Riigiprokuratuuri 2. detsembri 2013 määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alaealise kannatanu M.J.L. i seadusliku esindaja Brian Lasseni lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Rait Sarjas, kaebus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Riigiprokuratuuri 2. detsembri 2013 määrus.
2.Kaebus rahuldada osaliselt.
3.Kohustada Riigiprokuratuuri jätkama asjas nr 13260103384 kriminaalmenetlust. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on käesolev määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud
1.PPA Lõuna prefektuuri alustas 13.09.2013 menetlust KarS § 121 tunnustel selles, et 30.08.2013 teavitas Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakond politseid sellest, et 28.08.2013 saatis Brian Lassen lastekaitse spetsialistile e-kirja, milles muuhulgas avaldas, et tema 9aastase poja M.J.L. i ema E.L. on lapse suhtes kasutanud füüsilist vägivalda.
1.1.02.10.2013 (põhistused 23.10.2013) lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kellelegi kahtlustust esitamata kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes seisukohale, et menetluse käigus kogutud tõendid ei kinnita, et E.L. oleks M.J.L. i suhtes toime pannud kehalise väärkohtlemise, samuti ei ole võimalik koguda objektiivseid lisatõendeid.
2.B. Lassen vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris, olles seisukohal, et senine menetlus on olnud puudulik ja menetluse lõpetamine sellest tulenevalt ebaseaduslik.
Kaebuse esitaja viitas tema hinnangul olulistele, kuid senises menetluses tegemata jäetud menetlustoimingutele, ning taotles nende teostamist täiendava menetluse käigus.
3.02.12.2013 määrusega jättis Riigiprokuratuur B. Lasseni kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuur oli seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud lõppjäreldus tõendite hindamisel on kooskõlas kogutud materjalidega ning kriminaalmenetluse lõpetamise osas on asutud õigele seisukohale.
3.1.M.J.L. i ütlustest ei nähtu, et E.L. või keegi teine oleks tema ja ta vendade suhtes vägivalda tarvitanud või käitunud viisil, mis täidab mõne teise KarS eriosa sätestatud kuriteo koosseisu. Ta on ülekuulatud KrMS norme järgides, talle on korduvalt erinevas sõnastuses esitatud küsimusi võimaliku vägivalla kasutamise osas E.L. i või viimase elukaaslase poolt ning lapse ükski vastus ei anna alust vägivalla kasutamist kahtlustada ei tema enda ega vendade suhtes.
3.2.B. Lassen andis ülekuulamise käigus kriminaalasja materjalide juurde lisamiseks üle erinevatel aegadel tema poolt tehtud pildifailid, millel on lastel näha erinevad kerged vigastused. B. Lasseni ütluste kohaselt ei ole lapsed tema küsimise peale osanud öelda, kuidas on vigastused neile tekkinud. Eeltoodu kinnitab, et enda väärkohtlemisest ema poolt pole kaebajale avaldanud ka lapsed ise. Riigiprokurör ei pidanud eeltoodust lähtuvalt põhjendatuks 5-aastase H.R.L. i menetlustoimingule allutamist. Vastuseks kaebaja pretensioonile selles, et üle pole kuulatud E.L. it, nõustub riigiprokurör uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga selles, et kui väidetud väärkoheldud isik ise seda eitab, puudub vajadus seda väidetavalt väärkohtlejalt üle küsida.
3.3.Kaebusest nähtuvalt on ülekuulamata P.J. , B. Lasseni kihlatu, kes elab koos B. Lasseniga ning kellele M.J.L. ja ka H.R.L. on väidetavalt korduvalt avaldanud, et E.L. on neid väärkohelnud. Vastuseks viitas prokuratuur KrMS § 66 lg 21 p-s 1 sätestatule, mille kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus asjaolude kohta, mis on talle saanud teatavaks teise isiku vahendusel, vaid siis, kui vahetut tõendiallikat pole võimalik üle kuulata. Antud juhul on M.J.L. üle kuulatud. Sama kehtib ka taotluse kohta üle kuulata M.J.L. i endine õpetaja K.P. , kellele ka M.J.L. väidetavalt on rääkinud, et ema on teda löönud. Samuti on selgusetu kaebaja taotlus laste kohta mingeid meditsiinilisi dokumente välja nõuda, sest vajadusel saanuks ta neid ka ise esitada.
4.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse B. Lasseni esindaja vandeadvokaadi abi R. Sarjas, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 02.12.2013 kaebuse rahuldamata jätmise määrus ning jätkata kriminaalasjas nr 13260103384 menetlust ja kohustada menetlejat tegema kaebuses osutatud menetlustoimingud.
4.1.H.R.L. i kannatanuna ülekuulamata jätmise osas on tuginetud B. Lasseni kui kolmanda isiku poolt ülekuulamisel antud informatsioonile, samas on Riigiprokuratuur pidanud P.J. i ülekuulamist põhjendamatuks just seetõttu, et tegemist on kolmanda isikuga. Sellises olukorras on menetleja ise sisuliselt välistanud täiendavate tõendite kogumise võimaluse. Kaebuse esitaja leiab, et arvestades kannatanute iga, ei ole aktsepteeritav kriminaalasja lõpetamine tõendite kogumise võimatusele viidates kui võimalused tõendite kogumiseks on olemas. Kaebuse esitaja palub kohustada menetlejat menetlust jätkama ning kuulata üle H.R.L. . Ka P.A.L. i arengutase võimaldab tema kannatanuna ülekuulamist. Kuna esitatud tõendid käsitlevad lisaks M.J.L. i ning H.R.L. i vigastustele P.A.L. i vigastusi, on põhjendatud ka noorima lapse ülekuulamine.
4.2.Kaebuse esitaja jääb oma taotluse juurde M.J.L. i endise õpetaja K.P. ülekuulamiseks. K.P. on avaldanud, et ta kuulis, kuidas M.J.L. rääkis oma klassikaaslastele tema vastu suunatud vägivallast E.L. i elukohas. -2-
Kaebuse esitaja jääb ka P.J. i ülekuulamise osas Riigiprokuratuurist erinevale arvamusele. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kaebuse esitaja selgitab, et tsiviilasjas nr 2-11-54206 tehtud lahendi kohaselt viibivad pojad B. Lasseni juures iga kahe nädala tagant perioodil reedest esmaspäevani. Sellise korralduse tõttu on kehalisest väärkohtlemisest teavitamine toimunud viitega. Arvestades kohtu poolt määratud korraldust lastega suhtlemisel on P.J. i ülekuulamine KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt siiski lubatud ning P.J. saab kinnitada, et lapsed on korduvalt avaldanud, et E.L. ja ka tema elukaaslane on neid kehaliselt väärkohelnud. Kaebuse esitaja selgitab, et ka B. Lasseni vanematele M.L. ile ning P.L. ile on B. Lasseni poegade poolt Taani Kuningriigis puhkusel oleku ajal avaldatud, et E.L. on M.J.L. i, H.R.L. i ning P.A.L. i suhtes vägivaldne olnud.
4.3.Laste kehalisest väärkohtlemisest on B. Lassen teavitanud mh ka Tartu Laste Tugikeskuses psühhhoterapeut dr M.R. it, laste psühhiaater dr E.P. , laste perearsti E.L. it, kohut, Tartu Ülikooli Kliinikumi arste, samuti on B. Lassen pöördunud lasteombudsmani poole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5.Ringkonnakohus, tutvunud lõpetatud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri määrusega ning B. Lasseni esindaja kaebusega, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele ja Riigiprokuratuuri 02.12.2013 määrus tuleb tühistada. Kriminaalasja nr 13260103384 menetlust tuleb jätkata. Selleks annab aluse kaebuses toodud väide alusetult tegemata jäetud menetlustoimingute kohta (KrMS § 208 lg 2 p 5).
6.Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et kriminaalmenetluses on kõik võimalikud tõendid kogutud ning objektiivsete lisatõendite kogumine on võimatu. Toimikust nähtuvalt on toimunud ainult kaks ülekuulamist, so M.J.L. i ja B. Lasseni osas. Ainuüksi ühe alaealise ja tema esindaja ülekuulamist ei saa pidada piisavaks. Seda eriti olukorras, kus on võimalik kuulata üle veel isikuid, kellel võib olla võimaliku kuriteo kohta lisateavet ja kaks alaealist, kes kuriteoteate kohaselt on võimalikud kannatanud. Lisaks leiab ringkonnakohus, et M.J.L. i ülekuulamisest tulenevalt ei ole täielikult välistatud, et tema suhtes on mingit tüüpi vägivalda kasutatud. Nimelt ütleb laps, et eelistaks elada isa juures ja et ema on paha ning teeb igasuguseid pahandusi. Lisaks räägib laps, et ema koer on rõve ja näitab, et koer on teda vigastanud. M.J.L. ütleb, et temaga on juhtunud pahasid asju ja need on saladus ning ta ei tohi rääkida, muidu on kitupunn. Ringkonnakohus ei leia, et lapse selliste ütluste põhjal saab üheselt välistada, et tema suhtes ei tarvitatud vägivalda. Vägivalla võimalikule tarvitamisele viitavad ka laste isa B. Lasseni ütlused ja tema poolt esitatud fotomaterjal.
7.Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on olemas alus kriminaalmenetluse jätkamiseks ning täiendavate tõendite kogumiseks, kuna olemasolevate tõenditega pole välistatud, et kuritegu on toime pandud ning täiendavate tõendite kogumine on võimalik. Kohus leiab, et täiendavate tõendite kogumisel tuleb kuulata üle E.L. ning tema elukaaslane M. , samuti B. Lasseni elukaaslane P.J. . Lisaks tuleb kuulata üle ka võimalikud kannatanud H.R.L. ning P.A.L. . Vajadusel saab veelkord ka B. Lassenit üle kuulata, et ta saaks esitada oma väidete kinnituseks tema poolt nimetatud meditsiinilisi dokumente. Ülejäänud kaebuses toodud isikute ülekuulamist ei pea kohus vajalikuks ning selles osas kaebust ei rahulda, seega kuulub B. Lasseni esindaja poolt esitatud kaebus rahuldamisele üksnes osaliselt.
-3-
8.Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS § 208 lg 6 tühistab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 02.12.2013 määruse ning kohustab Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalasjas nr 13260103384 kriminaalmenetlust.
Mati Kartau Kohtunik
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.