Kohtulahend

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 25.02.2014 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 12.03.2014 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 28.03.2014 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

SÜÜDISTUS

Z.H on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, rikkudes liiklusseaduse § 33 lg 11 p 2, mille kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit ja liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust, 18.08.2013.a kella 18.20 ajal Ida-Virumaal Jõhvi vallas Ahtme-Rausvere tee 6-ndal kilomeetril, juhtides sõidukit xxx reg nr xxx, sõitis lauges parempoolses kurvis teelt välja vasakusse teekraavi ning vastu seal olevaid suuri põllukive, mille tulemusena sõiduk tõusis õhku ja maandus 15 meetri kaugusele paremale küljele. Sündmuskohalt viidi SA Ida-Viru keskhaiglasse sõidukis kaasreisijana viibinud xx xx, kellel ekspertiisiaktiga tuvastati rangluu ja rinnakupideme kinnised murrud, peensoolekinnisti rebend ja sigmakäärsoole kinnisti rebend, vasaku põlveliigese pehmete kudede põrutus. Ekspertiisiakti nr 13E-IDI0062 kohaselt tuvastati, et eelnimetatud vigastused koosvõetuna, ohustades elu vigastuste tekitamise momendil, põhjustasid xx xx eluohtliku tervisekahjustuse. Z.H tuvastati vastavalt 30.08.2013.a SA Ida-Viru keskhaigla uuringuaktile nr 2739T veres etanoolisisaldus 2,73 ±0,06 mg/g kohta. Seega juhtis Z.H mootorsõidukit liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 kohaselt alkoholijoobes. Z.H , rikkudes mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõudeid ja tekitades sellise rikkumise tõttu ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse, pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, kriminaaltoimiku materjali põhjal. KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib süüdistatav taotleda enda ülekuulamist kohtus. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süütekooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 306 alusel lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel mh järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3) kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises.

Käesoleva kriminaalasja lahendamiseks leiab kohus, et kõigepealt tuleb kohtul määratleda lubatud ja usaldusväärsete tõendite kogumi selleks, et nende alusel tuvastada toimepandud teo faktilised asjaolud. Teisisõnu, alustab kohus sellest, et analüüsib tõendeid ja otsustab ühe või teise tõendi lubatavuse ja usaldusväärsuse üle, samuti otsustab, millised tõendid tuleb tõendite kogumist kui ebausaldusväärsed välja jätta. Pärast tõendite uurimist vastab kohus küsimusele, kas süüdistatava tegu on koosseisupärane ja õigusvastane ning kas tema on selle toimepanemises süüdi. Kohtu poolt uuritud kirjalikud tõendid:

Kohtuistungil, toimunud 17.02.2014, tunnistas Z.H ennast süüdi, oli nõus lühimenetlusega ja soovis anda ütlusi. Süüdistatav Z.H andis kokkuvõtlikult järgmised ütlused: 18.08.2013 oli süüdistatav koos kannatanu xx xx järvel, kus tarvitasid kanget alkoholi, nemad olid järvel umbes 3-4 tundi, kogu aja vältel tarvitasid alkoholi. Soovisid kutsuda kainet sõpra, et viiks nemad koju, kuid keegi nendele järgi ei tulnud ja Z.H istus ise rooli taha. Süüdistatav ei tundnud, et tema oli alkoholijoobes. Liiklusõnnetuse põhjuseks on süüdistatava arvates peen killustik, mis oli tee peal. Süüdistatav ütles, et sõidukiirus ei olnud üle 100 km/t. Süüdistatav kahetses toimepandut. Kohtuistungil võttis kannatanu sõna ja selgitas, et temal ei ole pretensioone süüdistatava vastu ning tema ei soovi süüdistatava karistamist. Kui palju alkoholi tarvitasid, kannatanu ei mäleta, mäletab, et justkui oli viin ja džinn. Süüdistatava ja kannatanu vahel on seni sõbralikud suhted. KarS § 422 lg 1 kohaselt mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Objektiivne koosseis KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu täitmiseks tuleb kohtul tuvastada juhipoolset tahtlikku liiklusnõuete rikkumist; tagajärge – inimesele tekitatud raske tervisekahjustus ning põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. LS § 33 lg 11 p 2 alusel on juhil keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule. LS § 69 lg 4 p 1 alusel alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Kogutud tõenditega (teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (t.l 4), joobeseisundi tuvastamise saatekiri-uuringuakt (t.l 5), kannatanu ülekuulamise protokoll, süüdistatava istungil antud ütlused) on tõendatud, et Z.H juhtis 18.08.2013 Ahtme-Rausvere teel Jõhvi vallas mootorsõidukit joobeseisundis. Uuringuakti kohaselt oli 18.08.2013 Z.H veres etanoolisisaldus 2,73+/- 0,06 mg/g kell 19:11, mis on LS § 69 lg 4 p 1 mõttes alkoholijoove. Alkoholi tarvitamist ei eitanud ka süüdistatav ise ja kinnitas asjaolu, et pärast kange alkoholi tarvitamist asus ta mootorsõidukit juhtima. Süüdistuse kohaselt rikkus süüdistatav ka LS § 50 lg 3 p 1, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Suurim lubatud kiirus antud teelõigul oli 90 km/t. Ühtegi tõendit, et süüdistatava kiirus oleks suurem kui 90 km/t ei ole kohtule esitatud. Süüdistatav ise on kinnitanud, et kiirus ei olnud suurem kui 90-100 km/t. Kohus ei saa aga selle ütluse pinnal lugeda tuvastatuks, et kiirus oli lubatust suurem. Süüdistatava ütlused kiiruse osas on umbmäärased ja ühestki teisest tõendist ei leia kohus kinnitust, et kiirus oleks olnud lubatust suurem. Prokurör viitas istungil, et isik tunnistas, et tarvitas alkoholi ja sõidukiirus süüdistatava arvates ei saanud olla üle 100 km/t, millest prokurör järeldas, et autot ei juhitud olukorrale vastava sõidukiirusega. Kohus leiab, et selline järeldus on

põhjendamatu. Prokurör ei esitanud ega viitanud tõendile, kust oleks näha, et tegemist oli olukorraga, millal oli vaja sõita lubatust väiksema kiirusega. Esitatud liiklusõnnetuse skeemi (t.l 6-7), kus on samuti märgitud liiklusõnnetuse põhjuseks valesti valitud sõidukiirus, ei saa kohus pidada tõendiks, kuna sellist liiki tõendeid ei ole KrMS §- s 63 ette nähtud (vt RKKKo lahend nr 3-1-1-66-06), skeemi oli vaja lisada sündmuskoha vaatluse protokolli juurde. Sündmuskoha vaatluse protokolli puhul on tegemist iseseisva tõendi liigiga, millele võiks tugineda tee olukorra tõendamiseks. Liiklusõnnetuse skeem ei oma aga menetlustoimingu protokollita tõenduslikku väärtust. Tunnistaja xx xx ütlustest (t.l 17-19) selgub, et tema jõudis sündmuskohale 18.08.2013 kell 18:20 ning tegi liiklusõnnetuse skeemi ja akti ning fotod. Esitatud fotodelt on näha, et 18.08.2013 kell 18:20 oli valge aeg, tee oli kuiv, ei esinenud sadu ega udu, samuti ei ole fotodelt tajutatav muu eriline asjaolu, mille tõttu hoolsas autojuht oleks pidanud kiirust vähendama. Eraldi kohus märgib, et juba tuvastatud asjaolu, et süüdistatav oli alkoholijoobes, ei ole käsitatav olukorrana LS § 50 lg 3 p 1 mõttes, millele vastavaks oleks juht pidanud kiirust kohandama. Alkoholijoobes ei tohi üldse autot juhtida ja seda ka väiksema kiirusega. Seega, oleks ainetu ja loogikavastane pikem arutlus selle üle, kas isik pekas kiirust vähendama, arvestades et ta viibib joobeseisundis. Seega leiab kohus, et LS § 50 lg 3 p 1 rikkumine ei ole tõendatud. Ekspertiisiaktist (t.l 23-26) nähtubinimesele tekitatud raske tervisekahjustus. - nimelt ekspertiisiakti kohaselt sai kannatanu xx xx liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikud vigastused. KarS §-ga 118 sätestatud raske tervisekahjustuse kataloogist on raske tervisekahjutus selline, millega on põhjustatud oht elule. Kohus leiab, et ekspertiisiakt on lubamatu tõend, sellele tõendile ei saa tugineda kohtuotsuse tegemisel. Kohus jätab lubamatu tõendi tõendite baasist välja ja seda järgmisel põhjusel. KrMS § 107 lg 3 p 2 kohaselt esitatakse ekspertiisiakti põhiosas uuringutulemuste hindamiste andmed ja eksperdiarfvamuse põhjendus. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud asjaolule, et ekspertiisiakt, mis ei sisalda ekspedipoolset põhjendust, ei ole tõendima lubatud ( vt RKKKo lahend 3-1-1-79-10). Ekspertiisakti osas, mis kannab pealkirja elsperdiarvamuse põhjendus puudub tegelikult igasugune põhjendus, pole põhjendusi avastatud ekspertiisiakti muudes osades. Eksperdiarvamuse põhjendusena on esitletud vigastuste loetelu ja toodud on vigastuste tekkimise mehhanism. Ühtegi põhjendust, miks ekspert leiab, et vigastused - parema rangluu ja rinnakupideme kinnised murrud, peensoolekinnisti rebend ja sigmakäärsoole kinnisti rebend, vasaku põlveliigese pehmete kudede põrutus – on oma kogumis eluohtlikud. Arvamuse pp 4 ja 5 kohaselt loetletud vigastused on kogumis eluohtlikud vastavalt VV määruse nr 266/12308.2+2 tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord § 7 alusel. Kohus märgib, et mainitud Korra § 7 lg 2 näeb ette tervisekahjustused, mis on eluohtlikud. Ükski ekspertiisiaktis mainitud kehavigastus ei kuulu Korra § 7 lg 2 sätestatud loetellu. Kuna ekspertiisiaktis ei ole andmeid, et isikul esineks _ šokk; kestev teadvusehäire; äge südamepuudulikkus; äge hingamispuudulikkus; hapnikupuudus ajuverevarustuse häirete ja väljakujunenud muutustega näol ning kaelaelundites, mis on objektiivselt tuvastatud ja mille põhjuseks on kaelaelundite

pigistamine või mehaanilise lämbuse tekitamine muul viisil; sepsis; kehapiirkonna või organi või selle osa vereringe häire, mis põhjustab infarkti, gangreeni või embooliat puudub alus väiteks, et kannatanul esinenud tervisekahjustus oleks eluohtlik Korra õ 7 lg 3 alusel. Seega, tõendeid, mis kinnitaksid kannatanul tekkinud tervisekahjutuse eluohtlikkust, kohtule esitatud ei ole. Kohus rahuldub sellega, et ükski menetluspool, kaasa arvatud süüdistatav ise ja tema kaitsja. ei ole kunagi vaidlustanud tervisekahjustuse eluohtlikkust. Kohus võtab asjaolu, et kannatanul tekkinud tervisekahjustus on eluohtlik, faktina, mille kohta puudub osalistel vaidlus. Kohtul ei ole alust kahelda kirjalike tõendite usaldusväärsuses, need ei ole omavahel vastuolus ja ühtivad ka süüdistatava enda ütlustega. Analüüsinud tõendeid kogumis loeb kohus tuvastatuks, et Z.H juhtis 18.08.2013 mootorsõidukit olles alkoholijoobes ehk rikkus LS § 33 lg 11 p 2, sõitis teelt välja kraavi ja vastu kive, maandus paremale küljele, liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatanu xx xxx raske tervisekahjustuse - parema rangluu ja rinnakupideme kinnised murrud, peensoolekinnisti rebendi ja sigmakäärsoole kinnisti rebendi, vasaku põlveliigese pehmete kudede põrutuse. Nimetatud asjaolusid ei ole ka süüdistatav ise vaidlustanud. Teo ( auto juhtimine joobeseisundis) ja tagajärje vahel peb olema põhjuslik seos. Süüdistatav leiab, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud joobeseisund. Kohtueelses menetluses andis süüdistatav ütlusi, et auto velg läks katki, kohtuistungil antud ütlustes selgitas, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli peen killustik tee peal. Kannatanu ütluste järgi enne sõitu nägi ta, et autol oli rehv tühjaks läinud. Kohtule ei olnud esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks nimetatud asjaolusid. Kohus leiab, et iseenesest on need asjaolud eluliselt võimalikud, kuid neid ei saa kohtu arvates pidada liiklusõnnetuse põhjuseks. Kohus leiab, et nii süüdistatav kui kannatanu ( kes tegelikult on süüdistatava poolel ega soovi süüdistatava karistamist) on valinud kaitsetaktikaks väite, et liiklusõnnetuse põhjuseks võib olla kas killustik tee peal või katkine velg või tühjaksläinud rehv. Selliste väidete eesmärgiks on kohtu arvates eksitada kohut, vältida vastutust liiklusnõuete rikkumise ees, mis on seotud auto juhtimisega joobeseisundis. Selles on täheldatav süüdistatava selge motiiv vastutuse kergendamiseks, sest ühiskonnas on teada kohtupraktika, mille kohaselt joobes juhtimine on karistatav eriti rangelt. On üldteada, et alkohol mõjutab inimese tähelepanelikkust ning häirib reaktsiooni. Kohus leiab, et piisava kogemusega kaine autojuht ei kao juhitavuse kuival teel valgel ajal, kui ei esine mingit põhjust, mis sundiks juhti teelt kõrvale kalduda. Antud kriminaalasja raames ei olnud tuvastatud ei auto riket, tee halba olukorda ega muud, peale joobeseisundit. Seega jõuab kohus järeldusele, et juhi Z.H tegevust mõjutas alkohol, liiklusnõuede rikkumine joobeseisundis sõitmisega oligi põhjuseks, miks juht ei suutnud autot teel hoida ja toimus raske tagajärjega liiklusõnnetus. Kohus peab vajalikuks vastata ka kaitsja väitele, et liiklusnõuete rikkumine ei olnud põhjuslikus seoses tagajärjega ja kes palus kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi. Kohus selgitab, et ka ettevaatamatu tegu võib olla põhjuslikus seoses tagajärjega ning põhjuslikku seost liiklusnõuete rikkumise ja tagajärje vahel on vaja tuvastada ka KarS § 423 lg 1 järgi. Ehk ei ole kohtule arusaadav, kui põhjuslikku seost ei ole kaitsja arvates KarS § 422 lg 1 järgi, miks ta siis on KarS § 423 lg 1 järgi. Kohus jõudis eespool järeldusele, et oli põhjuslik seos alkoholijoobes juhtimise ja eluohtlike vigastuste tekkimise

vahel. Kaitsja väidet, kas tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi, analüüsib kohus mitte põhjusliku seose tuvastamisel, vaid subjektiivse koosseisu olemasolu kindlakstegemisel. Eeltoodu alusel realiseeris Z.H KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu. Subjektiivne koosseis KarS § 16 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. KarS § 18 kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Praktikas on sageli raske eristada kaudset tahtlust ja kergemeelsust. Kohus seletab, et nii kaudse tahtluse kui ka ettevaatamatuse puhul peab isik võimalikuks tagajärje saabumist, kuid kaudse tahtluse puhul möönab isik tagajärje saabumist, ettevaatamatuse puhul aga loodab tagajärge vältida. Kriminaalasja raames ei ole vaidlust selle üle, et rasked tervisekahjustused olid takitatud ettevaatamatusest. Sellega nõustub ka kohus. Süüdistatava tahtlust tervisekahjustuste tekitamisel pole tuvastatud. Süüdistatav on ka ise saanud raske tervisekahjustuse liiklusõnnetuse tagajärjel ja kriminaalasja raames ei olnud esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks vähemalt sellele, et süüdistatav möönis selliste tagajärgede saabumist. Vaidlust on tekkinud aga küsimuses, kas liiklusnõue – mitte juhtida autot joobeseisundis oli rikutud tahtlikult või ettevaatamatusest. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest ühiselt selgub, et nemad olid järvel, tarvitasid seal kanget alkoholi 3-4 tunni vältel, siis otsustasid kutsuda kainet juhti, kes viiks nad koju. Nende ütluste pinnal jõuab kohus järeldusele, et Z.H rikkus LS § 33 lg 11 p 2 otsese tahtlusega. Z.H oli juba karistatud joobeseisundis juhtimise eest ning tema ise tunnistas kohtus, et tarvitas kanget alkoholi kogu aja vältel – need asjaolud viitavad kohtu arvates sellele, et isik teadis, et tema oli joobeseisundis, samuti teadis, et joobes juhtimine on keelatud. Seda kinnitab ka fakt, et süüdistatav soovis kutsuda kohale kainet juhti, s.t et süüdistatav teadis, et tal ei tohi autot juhtida. Ning kui süüdistatav otsustas ise istuda rooli taha, teadis tema, et sellega teostab süüteokoosseisule vastava teo ja möönis seda. Süüdistatav ütles istungil, et tema ei tundnud, et oli alkoholijoobes. Kohtu arvates, ei viita see väide kaudsele tahtlusele ega ettevaatamatusele. Kohus leiab, et see väide ei ole ka eluliselt usutav. Siin on oluline, mitte kuidas isik ise ennast tundis, vaid see, et süüdistatav tarvitas alkoholi vahetult enne sõitu ning teadis, et temal ei tohi autot juhtida (kuna kutsus kainet sõpra). Mõistlik inimene teab, et vahetult pärast alkoholi tarvitamist (isegi väkest kogust ja lahja alkoholi), sisaldub alkohol veres ja autot juhtida ei tohi. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et pärast kange alkoholi tarvitamist lootis (kergemeelsus) isik jääda kaineks.

Eeltoodu alusel KarS § 422 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud. Z.H tegu on õigusvastane, süüdistatav on süüdiv ja täisealine.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Kohus leiab, et isiku süü on keskmisest väiksem, kuna süüdistatav ei ole põhjustanud paragrahvis ette nähtud raskeimat tagajärge (surma). Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustused, mis olid eluohtlikud nende tekitamise momendil. Kohus leiab, et süüd raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohus ei loe raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 8 alusel raske tagajärje põhjustamist, kuna see on juba koosseisuline element. Kohus loeb, et kahetsust ja leppimist kannatanuga KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 9 alusel kergendavateks asjaoludeks. Kohus ei nõustu prokuröriga, et kuna süüdistatav oli juba joobes juhtimise eest karistatud, ei saa tema oma tegu kahetseda. Süüdistatav tunnistas oma süüd ja kahetses istungil toimepandut.. Samuti ei välista samade süütegude korduvus iseenesest kahetsust (vt RKKKo 3-1-1-33-07). Süüdistatav tunnistas oma süüd ja kahetses tehtut kogu kriminaalmenetluse (ka kohteelses menetluses) vältel. Seega ei ole kohtul alust kahelda, et isik kahetseb toimepandut. Kohus loeb ka tuvastatuks leppimist kannatanuga, seda kinnitas ka kannatanu ise kohtuistungil ja palus süüdistatavat mitte karistada. Kohus arvestab kannatanu käitumist. Olles ise tarvitanud alkoholi istus kannatanu autosse, mida soovis juhtida ja hakkas juhtima samuti alkoholitarvutanud süüdistatav. kannatanu ei teinud ise midagi, et vältida süüdistatava poolt auto juhtimist joobeseisundis. Kannatanu eo hoiatanud süüdistatavat isegi sõnaliselt, vaid täiesti soostus süüdistatava teoga. Sel juhul võttis kannatanu endale osa riskist saada raske tervisekahjustuse võimalik liiklusõnnetuse korral.

Karistuse määramisel arvestab kohus ka sellega, et 03.02.2013 juhtis süüdistatav autot joobeseisundis ning Viru Maakohtu 04.02.2013 otsusega asjas nr 1-13-1045 mõisteti tema süüdi ja mõisteti karistuseks kolm kuud 28 päeva vangistust katseajaga kolm aastat. Teise kuriteo pani süüdistatav 18.08.2013 ehk katseajal, alles kuue kuu möödumisel pärast kohtuotsust, ning jälle juhtis autot joobeseisundis. Eelmine karistus oli vangistus, millest oli isik tingimuslikult vabastatud, mis ei avaldanud süüdistatavale vajalikku mõju. Karistuse mõistmisel arvestan kohus süüdistatava terviseseisundist tulenevaid riske. Kuigi kriminaalasjas puuduvad andmed süüdistatava terviseseisundi dünaamikat kajastavaid andmeid, nähtub lk 20 olevast tõendist, et 18.08.2013 diagnoosoti isikul lülisamba nimmeosa murd. Kuna süüdistatav ise ega tema kaitsja teinud ühtegi pingutust, et tõendada süüdistatava enda kuriteo tagajärjel raskelt kannatada saamist ja selle alusel taotleda KarS § 80 alusel karistusest vabastamist, arvestab kohus karistuse mõistmisel, et karistuse suurus ei tohiks olla selline, mis tekitaks süüdistatavale põhjendamatuid kannatanusi, arvestades tema terviseseisundit. KarS § 422 lg 1 näeb karistuse ette vangistuse kuni viie aastani. Seega, keskmine karistuse määr on 2 aastat 6 kuud. Kokkuvõtteks leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistuseks üks aasta vangistust ehl keskmisest määrast väiksemal määral, sest kohus hindas süü suurust alla keskmise. KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega tuleb vähendada Z.H-le mõistetud karistust ühe kolmandiku ehk nelja kuu võrra, mõistes karistuseks kaheksa kuud vangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib süüdimõistetule või süüdlasele kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. Kohus leiab, et süüdimõistetu suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust – juhtimisõiguse äravõtmine. Lisakaristuse kohaldamine on vajalik eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Süüdimõistetu oli juba joobes juhtimise eest karistatud vangistusega katseajaga, kuid see ei avaldanud temale piisavat mõju ega hoidnud teda uute samasuguste liikluskuritegude toimepanemisest. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine on antud juhul põhjendatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-07, 3-1-1-122-13), tegemist ei ole esmakordse rikkumisega ning joobes juhtimine on potentsiaalselt väga ohtlik kuritegu ja kärsiolevas juhtumis sai oht realiseeritud- kannatanu sai raske tervisekahjutuse. Kuna kohus leidis eelnevalt, et isiku süü on alla keskmise, siis tuleb ka lisakaristust kohaldada alla sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et Z.H-le tuleb mõista lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks. KarS § 73 lg 4 ja 65 lg 2 alusel tuleb pöörata Viru Maakohtu 04.02.2013 kohtuotsusega mõistetud karistus kolm kuud 28 päeva vangistust täitmisele ning suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Viru Maakohtu 04.02.2013 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõista Z.H-le liitkaristuseks 11 kuud 28 päeva vangistust.

KOHTU MEETMED

Z.H tuleb süüdi mõista KarS § 422 lg 1 järgi, nimelt tema 18.08.2013 kell 18:00 Ahtme-Rausvere teel rikkus LS § 33 lg 11 p 2 ehk juhtis sõidukit joobeseisundis ning põhjustas sellega kannatanule raske tervisekahjustuse. Süüdimõistetule tuleb mõista liitkaristuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust ning lisakaristusena mõista talle juhtimisõiguse äravõtmise ühe aastaks. Tõkend- elukohast lahkumise keeld – kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalmenetluse kulud Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3,4,5,9 on kuludeks ekspertiisitasu, kaitsjatasu, kriminaalasja paljundamise kulu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. KrMS § 180 lg 3 alusel on võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, kui kohtukulude summa käiks isikule ilmselt üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerimist. Kohus leiab, et kuna isik on süüdi tunnistatud ja karistatud vangistusega ja kuigi vanglas on isik kohustatud töötama kui ta on tööle määratud, reaalne olukord on selline, et kinnipidamisasutuses ei ole kõik vangid tööga hõivatud, või tööst saadavad sissetulekud on madalad. Samuti tuleb arvestada, et süüdistataval puudub hetkel töökoht, seega kindel sissetulek. Sellises olukorras leiab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude mõistlik osa riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täielik summa on isikule ilmselt üle jõu. Lõplikult kohus leiab, et riigi kanda on põhjendatud jätta kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi tasu, toimiku paljundamise kulud, samuti joobeseisundi eksperdiiti tasu ( uuringuakt 2738T, sest selle aktiga tuvastati, et isik ei tarvitanud narkootilisi aineid). Teise astme kuriteo puhul on sundraha 532,50 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 532,50 eurot sundraha, 14 eurot joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tegemise eest, 84 eurot isiku kohtuarastliku ekspertiisi tegemise eest. Menetluskulud – 0,45 eurot toimiku paljundamise eest, 144eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 180 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, 71 eurot joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tegemise eest ( uuringiuakt 2738T) - tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Kohtunik Inna Kirsipuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.