oli lubadus panna põlema maja, anda kõigile peksa ning teda ära tappa autost võetud raske lõhkumisvasara abil (tlk 121; 122). Paralleelselt toimus küll tõesti sündmuskohal olnud teiste isikute poolt L.P kasutatud ingliskeelse teksti tõlkimine, kuid kindlasti mitte ei sõltunud ta temale adresseeritud sõnumi sisu mõtte avamisel ainult sellest (tlk 121). Mööda ei saa vaadata ka sellest, et enda ütlustes on J. V korduvalt viidanud L.P agressiivsele hääletoonile, valjule väljendusviisile (tlk 121) ning
agressiivsele kehakeelele (tlk 122). Ka tuleb rõhutada, et ähvardamine ei nõua/eelda sageli üleüldse mingit sõnalist kommunikatsiooni inimeste vahel; vasara demonstreerimine ning vehkimisliigutuste tegemine teise inimese pea piirkonnas annab enam kui selgelt edasi taotletud sõnumi n.ö põhiolemuse (vt ka RKKKo 3-1-1-65-06, p 20) ning nagu kannatanu J. V on kinnitanud, oli käesoleval juhul selleks lubadus panna põlema tema maja ning põhjustada erinevaid tervisekahjustusi kuni tapmisteoni välja. 13.2 KarS § 120 realiseerimiseks tuleb edasiselt tuvastada, et kannatanus kutsutakse ähvarduse mõjul esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-11-00; 3-1-1-59-11). Siinkohal on oluline rõhutada, et kannatanul peab tekkima üksnes arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi talle öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Kannatanu J. V on seejuures kinnitanud, et aset leidnud situatsioonis pidas ta täiesti tõsiseltvõetavaks, et L.P hakkab ka enda ähvardusi realiseerima (kriminaalkolleegium kordab siinkohal, et ka maakohus on ise lugenud tõendatuks, et samal ajal vehkis süüdistatav kannatanu näo ees raske lõhkumisvasaraga). 13.3 Kannatanu J. V on nentinud, et eeskätt tundis ta nende (sh maja süütamise) ähvarduste taustal tõesti muret enda elukaaslase tervise pärast (tlk 121), kuid siis, kui L.P tema näo ees vasaraga vehkis, kartis ta konkreetselt ka enda julgeoleku pärast (tlk 124) ning pidas süüdistatava poolt väljaöeldut tõsiseks ähvarduseks. Olukorda tervikuna hinnates on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et J. V ei võtnud ähvardusi tõsiselt ainuüksi enda isiku eripärast tingitult ning aluse karta ähvarduse täideviimist andis välismaailmas objektiivselt avaldunud süüdistatava käitumine. L.P tuvastatud käitumine on arusaadavalt ähvardava sisuga ka nn objektiivsele kõrvaltvaatajale (vt RKKKo 3-1-159-11, p 9.2). Väljaspool vaidlust on ringkonnakohtu hinnangul ka see, et L.P pani enda teo toime tahtlikult, samuti puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud.
14.Eelneva alusel leiab kohtukolleegium, et L.P suhtes tuleb langetada süüdimõistev otsus KarS § 120 järgi ning riikliku süüdistaja apellatsioon kuulub selles osas rahuldamisele. III
15.Järgnevalt lahendab ringkonnakohus L.P-le mõistetava karistuse küsimuse. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei vasta maakohtu poolt kohaldatud rahaline karistus praegusel juhul süüdistatava isikule ning toimepandud kuritegude raskusele, mistõttu tuleb ka selles osas maakohtu otsust revideerida. L.P on pannud toime kolm kuriteoepisoodi, kuritegude toimepanemist ei ole ta tunnistanud ega ka mitte kahetsenud, süüdistades absoluutselt kõigeks üksnes teisi isikuid (vt tlk 137 jj). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et L.P teosüüd silmas pidades tuleb talle mõista karistuseks vangistus, nagu seda taotleb ka riiklik süüdistaja.
16.Olles seejuures seotud apellatsiooni piiridega, mõistab ringkonnakohus KarS § 121 järgi L.P-le karistuseks 6 kuud vangistust, KarS § 120 järgi 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb kergem karistus lugeda kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõistab kriminaalkolleegium L.P-le kuritegude kogumi eest 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistuses viibitud aeg kestusega 10 päeva arvata karistusasja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tuleb seega lugeda vangistus kestusega 5 kuud 20 päeva.
17.Küll leiab ringkonnakohus, et mõistetud vangistus on võimalik KarS § 73 alusel jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Kuritegude toimepanekust L.P poolt on möödas ca kaks ja pool aastat, selle vältel ei ole täiendavaid õigusrikkumisi süüdistatava käitumises fikseeritud. Ka leiab ringkonnakohus, et positiivset eripreventiivset toimet võis omada eelvangistuses viibitud aeg, omades nn šokiefekti. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et mõistetud vangistuse võib jätta 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.
18.Apellatsioonis taotleb prokurör ka KarS § 54 alusel lisakaristuse kohaldamist, s.o L.P väljasaatmist koos sissesõidukeelu kohaldamisega. Selles osas jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata. Argumente, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluks üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast (vt RKKKo 3-1-1-38-09; 3-1-2-1-12), ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei esine ning seda iseäranis olukorras, kus kaitsja kinnitusel on süüdistatava ning kannatanu K. E ühine kooselu jätkunud. Sellise äärmuslikku laadi lisakaristuse kohaldamist ei pea kriminaalkolleegium käesoleval juhul seetõttu põhjendatuks.
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1,3,4, § 339 lg-st 2, § 340 lg 4 p-dest 3,4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
Paavo Randma
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.