Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 27. detsembri 2013 määrus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmises
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. detsembri 2013 määrus osaliselt, s.o karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus määrus ja KarS § 871 lg 1 ja lg 3 alusel kohaldada Mihhail Konstatinovile karistusjärgset käitumiskontrolli pikkusega 2 (kaks) aastat.
3.Kohustada Mihhail Konstantinovit karistusjärgse käitumiskontrolli ajal järgima KarS § 75 lg 1-st tulenevad nõudeid: 1) otsima endale elukoha hiljemalt kahe nädala jooksul pärast karistuse kandmise lõppu ja viivitamatult teatama elukoha leidmisest vastava piirkonna kriminaalhooldusosakonnale; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.
4.Rahuldada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellepi määruskaebus.
Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja 10.12.2010 otsusega mõisteti Mihhail Konstantinov süüdi KarS § 141 lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Karistuse kandmise algus oli 10.03.2010 ja lõpp on 10.03.2014.
2.Tartu Vangla esitas 19.12.2013 Tartu Maakohtule M. Konstantinovi isikliku toimiku kinnipeetava suhtes vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.
3.27.12.2013 määrusega jättis maakohus M. Konstantinovi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata ja tema suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata. Maakohtu põhjendused olid järgmised.
3.1.Maakohus asus seisukohale, et kindla elu- või asukoha puudumise tõttu on välistatud M. Konstantinovi nii ennetähtaegne vangistusest vabastamine kui ka tema suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine. Mõlemad, s.o nii vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine kui ka karistusjärgne käitumiskontroll, eeldavad süüdimõistetul vabaduses püsiva elu- või asukoha olemasolu, sest vastasel juhul ei ole võimalik KarS § 75 sätteid käitumiskontrolli rakendamiseks kohaldada. KarS § 75 lg 1 punktis 1 sätestatu kohaselt on käitumiskontrolli ajal süüdimõistetu muuhulgas kohustatud elama alalises elukohas. Käesoleval juhul puuduvad süüdimõistetul nii kindel elu- kui ka asukoht. M. Konstantinov ei avaldanud kohtule 27.12.2013 kohtuistungil ka, et ta plaaniks kasutada varjupaiga teenust ja ise ta ei nõustunud enda suhtes vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamise ega karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega. M. Konstantinov avaldas soovi karistuse lõpuni kandmiseks ja seejärel elama asumiseks vend Sergei juurde, kellega ta ei ole 2 aastat suhelnud. Kui sinna elama asumine ei laabu, siis kaalub üldse M. Konstantinov Eestist lahkumist. M. Konstantinovi avaldatu kohaselt elab tal 1 õdedest Valgevenes.
3.2.Maakohus märkis, et kohtumäärus peab olema reaalselt täidetav. Kuna kohtul puudub kohtule esitatud ja avaldatud andmetest lähtudes võimalus siduda süüdimõistetut vabaduses kindla elu- või asukohaga KarS § 75 lg 1 p 1 tähenduses, ning seahulgas ei avaldanud M. Konstantinov 27.12.2013 maakohtu istungil, et ta sooviks kasutada ja hakkab kasutama varjupaiga teenust, siis on M. Konstantinovi suhtes välistatud nii vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamine kui ka karistusjärgne käitumiskontroll.
4.Maakohtu määruse peale esitas kaebuse prokuröri abi M. Lellep, kes taotleb kohtumääruse tühistamist osas, millega jäeti M. Konstantinovi suhtes kohaldamata KarS § 871 tulenev karistusjärgne kontroll ja palub määrata M. Konstantinovile KarS § 871 tulenev karistusjärgne käitumiskontroll pikkusega 2 aastat.
4.1.Prokurör leiab, et maakohus on M. Konstantinovile karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmisel ebaõigesti rakendanud materiaalõigust KarS § 871 sisustamisel.
4.2.Karistusjärgse käitumiskontrolli eesmärk on vangistuse täies ulatuses ärakandnud isiku allutamine kontrollile olukorras, kus on alust arvata, et isik võib pärast vabanemist suure
tõenäosusega jätkata kuritegude toimepanemist. Seega on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise põhiliseks eesmärgiks uute kuritegude ärahoidmine ning ühiskonna turvalisuse tagamine. Seetõttu on antud normi kohaldamise puhul eelkõige kaalukeeleks asjaolu, kas ja kui suur on oht, et isik võib sooritada uue kuriteo.
4.3.Karistusjärgse käitumiskontrolli alused võib jagada materiaalseteks ja formaalseteks. Just materiaalseks aluseks on prognoos, et süüdimõistetu paneks vabaduses viibides toime uusi raskeid kuritegusid. Kui antud juhul on kinnipeetava puhul täidetud KarS §-st 871 lg 1 tulenevad formaalsed alused (p 1, p 2) karistusjärgse kontrolli kohaldamiseks ja sellele on viidanud ka Tartu Maakohus oma 27.12.2013 määruses, siis materiaalsed alused tulenevad KarS §-st 871 lg 1 p 3, mille puhul prokurör leiab, et M. Konstantinovi puhul on ka need täielikult täidetud.
4.4.KarS § 871 lg 1 p 3 kohaselt kohaldab kohus isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli kui, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. M. Konstantinovi näol on tegemist isikuga, kes on korduvalt sooritanud raskeid kuritegusid, mis on seotud vägivallaga. Alates 1989 aastast, s.o ligi 25 aasta jooksul, mil talle mõisteti esimene kriminaalkaristus, on ta sisuliselt viibinud vangistuses karistusregistri kohaselt ca 20 aastat. Eelviimase karistuse, s.o 14 aasta pikkuse vangistuse, kandmisest vabanes ta 04.09.2009 ja juba 10.03.2010 peeti ta kinni käesoleva karistuse aluseks oleva kuriteo toimepanemise eest. See näitab, et isegi pikaajaline vangistus ei muutnud tollal tema hoiakuid ja käitumisharjumusi. Ka käesolevat karistust kandes on ta käitunud mitteõiguskuulekalt ja teda on distsiplinaarkorras karistatud korduvalt ning hetkel omab ta 8 kehtivat distsiplinaarkaristust. See iseloomustab ilmekalt tema suhtumist õiguskorda ja näitab, et tegelikkuses ei ole antud isiku hoiakutes ja käitumises muutusi toimunud ka selle karistuse kandmise ajal. M. Konstantinov ei ole aru saanud ka oma teo keelatusest, kuivõrd ei ole käesoleva ajani tunnistanud ennast süüdi kuriteos, mille eest karistust kannab. Kui isik ei tunnista oma süüd, siis ei ole võimalik kinnipeetaval ka oma tegudest õigeid järeldusi teha ja enda käitumist ning hoiakuid muuta. Sellest tulenevalt on ka risk uute kuritegude toimepanemiseks suur. M. Konstantinov on keeldunud ka igasugusest tegevusest, mis võiks kaasa aidata tema resotsialiseerumisele. Kinnipeetav on varasemalt kui ka maakohtu istungil avaldanud, et ta ei soovi osaleda taasühiskonnastavates programmides, kuna leiab, et neist ei ole talle kasu. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on ta vabanemise suhtes ükskõikne ja tema tuleviku eesmärgid on ebamäärased. Toodud analüüs M. Konstantinovi isiku, tema elukäigu ja käitumise kohta karistuse kandmise ajal näitab ilmekalt, et tema puhul uue kuriteo toimepanemise risk on äärmiselt kõrge.
4.5.Maakohus on M. Konstantinovi suhtes jätnud kohaldamata käitumiskontrolli põhjusel, et tal puudub kindel elu- või asukoht, mis on aga KarS §-st 75 lg 1 tuleneva käitumiskontrolli vältimatuks eelduseks ja mille puudumisel ei ole võimalik kohaldada KarS § 871. Prokurör selle käsitlusega ei nõustu ja leiab, et see on vastuolus antud normi tegeliku mõttega. Normi tegelik mõte seisneb eelkõige uute kuritegude ärahoidmises ja ühiskonna turvalisuse tagamises. Kahtlemata on üheks olulisemaks kontrollnõudeks süüdimõistetu kohustus elada kohtu poolt määratud alalises elukohas, kuid selle puudumine ei saa olla takistuseks KarS § 871 tuleneva käitumiskontrolli kohaldamisel. Kindla elukoha olemasolu omab vältimatut tähtsust eelkõige KarS § 76 rakendamise osas, kus on juba tuvastatud, et isiku ühiskonnaohtlikus on madal, või puudub üldse ja seejärel hinnatakse tema elutingimusi väljaspool vanglat. Karistusjärgse käitumiskontrolli puhul tuleb hinnata eelkõige uute kuritegude toimepanemise ohtu ja varasem kohtupraktika KarS § 75 kohaldamisel on lähtunud põhimõttest, et elukoha puudumine suurendab kuriteoriski oluliselt.
4.6.Maakohtu määruses esitatud käsitluse kohaselt tekiks vastuoluline olukord, kus isik kellel on elukoht ja kelle ohtlikkuse aste on seetõttu madalam, vastab KarS § 871 materiaalsetele tingimustele aga suurema riskiastmega elukohta mitteomava isiku puhul puudub võimalus karistusjärgset kontrolli rakendamiseks. Loomulikult on elukohta omava isiku suhtes kriminaalhooldust läbiviimine lihtsam, kuid need isikud ei tohiks olla seetõttu ebavõrdsemas seisus võrreldes nendega, kellel puudub elukoht. Samas on nimetatud olukorra ületamiseks kehtestatud regulatsioon ja vastavad meetmed, mis seisnevad selles, et kui vanglast vabanenul ei ole elamispaika, siis peab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja vastavalt sotsiaalhoolekandeseaduse § 1143 ja § 28 hoolitsema selle eest, et talle leitaks elamispind. Kui omavalitsusel endal ei ole sotsiaalmajutust võimalik pakkuda, siis on järgmiseks võimaluseks leida MTÜ-de kaasabil talle sobiv tugiteenus, sh turvakodus viibimise võimalusega. Maakohus on oma määruses need võimalused jätnud käsitlemata ja lähtunud üksnes tõdemusest, et M. Konstantinovil puudub elukoht ja ta ei soovi kasutada ka varjupaiga teenust. KarS § 75 lg 1 p 1 sätestab küll kohustuse elada kohtu määratud elukohas, kuid seda kohustust on võimalik rakendada ka tingimuslikult, s.t et isik peaks näiteks teatud ajavahemiku möödudes leidma endale elukoha, millest teavitab kriminaalhooldusametnikku. Siinkohal tõusetubki kriminaalhoolduse tähtsus, mis ei seisne üksnes järelvalves, vaid ka sotsiaalses abistamises.
4.7.Karistusjärgse käitumiskontrolli kehtestanud seaduse eelnõu seletuskirjast tuleneb, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise põhimõtte sätestamise eesmärgiks on teha tööd vanglakaristuse täielikult ärakandnud isikuga, kes vajab abi sotsiaalsel kohanemisel ning järelevalvet. Kriminaalhooldusseaduse §-st 26 tuleneb, et kriminaalhoolduse teostamise käigus valvab kriminaalhooldaja kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise järele, abistab ja nõustab kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel ning osutab talle sotsiaalset kohanemist soodustavat abi. Kriminaalhooldusalusele osutatakse katseaja jooksul abi töö, õppimis- ja elukoha leidmisel, samuti teiste isiklike probleemide lahendamisel. Seega leiab prokurör, et nimetatud elukoha küsimus on ületatav ja Tartu Maakohus on jätnud need võimalused oma määruses käsitlemata. KarS § 871 kohaldamisel omab eelkõige tähtsust uute kuritegude toimepanemise ohuaste ja elukoha puudumine pigem suurendab seda.
5.Tartu Ringkonnakohtu 16.01.2014 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses. M. Konstantinovile anti kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 24.01.2014. 20.01.2014 esitas M. Konstantinov kohtule oma kirjalikud seisukohad, märkides järgmist.
5.1.M. Konstantinov palub karistusjärgset käitumiskontrolli tema suhtes mitte kohaldada ja leiab, et kuna tal puudub vabaduses kindlaksmääratud elukoht ja tal on kindel eesmärk lahkuda Soome, siis ei ole tema allutamine käitumiskontrollile kriminaalhooldusnõuete täitmisega üldse mõeldav.
5.2.Karistusjärgne käitumiskontroll riivab M. Konstantinovi arvates tema põhiseadusest tulenevaid õigusi vabalt liikuda, elukohta valida ja õigust riigist lahkuda. Lisaks puudub kohtul võimalus määratleda tema elukoht Eestis ja seega ka võimalus saata teda kriminaalhooldusele vastavasse kriminaalhooldusosakonda.
5.3.M. Konstantinov rõhutab, et ta ise ei soovi karistusjärgset käitumiskontrolli ega sellega kaasnevaid kriminaalhooldusnõudeid täita ja seeläbi enda karistusaega katseaja läbi pikendada. Seega ei oleks käitumiskontroll tema suhtes selle eesmärke arvestades otstarbekas. M. Konstantinov leiab, et kuna käitumiskontrolli mittetäitmise korral puuduvad käesoleval hetkel rakendatavad meetmed, siis on selle kohaldamine põhjendatud siiski vaid nende isikute puhul, kes ise seda soovivad ja endale vajalikuks peavad. Vastasel korral pole tingimuste
täitmine millegagi tagatud. Lisaks peab ta vajalikuks märkida, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib tema taasühiskonnastamist pigem takistama hakata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohus, vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, leiab, et Tartu Maakohtu 27.12.2013 määrus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu karistusjärgse kinnipidamise kohaldamata jätmise osas.
6.1.Tartu Maakohus jättis 27.12.2013 määrusega M. Konstantinovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata ning kinnipeetava suhtes karistusjärgne käitumiskontrolli kohaldamata, kuna M. Konstantinovil puudub KarS § 75 lg 1 p 1 märgitud kriminaalhoolduse ja käitumiskontrolli kohaldamiseks nõutav kindel elu- või asukoht vabaduses. Käesoleval juhul ei toimu vaidlust karistustest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise osas, seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel pikemalt peatuda ning võtab seisukoha üksnes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise osas.
6.2.Maakohus on asunud 27.12.2013 määruses seisukohale, et nii vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine kui karistusjärgne käitumiskontroll eeldavad süüdimõistetul vabaduses püsiva elu- või asukoha olemasolu, sest vastasel juhul ei ole võimalik KarS § 75 sätteid käitumiskontrolli rakendamiseks kohaldada. Prokurör vaidleb sellele seisukohale vastu ning leiab, et üksnes kindla elukoha puudumine ei saa välistada karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist.
7.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ning kohtukolleegiumi põhjendused on järgnevad.
7.1.KarS § 871 lg 1 kohaselt kohaldab kohus isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule, kui isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses (p 1); teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega (p 2) ja arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid (p 3).
7.2.Käesoleval juhul on M. Konstantinovi puhul KarS § 871 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. M. Konstantinov kannab käesoleval ajal Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 141 lg 1 järgi mõistetud karistust - 4 aastat vangistust. Karistuse kandmise lõpp saabub eelduslikult 10.03.2014, seega kuna maakohus jättis M. Konstantinovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise taotluse rahuldamata ning selles osas ei ole määrust vaidlustatud, võib jaatada, et kinnipeetav kannab ära mõistetud karistuse täies ulatuses. Samuti on M. Konstantinovit varasemalt karistatud Pärnu Maakohtu 08.04.1996 otsusega KrK § 101 pde 1, 6, 7 järgi karistusega 14 aastat vangistust. Seega on täidetud ka teine karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eeldus (p 2). Kolmandaks eeldab KarS § 871 lg 1 p 3, et tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal.
7.3.Ringkonnakohus on seisukohal, et täidetud on ka kolmas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eeldus (p 3). M. Konstantinov on isik, kes on toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase süüteo, teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning ta on karistusregistri andmetel veetnud ca 20 aastat oma elust vangistuses. Lisaks selgub Tartu Vangla iseloomustusest (seisuga 25.11.2013), et isikul on 8 kehtivat distsiplinaarkaristust, ta on oma tulevase elu suhtes ükskõikne, ta ei soovi süveneda ametniku poolt pakutavatesse
teemadesse, ei soovi osaleda taasühiskonnastavates programmides ning ei ole endas kindel, et leiab tahet senise eluviisi muutmiseks. Asjaolule, et varasemad karistused ei ole avaldanud M. Konstantinovile mingit mõju ning karistuse eesmärgid on jäänud täitmata, viitab tõsiasi, et eelmise karistuse, s.o 14 aasta pikkuse vangistuse kandmisest vabanes kinnipeetav 04.09.2009 ning peeti uuesti kinni 10.03.2010, kui M. Konstantinov pani toime käesoleva vangistuse aluseks oleva kuriteo. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et isegi nii pikaajaline vangistus ei muutnud tollal tema hoiakuid ja käitumisharjumusi. M. Konstantinovi puhul on täidetud kõik KarS § 871 lg-st 1 tulenevad eeldused. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga ka selles osas, et M. Konstantinovi näol on tegemist isikuga, kelle puhul on uue kuriteo toimepanemise risk äärmisel kõrge ning KarS § 871 lg 1 kohaldamata jätmisel ei saa aluseks võtta üksnes KarS § 75 lg 1 p 1 nõutava elukoha puudumist.
8.KarS § 871 lg 1 alusel karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel tuleb lähtuda KarS § 75 sätestatud nõuetest. KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt käitumiskontrolli ajal on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid ning elama kohtu määratud alalises elukohas. Käesoleval juhul puudub M. Konstantinovil vabanemisjärgselt alaline elukoht. Samuti ei ole ta avaldanud soovi kasutada varjupaigateenust ega näidanud üles huvi leida endale vabanemisel elukoht. Maakohtu hinnangul on tegemist asjaoluga, mis takistab KarS § 871 kohaldamist. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et üksnes asjaolu, et isikul puudub vabanemisel elukoht, ei saa olla aluseks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmiseks.
8.1.Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmine looks käesoleval ajahetkel olukorra, kus isik, kes on ühiskonnaohtlik ja kelle ühiskonnaohtlikust suurendab elukohta puudumine, kuid esinevad muud KarS § 871 lg 1 kohaldamise eelduslikud alused, seaks ohtu ühiskonna ning kodanike õigusliku turvalisuse ootuse. Samuti oleks elukoha puudumisel KarS § 871 lg 1 kohaldamata jätmine vastuolus käesoleva sätte mõttega, mis seisneb eelkõige uute kuritegude ärahoidmises ja ühiskonna turvalisuse tagamises.
8.2.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval ajal on võimalik kõrvaldada KarS § 75 lg 1 p 1 alusel esinev takistus ning karistuse kandmisest vabanemisel tuleb kohustada M. Konstantinovit leidma hiljemalt 2 nädala jooksul alates vabanemisest endale elu- või asukoht, mille alusel määratakse ta kriminaalhooldusele vastavas piirkonnas. Käesoleva võimaluse andmine vähendab M. Konstantinovi vabanemisel esinevaid võimalikke riske.
8.3.Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et elukohta omava isiku suhtes on kriminaalhoolduse läbiviimine lihtsam, kuid need isikud ei tohiks olla seetõttu ebavõrdsemas seisus võrreldes nendega, kellel puudub elukoht. Tegemist oleks olukorraga, kus isikud, kes on täitnud karistusjärgse käitumiskontrolli eeldused ning omavad elukohta on halvemas seisus, kui need, kes on täitnud karistusjärgse käitumiskontrolli eeldused, on üldohtlikud ühiskonnale ning kellel puudub elukoht. Viimasel juhul oleks isikute puhul, kellel puudub elukoht, üldse võimatu kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. Välistatud pole olukorrad, kus ühiskonnale ohtu kujutavad isikud teatavad enne vangistusest vabanemist, et neil puudub elukoht ja pääsevad seeläbi lihtsakoeliselt karistusjärgsest käitumiskontrollist. Sellise olukorra vältimiseks tuleks lähtuda sotsiaalhoolekandeseaduse §-st 1143 ja §-st 28, mille alusel kinnipeetav peaks saama endale elukoha. Isegi, kui kinnipeetav ei saa abi mainitud seaduse alusel, on kinnipeetaval võimalus pöörduda koostöös kohaliku omavalituse sotsiaaltöötajaga vastavate MTÜ-de poole, kelle kaasabil on võimalus viibida teatud perioodi jooksul turvakodus. Käesoleva võimaluse tagamist toetab ka kriminaalhooldaja ametipositsioon, kus kriminaalhooldusseaduse § 26 kohaselt kriminaalhoolduse teostamise käigus kriminaalhooldaja valvab kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise järele, abistab ja nõustab kriminaalhooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel ning osutab talle sotsiaalset kohanemist soodustavat abi (lg 1). Lisaks kriminaalhooldusalusele osutatakse katseaja jooksul abi töö,
õppimis- ja elukoha leidmisel, samuti teiste isiklike probleemide lahendamisel (lg 2). Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et KarS § 871 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ning M. Konstantinovi suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli pikkusega 2 aastat. M. Konstantinovil tuleb leida karistuse kandmise lõppedes endale elu- või asukoht hiljemalt 2 nädala jooksul vabanemisest. Kui M. Konstantinov ei täida KarS § 75 tulenevaid nõudeid, siis KarS § 871 lg 4 kohaselt, kui süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pikendada käitumiskontrolli tähtaega korraga kuni ühe aasta võrra või määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lõikes 2 sätestatule.
9.Kinnipeetav M. Konstantinovi põhjendused määruskaebusele esitatud vastuses on alusetud ega anna alust maakohtu määruse muutmata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib, et karistusjärgne käitumiskontroll ei ole mõjutusvahend, mille rakendamine sõltuks ainuüksi kinnipeetava tahtest. Kohtul tuleb lahendada käesolev küsimus vastava taotluse alusel ning arvestades kõiki asjaolusid kogumis. Kinnipeetava viide justkui käitumiskontrolli kohaldamine võib tema taasühiskonnastumist takistada, on asjakohatu. Pigem on mõjutusvahendi eesmärk hõlbustada taasühiskonnastumist ning kinnipeetav ei ole varasemalt huvitunud enda taasühiskonnastumise soodustamisest, loobudes sotsiaalprogrammides osalemisest, seega on alusetu käesoleval ajal sellele tähelepanu juhtida.
10.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390, § 337 lg 1 p 4 ringkonnakohus otsustas tühistada maakohtu 27.12.2013 määrus osaliselt karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ja kohaldab KarS § 871 lg 1 alusel M. Konstantinovile karistusjärgset käitumiskontrolli pikkusega 2 aastat. Kohustada M. Konstantinovit leidma endale hiljemalt kahe nädala jooksul pärast vabanemist elu- või asukoht ning kohustada M. Konstantinovit viivitamatult pöörduma elukohajärgse piirkonna kriminaalhooldusosakonna poole. Rahuldada prokurör abi M. Lellepi määruskaebus.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.