lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-13-9824/19

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 11.02.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-13-9824/19
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Lühimenetlus
Kuulutamise aeg
11.02.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2143
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-13-9824/9Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja12.12.20131-13-9824/29Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja30.07.2015

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-13-9824

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2014. a Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-13-9824

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali

Kriminaalasi

K.M süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 12. detsembri 2013. a otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja Prokurör

Süüdistatav K.M Kelly Kruusimägi K.M isikukood XXX, elukoht XXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 15.01.2010 otsusega KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi vangistusega 2 aastaks 8 kuuks, kinni peetud 11.05.2013 Vandeadvokaat Argo Küünemäe

Süüdistatav

Kaitsja

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 12. detsembri 2013. a KrMS § 315 lg 4 kohaselt kuulutatud kohtuotsus K.M suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Tühistada Harju Maakohtu 12. detsembri 2013. a kohtumäärus kohtuotsuses ebatäpsuse parandamise kohta. Määrata, et Harju Maakohtu 12. detsembri 2013. a motiveeritud kohtuotsusega tuleb K.M pärast KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse ühe kolmandiku võrra vähendamist ära kanda 3 (kolm) aastat 8 (kaheksa) päeva vangistust. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel 12. detsembri 2013. a lühimenetluses tunnistati K.M süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja karistati vangistusega 5 aastaks 6 kuuks. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks vangistuse 3 aastaks 8 päevaks algusega 11. maist 2013. a. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti K.M-ilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 800 eurot, kohtuarstliku ekspertiisi kulu 84 eurot, DNA ekspertiisi kulu 3078 eurot, koopiakulu 0,45 eurot, kohtueelses menetluses määratud kaitsjale Jugans Grossmannile makstud tasu osaliselt, s.o 419,40 eurot, kohtueelses menetluses määratud kaitsjale Argo Küünemäele makstud tasu 240 eurot ja kohtumenetluses 240 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti K.M menetluskulud kaitsjatasu osas 200 euro suuruses summas riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud võib K.M tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Konkreetset igas kuus tasumisele kuuluvat summat kohus kindlaks ei määranud.
2.K.M tunnistati süüdi selles, et ta 11. mail 2013. a kella 20.26 ajal Tallinnas 2. liin 4-1 asuvas toas lõi E B le ühe korra noaga näkku, põhjustades sellega põsele 10 cm pikkuse lõikehaava. Seejärel lõi K.M E B t ühe korra noaga nabast vasakule poole kõhupiirkonda, tekitades kannatanule kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava peensoole vigastusega, s.o eluohtliku terviseakahjustuse. Oma tegevusega pani K.M toime tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu kannatanu elule.
3.Samal päeval pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist tegi maakohus omal algatusel KrMS § 306 lg 5 alusel määruse, millega luges K.M pärast KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse ühe kolmandiku võrra vähendamist ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 8 kuud vangistust. Maakohus märkis, et 12. detsembri 2013. a kohtuotsuses on ebaselgus, mis ilmnes kohtuotsuse ettelugemisel. Kohus mõistis süüdistatavale karistuseks KarS § 118 lg 1 p 1 järgi 5 aastat 6 kuud vangistust, kuid KrMS § 238 lg 2 alusel vähendades mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra on ekslikult karistuseks märgitud 3 aastat 8 päeva vangistust. Õigeks kandmisele kuuluvaks karistuseks on 3 aastat 8 kuud vangistust.
4.17. detsembril 2013. a esitas K.M maakohtule teate, et soovib kohtuotsust vaidlustada.
5.Pärast seda koostas maakohus kohtuotsuse tervikteksti, mille resolutiivosas on märgitud K.M ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 8 kuud vangistust.
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.M, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning uue otsuse tegemist, millega ta tunnistada süüdi KarS § 121 järgi. Kohtuotsuse kohaselt on süüdistatava süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tõendatud peamiselt isiku ekspertiisiaktiga, mille kohaselt on torke-lõikehaav eluohtlik vigastus. Ekspertiisiaktist aga ei nähtu, millistel meditsiinilistel asjaoludel kujutas torke-lõikehaav ja peensoole vigastus ohtu elule. Arvestades inimese anatoomilist eripära jookseb torkehaavast veri välja ja seega sisemist verejooksu tekkida ei saa. Samuti ei kujuta ohtu elule peensoole vigastus, sest tegemist ei ole elutähtsa organiga. Peensoole vigastus kujutaks ohtu elule alles siis, kui see oleks valdavas ulatuses läbi lõigatud. Ka ei nõustu ta maakohtu seisukohaga, et ta tekitas

kannatanule kehavigastused kaudse tahtlusega. Ta leiab, et põhjustas kehavigastused ettevaatamatusest, sest ta vaid vehkis pimedas toas noaga ja püüdis seejuures tabada kannatanu jalga. Apellant on seisukohal, et tema tegevus tuleks seega kvalifitseerida KarS § 121 järgi teise inimese kehalise väärkohtlemisena. Lisaks sellele taotleb K.M võimaldada tal asuda kriminaalmenetluse kulusid tasuma pärast vanglast vabanemist. Taotlust põhjendab sellega, et on maksejõuetu, kuna vanglas ei kindlustata teda tööga.

7.Ringkonnakohus määras 23. jaanuari 2014. a määrusega vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses, sest apellant ei taotlenud suulist menetlust. Apellatsioonimenetluse pooltele anti aega apellatsiooni kohta kirjalike seisukohtade esitamiseks kuni 4. veebruarini 2014. a ning ringkonnakohtu otsus tehakse kirjalikus menetluses asja läbivaatamisel avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 11. veebruaril kell 14.00.
8.Apellatsioonimenetluse pooled ringkonnakohtule apellatsiooni kohta kirjalikke seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Süüdistatava apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. 9.1 Maakohtu otsusest nähtub, et K.M süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 118 lg 1 p-s 1. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on K.M süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 9.2 K.M leiab oma apellatsioonis, et ta ei põhjustanud E B le eluohtlikku kehavigastust, sest ei lõiganud tema peensoolt läbi ning haavast voolab veri välja, mistõttu sisemist verejooksu tekkida ei saa. Lisaks sellele ei olevat ekspertiisiaktis põhjendatud, mille põhjal ekspert sellise arvamuse annab. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et isiku ekspertiisiakti (I kd tl 33-35) arvamuslikust osast nähtub, et E B kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav on eluohtlik tervisekahjustus. Lõikehaav näol ei ole eluohtlik tervisekahjustus, sest see paraneb 1 kuu jooksul ning ei põhjusta töövõimekaotust 40% ulatuses. Ekspertiisiakti põhjendavas osas märgitakse, et Vabariigi Valitsuse
13.augusti 2002. a määrusega nr 266 kinnitatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra kohaselt on kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav eluohtlik tervisekahjustus. Seega ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et ekspertiisiaktis puudub põhjendus. Kohtukolleegium tutvus Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kinnitatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korraga ja veendus, et korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on eluohtlik kehavigastus kõhuõõnde

ulatuv haav, sealhulgas siseorganite kahjustuseta. Eeltoodust nähtub, et eluohtlik on igasugune kõhuõõnde ulatuv haav ning siseorganitel ei peagi kahjustusi olema. Seega on eluohtlike kehavigastuste loetelu kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega ning vastava kehavigastuse tuvastamisel peab ekspert selle raskuse kindlaksmääramisel juhinduma eelpoolnimetatud määrusest. Seega ei ole asjakohased apellandi arutlused keha anatoomiliste iseärasuste ning peensoole läbilõikamise teemal. Taotledes enda süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 järgi leiab K.M, et ta põhjustas kannatanule kehavigastuse ettevaatamatusest. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KarS § 121 subjektiivse koosseisu saab realiseerida vaid tahtlik tegu. Seega, leides, et tegemist ei ole eluohtliku kehavigastusega ning see on põhjustatud ettevaatamatusest, tulnuks K.M taotleda hoopis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on K.M põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mistõttu apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. 9.3 Kohtukolleegium leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks kuni vanglast vabanemiseni ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on K.M materiaalset olukorda juba arvestanud ning jätnud osa menetluskulusid riigi kanda. Lisaks sellele on kohus võimaldanud temal menetluskulude tasumist ositi maksetena ning pikendanud KrMS § 417 lg-s 2 sätestatud menetluskulude tasumise 1 kuulist tähtsega 12 kuuni. Asjaolu, et K.M viibib vanglas, ei ole aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a lahendis nr 3-1-1-12012 märkinud, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega on K.M võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. KrMS §-s 424 sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.

Seega kui süüdistatav K.M pärast menetluskulude tasumise tähtaja, s.o 12 kuu möödumist jätkuvalt leiab, et tal puuduvad rahalised vahendid menetluskulude tasumiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise taotlusega maakohtu täitmiskohtuniku poole. 9.4 KrMS § 331 lg 3 kohaselt märgib kohtukolleegium apellatsiooni piiridest väljudes, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Maakohus leidis, et lühimenetluse süüdimõistvas otsuses KrMS § 238 lg 2 väära kohaldamise näol on tegemist ilmse ebatäpsusega, mille maakohus oli õigustatud KrMS § 306 lg-s 5 sätestatud korras ise kõrvaldama. Kolleegium sellist seisukohta ei jaga. KrMS § 306 lg 5 sätestab, et pärast kohtuotsuse allkirjastamist võib kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada kohtuotsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Vead parandab kohus määrusega, mille koopia saadetakse isikutele, kellele on väljastatud vigase otsuse koopia. Maakohus jättis kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanuta, et KrMS § 306 lg 5 kohaselt võib kohus pärast otsuse allkirjastamist parandada kohtuotsuses üksnes sellised ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Maakohus pikendas oma määrusega K.M-ile mõistetud karistust 7 kuu 22 päeva võrra. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2013. a otsuses nr 3-1-1-85-13 on märgitud, et süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamine KrMS § 238 lg 2 alusel, mõjutab vaieldamatult kohtuotsuse sisu. Samuti ei ole KrMS § 238 lg 2 kohaldamata jätmine käsitatav kirjavõi arvutusveana KrMS § 306 lg 5 esimese lause tähenduses. Seega ei anna KrMS § 306 lg 5 kohtule õigust täiendada kohtuotsust pärast selle allkirjastamist määrusega süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise kohta KrMS § 238 lg 2 alusel. Maakohus põhjendas eelpoolnimetatud määruse tegemist veel sellega, et ebaselgus ilmnes juba kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel. Kohtukolleegium selle põhjendusega ei nõustu ja viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsuses nr 3-1-1-59-06 toodud seisukohale, mille kohaselt kuulutada on võimalik vaid selliselt vormistatud kohtuotsust, mis on kohtukoosseisu poolt allkirjastatud ja mis seega ilma edasiste muudatusteta saaks ka jõustuda. Seega ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas viga või ebaselgus avastatakse kohtuotsuse kuulutamisel või pärast seda. Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 12. detsembri 2013. a KrMS § 306 lg 5 alusel tehtud kohtumääruse, millega asendati kohtuotsuses K.M ärakandmisele kuuluv vangistus 3 aastaks 8 päevaks vangistusega 3 aastaks 8 kuuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-2-3-09 on märgitud, et vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt. Seda põhjusel, et kohtunik teeb sisulise otsustuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel, vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et vastavalt KRMS §-le 431 lahendatakse kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega. Ka käesoleval juhul on ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.

Kuna aga süüdistatav on esitanud apellatsiooni, siis peab kohtukolleegium otstarbekas tekkinud ebaselgus ise lahendada. Seega määrab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 12. detsembri 2012. a motiveeritud kohtuotsusega tuleb K.M pärast KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse ühe kolmandiku võrra vähendamist ära kanda vangistus 3 aastataks 8 päevaks.

10.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
12.detsembri 2013. a KrMS § 315 lg 4 kohaselt kuulutatud kohtuotsuse K.M suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ühtlasi tühistab kohtukolleegium maakohtu KrMS § 306 lg 5 korras tehtud määruse ja kõrvaldab kohtuotsuse resolutiivosa ja motiveeritud kohtuotsuse resolutiivosa vahelise ebaselguse.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Orvi Tali

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.