Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 15. novembri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Vanemprokurör Sirje Merilo
Prokurör
Vanemprokurör Sirje Merilo
Süüdistatav
Kaitsja
Enn Toming, isikukood 35905165228, elukoht XXX töökoht XXX , isikut ei ole karistusregistrisse kantud. Vandeadvokaat Küllike Namm
RESOLUTSIOON:
1.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 15. novembri 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-9878 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja mõista riigi eelarvest 648 eurot, sealhulgas käibemaks 108 eurot, Enn Tominga kasuks tema poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat Küllike Nammile (Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ) makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 13. veebruaril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 14. veebruarist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 14. veebruarist 2014. Esimese astme kohtu otsuse sisu
1.Enn Toming anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et tema juhtis alkoholijoobes olles 05.02.2011 kella 14.30 paiku Vihula vallas Haljala-Käsmu maantee 10ndal kilomeetril mootorsõidukit Opel Astra registreerimismärgiga XXX ja põhjustas avarii. Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr ARBK-0025 mõõdeti tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,75 mg/l.
2.Viru Maakohtu 15.11.2013 otsusega mõisteti E. Toming süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks.
3.Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatava E. Tominga süü temale esitatud süüdistuses ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. 05.02.2011 kella 14.30 paiku toimus Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas Haljala-Käsmu maantee 10-ndal kilomeetril liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku süüdistatava E. Tominga poolt juhitud mootorsõiduk Opel Astra registreerimismärgiga XXX ja tunnistaja O.V. i poolt juhitud sõiduk. E. Toming on omaks võtnud selle, et liiklusõnnetus juhtus tema tähelepanematuse tõttu ja seda vaatamata sellele, et ta kasutab seda teed kogu aeg. E. Toming tunnistas, et alkoholi (pits kanget alkoholi) tarvitas ta mitte üle poole tunni enne liiklusõnnetust, pigem vähem kui pool tundi enne liiklusõnnetust. Arvestades asjaolu, et O.V. i poolt juhitud sõiduki näol oli tegemist politseiautoga, kutsus O.V. välja politsei. O.V. i ütlustega on tõendatud see, et kuni politsei saabumiseni olid nad mõlemad teise juhiga autodest väljas, sealjuures tema ei olnud teisele juhile nii lähedal, et mingit lõhna oleks tundnud. Politsei tuli kohale 15-20 minutiga, kusjuures algul tuli üks politseiauto, seejärel teine politseiauto. Tõendamist leidis see, et esimese asjana kontrollis patrullpolitseinik J.J. kohapeal indikaatorvahendiga mootorsõidukijuhtide alkoholijoovet. E. Toming ütles, et enne seda teda politseiautosse ei kutsutud. E. Tominga sõnade kohaselt kohapeal mingeid materjale ei vormistatud. Tunnistaja A.V. on öelnud, et ta ei tea, milliseid dokumente patrull sündmuskohal koostas. E. Tominga sõnul tuli politseiga jutuks, et kuna tegemist oli mingi piiripealse näiduga, peab ta veel Rakveres käima puhumas. Seda, et oleks olnud politseiga juttu veel mingisugustest joobe tuvastamise võimalustest, E. Toming ei mäletanud. E. Tominga väitel toodi ta politseimajja Rakveres ja pandi puhuma. Kui ta oli tõenduslikku alkomeetrisse puhunud, siis täideti mingid paberid, muuhulgas koostati indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja ta lasti koju. E. Toming on väitnud, et indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollil, seal, kus on „Soovin joobeseisundi tuvastamist tõendusliku alkomeetriga, kontrollile allutatud isik“, ei ole tema allkiri. Ülejäänud allkirju nimetatud dokumendil ta ei vaidlustanud. Seda, kas keegi enne puhumist talle õigusi selgitas, ta ei mäletanud.
4.Kohus leidis, et süüdistatava E. Tominga alkoholijoove ei ole tuvastatud politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. E. Toming ei teadnud oma õigustest enne indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrollimist ega ka enne tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamist, seega puudus tal igasugune teadmine oma võimalustest. Kohtu
hinnangul ei saanud isik oma õigusi realiseerida olukorras, kui talle neid õigusi ei selgitatud ja seda mitte ka suuliselt. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist see, et kõik E. Tominga joovet puudutavad dokumendid on koostatud ja allkirjastatud Rakvere politseijaoskonnas pärast seda, kui E. Toming oli tõenduslikku alkomeetrisse puhunud. E. Tominga ütlustes, et dokumendid vormistati pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist, ei ole põhjust kahelda ka seetõttu, et patrullpolitseinik J.J. kontrollis esimese asjana kohapeal indikaatorvahendiga mootorsõidukijuhtide joovet. E. Toming ei olnud teadlik sellest, et tal oli õigus keelduda indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrollimisest, samuti ei olnud ta teadlik sellest, et tal oli õigus keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest ja nõuda vereproovi uuringut. E. Tomingat oleks tulnud tema õigustest teavitada ja seejärel temalt protokolli selle kohta PPVS § 724 lg 2 ja lg 3 kohaselt allkiri võtta. E. Toming ei ole avaldanud soovi joobeseisundi tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga, sest protokollil kontrollile allutatud isiku allkiri puudub, on vaid trükitähtedega kirjutatud ENN TOMING (kirjapilt on sama, mis on protokolli alguses, viidates sellele, et nime on kirjutanud protokolli koostanud patrullpolitseinik J.J. ). Kohtu arvates on antud juhul tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, kuivõrd tõendi (indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ühes tõendusliku alkomeetri väljatrükiga) saamisel ei ole järgitud kehtestatud korda. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates nimetatud tõend kõlbmatu ja tuleb jätta tõendite kogumist kõrvale.
5.Juhul, kui kohus oleks asunud seisukohale, et menetlusõiguse rikkumine ei ole oluline ja eelpool nimetud tõend on seega lubatav, siis on arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktiga nr 38 16.05.2011 ning EKEI kohtutoksikoloogiaeksperdi M.T. i ütlustega, mis on antud kohtuistungil selle ekspertiisi akti pinnalt, tõendatud see, et liiklusõnnetuse toimumise ajal 05.02.2011 kell 14.30 oli tõenäoliselt E. Tominga joove 0,7-0,74 mg/l kohta. Seega ei olnud E. Toming süüdistuses tähendatud ajal mootorsõidukit juhtides sellises joobes (0,75 mg/l), millest alates seadusandja näeb ette kriminaalvastutuse KarS § 424 järgi, vaid sellises joobes, mille eest on ettenähtud vastutus väärteokorras. Taoline olukord, kus nii alkoholijoobe kontrollimisel indikaatorvahendiga (kell 15.05) kui ka alkoholijoobe tuvastamisel tõendusliku alkomeetriga (kell 15.47-15.54) saadi analoogne tulemus, oli tingitud sellest, et eksperdi ütluste kohaselt võis alkoholijoobe maksimaalmäär saabuda kell 14.50 ja olla selline kuni kella 16.00-ni (stabiliseerumisfaas). Eksperdiarvamuse kohaselt toimus E. Tominga poolt viimane alkoholi manustamine 15-30 (45) minutit enne liiklusõnnetust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
6.Viru Maakohtu 15.11.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista E. Toming süüdi KarS § 424 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses, s.o summas 544 eurot. Samuti taotletakse KarS § 50 lg 1 p 1 alusel E. Tominga juhtimisõiguse äravõtmist kümneks kuuks.
6.1.Maakohus ei viita, millistele tõenditele tuginedes on võimalik tuvastada, et E. Tomingale tema õigusi ei tutvustatud. E. Toming ei ole väitnud, nagu talle ei oleks õigusi tutvustatud, ta ütles lihtsalt, et ei mäleta, kas seda tehti. E. Tomingale õiguste selgitamata jätmist ja allkirja protokollil hakkas süüdistatav vaidlustama alles maakohtus, kaitseaktis sellistele asjaoludele tähelepanu juhitud ei ole. Seetõttu ei olnud prokuröril võimalik taotleda KrMS § 297 alusel täiendava tõendina J.J. tunnistajana kohtusse kutsumist.
6.2.E. Tomingal tuvastati alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga rohkem kui tund pärast avariid. Ometi võttis ekspert kohtuistungil tehtud arvutuste üheks aluseks indikaatorvahendi näidu, mis ei oma tõenduslikku väärtust. Seega ei saa eksperdi arvamus olla aluseks väitele, et E. Tominga joove oli avarii hetkel kindlasti väiksem tõendusliku alkomeetri näidust.
Kohtueelses menetluses määrati toksikoloogia ekspertiis selleks, et välistada E. Tominga võimalik väide, et ta tarvitas alkoholi pärast avariid. Kui lugeda eksperdi selgitus kohtus tähelepanuväärseks, siis peaks kõikide süütegude puhul, kus on oluline tuvastada alkoholijoobe aste, määrama lisaks ka toksikoloogia ekspertiisi, et tuvastada, kas tegemist on alkoholi imendumise, stabiliseerumise või eliminatsiooni faasiga. Sellise ekspertiisi määramist seadus ei nõua ja see tooks kaasa täiesti uue praktika alkoholijoobe astme tuvastamisega seotud süütegude menetlemisel.
7.Tartu Ringkonnakohtu 20.01.2014 määrusega määrati kriminaalasi nr 1-12-9878 läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooltele anti õigus ringkonnakohtule esitada oma kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas kuni 04.02.2014.
8.Ringkonnakohtule esitas enda kirjaliku seisukoha E. Tominga kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes palub jätta vanemprokurör S. Merilo apellatsioon rahuldamata ja Viru Maakohtu 15.11.2013 otsus muutmata.
8.1.Maakohus on põhjendatult ja õigesti asunud seisukohale, et E. Tomingale õiguste selgitamise kohta enne menetlustoimingute teostamist puuduvad igasugused tõendid. Kohus luges põhjendatuks E. Tominga väite, et indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli osale „Soovin joobeseisundi tuvastamist tõendusliku alkomeetriga“ ei ole alla kirjutanud E. Toming. Politsei ja piirivalveseadus (PPVS) sätestab isiku õigused alkoholi joobe tuvastamisel ja näeb selleks ette protseduurireeglid - menetlusalust isikut tuleb tema õigustest koheselt teavitada ja seejärel saab isik otsustada, kuidas ta oma õiguseid realiseerib. Kuna käesoleval juhul politseiametnik E. Tomingale tema õiguseid ei selgitanud, siis jäid E. Tomingal ka õigused realiseerimata ja alkoholijoobe tuvastamine toimus seaduses sätestatut oluliselt rikkudes. Kohus rõhutas õigesti, et politsei ja piirivalveseaduses, kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus on ette nähtud kohustuslik õiguste selgitamine menetlusalusele isikule. Käesoleval juhul ei teadnud E. Toming muuhulgas, et tal on õigus keelduda tõendusliku alkomeetri kasutamisest ja nõuda vereproovi tegemist.
8.2.Kohtumenetluses kontrollitud tõendid - tunnistajate A.V. ja O.V. i ütlused kinnitavad kaudselt E. Tominga ütlusi, kuidas toimus indikaatorvahendi kasutamine ning seda, et isikutele õiguste selgitamist enne indikaatorvahendi kasutamist ei toimunud. Tunnistaja A.V. (politseitöötaja) ütluste kohaselt puhusid mõlemad juhid õues alkomeetrisse. Tunnistaja ei oska öelda, kas kohapeal indikaatorvahendi kasutamise protokoll koostati. Tunnistaja O.V. kinnitab, et õues kasutati indikaatorvahendit tema ja E. Tominga suhtes. Ei ole usutav, et juhul kui protokoll oleks eelnevalt koostatud ja õigusi oleks isikutele selgitatud, oleks see tegevus toimunud õues. Juhul kui see tegevus oleks toimunud autos, oleks seal viibinud ka tunnistaja O.V. ja E. Toming ning indikaatorvahendi kasutamine peale dokumentide vormistamist oleks samuti toimunud autos, mitte vabas õhus.
8.3.Apellant on jätnud tähelepanuta, et kaitsjal puudub vastavalt KrMS § 227 kohustus hinnata prokuratuuri poolt süüdistusaktis loetletud ja süüdistust tõendavaid tõendeid ja esitada nende kohta oma seisukohad. Prokuratuur peab kriminaalasja kohtusse saates hindama, milliste tõenditega ta võistlevas menetluses soovib süüdistust tõendada. Süüdistades kaitsjat olukorra tekitamises, et kaitsja ei võimaldanud prokuratuuril süüdistust põhistavaid tõendeid koguda ja kohtus kontrollida, on ilmselgelt kaitsja rolli ja võimaluste ülehindamine. Eeldatavasti on apellant teadlik, et kohtumenetluses esitatakse taotlused kohtule ja kaitsjalt üksnes küsitakse seisukohta prokuröri poolt esitatud taotluste osas. Juhul kui apellant kaitsjale teadmata põhjustel jättis süüdistusaktis nimetamata tunnistajana J.J. , siis KrMS § 297 alusel oli apellandil võimalus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist taotleda täiendavate tõendite kogumist, muuhulgas tunnistajana J.J. ülekuulamist. Vastavalt
kohtuistungi protokollile (lk 12) ei olnud kohtumenetluse pooltel täiendavaid taotlusi. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonis kaitsja kohta esitatud etteheide, et viimane on takistanud prokuröril KrMS § 297 õiguse realiseerimist, ebapädev.
8.4.PPVS § 724 lg 7 alusel 15.12.2009 siseministri määrusega nr 70 vastu võetud „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 2 lg 1 kohaselt kontrollitakse indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist kontrollile allutatud isiku väljahingatavas õhus. Sama korra § 3 kohaselt indikaatorvahendi kasutamine ja näit protokollitakse indikaatorvahendi näidu kasutamiseks tõendina. Kuna õigusaktis on otsesõnu väidetud, et indikaatorvahendi näitu saab kasutada tõendina, siis on põhjendamatud apellatsioonis esitatud vastupidised väited. Tõepoolest prokuratuur võib ekspertiisi määrata temale sobiva tõendi kogumiseks, kuid kui selles tõendis toodud järeldused ja seisukohad annavad kaitsjale võimaluse koguda süüdistust kummutav tõend, siis kaitsjal on kohustus seda ka teha ja kontrollida kõiki ekspertarvamuses esitatud väiteid. Ekspert M.T. selgitas kohtus, et tema poolt koostatud aktis esitatud teooria verele rakendub ka väljahingatavale õhule ja näitajad on samastatavad, sest väljahingatava õhu juures arvestatakse näitaja ümber verele ja vastupidi. Eksperdi poolt antud arvamuse alusel saab tõsikindlalt väita, et kriminaliseeritud joobe määr saabus ajal, mil E. Toming sõiduki roolis ei olnud ja mootorsõidukit ei juhtinud.
8.5.Apellatsioonis esitatud väited praktika muutmise vajadusest ei ole tõsiselt võetavad, sest tavapäraselt ületab fikseeritud joobe määr 0,75mg/l kohta. Juhul kui aga joobe määra muutumist on võimalik tõendada ja juhul kui see omab tähendust teo kvalifitseerimisel väärteo või kuriteona, siis tuleb seda ka teha isegi siis, kui selleks on vaja praktikat muuta, sest isikut ei saa süüdi tunnistada üksnes seetõttu, et prokuratuur peab õigeks väljakujunenud praktikale tuginemist.
8.6.E. Toming taotleb tema poolt kantud menetluskulu 648 euro jätmist Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9.Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kaitsja kirjaliku seisukohaga, läbi vaadanud kohtutoimiku materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
10.Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo 3-1-1-115-04, p 10). Käesoleval juhtumil ei taotle apellant mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid prokurör soovib kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus juba uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium, et menetluspraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada tõepoolest üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Et samade tõendite pinnalt teha võrreldes maakohtuga vastupidist otsust, peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (vt RKKKo 3-1-1-48-11, p 12). Praegusel juhul ringkonnakohus maakohtu otsuses selliseid vigu ei tuvastanud.
Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. KrMS § 61 lg 2 alusel on maakohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Vastavalt KrMS §-le 7 lg 3 tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks ja seda ka maakohus kohaldas (otsuse lk 8-9).
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja selle pinnalt tehtud järeldustega (otsuse lk 5-8) ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonis esitatud väidetele ringkonnakohus vastab järgmist.
12.Prokurör leiab, et maakohus ei viita, millistele tõenditele tuginedes on võimalik tuvastada, et E. Tomingale tema õigusi ei tutvustatud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest maakohus on hinnanud süüdistatava E. Tominga ning tunnistajate A.V. ja O.V. i ütlusi nende kogumis ja leidnud, et need kinnitavad seda, et indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise 05.02.2011 protokollis puudub kontrollile allutatud isiku E. Tominga allkiri talle tema õiguste selgitamise kohta (otsuse lk 28). Ringkonnakohus leiab, et viidatud ütlustest nähtub üheselt, et sündmuskohal puhusid mõlemad juhid õues indikaatorvahendisse. Seejärel viidi E. Toming Rakvere politseimajja ja lasti tal seal tõenduslikku alkomeetrisse puhuda, kusjuures mõlemal juhul enne neid puhumisi mingeid pabereid ei täidetud. Selle kohta, kas talle tema õigusi selgitati või ei, on E. Toming andnud (lk 40) järgmisi ütlusi: Kas keegi enne puhumisi teile teie õigusi ka selgitas? Ei mäleta seda. Kas selgitas või ei selgitanud või te ei mäleta? Jään vastuse võlgu. Minu meelest ei olnud mingit juttu sellest. Ma ei keeldunud ka, olin nõus kõigi nende toimingutega. Seepärast arvan, et ei olnud muud juttu. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud ütlustest ei nähtu E. Tomingale tema õiguste tutvustamist ja seda kinnitab 05.02.2011 protokollis tema allkirja puudumine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellega rikuti KrMS § 8 lg 1 p 1 nõudeid, mille kohaselt uurimisasutus on kohustatud menetlustoimingut rakendades selgitama menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. Ringkonnakohus leiab, et kui puudub menetlusosalise allkiri, mis kinnitab selgituskohustuse täitmist, tuleb asuda seisukohale, et selgitamiskohustus on täitmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et E. Toming ei olnud teadlik sellest, et tal oli õigus keelduda indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrollimisest, samuti ei olnud ta teadlik sellest, et tal oli õigus keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest ja nõuda vereproovi uuringut. E. Tomingat oleks tulnud tema õigustest teavitada ja seejärel temalt protokolli selle kohta PPVS § 724 lg 2 ja lg 3 kohaselt allkiri võtta. Viidatud sätted kohustavad enne nimetatud vahenditega alkoholijoobe kontrollimist isikule tema õigusi selgitada, käesoleval juhul seda nõuet ei täidetud, sest uuritud tõendite kohaselt paberid vormistati peale puhumisi.
13.Prokurör leiab, et kuigi E. Tomingal tuvastati alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga rohkem kui tund pärast avariid, võttis ekspert kohtuistungil tehtud arvutuste üheks aluseks indikaatorvahendi näidu, mis ei oma tõenduslikku väärtust. Seega ei saa eksperdi arvamus olla aluseks väitele, et E. Tominga joove oli avarii hetkel kindlasti väiksem tõendusliku alkomeetri näidust. Kui lugeda eksperdi selgitus kohtus tähelepanuväärseks, siis peaks kõikide süütegude puhul, kus on oluline tuvastada alkoholijoobe aste, määrama lisaks ka toksikoloogia ekspertiisi, et tuvastada, kas tegemist on alkoholi imendumise, stabiliseerumise või eliminatsiooni faasiga. Sellise ekspertiisi määramist seadus ei nõua ja see tooks kaasa täiesti uue praktika alkoholijoobe astme tuvastamisega seotud süütegude menetlemisel. Ringkonnakohus märgib, et ekspertiis on vajalik eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ja KrMS § 105 kohaselt ekspertiisi korraldatakse ainult siis, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Kuna ekspertiisi määramise asjaolud on selgelt välja toodud, siis ei ole asjakohane prokuröri väide, et siis peaks kõikide süütegude puhul, kus on oluline tuvastada alkoholijoobe aste, määrama lisaks ka toksikoloogia ekspertiisi, mis tooks endaga kaasa täiesti uue praktika. KrMS § 107 lg 1 p 8 kohaselt ekspertiisiakti sissejuhatuses märgitakse ka ekspertiisi lähteandmed. Kuna ekspertiisiülesandes küsiti, kas vastavalt kohtueelsel menetlusel kogutud andmetele on võimalik, et E. Toming tarbis alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust 05.02.2011 kella 14.30 paiku või oli ta alkoholijoobes enne liiklusõnnetust, siis ekspert õigustatult lähteandmete hulgas arvestas ka indikaatorvahendi näitu. Samuti ta selgitas kohtuistungil (lk 36-38) nii lähteandmeid kui eksperdiuuringute sisu, tulemusi ja eksperdiarvamuse põhjendust. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu prokuröri paljasõnalise väitega, et indikaatorvahendi näitu ei tohtinud käsitleda ja eksperdiarvamus tuleb kahtluse alla seada. Eksperdiarvamuse ümberlükkamiseks tulnuks esitada taotlus uue täiendava ekspertiisi määramiseks, kuid prokurör sellist taotlust pole esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesolevas asjas oli määratud arstlik kohtutoksikoloogia ekspertiis, siis maakohus õigustatult käsitles kirjalike tõendite hulgas vastavat akti nr 38 ning kuulas kohtutoksikoloogiaeksperdi M.T. i ütlusi selle ekspertiisi akti pinnalt. Maakohus luges tõendatuks selle (otsuse lk 8), et liiklusõnnetuse toimumise ajal 05.02.2011 kell 14.30 oli tõenäoliselt E. Tominga joove 0,7-0,74 mg/l kohta. Seega ei olnud E. Toming süüdistuses tähendatud ajal mootorsõidukit juhtides sellises joobes (0,75 mg/l), millest alates seadusandja näeb ette kriminaalvastutuse KarS § 424 järgi, vaid sellises joobes, mille eest on ettenähtud vastutus väärteokorras. Taoline olukord, kus nii alkoholijoobe kontrollimisel indikaatorvahendiga (kell 15.05) kui ka alkoholijoobe tuvastamisel tõendusliku alkomeetriga (kell 15.47-15.54) saadi analoogne tulemus, oli tingitud sellest, et eksperdi ütluste kohaselt võis alkoholijoobe maksimaalmäär saabuda kell 14.50 ja olla selline kuni kella 16.00-ni (stabiliseerumisfaas). Eksperdiarvamuse kohaselt toimus E. Tominga poolt viimane alkoholi manustamine 15-30 (45) minutit enne liiklusõnnetust.
14.Ringkonnakohus märgib, et E. Tomingat ei mõistetud õigeks mitte eeltoodud ekspertiisiaktist lähtudes, vaid sel põhjusel, et E. Tomingale ei selgitatud tema õigusi ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise 05.02.2011 protokoll ei ole nõuetekohaselt vormistatud tõend. Muid tõendeid, mis tema süüd kinnitaks, maakohus ei tuvastanud. Selliseid tõendeid ei esitanud ka prokurör oma apellatsioonis.
Menetluskulud. Kaitsja taotleb E. Tomingale Eesti Vabariigilt välja mõista 648 eurot, sealhulgas käibemaks 108 eurot, tema poolt valitud kaitsjale makstud apellatsioonimenetluses osutatud õigusabikulude katteks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Kuna õigeksmõistev otsus jääb muutmata ja apellatsiooni esitas prokuratuur, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jääb taotletud summa riigi kanda.
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.