Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-1-14 6. veebruar 2014 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kriminaalasi J. J. L.-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi; E. L-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi; XXX süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi; Risto Jaansalu süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 263 p-de 1 ja 4 järgi ning XXX süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-1234 Prokuratuur (esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eneli Laurits), määruskaebus J. J. L.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske; E. L-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe; Risto Jaansalu kaitsja vandeadvokaat Riine Lumiste 8. jaanuar 2014, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Legitimus määruskaebemenetluses Risto Jaansalule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 24 (kakskümmend neli) eurot, sh käibemaks 4 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 2. aprilli 2013. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati J. J. L. süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Sama kohtuotsusega tunnistati erinevates kuritegudes süüdi ka E. L., Risto Jaansalu, XXX ja XXX.
2.Maakohtu otsusega rahuldati mitmed kannatanute tsiviilhagid. J. J. L.-ilt mõisteti solidaarselt R. Jaansaluga P. B. kasuks välja 85 eurot 82 senti; solidaarselt R. Jaansalu ja E. L-iga B. J. S.-i kasuks 377 eurot 78 senti ning M. H. kasuks 898 eurot 25 senti; solidaarselt E. L-i ja XXX S. S.-i kasuks 425 eurot, K. S.-i kasuks 300 eurot ning R. A. H. kasuks 3148 eurot 29 senti varalise kahju eest ja 2000 eurot mittevaralise kahju eest.
3.Menetluskuluna mõisteti J. J. L.-lt riigi kasuks välja sundraha 400 eurot, toimikust koopiate tegemise kulu 45 senti ja kaitsjatasu 496 eurot.
4.Maakohus otsustas muu hulgas, et J. J. L.-il raha puudumise korral tuleb tsiviilhagid ja menetluskulud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1053 lg 2 alusel välja mõista tema seaduslikelt
3-1-1-1-14 esindajatelt T. L.-lt ja K. V.-ilt solidaarselt. Analoogilise otsustuse tegi kohus veel kahe süüdistatava vanemate kohta.
5.Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad XXX, E. L. ja R. Jaansalu, J. J. L.-i kaitsja Talvi Vaske ning tsiviilkostjate T. L.-i ning K. V.-i esindaja Heidi Rajamäe-Parik.
6.XXX loobus hiljem apellatsioonist ja ringkonnakohus võttis apellatsioonist loobumise vastu.
7.E. L. palus oma apellatsioonis jätta kohtukulud ja tsiviilhagid riigi kanda, sest tema emal pole majanduslikel põhjustel võimalik neid summasid tasuda.
8.R. Jaansalu avaldas apellatsioonis rahulolematust talle mõistetud karistusega ja märkis, et ei ole veendunud, et temalt tsiviilhagide alusel välja mõistetud summa 4461 eurot 45 senti vastab tema süü suurusele. Hiljem avaldas R. Jaansalu, et on mõistetud karistusega rahul ja soovib apellatsioonist loobuda, ent ringkonnakohus ei võtnud apellatsioonist loobumist vastu, sest süüdistatav vaidlustas kohtuotsust ka tsiviilhagi osas.
9.J. J. L.-i kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealusele mõistetud karistuse osas, kergema karistuse mõistmist ja selle tingimuslikku kohaldamata jätmist. Samuti taotles kaitsja R. A. H. kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise vähendamist 2100 euro võrra.
10.Tsiviilkostjate T. L.-i ja K. V.-i esindaja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis J. J. L.-i menetluskulud ja temalt välja mõistetud raha T. L.-i ja K. V.-i kanda, samuti osas, millega rahuldati R. A. H. tsiviilhagi. Apellant palus jätta R. A. H. tsiviilhagi rahuldamata, vähendada J. J L.-ilt välja mõistetud menetluskulusid ja jätta need J. J. L.-i kanda. Apellatsioonis märgiti, et tsiviilkostjatele pole tsiviilhagisid ega KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud kohtumäärust kätte toimetatud ja neil polnud tõhusat võimalust hagidele vastu vaielda. Apellantidele esitati üksnes kutse ilmuda tsiviilkostjatena kohtuistungile. Samuti on kohtuotsus tsiviilhagide rahuldamist puudutavas osas põhjendamata. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1053 lg 2, sest J. J. L.-i vanemad on teinud kõik mõistlikult võimaliku, et hoida ära J. J. L.-i poolt kahju tekitamine. R. A. H.-l tekkinud kahju on kohus kindlaks määranud üksnes kannatanu ütluste põhjal.
11.Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Tsiviilkostjate kassatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus põhistas oma otsustust järgmiselt. 11.1 KrMS § 226 lg 7 sätestab, et kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tsiviilkostjatele hagisid kätte toimetatud. Tsiviilkostjatele hagimaterjalide kätte toimetamata jätmisega rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Selle tagajärjel ei olnud tsiviilkostjatel võimalust kannatanute nõuetele vastu vaielda. Neil puudus teave, millised tsiviilnõuded nende vastu on esitatud, ja neile ei antud aega kannatanute nõuete osas oma seisukohtade kujundamiseks ega vastuväidete esitamiseks. Võimalus tutvuda tsiviilhagidega kriminaalasja materjalidega tutvumisel ei kompenseeri KrMS § 226 lg 7 rikkumist. Maakohus oleks pidanud kontrollima, kas tsiviilkostjatele on hagid nõuetekohaselt kätte toimetatud. 11.2 Apellatsioonist nähtuvalt soovisid tsiviilkostjad esitada maakohtus lisaks vastuväidetele ka tõendeid. Koos apellatsiooniga esitaski tsiviilkostjate esindaja kohtule hulga tõendeid, millega soovitakse tõendada, et tsiviilkostjad on teinud kõik, mida neilt mõistlikult oodata, et ära hoida süüdistatava poolt kahju tekitamist, ja seega ei vastuta nad VÕS § 1053 lg 2 alusel tekitatud kahju eest. KrMS § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Seega ei ole kohtumenetluses enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-47-06 järeldub, et kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, aga ka juhul, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused, teeb kohus määruse kriminaaltoimiku tagastamise kohta prokuratuurile. Olukorras, kus kriminaalasja arutatakse vaid kriminaalasja materjalide põhjal ja kus seadus ei näe lühimenetluse kohaldamiseks ette kannatanu ja tsiviilkostja nõusoleku vajalikkust, peab kohus kontrollima, kas kriminaalasjas on juba kogutud tõendite põhjal võimalik lahendada kõik KrMS §-s 306 ette nähtud 2(7)
3-1-1-1-14 küsimused, sh kuriteoga kahju tekitamine, selle kahju laad ja suurus. Hiljemalt maakohtu istungil pidi selguma, et tsiviilkostjatel puudus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel võimalus tsiviilhagidele vastu vaielda ja tõendeid esitada. Maakohtul lasus seadusest tulenev kohustus teha KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel määrus kriminaalasja tagastamiseks prokuratuurile, sest kriminaaltoimiku materjalid ei olnud piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Selle kohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Prokuratuuri põhiväited on järgmised. 12.1 Käesolevat kriminaalasja arutati lühimenetluses, milles KrMS § 226 lg 7 pole kohaldatav. KrMS § 226 lg 7 räägib süüdistusakti kohtusse saatmisest, samas kui lühimenetluse korral saadetakse kohtusse terve kriminaaltoimik. 12.2 Tsiviilkostjatel oli kohtueelses menetluses võimalus tutvuda kriminaaltoimikuga ja esitada oma taotlused. Muu hulgas oli neil võimalik taotleda ka tõendite lisamist kriminaaltoimikusse. Lühimenetluse kohaldamisel peaks kriminaaltoimikuga tutvumine ja selle järel taotluste esitamise võimalus kompenseerima võimaluse esitada täiendavaid tõendeid ning vastuväiteid kohtus. 12.3 Maakohtu otsus polnud tsiviilhagide lahendamise osas tsiviilkostjatele üllatuslik. Alaealiste kahtlustatavate seaduslikud esindajad kuulati kriminaalmenetluses üle tunnistajatena. Ühtlasi said lapsevanemad ülekuulamiste käigus teada, et nende laps on kuriteos kahtlustatav ja nad kaasatakse menetlusse. Kõik seaduslikud esindajad on tunnistatud määrusega tsiviilkostjateks. Tsiviilkostjaks tunnistamise määrustes on kirjeldatud ka kahju, mida kahtlustatavad kuritegudega põhjustasid. Seega on kohtueelses menetluses tsiviilkostjaid piisavalt teavitatud ja neil on olnud soovi korral võimalus tutvuda ka kriminaaltoimiku materjalidega. Ükski tsiviilkostja pole esitanud taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks ega tõendite lisamiseks kriminaaltoimikusse. Samuti pole tsiviilkostjad maakohtu istungil osutanud ühelegi tõendile, mis on kogumata jäänud. Kohtuistungil said tsiviilkostjad nõuetekohaselt sõna. 12.4 Tsiviilkostjad on osale hagidest vastu vaielnud, aga pole osutanud ühelegi tõendile, mis on jäänud kogumata. Tsiviilkostjate vastuväidete kohta pole võimalik täiendavaid tõendeid koguda ja kõik võimalikud tõendid tsiviilhagide suuruse kindlaksmääramiseks on esitatud. Tulenevalt asjas nr 3-1-1-105-10 väljendatud Riigikohtu seisukohtadest oleks tsiviilkostjatel olnud võimalus taotleda maakohtu istungil kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist. Sellise sisuga taotlust maakohtu istungil ei kõlanud.
13.Vastustes määruskaebusele leiavad J. J. L.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi T. Vaske ja E. L-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, et prokuröri määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. R. Jaansalu kaitsja vandeadvokaat Riine Lumiste arvates pidanuks ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse üksnes tsiviilhagisid puudutavas osas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et KrMS § 226 lg 7, täpsemalt selle lõike kaks esimest lauset, kohalduvad ka lühimenetluses ja et prokuratuur rikkus KrMS § 226 lg 7 teist lauset (I). Arvestades praeguse juhtumi asjaolusid, ei loe kolleegium erinevalt ringkonnakohtust seda, et maakohus vaatas läbi tsiviilhagid, mis olid jäetud tsiviilkostjatele nõuetekohaselt kätte toimetamata, siiski kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 mõttes (II). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud määrus tühistada ja kriminaalasi ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uueks arutamiseks saata, otsustades eelnevalt Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluse kulude hüvitamise (III). Lisaks osutab kolleegium ühele oma varasemale seisukohale, millel võib kriminaalasja uuel arutamisel tähtsust olla (IV).
3(7)
3-1-1-1-14
I
15.KrMS § 226 lg 7 sätestab: "Kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. Üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas ei või tsiviilhagile lisada tõendeid." Praeguses asjas seisneb keskne õiguslik vaidlus selles, kas osundatud säte kehtib ka lühimenetluses.
16.Väär on prokuröri seisukoht, et kuna KrMS § 226 lg 7 esimene lause räägib süüdistusakti kohtusse saatmisest, lühimenetluses saadetakse aga kohtusse kogu kriminaaltoimik, siis pole KrMS § 226 lg 7 lühimenetluses kohaldatav. Asjaolu, et lühimenetluses saadetakse süüdistusakt kohtusse kriminaaltoimikusse lisatuna (KrMS § 234 lg 3), ei tähenda, et selle menetlustoimingu näol pole tegemist süüdistusakti kohtusse saatmisega KrMS § 226 lg 7 mõttes. KrMS § 226 lg 7 esimeses lauses sätestatud prokuratuuri kohustus saata tsiviilhagi koos süüdistusaktiga kohtusse tähendab lühimenetluses kohustust lisada tsiviilhagi kriminaaltoimikusse, mis saadetakse KrMS § 234 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.
17.KrMS § 226 lg 7 esimese kahe lause kohaldamisala ei piirdu üksnes üldmenetlusega, mida kinnitab ka lõike kolmas lause, mis näeb ette erisuse seoses tsiviilhagi kohtusse saatmisega üldmenetluses. Kui KrMS § 226 lg 7 tervikuna oleks kohaldatav vaid üldmenetluses, puuduks lõike kolmandas lauses põhjus eristada üldmenetluses kohtusse saadetavaid kriminaalasju. Et seadus seda siiski teeb, annab alust väita, et lõike eelneva teksti kohaldamisala ei piirdu vaid üldmenetlusega.
18.Ka KrMS § 226 lg 7 teise lause eesmärki silmas pidades tuleb seda sätet järgida ka lühimenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas (teise lugemise teksti juurde) põhjendatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause vajalikkust sellega, et süüdistatav ja tsiviilkostja saaksid tsiviilhagi kätte aegsasti enne kohtuistungit ja et neil oleks piisav aeg hinnata hagi põhjendatust ning esitada vajadusel vastuväiteid ja tõendeid. Kolleegium märgib, et ka lühimenetluses on oluline tagada, et süüdistatav ja tsiviilkostja oleksid nende vastu esitatud tsiviilhagist enne kohtuistungit aegsasti ja üksikasjalikult informeeritud. Vastasel korral pole neil tõhusat võimalust kujundada kohtuistungiks hagi suhtes oma põhjendatud seisukohta. See on eriti ilmne olukorras, kus kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku tutvustamist menetlusosalistele, s.t kui kriminaaltoimik sellisel kujul, nagu seda KrMS §-s 224 sätestatud korras menetlusosalistele tutvustatakse, tsiviilhagi ei sisalda. KrMS § 226 lg 7 teine lause on erinorm KrMS § 225 lg 4 suhtes. See tähendab, et kui kannatanu esitab tsiviilhagi alles pärast kriminaaltoimiku menetlusosalistele tutvustamist, ei tutvustata tsiviilhagi menetlusosalistele mitte KrMS § 225 lg 4 järgides KrMS §-s 224 ette nähtud korras, vaid asjassepuutuvate menetlusosaliste teavitamine tsiviilhagist tagatakse KrMS § 226 lg 7 teise lause kohaselt neile tsiviilhagi (sh selle lisade) koopia saatmisega. Vajadusel, eeskätt siis, kui tsiviilhagi esitatakse pärast KrMS §-s 224 sätestatud menetlustoimingut ja tsiviilkostja pole varem toimikuga tutvunud, võib ta tsiviilhagi koopia kättesaamise järgselt taotleda prokuratuurilt või kohtult ka uut võimalust kriminaaltoimikuga tutvumiseks. Kaitsjal, kelle käsutuses on kriminaaltoimiku koopia (KrMS § 224 lg 1), ega süüdistataval, kes tutvub kriminaalasja materjalidega kaitsja vahendusel (KrMS § 2241), mõistetavalt sellise taotluse esitamise vajadust tekkida ei saa.
19.Eelmärgitu ei tähenda, et KrMS § 226 lg 7 teise lause järgimine on oluline üksnes juhul, kui tsiviilhagi esitatakse pärast kriminaaltoimiku tutvustamist menetlusosalistele. Ka siis, kui tsiviilhagi on esitatud varem, ei taga see iseenesest menetlusosaliste – eeskätt tsiviilkostja – piisavalt tõhusat teavitamist tema vastu esitatud nõudest. Kuigi tsiviilkostjal on kohtueelse menetluse lõpuleviimisel võimalik KrMS § 224 korras tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, ei saa tsiviilkostjalt alati eeldada, et ta kasutab osutatud võimalust, kontrollimaks, kas tema vastu on tsiviilhagi esitatud või mitte. Olukorras, kus tsiviilkostjale pole KrMS § 226 lg 7 teises lauses ette nähtud korras tsiviilhagi koopiat saadetud, võib ta üldjuhul eeldada, et tema vastu pole tsiviilhagi esitatud. Ehkki tavaliselt on 4(7)
3-1-1-1-14 menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (erandjuhtudel võib see osutuda isegi menetluslikult vajalikuks). Viimati nimetatud juhul ei saa isik ka enda tsiviilkostjaks tunnistamise määrusest teada, kas ja kui, siis millised tsiviilnõuded tema vastu võivad kriminaalmenetluses läbi vaatamisele tulla. KrMS § 226 lg 7 teise lause mõtte kohaselt lasub kohustus süüdistatavat, kaitsjat ja tsiviilkostjat esitatud tsiviilhagist informeerida prokuratuuril, kes ei saa selle kohustuse rikkumist õigustada väitega, et menetlusosalistel oli võimalik ise kriminaaltoimikuga tutvudes tutvuda ka tsiviilhagiga. Erandina saab KrMS § 226 lg 7 teises lauses sätestatud kohustuse lugeda täidetuks kaitsja osas, kui talle väljastatakse KrMS § 224 lg 1 alusel kriminaaltoimiku koopia, mis sisaldab tsiviilhagi. See ei vabasta aga prokuratuuri kohustusest saata tsiviilhagi koopia eraldi ka süüdistatavale ja tsiviilkostjale.
20.Tõlgendust, nagu puuduks prokuratuuril lühimenetluses kohustus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tsiviilhagi koopiat saata, ei saa põhjendada ka argumendiga, et lühimenetluses ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Ehkki süüdistatav, kaitsja ega tsiviilkostja ei saa kohtus esitada uusi tõendeid tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kohta, on menetlusosaliste eelnev teavitatus tsiviilhagist vajalik, et neil tekiks reaalne võimalus osutada kriminaaltoimikus olemasolevatele tõenditele, mis kinnitavad nende seisukohta tsiviilhagi lahendamise küsimuses, samuti selleks, et anda kannatanu nõudele omapoolne õiguslik hinnang. Kuid sellega KrMS § 226 lg 7 teise lause tähendus lühimenetluses veel ei piirdu. Süüdistataval, kaitsjal ja tsiviilkostjal on vaja tsiviilhagist aegsasti enne kohtuistungit teada ka hindamaks, kas hagi on võimalik lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal või soovivad nad esitada tsiviilhagi kohta täiendavaid tõendeid. Viimati nimetatud juhul on süüdistataval võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest KrMS § 234 lg 5 kohaselt loobuda. Tsiviilkostja, kellel osutatud võimalust pole, saab aga kohtult taotleda KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist. Nimelt on kolleegium varem selgitanud, et lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja nõusolekust, ei tohi viia selleni, et tsiviilkostjalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ka tsiviilkostjal endal on võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Selleks peab tsiviilkostja ära näitama, milliste faktiliste asjaolude tuvastamiseks milliseid tõendeid ta täiendavalt esitada sooviks. Kui tegemist on tõenditega, millel on tõenäoliselt asjas tähtsust ja mille olemasolus ja kättesaadavuses puudub mõistlik alus kahelda, on kohus kohustatud tsiviilkostja taotluse rahuldama ja tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23.veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6.). Selleks, et tsiviilkostjal oleks tõhus võimalus esitada kohtule argumendid täiendavate tõendite kogumise vajalikkuse kohta ja taotleda sel põhjusel KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaldamist, ei piisa, kui tsiviilkostja saab hagiga tutvuda alles kohtuistungil. Samuti peab süüdistatavale jääma piisav aeg otsustada, kas loobuda seoses tema vastu esitatud tsiviilhagiga lühimenetluse kohaldamise taotlusest (KrMS § 234 lg 5).
21.Praeguses asjas tsiviilkostjatele tsiviilhagide koopiaid ei saadetud. Järelikult on prokuratuur rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, mida ringkonnakohtu istungil tunnistas ka prokurör, märkides, et "[t]siviilkostjale ei ole edastatud tsiviilhagi ja seda tõendavaid materjale. See on prokuratuuri viga." (Kriminaaltoimiku kd 7, tl 161).
22.Seoses sellega, et käesolevas asjas ei saadetud tsiviilkostjatele ka KrMS § 2631 lg-s 1 nimetatud kohtumäärust, märgib kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 1. jao sätted 5(7)
3-1-1-1-14 kõnealuse määruse tegemist ette ei näe. Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et kriminaaltoimikus olevas tsiviilhagis esinevad puudused või et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Järelikult tuleb kriminaaltoimik KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt prokuratuurile tagastada. Peaks kohus eelnimetatud asjaolud tuvastama kohtu alla andmise staadiumis, on võimalik kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada KrMS § 2351 lg 1 p 3 alusel. Kui aga esineb seaduses sätestatud alus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata asjas tehtava kohtuotsusega. II
23.Lühimenetluses kohtuotsuse tegemine (KrMS § 238 lg 1 p 4) olukorras, kus prokuratuur on rikkunud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid, võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses. KrMS § 226 lg 7 teise lause järgimata jätmine võib teatud juhtudel oluliselt kahjustada süüdistatava võimalust kaalutletult otsustada, kas jääda kohtus lühimenetluse kohaldamise taotluse juurde, samuti tsiviilkostja võimalust taotleda argumenteeritult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist. Sellisel juhul peab kohus tegema KrMS § 226 lg 7 teise lause rikkumise tuvastamise korral KrMS § 2351 lg 1 p-s 2 või 238 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, sest kohtueelses menetluses on tehtud viga, mis ühelt poolt takistab kriminaalasja õiget lahendamist, kuid mida seadus ei luba kohtul lühimenetluses kõrvaldada. Kirjeldatud olukorras pole võimalik kriminaalasja olemasoleva kriminaaltoimiku materjali põhjal õigesti lahendada.
24.Praeguse kohtuasja asjaolud ei anna aga piisavat põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 ega lg 2 tähenduses, ehkki maakohus vaatas läbi tsiviilhagid, mille koopiad oli prokuratuur jätnud KrMS § 226 lg 7 teise lause nõudeid eirates tsiviilkostjatele saatmata. Vaatamata KrMS § 226 lg 7 teise lause rikkumisele, oli tsiviilkostjatele enne kohtuistungit tagatud piisav võimalus tsiviilhagidega tutvuda.
25.Esmalt on kõigi tsiviilkostjate puhul nende tsiviilkostjaks tunnistamise määrustes ühekaupa ja summaliselt välja toodud kannatanute kõik nõuded, mis maakohus hiljem (samades summades) rahuldas (vt kriminaaltoimiku kd 5, tl-d 4-5; 8-9; 13-14 ja 19-20). Kohtueelne menetleja tutvustas kõiki tsiviilkostjaid nende tsiviilkostjaks tunnistamise määrustega novembris 2012, st enne, kui tsiviilkostjatel avanes võimalus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvuda. Kõik tsiviilhagid on esitatud enne kriminaaltoimiku tutvustamist menetlusosalistele.
26.Lisaks eelmärgitule on kõigi kannatanute nõuded koos viidetega tsiviilhagidele ära toodud süüdistusaktis. Maakohtu otsuse vaidlustanud tsiviilkostjate esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et "tsiviilkostjad olid tuttavad süüdistusaktiga ja sealt nad said teada hagide kohta. Tsiviilhagi ennast pole neile antud." (Vt kriminaaltoimik, kd 7, tl 162.)
27.Kolleegium leiab, et eeltoodud olukorras oli tsiviilkostjatel mõistlik võimalus aegsasti enne maakohtu istungit tsiviilhagidega tutvuda – ja seda sai neilt ka eeldada -, vaatamata asjaolule, et prokuratuur jättis KrMS § 226 lg 7 teist lauset eirates tsiviilhagide koopiad tsiviilkostjatele saatmata. Seetõttu pole põhjust lugeda nõuetekohaselt kätte toimetamata tsiviilhagide läbivaatamist praeguses asjas kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 ega lg 2 mõttes. Järelikult ei saa ainuüksi see asjaolu kaasa tuua ka Harju Maakohtu 2. aprilli 2013. a otsuse tühistamist, nagu ringkonnakohus ekslikult leidis. Tuvastades alusetult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, rikkus ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2). III
28.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2013. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Puudub alus rahuldada määruskaebuse esitaja taotlust jõustada maakohtu otsus. 6(7)
3-1-1-1-14 Kolleegium juhib prokuratuuri tähelepanu sellele, et ringkonnakohus andis maakohtu otsust tühistades hinnangu vaid tsiviilkostjate esindaja apellatsiooni ühele väitele. Sama apellatsiooni ülejäänud väidete ega teiste apellatsioonide kohta pole ringkonnakohus mingit seisukohta võtnud, jättes need sisuliselt läbi vaatamata. Seega tähendaks maakohtu otsuse jõustamine süüdistatavate edasikaebeõiguse (põhiseaduse § 24 lg 5) ilmset rikkumist (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-61-12, p 14).
29.R. Jaansalu kaitsja vandeadvokaat Riine Lumiste esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt R. Jaansalule määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Legitimus tasu 108 eurot (sh käibemaks 18 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määruse ja prokuratuuri määruskaebusega tutvumiseks ümardatult kokku üks tund ja määruskaebusele vastuse koostamiseks ümardatult pool tundi.
30.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust.
31.Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestab advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu (RÕS § 21 lg 3 esimene lause). Kolleegium märgib, et kaitsja on oma taotluses lähtunud tasumääradest, mis vastavad Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuarist 2014 kehtivas redaktsioonis) punktile 28, mida tuleb analoogia korras kohaldada ka määruskaebuse vastuse koostamise eest tasu määramisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 29, kus on sellist seisukohta väljendatud advokatuuri juhatuse viidatud otsuse varasema redaktsiooni analoogilise sisuga punkti kohta).
32.Samas sätestab Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse punkt 16, et kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadile väljamaksmisele kuuluvat riigi õigusabi tasu vähendada, kui advokaat ei ole oma kohustusi riigi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega. R. Jaansalu kaitsja vastus prokuratuuri määruskaebusele on lühem kui üks lehekülg ja selles puudub igasugune õiguslik argumentatsioon. Kaitsja üksnes deklareerib oma seisukohta, et ringkonnakohus pidanuks maakohtu otsuse tühistama vaid tsiviilhagisid puudutavas osas, ning lisab, et R. Jaansalu nõustub talle mõistetud karistusega, kuid ei nõustu kolme tsiviilhagiga, kuna nendes hagides esitatud nõuded ei vasta tegelikkusele. Kolleegiumi hinnangul ei ole advokaat sellist vastust esitades toiminud nõuetekohase hoolsusega, mistõttu tuleb taotletavat riigi õigusabi tasu vähendada 24 euroni (sh käibemaks 4 eurot). KrMS § 187 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. IV
33.Käesolevas kriminaalasjas võib olla tähtsust Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-105-10 väljendatud seisukohal, et isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega. KrMS § 39 lg-st 1 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt viidatud otsuse punkt 7.1). Olukorras, kus kannatanu pole tsiviilkostja vastu hagi esitanud, saab kohus tema materiaalõiguslikult eksisteeriva nõude kannatanu vastu rahuldada vaid KrMS § 306 lg 1 p 11 teises alternatiivis sätestatud korras, kui on täidetud tingimused, mida käsitletakse Riigikohtu kõnealuse otsuse punktides 7.4.1-7.4.3. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.