1-12-11465/36 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

3.Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatava E. Kruusi süü temale esitatud süüdistuses ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. 3.1 Riigikohus on oma senises praktikas aktsepteerinud seda, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, kuid sellisel juhul tuleb kohtul eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastavate asjaolude esinemise üldine tõenäosus ( RKK 3-1-1-74-05). 3.2 Tõendamiseseme asjaolude seisukohalt on käesolevas kriminaalasjas põhiküsimuseks see, kes juhtis süüdistuses tähendatud ajal ja kohas sõiduautot Audi S8 registreerimismärgiga XXX . Üheselt on tõendatud see, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel ja selle järgselt viibisid Audis E. Kruus, C.W. , M.P. ja R.R. . Nii süüdistatava kui ka tunnistajate C.W. i (süüdistatava elukaaslane) ja M.M. (süüdistatava kauaaegne sõber) ütlustest nähtub see, et sõiduautot Audi juhtis C.W. . Üksnes tunnistaja R.R. , kes eelnevalt temaga ühes autos viibinud isikuid ei tundnud, andis ütlusi, et sõiduautot Audi juhtis E. Kruus. Nimetatud tunnistaja ütlused peaksid olema kõige objektiivsemad, kuna tema jaoks olid autos viibinud ülejäänud kolm isikut eelnevalt täiesti võõrad. 3.3 Süüdistatava E. Kruusi ja tunnistaja C.W. i ütlustest nähtub see, et omavahel lepiti autos liiklusõnnetuse järgselt kokku selles, et politseile öeldakse, et autot juhtis E. Kruus ja seda selleks, et kaitsta C.W. it, kes põhjustas liiklusõnnetuse, omamata juhtimisõigust ja olles alkoholijoobes. Tunnistaja R.R. eitas kohtuistungil sellise kokkuleppe sõlmimist, väites, et tema on algusest peale rääkinud asjas tõtt, kajastades sündmust selliselt nagu see tegelikkuses aset leidis. Kohtul ei oleks tekkinud suure tõenäosusega mingit kahtlust tunnistaja R.R. e ütluste usaldusväärsuses ja objektiivsuses, kui ei oleks kaitsja poolt kohtule esitatud täiendava tõendina tunnistajate R.R. e ja C.W. i omavahelise viimase nädal aega enne kohtuistungit 23.09.2013 peetud telefonikõne salvestist. Telefonikõne salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses (3-1-1-5-09).

3.4 Kõrvutades tunnistaja R.R. e kohtuistungil antud ütlusi telefonikõne salvestises tema poolt öelduga esinevad nendes faktide osas olulised vastuolud. Kohus leidis, et isik, kes tahab, et teda rahule jäetakse, ei kontaktakteeru ise terroriseerijaga (sõnumi saatmine C.W. ile). Kõnesalvestisest ilmneb see, et kaks isikut vestlevad teineteisega vabalt ja sundimatult. Tunnistaja R.R. eitas kohtuistungil kokkulepet öelda politseile, et roolis oli E. Kruus. Samas ilmneb kõnesalvestisest, et kohtueelses menetluses politseis andis ta ütlused vastavalt autos kokkulepitule, et roolis oli E. Kruus. R.R. ei lükka kõnesalvestises ümber C.W. i poolt kokkulepet puudutavas osas öeldut. R.R. räägib kõnesalvestises valetamisest konkreetselt politseile ja on hämmingus selle üle, et nad (C.W. ja E. Kruus) on nüüd otsustanud järsku midagi teisiti, kui varem oli kokku lepitud. Tunnistaja R.R. väitis kohtuistungil, et ta mängis kaasa, jaatades kõike C.W. i öeldut kõnedest vabanemise eesmärgil. Nimetatud väide aga kõnesalvestisest kuidagi ei järeldu, liiatigi kui R.R. väidetavalt teadis telefonikõne salvestamisest või vähemalt aimas seda. Vastupidi, kõnesalvestisest nähtub see, et R.R. ja C.W. otsivad tekkinud olukorrale mõlemaid osapooli rahuldavat lahendust. Omavahel arutatakse, et üheks võimalikuks lahenduseks oleks mittemäletamine, eelnevalt on R.R. öelnud seda ka prokurörile. Kõnesalvestisest nähtuvalt on R.R. väga mures selle üle, mis temast saab. Kui tunnistaja R.R. on algusest peale rääkinud tõtt, nagu ta kohtuistungil tõsikindlalt väitis, poleks ta pidanud üldse mingitesse telefonivestlustesse C.W. iga laskuma ega millegi pärast paaniliselt muretsema. Taoline tunnistaja R.R. e faktiline käitumine süvendas kohtus kahtlust, et R.R. on andnud kohtueelses menetluses politseis 2 korral teadvalt valesid ütlusi ja jätkanud teadvalt valede ütluste andmist ka kohtuistungil, vältimaks võimalikku kriminaalvastutust KarS § 320 lg 1 järgi. 4.6 Kohus luges tunnistaja R.R. e tõendiallikana ebausaldusväärseks. Tunnistamaks isiku süüdi kuriteos, eeldab see tuvastatust ja täielikku selgust süüteokoosseisu tuvastamiseks vajalikes asjaoludes. Sellist kindlat siseveendmust kohtul tõendeid kogumis hinnates ei tekkinud.

isikud on omavahel ütluste andmise osas kokku leppinud ja tegemist on valeütlustega. C.W. i näol on tegemist süüdistatava elukaaslase ja M.M. näol kauaaegse sõbraga. Mõlemal on nii põhjus kui ka motiiv valetamiseks, päästmaks lähedast isikut kohtuotsusest ja karistusest. Usaldusväärsust vähendab ka asjaolu, et enne ütluste andmist võimaldas kaitsja neil tutvuda kriminaalasja materjalidega, mis võimaldas ütlused kooskõlastada. Kuivõrd ohtu C.W. i karistamiseks ei esine, on nende hinnangul täiesti ohutu anda ütlusi selliselt, et süüdi oleks C.W. . Prokuröri hinnangul on alljärgnevate isikute ütlused vastuolulised, mis annab piisava põhjuse kahelda nende ütluste tõepärasuses. 5.2.1 Esiteks, kes siis ikkagi istusid algul autosse. M.M. ei mäleta T.M. i autosse istumist. E. Kruus ja C.W. aga kinnitavad, et autosse istusid algul nii M kui ka T. R.R. ei ole algusest peale rääkinud ei M ega T. Samuti on üle kuulatud politseinikud kinnitanud, et sündmuskohal ei olnud lisaks taksojuhile ja paarile joodikule, kes asjast midagi ei teadnud, kedagi. 5.2.2 Teiseks, mitu korda ja kus auto enne avariid peatus ja kuhu ööklubi hoovist väljudes keeras. Kaitsjapoolsed tunnistajad kinnitavad, et auto peatus kõnniteel enne Tallinna tänavale keeramist, tagurdades kohe paremale ehk mäest alla taksole otsa. Prokuröripoolsed tunnistajad aga kinnitavad, et auto keeras vasakule mäest üles ja kui autos oli juttu, et mindi valele poole, peatus auto korraks ja hakkas seejärel tagurdama mäest alla, sõites otsa taksole. 5.2.3 Kolmas, olulisim vastuolu avaldub selles, kuhu poole sõitis sündmuskohalt lahkuv auto - kas mäest üles Tallinna poole või alla ja sealt edasi ümber teatri pargi mööda Vabriku tänavat, kus asub kohvik Revaalia. Nii R.R. kui ka politseinikud kinnitavad, et auto lahkus mäest alla sõites. Seda kinnitas ka politseile väljakutses edastatud info auto põgenemise kohta sündmuskohalt Vabriku tn kaudu ja sündmuskohal viibinud taksojuht ning R.R. . Samas eitasid seda nii E. Kruus, C.W. kui ka M.M. , kes hakkas kohtus ülekuulamise lõpus selles juba natuke kahtlema. 5.3 Tähelepanuta ei saa jätta tunnistaja R.R. e mõjutamist. Tunnistaja nimetas seda terroriks ja mis viis tunnistaja niikaugele, et ta hakkas C.W. iga kaasa mängima. Viimane kasutas seda ära ja lindistas viimase kõne. See on aga kogu toimunud sündmuste ahelast välja rebitud, teada ei ole sellele eelnevate kõnede, mida oli vähemalt 5, sisu. Kohtule esitatud kõne jääb poolikuks ja puudub teave kogu vestluse sisust. Olulisim (ja seda ka kohtu arvates) on selles kõnes R.R. e jutt, et kui C.W. nuttis ja palus, et ta valetaks, siis ta tuli neile vastu. Rõhutamist väärib, et puudub teave eelnevate kõnede sisu kohta ning esineb võimalus, et eelnevates kõnedes on jagatud mingeid lubadusi või ka ähvardatud, mille peale võis ka tunnistaja väita, et ta ongi ütlusi muutnud ja isikutele vastu tulnud jne. R.R. ju tunnistas, et ta on kõnedes valetanud, mänginud kaasa ja jaganud lubadusi, mida ta järgida ei kavatsenud. 5.4 R.R. selgitas kohtus, mida ta selle valetamise all silmas pidas – s.o C.W. ile antud lubadust öelda prokurörile ja kohtule, et ei mäleta ning ehk pääseb ta sellega kohtusse tulekust. Kirjas prokurörile väitis R.R. , et ei mäleta kahjuks õnnetusjuhtumist midagi, millest oli teadlik ka C.W. . Viimasele ütles R.R. , et valetas kahjutundest. Nendest ütlustest nähtub, et ta valetaski, aga prokurörile mitte aga politseile, kui väitis, et ei mäleta. Hiljem aga palus vale pärast vabandust, otsutades tõtt rääkida. 5.5 R.R. kuulati kohtus üle esimesena. Ta ei teadnud kindlalt lindistuse olemasolust ega selle esitamise kavatsusest kohtule. Samas rääkis ta juba ette kõigest, mida hiljem salvestiselt kuulda oli ja põhjendas, et mingis varasemas kõnes talle pakuti raha politseis ütluste muutmise eest. Samuti andis selgitusi mingil määral kaasamängimises, et kohtuni vastu pidada. Apellandi hinnangul olid nii E. Kruus kui ka C.W. teadlikud, et viimast ei ähvarda enam

6.Ringkonnakohtu kohtuniku 07.01.2014 määrusega anti menetluspooltele õigus esitada vastuväited esitatud apellatsiooni osas tähtajaga kuni 20.01.2014. Nimetatud kuupäeval registreeriti ringkonnakohtus kaitsja M. Saareväli vastus prokuröri apellatsioonile. Seisukoht, milles taotletakse jätta esitatud apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud riigi kanda jätta, seisneb kokkuvõtvalt alljärgmises. 6.1 Apellatsioonis on esitatud samad väited, mis prokurör esitas ka maakohtus kohtuvaidluste käigus. Kohus on kõiki neid aspekte ka analüüsinud ning tema mõttekäik on otsuse pinnalt probleemideta jälgitav. 6.1.1 Seisukohtade esitaja ei näe vastuolu seoses sõidukisse Audi S8 (reg nr XXX ) istunud isikute arvuga. Asjas puudub vaidlus selles, et liiklusõnnetuse toimumise ajal viibisid sõidukis tunnistaja R.R. , süüdistatav, tunnistajad C.W. ja M.P. . M.M. ja T.M. i lühiajalist sõidukis viibimist kinnitavad süüdistatav ja C.W. . M.M. poolt T.M. i mittemäletamine ei ole hinnatav vastuoluna. R.R. aga ei saanudki T.M. ist ja M.M. st nimeliselt rääkida, kuivõrd oli enda ütluste kohaselt seltskonnas võõras ja ei teadnud ilmselgelt kõikide sündmusega puutumuses olnud isikute nimesid. Oluline on aga märkida, et ka R.R. andis kohtus ütlusi, et sõidukis oli rohkem inimesi, kuid lõpuks kõik autosse ei jäänud. Seega ei ole R.R. e ütlused teiste isikute omadega vastuolus. Asjaolu, et ta jaatab fakti, et vahepeal oli autos rohkem inimesi, langeb kokku süüdistatava ja C.W. i ütlustega. 6.1.2 Tuleb möönda, et erinevate samas sõidukis viibinud isikute ütlused sõiduki algse liikumise osas ei kattu. Vastustaja ei nõustu apellandi käsitlusega, et sõiduki liikumise osas mittelahknevad ütlused viitavad justkui tunnistajate M.M. ja C.W. i ebausaldusväärsusele ja tähendavad kokkulepitud ütlusi. Apellant ei ole kohtus ega edasikaebuses esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks pidi C.W. andma ütlusi teistmoodi, kui sündmused tegelikult

toimusid. 6.1.3 Maakohus on õigesti viidanud kõikide tõendite vahelisele ebaselgusele seoses sõiduauto Audi liikumissuunaga ning neid ka analüüsinud. Kohus on õigesti tuvastanud, et vastuoluliste tõendite pinnalt ei ole nimetatud asjaolu võimalik üheselt tuvastada, kuid tõendamiseseme seisukohalt ei oma see asjaolu olulist tähtsust. Vastustaja leiab, et ebaselgus ei viita süüdistatava ega tunnistaja C.W. i ja M.M. ütluste ebausaldusväärsusele, kuna W ja R viibisid faktiliselt samas autos ning pidid lahkumist mäletama ühte moodi. Tõenäoliselt on joove või sündmuste toimumine kriisisituatsioonis (liiklusõnnetus, ehmatus, põgenemine) mõjutanud detailide mäletamist, mis aga ei tähenda, et erinevaid detaile R.R. est erinevalt mäletavad isikud annaksid teadvalt valeütlusi. 6.1.4 Tunnistaja R.R. e väidetava mõjutamise osas jääb kaitsja kohtuvaidluse teesides esitatud seisukoha juurde. Apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt C.W. „terroriseeris“ R.R. t ja viimane „mängis kaasa“, et terrorist vabaneda ja kohtuistungini vastu pidada, ei ole eluliselt usutav ega sobiv muude uuritud tõendite kontekstis. Kui tegemist oli vaid „kaasa mängimisega“, puudub igasugune selgitus R.R. e poolt prokurörile (politseile?) saadetud kirjast selle kohta, et ta ei tule istungile, kuna ei mäleta midagi. Kaasa mängimine tähendanuks n-ö katteta lubaduste jagamist. Võimatu on selgitada kirja saatmist prokurörile vahetult enne kohtuistungit, kui R.R. e sooviks oli üksnes vastu pidada kohtuistungini. Märkimist väärib seegi, et tekstisõnumi teatega enda kohtussekutsumisest saatis R.R. C.W. ile ise, mis on väga ebamõistlik isiku poolt, kes püüab sama isikuga kontakti vältida. 6.1.5 Ebaõige on ka apellatsioonis esitatud väide, et R.R. ei teadnud, et ta kõnet lindistatakse. Kohtuistungil andis R.R. ütlusi: „Ma tean, et seda kõnet lindistati, see oli silmnähtav. Ma rääkisin sellest eile prokurörile.“ Seega on apellandi väide vale. 6.1.6 Ebaõige on ka apellatsioonis esitatud kirjeldus C.W. i kõne sisu kohta R.R. ele. Apellatsiooni kohaselt: „Kohtukutse saamise järel helistas C.W.ja andis teada, et ta läks politseisse ja tunnistas üles, et tegelikult sõitis tema“. Kohtuistungi protokollis ei sisaldu selliseid R.R. e ütlusi, kust selguks, et C.W. oleks omapoolsete ütluste andmise avaldanud peale kohtukutse saamist. Tunnistaja R.R. e ütluste kohaselt oli C.W. teinud talle 5 telefonikõnet ja ilmselgelt pidi nende kõnede sisuks olema juba siis C.W. i väidetav soov, et R.R. annaks ütlusi vastavalt tegelikult asetleidnule. Pikk ajavahemik, mille jooksul C.W. ja R.R. suhtlesid, viitab asjaolule, et püüti leida tekkinud olukorrale lahendust. Sobiva lahendusena prooviti „mittemäletamist“, millele viitab ka telefonisalvestus. Ei selle dialoogist ega ka kogu salvestise emotsionaalsest pildis ei nähtu R.R. e vaenulikkust või soovi anda katteta lubadusi, et vaid kõnedest pääseda. Pigem kõlab sellest isikute mure ning kahjutunne tekkinud olukorra pärast. 6.1.7 Maakohus on hinnanud ka apellandi väiteid inimeste ja nende reaktsioonidele, ent leidnud, et R.R. e selgitused ei ole veenvad ega eluliselt usutavad. Kui apellant leidis, et R.R. reageeris teisiti, kui sellises olukorras käituks ja tegutseks keskmiselt mõistlik isik, siis peaks ta esitama tõendid selle kohta, et R.R. e puhul tuleb teda ja tema tegevust hinnata erinevalt keskmiselt mõistliku isiku käitumisest. Seni aga tuleb nõustuda kohtuga, et keskmiselt mõistlik inimene ei otsi ise kontakti isikuga, kelle telefonikõnesid soovib kogu hingest vältida. Samuti ei asu keskmiselt mõistlik isik tüütamisest vabanemise eesmärgil antud katteta lubadusi faktiliselt teoks tegema. Pigem viitab R.R. e poolt sõnumi saatmine C.W. ile ja prokurörile kirja saatmine, et ta tegelikkuses tegutses eesmärgiga end tunnistajate ringist välistada. Selline tegevus on usutav aga juhul, kui R.R. tunnetas endal „moraalset võlga“ ja väljendub kohtus uuritud kõnesalvestises öeldud lauses „--- Ma lähen valetama politseisse ja nüüd te otsustate järsku teisiti“.

6.1.8 Apellant on esitanud väite, et R.R. ei pruukinud õigesti orienteeruda erinevates institutsioonides ja võis „politsei“ asemel silmas pidada „prokuratuuri“. Vastustaja sellega ei nõustu. Kõnesalvestisest nähtub, et nii R.R. kui ka C.W. on küllaltki täpselt eristanud erinevaid institutsioone, mistõttu võib üsnagi suure usaldusväärsusega järeldada, et rääkides erinevatest institutsioonidest, on silmas peetud konkreetset institutsiooni. Lisaks viitab väljavõte 23.09.2013 telefonikõnest „Ma lähen valetama politseisse ja nüüd te otsustate järsku teisiti“ otseselt 20.11.2013 Audis tehtud kokkuleppele. Kuna R.R. räägib valetamisest politseile, siis on ainuvõimalik järeldus, et kellegi otsuse alusel politseile esitatud versioon ongi see vale, millest R.R. räägib. Kokkuvõtvalt nendib kaitsja, et apellandi teooria selle kohta, et R.R. on n.ö rõhutud ja süüta kannataja rollis, on ühepoolne ja lähtub tema poolt püstitatud eeldustest. Variandi „mitte mäletada“ võis pakkuda ja tegelikult ka pakkus (mida aga ei õnnestunud tõendada) K. R ise. See on ka üks põhjusi, miks asjaosalised ei kiirustanud C.W. i, kui tunnistaja meeldetuletamisega politseile. Asjas on tõendatud, et põgenenud sõiduki juurde jõudnud politseinikud vestlesid sündmuskohal ka C.W. iga. Seega oli tema isik ja tunnistaja staatus põhimõtteliselt uurimisametnikele teada. Asjaolu, et teda kohe ega ka mõistliku aja jooksul üle ei kuulatud, andiski võimaluse kujundada kaitsetaktikat selliselt, et välistada C.W. i võimalik hilisem vastutus süütegude eest. Samas ei saa selles süüdistada kaitsetaktikat, vaid kaitse poolt ära kasutatud võimaluse lõi eelkõige puudulik süüteoasja menetlemine ja kõikide võimalike tõendite uurimata jätmine. Samamoodi ei kuulatud üle ka liiklusõnnetuse teist osalejat – taksojuhti. Seega on süüstavate tõendite puudus pigem puuduliku uurimise viga, kui süüdistatava ebaaus või kohatu kaitsetaktika. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

Maakohus märkis, et üheselt ei leidnud tõendamist see, kas kohe algselt tagurdati ööklubi Lokaal hoovist välja Tallinna tänava suunas teatrimäest alla või pöörati algul vasakule tarva kuju poole, ning kui avastati vale sõidusuund, tagurdati. Samuti ei leidnud üheselt tõendamist, kas sõiduautoga Mercedes-Benz toimunud kokkupõrke järgselt liikus Audi otse edasi Näituse tänava suunas nii nagu väidavad süüdistatav ja tunnistaja C.W. või teatri pargi ja Revaalia vahelt Vabriku tänavale, nagu väidab tunnistaja R.R. . Nimetatud asjaoludel ei ole käesoleva kriminaalasja tõendamisesemeks olevate asjaolude suhtes mingit määravat tähendust. Ringkonnakohus nõustub sellise seisukohaga. Prokurör möönab, et hinnates süüdistatava kasuks rääkivate isikute ütlusi omavahel (süüdistatav ise, tunnistajad C.W. ja M.M. ), aga ka kogumis teiste isikute ütlustega, siis kuigi nad omavahel üldjoontes haakuvad, on nendes olemas vastuolud, mis annavad põhjuse kahelda nende tõepärasuses. Kriminaalkolleegium rõhutab, et apellandi poolt viitatud isikute ütlustes esinevad mõningased mittekattuvused või siis mittemäletamised tõendamiseseme asjaolude seisukohalt ebaolulistes detailides (mitu korda ja kus peatus auto enne avariid ja kuhupoole auto keeras ööklubi hoovist väljudes, samuti sündmuskohalt lahkuva sõiduki liikumine kas mäest üles või mäest alla), ei anna alust asuda seisukohale, et süüdistatava ja tunnistajate C.W. i ja M.M. ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt. Siinkohal väärib märkimist, et Audis viibivad isikud olid kella 05.00 paiku tulnud ööklubist ning kõik olid alkoholijoobes, mistõttu on eluliselt usutav, et autos olnud isikud ei pööranud olulist tähelepanu auto peatumise kordadele, sõiduki liikumise suunale enne ja pärast avariid. Prokurör märgib veel, et eelosundatud isikute ütluste usaldusväärsust vähendab ka see, et tegemist on süüdistatava lähedaste isikutega (C.W. elukaaslane ja M.M. sõber) ning enne ütluste andmist võimaldas kaitsja neil tutvuda kriminaalasja materjalidega, mis andis võimaluse neil ütlused kooskõlastada. Kriminaalkolleegium rõhutab, et kohus peab kõiki tõendeid hindama võrdselt, eelistamata ühtesid või teisi pelgalt seetõttu, et mõni tunnistaja võib olla süüdistatava lähedane. Väide selle kohta, et tunnistajad olevat saanud omavahel ütlused vajalikul määral kooskõlastada, ei veena ringkonnakohut nimetatud isikute ütlustesse suhtuma apellatsioonis taotletud kriitikaga. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et osundades isikute ütlustes esinevatele vastuoludele, on apellant sellegipoolest veendunud, et tunnistajad on ütlused kooskõlastanud. Ütluste omavahelise kooskõlastamise juhtumil ei oleks ju tegemist neis esineda võivate vastuoludega isegi vähetähtsates detailides, mis võiks nende usaldusvääruse kahtluse alla seada, need oleksid sellisel juhul kooskõlastatult kõrvaldatud. Maakohus on õigesti püstitanud käesolevas kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolude aspektist keskse küsimuse, kes juhtis süüdistuses näidatud ajal ja kohas sõiduautot Audi S8 ning tõendite kogumi alusel tuvastanud sõiduautos viibinud isikud. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel ja selle järgselt viibisid Audis süüdistatav E. Kruus, tunnistajad C.W. , M.P. ja R.R. . Esialgselt olid ööklubis juurest ära sõites autos veel T.M. ja M.M. , kes enne liiklusõnnetuse toimumist autost lahkusid. Prokuröri hinnangul on E. Kruusi ning tunnistajate C.W. i ja M.M. ütlused vastuolulised ka selles, kes ikkagi algselt ööklubi juures autosse istusid. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu poolt tõenditest tuleneva järeldusega sõiduautos viibinud isikute kohta nii ööklubist lahkumisel, avarii toimumise eel ning sellele järgnevalt ning siinkohal midagi täiendavat lisada ei ole. Asjaolu, et prokuröri poolt osundatud isikud ei ole suutnud täpselt kattuvaid ütlusi anda ööklubi juurest lahkumisel sõiduautos viibinud isikute osas, ei oma süüdistuse tõendatuse seisukohalt mingit tähendust.

Vaidlus puudub selles, kes viibisid Audis hetkel kui politsei Jaama ja Kalda tänava ristmikul seisva auto juurde saabus. Apellatsioonis rõhutatakse, et tunnistaja R.R. , kes on kinnitanud ka kohtus, et Audi roolis oli E. Kruus, mitte C.W. , on usaldusväärne tunnistaja, kuna teisi autos viibinud isikuid ta varem ei tundnud ning tema ütlustele oleks tulnud maakohtul süüdimõistava kohtuotsuse tegemisel tugineda. Tunnistaja R.R. ega seoses tõdes maakohus järgmist. Käesolevas kriminaalasjas on kõige olulisemaks isikuliseks tõendiks R.R. , kelle ütlused peaksid olema kõige objektiivsemad, kuna teised autos viibinud isikud olid talle võõrad. Samuti ei tuvastanud maakohus ühtegi põhjust, miks peaks nimetatud tunnistaja alusetult süüstama E. Kruusi. Nimetatud järeldustega nõustub ka ringkonnakohus. Samuti tuleb nõustuda maakohtuga ka selles, et tunnistaja R.R. e ütluste usaldusväärsuses ja objektiivsuses ei oleks tekkinud ilmselt mingeid kahtlusi, kui kohtu käsutuses ei oleks tõendina 23.09.2013, s.o nädal enne kohtuistungit tunnistajate R.R. e ja C.W. i omavahelise kõne salvestist, mida kohus on õigesti käsitlenud teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Prokurör märgib, et ei saa jätta tähelepanuta tunnistaja R.R. e mõjutamist, mida viimane ise nimetas terroriks ja mis viis tunnistaja niikaugele, et R.R. hakkas C.W. iga kaasa mängima. Seda kasutas ära C.W. ning lindistas viimase kõne. Maakohus on põhjalikult analüüsinud telefonikõne salvestises kajastatut ning seoses väidetava nn. tunnistaja terroriseerimisega C.W. i poolt leidnud, et isik, kes ei soovi teda n.ö terroriseeriva isikuga telefoni teel suhelda ja soovib, et teda rahule jäetakse, ei võta ise kontakti. Siinkohal osundab maakohus sellele, et R.R. informeeris C.W. it kohtusse kutsumisest. Salvestise kõne protokollis kajastatud vestlusest ei tulene R.R. e soovi vabaneda soovimatutest kõnedest, või mingit vaenulikust n.ö tüütu helistaja suhtes. Vastupidi, maakohus on õigesti osundanud kõne sundimatusele ja vabale vestlusele. Prokurör rõhutab apellatsioonis, et R.R. e ja C.W. i vaheliste varasemate kõnede (kuriteosündmusest arvates kolme aasta jooksul 4-5 kõnet) sisu on teadmata, mistõttu on võimalik, et varasemalt jagati mingeid lubadusi või ka ähvardusi, mille peale võis ka tunnistaja R.R. väita, et ta ongi ütlusi muutnud ja isikule vastu tulnud. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi eeltoodud järeldused mingite varasemate lubaduste või enamgi veel, ähvarduste jagamisest R.R. e suhtes, oletuslikud, mistõttu nende asetleidmist vastavate tõendite puudumisel ei ole võimalik jaatada. Maakohus märkis, et R.R. eitas kohtus kokkulepet öelda politseile, et roolis oli E. Kruus. Samas võib esitatud kõnesalvestisest järeldada vastupidist. R.R. räägib kõnes valetamisest („ma saan aru C, aga kas te saate nagu minust ka aru, et sa nutsid, sa palusid, et ma valetaksin. Ma tulen teile vastu. Ma ei saa aru mida te teete seal ..., üks hetk nagu ühte asja ..., hakkas nagu kahju sust, on ju“ ja on hämmingus, et „ma lähen valetama politseisse ja te otsustate järsku teisiti“ (politseis kuulati teda üle kahel korral). Lisaks nähtub kõnest tervikuna, et omavahelises vestluses otsitakse kujunenud olukorras sobivaid lahendusi, kusjuures üheks võimalikuks lahenduseks oleks mittemäletamine. Seda on R.R. varem öelnud ka prokurörile. Samuti on R.R. mures enda olukorra pärast („ma ei tea, mida ma teen kui Soome riiki tagasi ei saa“).