Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas
Kriminaalasi
Magomed Magomedovi süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 4. detsembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Prokurör Konstantin Rostovtsev
Prokurör
Konstantin Rostovtsev
Süüdistatav Kaitsja
Magomed Magomedov, ik 36509012250, Elukoht XXX, EV kodanik, keskeriharidus, emakeel - avaari keel, töötu, varasemalt kriminaalkorras karistamata Advokaat Jekaterina Jevšina
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus Magomed Magomedovi õigeksmõistmises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
M. Magomedov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et 31.12.2010 kella 02.00 paiku, pärast sõnavahetust K.Y. iga, tegi ta ettepaneku istuda tema autosse ja sõita ringi. Sõidu ajal muutus M. Magomedov agressiivseks, kannatanu palus auto peatada, kuid Magomedov keeldus.
XXX maja juures hüppas kannatanu autost välja, M. Magomedov peatas auto, läks kannatanu juurde ja lõi maas lamavat kannatanut jalgadega näo, pea ja keha piirkonda, mille tulemusena tundis kannatanu füüsilist valu. Kannatanule tekitati kirjeldatud käitumisega näo hematoomid ja näohaav.
2.Viru Maakohtu 4. detsembri 2013 otsusega mõisteti M. Magomedov talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohtuotsuse kesksed motiivid on seejuures järgmised. 2.1 Vaidlust ei ole selles, et kannatanu ja süüdistatav olid ööl vastu 31.12.2010 XXX l baaris ning nende vahel tekkis sõnavahetus, mistõttu väljuti baarist seda lahendama ning istuti süüdistatava autosse. Samuti ei ole vaidlust selles, et süüdistatav käivitas auto ning liikus autoga umbes 100 meetrit edasi Ranna tänavale. Nende asjaolude osas ühtivad nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlused. Vaidlus seisneb selles, mil viisil kannatanu autost väljus ning kas süüdistatav lõi kannatanut peale seda, kui viimane oli autost väljunud. Samuti lahknesid süüdistatava ja kannatanu ütlused konflikti kellaaja osas. 2.2 Ravikaardi kohaselt on kannatanu haiglas avaldanud, et 31.12.2010 kell 02.45 on teda XXX l pekstud tundmatu isiku poolt. Ülekuulamisel ütles kannatanu, et peksmine toimus kella 2-3 vahel. Kannatanu abikaasa sõnul tuli kannatanu koju umbes kella kahe paiku öösel. Eelnevast lähtuvalt on tuvastatud, et kannatanul olid 31.12.2010 kell 3:46 näol vigastused ning kannatanu ja tunnistaja ütlusi arvestades olid vigastused saadud umbes kella 2-3 ajal. 2.3 Süüdistatav on aga öelnud, et ta lahkus baarist koos kannatanuga 00:40 ajal ning seega arvestades nii süüdistatava kui ka kannatanu selgitusi sündmuste käigu osas pidanuks väidetav löömine toimuma enne kella 1:00. Selle versiooni kohaselt tõusetuks küsimus, kuhu läks kannatanu peale autost väljumist, kuivõrd koju jõudis ta alles kella 02.00 paiku. Võttes aga aluseks kannatanu nimetatud peksmise aja, pidanuks nad baarist lahkuma kella 2:00 paiku, mitte 0:40 nagu ütleb süüdistatav. Nimetatud ajalise vastuolu kõrvaldamiseks ei ole süüdistaja esitanud kohtule ühtki tõendit ning kohtu küsimustele vastates nentis prokurör, et kannatanuga koos baaris viibinud isikuid ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud. Kuigi KrMS § 297 lg-st 1 tulenevalt võib kohus ka omal initsiatiivil määrata täiendavate tõendite kogumist, siis antud juhul ei pea kohus seda mõistlikuks. Arvestades, et kõnealustest sündmustest on möödunud ligikaudu kolm aastat, ei ole eelnimetatud vastuolu kellaaegade osas enam võimalik kõrvaldada. 2.4 Kannatanu ja süüdistatava ütlused on vastuolus ka selles, mis toimus pärast baari juurest lahkumist. Süüdistatava sõnul kannatanu vabandas tema ees, misjärel ta jäi seisma ning kannatanu väljus autost. Mingit löömist ei toimunud ning ta ei tea, mis kannatanust edasi sai. Kannatanu on aga öelnud, et kuna süüdistatav keeldus seisma jäämast, siis ta hüppas liikuvast autost välja tee ääres olevasse lumehange. Süüdistatav ei lasknud tal püsti tõusta ning lõi teda mitmel korral jalaga. Lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele, muid otseseid tõendeid toimunu kohta kohtule esitatud ei ole. Seega on tegemist nö sõna-sõna vastu olukorraga, milles süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel peab eriti veenvalt olema põhistatud, miks peaks ühe isiku ütlusi teisele eelistama. Senine kohtupraktika ei välista isiku süüdimõistmist üksnes ühe tõendi pinnalt, kuid taolises olukorras peab selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõusetunud kahtlused olema veenvalt kummutatud. 2.5 Kohtu hinnangul ei ole süüdistaja kohtule esitatud tõenditega ega ka süüdistatava ristküsitlusel mingilgi viisil näidanud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Ka prokurör ei näidanud, millised on need objektiivsed asjaolud, millega süüdistatava ütlused vastuolus on. Kohtu
hinnangul taolisi vastuolusid tuvastatud ei ole. Kuivõrd tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, ei saa siinkohal lähtuda sellest, et süüdistatava ütlused on osaliselt vastuolus kannatanu ütlustega. Mis puutub argumenti, et süüdistatava väited vägivalla puudumise kohta ei ole veenvad, tuleb märkida, et tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 ei pea süüdistatav tõendama oma süütust ega esitama enda ütlusi kinnitavaid tõendeid. Juhul, kui süüdistaja leiab, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, tuleb esitada ka andmed, mis seda väidet kinnitaks. Antud juhul on tegemist paljasõnalise väitega. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et antud juhul puuduvad andmed, mis lükkaksid süüdistatava ütlused ümber või seaksid nende usaldusväärsuse kahtluse alla. Tema poolt kohtus antud ütlustes ei esine vastuolusid ega ka muid asjaolusid, mis annaks alust ütluste tõepärasuses kahelda. 2.6 Seonduvalt kannatanu ütluste hindamisega märgib kohus järgnevat. Kannatanu ütlused talle vigastusi tekitanud isiku osas on kooskõlas tunnistaja ütlustega. Tunnistaja sõnul ütles kannatanu koju tulles, et teda lõi Magomedov. Haigla meditsiinidokumentidest nähtuvalt on kannatanu haiglas aga avaldanud, et teda lõi tundmatu isik. Kohtul puudub põhjus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Tema ütlustes ei ole tuvastatud mingeid vasturääkivusi ega muid asjaolusid, mis annaks alust kahelda selles, et kannatanu tõepoolest ütles koju tulles, et vigastused tekitas Magomedov. Samas ei ole kriminaalasjas ka tuvastatud, et kannatanul võis olla mingi põhjus (nt kriminaalmenetluses uurimise huvides) öelda meditsiinitöötajatele, et peksja oli tundmatu, kuigi ta tegelikult sel momendil teadis, kes teda peksis. Samuti puudub põhjus kahelda meditsiinidokumentide usaldusväärsuses. Patsiendikaardi näol on tegemist meditsiinitöötajate poolt vastuvõttude ja haiguslugude kohta koostatud rutiinsete dokumendiga, mille puhul on ebatõenäoline, et isikud on sinna märkinud valeandmeid. Seega tuleb tõdeda, et kannatanu poolt haiglas avaldatu ning tunnistajale avaldatu on vastuolus. 2.7 Hinnates kannatanu ütlusi tekitab küsitavusi ka kannatanu poolt öeldu, et kuna süüdistatav keeldus seisma jäämast, siis ta hüppas liikuvast autost välja lumehange. Süüdistatav ei lasknud tal püsti tõusta ning lõi teda mitmel korral jalaga. Enda sõnul istus kannatanu juhi kõrval oleval istmel. Seega juhul, kui kannatanu hüppas nimetatud istmelt autost välja teeäärsesse lumehange (sealjuures viga saamata), siis kannatanuni jõudmiseks pidanuks süüdistatav esmalt auto peatama, seejärel väljuma autost ning liikuma ümber auto esimese või tagumise otsa teisele poole sõidukit. Nimetatud tegevused võtavad piisavalt palju aega, et kannatanu jõudnuks püsti tõusta ning hakata autost eemalduma. Kui arvestada, et kannatanu oli oma sõnul valmis sõitvast autost välja hüppama, siis järelikult pidi tal ilmselt olema hirm süüdistatava edasise tegevuse ees, mistõttu oleks loogiline olnud autost väljudes võimalikult kiiresti autost eemalduda. Kannatanu kirjeldust arvestades pidi ta aga jääma hange lebama seniks, kui süüdistatav jõudis temani ning takistas tal püsti tõusmist. Selline asjade käik viitaks sellele, et kannatanu ei olnud mingil põhjusel võimeline koheselt püsti tõusma, nt hüppamisest saadud vigastuse või alkoholijoobe tõttu. Kuna aga kannatanu ütlustest nähtuvalt ei saanud ta vigastusi mitte autost välja hüppamisel, vaid peksmise tagajärjel ning enda sõnul oli ta küll tarbinud alkoholi, kuid oli vaatamata sellele täiesti adekvaatses seisundis, siis on arusaamatu, miks kannatanu pidi jääma lumehange lamama. Neil asjaoludel on kohtu hinnangul kannatanu selgitused sündmuste käigu kohta ebaloogilised. 2.8 Lisaks eelnevale tekitab küsitavusi ka kannatanu avaldatu, mille kohaselt jäi ta autost välja hüpates lamavasse asendisse, paremal küljel ning seejärel hakkas süüdistatav teda jalgadega lööma. Ravikaardist nähtuvalt olid kõik kannatanul olnud vigastused pea paremal pool, täpsemalt parema sarna ja oimu piirkonnas. Kui kannatanu lebas paremal küljel, siis on äärmiselt ebatõenäoline, et süüdistatav sai teda lüüa pea paremale poolele. Sellises situatsioonis pidanuks löögid tabama
eelkõige pea vasakut poolt. Kannatanu kirjeldus paremal küljel lebamise kohta ning vigastuste paiknemine viitavad pigem sellele, et vigastus võidi saada kukkumisel. 2.9 Prokuröri selgitustest nähtuvalt on kannatanu pöördunud politseisse 31.12.2010 ning tema avaldus on registreeritud alles 03.01.2010. Nimetatust järeldub, et politsei ei asunud toimunu asjaolusid selgitama enne 03.01.2010. Kuigi on vähetõenäoline, et väidetava peksmise jälgi oleks sündmuskohal olnud võimalik leida ka 03.01.2010, ei ole siiski välistatud, et lumel võinuks ka mitu päeva hiljem olla vere jälgi. Kannatanu ütlustest ning patsiendikaardist nähtuvalt oli kannatanul näos haav. Kui vigastus tekitati kannatanu kirjeldatud viisil, pidanuks sündmuskohal olema kindlasti ka vere jälgi, mida samal päeval (ja võib-olla ka mõned päevad hiljem) kannatanu avaldusele reageerides olnuks uurimisasutusel ilmselt võimalik ka tuvastada. Kohtule esitatud tõendite seas ei ole aga dokumente, millest nähtuks, et uurimisasutus oleks teostanud toiminguid kannatanu ütluste kontrollimiseks ning olustikuga seostamiseks. Käesoleval ajal ei ole seda puudust võimalik enam kõrvaldada. 2.10 Kõike eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et kannatanu ütlustes on vasturääkivusi ja küsitavusi ning nende kõrvaldamiseks tõendeid esitatud ei ole. Arvestades siinkohal, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kannatanu ütlustes esineb teatavaid vasturääkivusi ning ebaloogilisust ja samal ajal süüdistatava ütlustest ei ole vasturääkivusi tuvastatud, siis puudub kohtul alus eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et erinevalt süüdistatavast oli kannatanu enne konflikti tarvitanud alkoholi, mis teatavasti võib põhjustada ümbritseva ebaadekvaatset tajumist. Eeltoodu tõttu ei saa ka tõsikindlalt väita, et kannatanul olnud vigastused tekitas süüdistatav ning samuti ei saa välistada võimalust, et vigastused saadi muul viisil (nt kukkudes vms). Olemasolevad tõendid ei ole piisavad väitmaks, et süüdistatav on pannud toime kannatanu löömise süüdistusaktis kirjeldatud viisil. Kuivõrd väidetavast kuriteosündmusest on tänaseks möödunud ligi kolm aastat, on kohtu hinnangul võimatu koguda käesoleval ajal täiendavaid tõendeid, mis kõrvaldaks tekkinud küsitavused ning kinnitaksid kannatanu ütlusi või lükkaksid ümber süüdistatava versiooni toimunust.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras riiklik süüdistaja. Apellandi taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Prokuröri arvates on kohus andnud tõenditele ühekülgse hinnangu, võttes seejuures otsuse tegemisel aluseks asja lõpptulemusest huvitatud isiku paljasõnalised ütlused. Seejuures ei ole alust seada kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust, kohtu sellekohased viited on oletuslikku laadi. Kannatanu esitas koheselt politseisse avalduse, milles viitas süüdistatavale kui kuriteo toimepannud isikule. Ka ei olnud kannatanul mingit põhjust süüdistatava laimamiseks. Asjakohatu on kohtu seisukoht, et võimatu on kõrvalda ebaselgusi selles osas, millisel kellajal kannatanu ja süüdistatav baarist lahkusid – apellandi hinnangul võinuks üle kuulata tunnistajaid ning viide sellele, et toimunust on möödas kolm aastat, on vastuolus kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõudega. 3.2 Tunnistaja J.Š. ütlused ja vigastuste fikseerimine meditsiiniasutuses on tõenditeks, mistõttu ei ole tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga. Kohtu järeldus, et puuduvad andmed, mis lükkaks ümber süüdisatava ütlused või seaksid kahtluse alla nende usaldusväärsuse, on väljamõeldud. 3.3 Kokkuvõtlikult leiab riiklik süüdistaja, et menetlus maakohtus oli ühekülgne, ka ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seetõttu taotleb
apellant maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
4.Ringkonnakohtu kohtuniku 20. jaanuari 2014 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 10. veebruarini 2014. Nimetatud kuupäevaks kohtule täiendavaid seisukohti ei laekunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
5.Riiklik süüdistaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtusse uueks arutamises väidetavalt kahe menetlusõigusliku minetuse tõttu, millest esimeseks oleks kohtuotsuse resolutiivosa järelduste väidetav mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Sellise seisukohaga ei saa kindlasti mitte nõustuda. 5.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadele tähendab see olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus – ehk siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, s.o nad ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10; 3-1-1-55-06, p 20; 3-1-1-48-09, p 10). Ka on kohtupraktikas korduvalt selgitatud, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud menetlusõiguse olulisest rikkumisest ja seda olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt RKKKo 3-1-1-90-09, p 6). 5.2 Käesoleval juhul peaks olema väljaspool igasugust vaidlust, et sellist minetust maakohtu otsus kindlasti mitte ei sisalda. Kohtuotsuses on põhjalikult analüüsitud olemasolevat tõenduslikku baasi ning järeldatud, et nende alusel ei ole M. Magomedovi süüküsimuse lahendamine tõsikindlalt võimalik – ning selline järeldus on kajastatud ka kohtuotsuse resolutiivosas, milles M. Magomedov on talle esitatud süüdistuses õigeks mõistetud. Mingist vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ning kohtuotsuse resolutiivosa vahel KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses siinkohal arusaadavalt rääkida ei saa. See, et riiklik süüdistaja ei nõustu kohtu seisukohtadega ning neist tehtud järeldustega, on seostatav hoopis tõendite hindamise problemaatikaga, mis ei mahutu aga KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumise alla.
6.Nii ongi apellant teisena märkinud, et maakohtus toimunud tõendite uurimine oli ühekülgne KrMS § 338 p 1 alt 1 (ja § 339 lg 2) tähenduses, s.o sisuliselt leiab riiklik süüdistaja, et maakohus on teinud vigu tõendite hindamisel. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle seisukohaga. 6.1 KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tuleb selle all mõista eeskätt seisukoha kujundamist küsimuses, kas
ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Kohtu tehtud järeldused tõendite hindamisel peavad seejuures olema kajastatud viisil, et vastavasisuline siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus sellele nõudele täielikult. 6.2 Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on enam kui küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et M. Magomedovi süüküsimuse lahendamine olemasoleva tõendusliku baasi alusel ei ole võimalik. Maakohtu arutluskäik M. Magomedovi süü tõendamatuse osas on ringkonnakohtu hinnangul seega ammendav ning apellatsioon ei kummuta kohtuotsuses sedastatud järeldusi vähimalgi määral.
7.Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks viidata mõningatele kohtupraktikas kinnistunud menetlusõiguslikele aluspõhimõtetele, millest kohtul tuleb kriminaalasja lahendamisel juhinduda. Nii on kohtupraktikas süütuse presumptsiooni printsiibile tuginevalt kinnistunud arusaam, et isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõik võimalikud isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvast kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (selgesõnaliselt niimoodi ka RKKK otsuse 3-1-1-1512 p-s 11; vt ka RKKKo 3-1-1-22-12, p 8). Samuti saab kohtuotsus rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist leidnud objektiivsetel asjaoludel ehk teisisõnu – kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Tõendite nappust ei kompenseeri näiteks seegi, kui isiku enda ütlused võivad tunduda eluliselt mitteusutavad – ka sellisel juhul peab kohus jätkuvalt lähtuma PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevast süütuse presumptsioonist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ja kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on enda praktikas kestvalt toonitanud, et eelnevalt nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb isiku suhtes teha õigeksmõistev otsus (vt nt RKKKo 3-1-1-113-12, p 7.3; 3-1-1-2412, p 8).
8.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on eelnevalt refereeritud põhimõtteid ka silmas pidanud ning jõudnud veatult järeldusele, et M. Magomedovi süü talle etteheidetavas kuriteos ei ole leidnud tõendamist. Maakohtu asjassepuutuvaid seisukohti ei pea ringkonnakohus seejuures vajalikuks korrata (vt otsuse p 2.1 jj). Maakohtuga soostuvalt tuleb üksnes märkida, et vastuolu kõrvaldamine süüdistatava ja kannatanu ütluste vahel osas, mis puudutab baarist lahkumise aega (ning mis on vaatluse alla olevas kaasuses määrava tähendusega), ei ole käesoleval ajahetkel enam reaalne. Ka kannatanu ise on enda ütlustes tõdenud, et sündmustes on möödas hulgaliselt aega ning toimunu asjaolusid ta enam nüanssides ei mäleta (vt tlk 35); oleks lihtsameelne arvata, et süüdistatava ja kannatanu baarist lahkumise aega suudaks käesoleval ajahetkel, s.o enam kui kolm aastat peale vahejuhtumit, usutavalt meenutada asjassepuutumatud tunnistajad, nagu seda leiab apellant. Seejuures tuleb märkida, et asjakohatu on riikliku süüdistaja etteheide, nagu oleks kohus jäänud tunnistajaid üle kuulamata jättes põhjendamatult passiivseks. Kohtumenetluse võistlevust silmas pidades on praktikas korduvalt
toonitatud, et isikut süüstavate tõendite esitamise kohustus lasub prokuratuuril (vt RKKKo 3-1-1-67, p 7.1; 3-1-1-7-14, p-d 11.1-11.2) ning maakohus ongi tõdenud, et seda käesoleval juhul tehtud ei ole. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. 8.1 Ka on asjassepuutuvad erinevad ebakõlad ning kahtlused, millele on maakohus viidanud kannatanu enda ütluste analüüsimisel (vt p-d 2.7-2.8) ning menetlusasutuse passiivsus esmaste tõendite kogumatajätmisel (vt p 2.9). Neid asjaolusid kogumis arvesse võttes on ringkonnakohtu hinnangul maakohus pöördunud põhjendatult in dubio pro reo põhimõtte poole ning langetanud M. Magomedovi suhtes õigeksmõistva otsuse – p-s 7 kajastatud arusaamu silmas pidades oli sellise otsuse langetamine ka ainuõige ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks.
9.Täiendavalt osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda riikliku süüdistajaga ning n.ö oletada, et füüsiline konflikt kannatanuga leidis aset just süüdistatava osavõtul, oleks süüdimõistva kohtuotsuse tegemine eelduslikult ikkagi välistatud. Nimelt on esitatud süüdistus enda olemuselt suhteliselt triviaalne – süüdistataval ja kannatanul tekkis baaris omavaheline konflikt (vt kannatanu ütlused tlk 33 pöördel ja süüdistatava ütlused tlk 39), mida mindi vastastikusel nõusolekul välja „lahendama“. Selliste kaasuste puhul on ringkonnakohtu hinnangul reegeljuhtumil asjakohane pöörduda RKKK otsuses nr 3-1-1-60-10 märgitu poole, kus isiku karistusõiguslik vastutus välistatakse hiljemalt õigusvastasuse tasandil (vt viidatud otsuse p 17.2). Kuid nagu öeldud – sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et kehavigastuste tekitamine kannatanule M. Magomedovi poolt ei ole kriminaalasjas sisalduvat tõenduslikku baasi silmas pidades leidnud kinnitust, mistõttu täiendavalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu.
10.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.