Jan Poljakov süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 2, 7 ja 8 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 13. novembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav Jan Poljakovi kaitsja vandeadvokaat Margo Normann
Prokurör
ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa
Süüdistatav
Jan Poljakov elukoht ja aadress: XXXX isikukood: 37301016010 tõkend: elukohast lahkumise keeld
Kaitsja
vandeadvokaat Margo Normann
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 13. novembri 2013 kohtuotsus.
2.Mõista Jan Poljakov õigeks talle esitatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.
3.
Mõista Advokaadibüroo Normann ja Partnerid kasuks välja 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot vandeadvokaat Margo Normanni poolt süüdistatav Jan Poljakovile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest. Jätta nimetatud summa Eesti Vabariigi kanda.
4.Jan Poljakovilt alusetult vabaduse võtmise päevade arv moodustab 181 päeva. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult
30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Tartu Maakohtu 13.11.2013 otsusega tunnistati Jan Poljakov süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuse aeg 01.06-29.11.2011 s.o 5 kuud 28 päeva karistuse tähtaja hulka ja loeti J. Poljakovil kandmata karistuseks vangistus 2 aastat 10 kuud 2 päeva. KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel määrati mõistetud vangistus 2 aastat 10 kuud 2 päeva täielikult tingimisi kohaldamata katseajaga 3 aastat. 1.1 J. Poljakovi süüdistatakse selles, et ta 27.05.2011 kella 22.00 paiku Viljandi linnas Riia mnt 13 läheduses istus R.R. kasutuses olevasse sõiduautosse Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX , kus hoidis kinni S.K. tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, vasakule õlavarre siseküljele verevalumid ning ähvardas noaga, seejärel võttis auto süütelukust võtmed visates need autost välja, misjärel eeluurimisel kindlaks tegemata isik võttis võtmed, istus autosse ning sõitis autoga minema. J. Poljakov ning eeluurimisel kindlaks tegemata isik röövisid sõiduauto VW Passat väärtusega 2000 eurot koos seal olnud R.R. kuulunud 3 gr narkootilise aine amfetamiiniga, laste turvatooliga väärtusega 60 eurot, suvekäruga väärtusega 60 eurot, koti lasteriietega väärtusega kokku 60 eurot, käekotiga väärtusega 20 eurot, rahakotiga väärtusega 20 eurot, rahaga 50 eurot, mobiiltelefoniga Samsung väärtusega 20 eurot, CD plaadihoidja koos 10 CD plaadiga väärtusega kokku 20 eurot, väärtuseta ID kaartidega R.R. ja R.R. nimele, juhiloaga R.R. nimele ja sõiduauto VW Passat registreerimismärgiga XXX registreerimistunnistusega ning S.K. kuulunud välgumihkliga Zippo väärtusega 32 eurot ja spinninguga väärtusega 200 eurot, põhjustades R.R. varalist kahju kokku 2310 eurot ja S.K. 232 eurot. Sellega pani J. Poljakov toime KarS § 200 lg 2 p 2, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga, kui teo objektiks oli narkootiline aine, mis oli toime pandud isikute grupis ja relvana kasutatava muu esemega ähvardades. 1.2 Maakohus leidis, et J. Poljakovile esitatud süüdistus on tõendatud üksnes KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Süüdistatava viibimist sõiduautos tõendab eksperdi arvamuses (tl 86 p 1, ekspertiisiakt tl 84-87) sedastatu, mille kohaselt saab DNA analüüsi pinnalt järeldada õllepudeli pudelisuult võetud proovi kokkulangevust J. Poljakovi DNA prooviga. Tema ja teiste isikute sõiduautos viibimise kindlakstegemisega seoses on uuritud tõenditeks veel sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa (tl 79-80), millest nähtub DNA proovide võtmise kohad sõiduautos, samuti sõiduautost leitud õllepudeli kasutamine uurimises (tl 81-82), õllepudeli asitõendina vaatlemine (tl 91-92). Süüdistatava viibimist kuriteo sündmuskoha piirkonnas tõendab jälitusprotokoll (tl 93-95). J. Poljakovi ütlused, sealhulgas vägivalla kasutamise eitamise osas, ei ole maakohtu hinnangul usaldusväärsed, sest need ei haaku kannatanute ütlustega. 1.3 Asjas uuritud tõenditega on tõendatud, et J. Poljakov andis R.R. käsu, sundimaks teda autost väljuma, asudes samal ajal S. K suhtes vägivalda tarvitama (mis seisnes S.K. füüsilises mõjutamises). Eelmärgitu nähtub R.R. ütlustest (tl 126) ja S.K. ütlustest, mille kohaselt Jan rabas tagumisel istmel istudes minul vasakust käest kinni. Minu meelest pani ta ühe teise käe
minu selja tagant mulle ümber kaela (tl 73). Fotodest nähtuvalt esinesid pärast vägivalla tarvitamist S.K. vasaku õlavarre siseküljel verevalumid (tl 74). Märgitu kinnitab kannatanute ütlusi vägivalla osas. 1.4 J. Poljakovi tegevus, sealhulgas vägivalla tarvitamine S.K. suhtes, oli suunatud kannatanute sõiduautost väljumise tagamiseks, võimaldamaks kannatanute poolse takistamiseta sõiduauto koos seal olnud esemetega hõivata kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isikul. 1.5 Järeldust vägivalla tarvitamise eesmärgi suhtes kinnitab samuti võtmete eemaldamine sõiduauto süütelukust J. Poljakovi poolt pärast vägivalla tarvitamist. S.K. ütlustest (tl 73) nähtuvalt koheselt pärast temapoolselt lubadust autost väljuda lõpetas J. Poljakov füüsilise mõjutamise, mille järel J. Poljakov küürutas tagumiselt istmelt ette rooli juurde, sain aru, et ta võttis süütevõtmed. S.K. ütlustest nähtub veel, et J. Poljakov viskas võtmed maha, ca 5 m kaugusele autost. Nimetatud ütlustes puudub alus kahelda. 1.6 Samuti kinnitab järeldust J. Poljakovi poolt vägivalla tarvitamise eesmärgi suhtes pärast vägivalla tarvitamist kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isiku poolt sõiduauto koos seal olnud esemetega hõivamine (ajalis-ruumiliselt seotult vägivalla tarvitamisega sõiduautos) ja sõiduautoga sündmuskohalt ära sõitmine. Märgitud asjaoludest tulenevalt järeldas kohus, et J. Poljakov ja kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isik tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult, kuivõrd J. Poljakov kasutas S.K. suhtes vägivalda, mis seisnes füüsilises mõjutamises, ja kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isik hõivas sõiduauto koos seal asunud esemetega lühikese ajavahemiku järel pärast kannatanute ja J. Poljakovi eemaldumist sõiduautost. 1.7 Muus osas, s.o välja arvatud KarS § 200 lg 2 p 2 ja 8 nimetatud koosseisuliste asjaolude tuvastamise osas, olid R.R. ütlused selged ja mööndusteta mõistetavad. Tunnistaja T.M. (tl 130) ütluste kohaselt rääkis R.R. talle kuriteo toimepanemise järgselt et sõiduauto oli ära võetud. Järgmisel kohtumisel nimetas R.R. süüdlase nimena Poljakov. Maakohus järeldas nimetatust, et R.R. ütlustes eelmärgitud osas pole põhjust kahelda. R.R. ütluste usaldusväärsus ei ole kahtluse all väidetava narkojoobe tõttu, viimase asjaolu võimalik mõjutus ei avaldunud kohtulikul uurimisel R.R. ristküsitlemisel. Ka S.K. kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsus ei ole väidetava narkojoobe tõttu sisuliselt ja kontrollitavalt kahtluse alla seatud. 1.8 Vastuseks kaitsja väitele, et J. Poljakovil puudus võimalus röövi planeerida, sest kõne R.R. ga toimus ca minut enne J. Poljakovi sõiduautosse sisenemist, märkis maakohus, et enne viimast telefonikõne oli veel teine telefonikõne (R.R. ütlused tl 125 pöördel ja 126), seega oli J. Poljakovil aega tegevuse planeerimiseks piisavalt. Ajaliselt esimeses telefonikõnes määras kokkusaamise paiga J. Poljakov. Nimetatu suurendas J. Poljakovi võimalusi olukorra kontrollimiseks. 1.9 Kuivõrd J. Poljakov vägivalda tarvitades täitis röövimise süüteokoosseisu vägivalla tarvitamise osas, kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isik täitis röövimise süüteokoosseisu vara hõivamise osas, siis tuleb J. Poljakov süüdi mõista isikute grupis röövimise toimepanemises, s.o võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga ja mis oli toime pandud isikute grupis.
1.10 Kuivõrd J. Poljakov tegutses vägivalda tarvitades eesmärgipäraselt, st vara hõivamist tagavalt, siis saab järeldada, et tema tegevus oli varem planeeritud. Seega järeldas kohus, et J. Poljakov tegutses subjektiivsest küljest hinnates kavatsetusega. 1.11 Süüdistatava õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et J. Poljakov tuleb KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi tunnistada. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja J. Poljakovi õigeksmõistmist. Apellandi seisukohad on järgmised. 2.1 Esmalt leiab apellant, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsjale jääb kohtuotsuse lugemisel arusaamatuks, millist konkreetset vägivalda J. Poljakov sõiduauto hõivamisel kasutas. Kohus on küll kirjutanud, et J. Poljakov kasutas füüsilist vägivalda, mis seisnes S.K. füüsilises mõjutamises, kuid nimetatud väljend ei sisusta röövimise olulist tunnust, vägivalla kasutamist (kohtuotsus lk 3). Käest haaramine ei ole kaitsja arvates KarS § 200 lg 1 ettenähtud vägivalla esinemine. Nii S.K. kui ka R.R. ütlustest nähtub, et käest haaramine toimus peale seda, kui kannatnu esitas J. Poljakovile naljatledes nõude maksta ära R.R. kommunaalteenuste arve ca 1000 eurot. Seega puudub mistahes alus eeldada, et S.K. käest haaramine toimus vara hõivamise eesmärgil. Kannatanu R.R. kinnitas, et S.K. oli süstiv narkomaan, mistõttu ei saa usaldusväärselt üldse väita, et sinine plekk S.K. käel tekkis J. Poljakovi poolt käest haaramise tulemusel (kannatanu R. ütlused protokoll lk.8). Muud füüsilist mõjutamist, kui käest haaramist, kohtuotsusest ei nähtu. KarS § 200 teokirjelduses esinev vägivald peab olema seotud vara hõivamisega. Auto omanik, kannatanu R.R. kinnitas, et mingit vägivalda J. Poljakov tema suhtes ei kasutanud. Kohtuotsusest ei nähtu samuti, millistel asjaoludel loeb kohus tuvastatuks vara hõivamise tundmatu isiku poolt omastamise eesmärgil ja kuidas kajastus see eesmärk J. Poljakovi käitumises. Sõiduauto leiti sündmuskoha lähedalt, mis kinnitab pigem asjaolu, et kindlakstegemata isik on sõidukit valdama asunud kasutamise, mitte omastamise eesmärgi. 2.2 Samuti on kohus kaitsja hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Miks kohus narkojoobes isikute ütlusi peab usaldusväärseks, seda kohtuotsusest ei nähtu. Kannatanu R.R. kinnitas kohtistungil, et J. Poljakov, keda ta varem tundis aastaid, ei teinud talle 27.05.2011 mingeid ähvardusi. Kuidas on J. Poljakovi poolt täidetud KarS § 200 teokirjeldus ilma auto omaniku R.R. suhtes psüühilist ja füüsilist mõjutamist teostamata, jääb kaitsjale arusaamatuks. 2.3 Kannatanu R.R. väitis, et esmases teates politseile ei maininud ta J. Poljakovi seoses auto hõivamisega. Miks kohus järeldab, et J. Poljakov on R.R. sõiduauto hõivamisega seotud, jääb kaitsjale arusaamatuks ka kohtuotsuse lugemisel. Kohtuotsuse lugemisel ei ole jälgitav, kuidas on kujunenud J. Poljakovi ja väidetavalt kindlakstegemata isiku seos ühise tegutsemise läbi. Kui S.K. ja R.R. ei näinud, mida J. Poljakov ära viskas, siis puudub alus siduda sõidukiga sündmuskohalt ärasõitnud isikut ja J. Poljakovi. Kummutamata on kahtlus, et keegi isik kasutas ära olukorda, kus sõiduk oli järelevalveta ja hõivas selle. Süüdimõistmine on üles ehitatud oletusele, et J. Poljakov viskas võtmed põõsasse ja see näitab ühist tegutsemist koos kindlakstegemata isikuga. Samas ei ole võtmete valdamine J. Poljakovi poolt leidnud üldse tõendamist. Kumbki kannatanu võtmete viskamist ei näinud. Tõendatud on aga see, et
kommunaalkulude arvet, mille maksmist S.K. nõudis J. Poljakovilt, autost hiljem enam ei leitud. Seega on J. Poljakovi väited pigem tõesed kui ennast õigustavad. 2.4 Kannatanu R.R. kinnitas kohtuitungil, et oli autost u 100-150 meetri kaugusel, kui J. Poljakov väidetavalt tegi viskeliigutuse (protokoll tl 9). Seega sai kannatanu ainult järeldada, et midagi visati ära. Seda, mis see oli, kannatanu ei tea. Süüdistatav J. Poljakov kinnitas, et ainus ese, mille ta ära viskas, oli see kommunaalkulude arve, mida S.K. talle äramaksmiseks andis. Seega ei ole käesolevas asjas kindlaks tehtud mitte ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et J. Poljakov on koos kindlakstegemata isikuga võtnud ära R.R. kuuluva sõiduauto valduse. 2.5 Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole jälgitav, kuidas kohus loeb tõendatuks vägivalla kasutamise J. Poljakovi poolt ja J. Poljakovi ühise tegutsemise kindlakstegemata isikuga. Arusaamatu on ka sündmuse ajal narkojoobes olnud kannatanu R.R. ütluste selektiivne kasutamine tõe tuvastamisel. Kohus ei pea usaldusväärseks R.R. poolt nähtud väidetavat noa kasutamist J. Poljakovi poolt, kuid 150 m kauguselt nähtud viskeliigutust peab usaldusväärseks, tõendamaks sõiduauto võtmete viskamist. 2.6 Kaitsja taotleb õigeksmõistmise korral määrata, et J. Poljakovil on riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel õigus saada hüvitist 5 kuu ja 28 päeva alusetult vahi all viibitud päeva eest. Vastuväited apellatsioonile
3.Prokurör esitas kaitsja apellatsioonile vastuväited, leides, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus J. Poljakovi süüdimõistmises on põhjendatud. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. Samuti on kohus hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsiooni argumentidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu.
5.Kokkuvõtlikult on süüdistus üles ehitatud järgmisele kaasusele: J. Poljakov ja kohtueelsel uurimisel tuvastamata isik, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult (ühise teoplaani järgi), röövisid R.R. t ja S.K. d, mis seisnes selles, et J. Poljakov tarvitas ühise teoplaani osana kannatanute suhtes vägivalda, et kannatanud nende valduses olnud autost eemaldada, võttis siis auto süütelukust võtmed ning viskas need autost eemale, misjärel korjas võtmed maast kohtueelsel uurimisel tuvastamata isik ning sõitis autoga minema. Kohtul tuleb kesksena lahendada käesolevas kriminaalasjas küsimus röövimise objektiivse koosseisu tõendatuse kohta, mis tähendab antud juhul seda, kas on tõendatud, et 1) J. Poljakov tarvitas kannatanute suhtes vägivalda; 2) vägivald oli auto äravõtmise vahend; 3) J. Poljakov tegutses ühiselt ja kooskõlastatult kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikuga.
6.Röövimise objektiivne külg loetakse täidetuks, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ning vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Nimelt nende kahe koosseisutunnuse tõendamatust rõhutab kaitsja ka apellatsioonis. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga järgmistel argumentidel.
7.Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et süüdistatav J. Poljakov andis kannatanu R.R. käsu, sundimaks teda autost väljuma, asudes samal ajal kannatanu S.K. suhtes vägivalda tarvitama. Selles osas tugines kohus R.R. ütlustele ning S.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, tuues viimase öeldust välja järgmise: „Jan rabas tagumisel istmel istudes minul vasakust käest kinni. Minu meelest pani ta ühe teise käe minu selja tagant mulle ümber kaela.“ Vägivald röövimise põhikoosseisu elemendina võib muuhulgas ilmneda KarS §-s 121 tähenduses kehalise väärkohtlemisena, mida maakohus sisuliselt ka leidis. Siiski ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda käesoleval juhul kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides tõendatuks füüsilise vägivalla tarvitamist J. Poljakovi poolt.
8.Tulles kõigepealt R.R. ütluste juurde, märgib ringkonnakohus esiteks seda, et maakohus on jätnud osundamata konkreetsetele asjaoludele, mis R.R. ütlustest kinnitavad füüsilise vägivalla tarvitamist ning viidanud üksnes toimikuleheküljele. Teiseks on maakohus hinnanud R.R. ütlusi vastuoluliselt J. Poljakovi vägivallateo tõendamise küsimuses. R.R. versioon süüdistatava poolt vägivalla tarvitamisest nähtub maakohtu istungi protokollist: nimelt väidab R.R. , et „Siis võttis (Jan Poljakov) S.K. taskust noa ja pani Silveri parempoolse õla alla, ja ütles mulle, et kas ma tahan verd näha, et mine nüüd autost välja. Selle peale ma läksin autost välja“ (tl 126). Ristküsitlemise vältel ei maini R.R. kordagi S.K. käe pigistamist J. Poljakovi poolt, ehkki just seda käsitatakse füüsilise vägivallana süüdistuses; kusjuures eraldi on süüdistuses välja toodud noaga ähvardamine (noa kasutamist täheldas kõikidest episoodis osalenutest ainult R.R. ). R.R. versiooni lükkab maakohus aga oma lahendis ümber, leides, et asjas on tõstatunud kõrvaldamatud kahtlused J. Poljakovi poolt taskunoa kasutamises. Nõustuvalt maakohtu viimatiosundatud seisukohaga tuleb märkida, et J. Poljakovi poolt noa kasutamine ei ole tõepoolest mingit kinnitust teiste tõenditega leidnud. Riigikohtu praktikas valitseb arusaam, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (vt nt RKKKo 3-1-1-31-12, p 9). Tähendab – välistades R.R. versiooni J. Poljakovi ründest, jääb ta tõendiallikana ebausaldusväärseks, mistõttu tuleb tema ütlused tõendikogumist sootuks välja jätta.
9.Seega jääb keskseks tõendiks, mis kinnitab J. Poljakovi süüd käe pigistamises, kannatanu S.K. ütlused. Neid ütlusi ei ole aga S.K. andnud kohtumenetluses – kuivõrd S.K. oli maakohtu istungi ajaks surnud, on avaldatud tema eeluurimisel antud ütlused KrMS § 291 p 1 alusel. See toob aga koheselt kaasa täiendavad piirangud ning nõuded ütluste kasutamisel. 9.1 Nimelt on seadusandja pidanud vajalikuks süüdistatava menetlusõigusliku garantiina seaduses fikseerida olukorra, mida EIÕK praktikas nimetatakse „üksnes või otsustava ulatuse“ reegliks ja mille lähtealuseks on, et kui süüdimõistmine tugineb üksnes või otsustaval määral isiku ütlustele, keda süüdistatav ei saanud ise või kaitsja vahendusel küsitleda kohtueelses menetluses või kohtus, siis on tegemist tema kaitseõiguse sellises ulatuses piiramisega, mis ei ole kooskõlas EIÕKonv art-s 6 sätestatud tagatistega (vt U. Lõhmus, „Üksnes või valdavas ulatuses“ tõendamisreegel kriminaalmenetluses, Kohtute aastaraamat 2012, lk 71 jj). Seega sõltumata asjaolust, et EIÕK on enda hilisemas praktikas nimetanud selle kriteeriumi valimatut rakendamist isegi „nüriks ja paindumatuks“ (samas, lk 74), on kohus käesoleval ajahetkel seotud seaduses, täpsemalt KrMS § 15 lg-s 3 imperatiivselt sätestatuga, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Sellest sättest juhindumise kohustuslikkust on enda vastavasisulises praktikas mitmel puhul toonitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt nt RKKKo 3-1-1-41-13, p 10; 3-1-1-64-13, p 11.2). Ning
väljaspool vaidlust on, et S.K. ei ole kohtus ega kohtueelses menetluses J. Poljakovi või tema kaitsja poolt küsitletud. 9.2 Edasiselt tuleb küsida, mida tähendab seaduses kasutatud sõnastus, et (süüdimõistev) otsus ei tohi tugineda sellisele tõendile „valdavas ulatuses“. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“ siis, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistaja ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (viitega EIÕK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb seega täiendavalt kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (RKKKo 3-1-1-89-12, p 20). 9.3 Nagu juba ülalpool väljatoodud, tugines maakohus vägivallateo tuvastamisel kesksena kannatanu S.K. kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille kohaselt „Jan rabas tagumisel istmel istudes minul vasakust käest kinni. Minu meelest pani ta ühe teise käe minu selja tagant mulle ümber kaela.“ Süüdistuse perspektiivist on oluline aga ka S.K. järgmine öeldu: „Jan hoidis mu vasaku käe õlavarrest nii tugevasti, et hiljem tekkisid sinna verevalumid“ (tl 73). Kui nüüd vaadata, kas kriminaalasjas leidub mingeidki tõendeid, mis tõsikindlalt kinnitaksid S.K. kohtueelses menetluses antud ütlustes sisalduvaid väiteid käest pigistamise kohta, siis tuleb sellele vastata pigem eitavalt. Maakohtu hinnangul kinnitavad S.K. sõnu temast ülekuulamisel tehtud fotod, millelt nähtuvad vasaku õlavarre siseküljel olevad verevalumid. Ringkonnakohus möönab, et verevalumid haakuvad S.K. ütlustega, kuid määrava tähtsusega tõendusteavet vägivallateo ja vigastuse kausaalseose kohta fotod ei anna. Ehkki R.R. kinnitab verevalumite olemasolu S.K. käel (tl 126 pöördel), ei kattu tema versioon S.K. omaga vägivalla tarvitamisest (vt käesoleva otsuse p 6). Lisaks osutab ringkonnakohus sellelegi, et süüdistatav J. Poljakov vägivalla tarvitamist kordagi ei maini (mille kohta temalt maakohtu istungil konkreetselt ka ei küsitud). 9.4 Niisiis tuleb tõdeda, et S.K. kohtueelses menetluses antud ütlused, milles ta süüstab J. Poljakovi vägivalla tarvitamises, on süüdistatava süüküsimuse lahendamise seisukohalt otsustava tähendusega tõendiks. Ning nagu kriminaalkolleegium eelnevalt osundas, ei ole KrMS § 15 lg-st 3 tulenevalt sellisel viisil saadud ütlustele süüdimõistva otsuse rajamine lubatud. Selliselt toimides on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
10.Samal põhimõttel juhib kriminaalkolleegium tähelepanu, et maakohtu seisukohad finaalseose tuvastamisel (väidetav vägivallaga autost lahkuma sundimine ning autovõtmete võtmine ja viskamine) põhinevad ainult S.K. ütlustel, mis jällegi – eelmist punkti silmas pidades – ei ole süüdimõistmisel lubatud. Kui ka hüpoteetiliselt rääkida käesoleva kaasuse puhul röövimisrelevantsest kehalise jõu rakendamisest, ei saa asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates jõuda veendumusele, et vägivald, mida süüdistatav kannatanu suhtes kasutas, oli auto äravõtmise vahend. Õigusteoreetiliselt osundab vägivald kui vallasasja äravõtmise vahend sellele, et süüdlane kasutab vägivalda kui sunnivahendit, mis viib asja ebaseadusliku äravõtmiseni ehk nn valduse murdmiseni. See koosseisutunnus ei ole aga lahendatavas asjas tõendamist leidnud.
10.1 Maakohus leidis, et süüdistatava tegevus – S.K. suhtes vägivalla tarvitamine – oli suunatud kannatanute sõiduautost väljumise tagamiseks. See seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul meelevaldne. Kaitsja on õigustatult viidanud asjaolule, et kannatanute ütluste kohaselt toimus käest haaramine pärast seda, kui S.K. esitas süüdistatavale naljatledes nõude maksta arve ära. J. Poljakovi sõnul oli just see põhjuseks, mis teda närvi ajas ning mille peale ta käskis R.R. l autost väljuda (tl 131 pöördel). Nii pole sugugi välistatud, et väidetav käest haaramine oli nn spontaanne, s.o mitte süüdistatava poolt initsieeritud käitumine. Peale selle osundab kriminaalkolleegium S.K. ütlustele, kelle sõnul „Ütlesin Janile (pärast väidetavat käe pigistamist/haaramist), et lähme autost välja. Sel momendil lasi Jan minust lahti.“ Toodust ilmneb, et süüdistatav ei esitanud mingit nõuet autost lahkumiseks, vaid see oli kannatanu enda ettepanek. Maakohus tõlgendab seda aga alusetult kannatanu lubaduseks autost lahkuda – S.K. ütluste põhjal selle kohta tõsikindlat järeldust teha ei saa, mistõttu tuleb maakohtu seisukohta pidada pelgalt oletuslikuks. Kohtuotsus saab aga rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel, mis teisisõnu tähendab, et kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo nr 3-1-1-10-11, p 26).
11.Samuti luges esimese astme kohus tõendatuks J. Poljakovi poolt autovõtmete eemaldamise süütelukust pärast väidetavat vägivalla tarvitamist ning nende viskamist maha autost eemale. Siin soostub kriminaalkolleegium kaitseväitega, et kumbki kannatanu ei näinud võtmete valdamist ega viskamist. Nii väidab S.K. , et „Ise küürutas ta (Jan Poljakov) tagumiselt istmelt ette rooli juurde. Sain aru, et ta võttis süütevõtmed ... Nägin, kuidas ta viskas midagi eemale ca 5 m kaugusele muru peale. Ma ei näinud, mis see oli, aga pärast sain aru, et need olid auto süütevõtmed.“ Esiteks jääb selgusetuks ning on kindlaks tegemata, milles see arusaamine seisnes; teiseks on raske öeldu pinnalt veenduda, nagu oleks J. Poljakov kindlasti võtmete järele küürutanud ning need ära visanud. R.R. sõnab kohtuistungil, et „(Jan Poljakov) tuli natukese aja pärast autost välja ja viskas võtmed põõsasse ... Need võisid olla võtmed, midagi ta sinna viskas igal juhul“ (tl 126). Öeldu põhjal tuleb nentida, et kannatanu tegelikult ei ole kindel, mis põõsasse visati. Hiljem ütleb ta, et viibis võtmete viskamise hetkel 100-150 m kaugusel (tl 128), mis seab juba iseenesest kahtluse alla tema hinnangu objektiivsuse olukorrale. J. Poljakovi ütluste kohaselt aga „Tulin autost välja, siis võtsin selle tšeki ka sealt autost kaasa, viskasin tšeki välja“. Tšeki viskas süüdistatav auto ette, võsa juurde (tl 131 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus osundatut kogumis hinnates teinud mitu oletuslikku järeldust, uurinud tõendeid ühekülgselt ning omistanud süüdistatavale autovõtmete valdamise ja viskamise küllalt madalal tõendamisstandardil. Ülaltoodu valguses asub kriminaalkolleegium esimesest kohtuastmest erinevale seisukohale, leides, et J. Poljakovi kaastäideviimine sõiduki ebaseaduslikul hõivamisel pole tõendatud. Seda positsiooni kinnitab igasuguse tõendusteabe puudumine, mis seostaks J. Poljakovi kohtueelsel uurimisel kindlakstegemata isikuga, kes autoga sündmuskohalt minema sõitis – nii puudub vähimgi alus järeldamaks, et nimetatutel oli ühine teoplaan kuriteo toimepanemiseks.
12.Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ning § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning mõistab süüdistatava J. Poljakovi õigeks temale esitatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Kaitsja apellatsiooni kohus rahuldab.
13.Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib J. Poljakovil õigus
hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates 01. juunist 2011 kuni 29. novembrini 2011, s.o 181 päeva.
14.J. Poljakovi kaitsja vandeadvokaat M. Normann esitas seoses apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 144 euro suuruses summas (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktidest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 185 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.