Riigiprokuratuuri 28. novembri 2013 määrus kaebuse rahuldamata jätmises
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kannatanu Elena Astashova lepinguline vandeadvokaat Küllike Namm, kaebus
esindaja
RESOLUTSIOON
1.Riigiprokuratuuri 28. novembri 2013 määrus jätta muutmata.
2.Elena Astashova lepingulise esindaja vandeadvokaat Küllike Nammi kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud
1.05.10.2013 esitas Elena Astashova Kaitsepolitseiametile kaebuse selle kohta, et 08.08.2012 toimunud liiklusõnnetust, milles kaebuse esitaja sai raske tervisekahjustuse, on menetletud väärteona vaatamata sellele, et kaebuse esitaja tervisekahjustuse raskusega on täidetud KarS § 422 koosseis.
1.1.Kuriteokaebuse kohaselt toimus 08.08.2012 kell 13.15 Narvas Kreenholmi 37 juures liiklusõnnetus, kus sõiduk Ford Transit reg nr XXX , mida juhtis S.C. , sõitis reguleerimata ülekäigurajal otsa ülekäigurada ületanud jalakäijatele V.Z. ile ja E. Astashovale, mille tulemusena tekitati mõlemale jalakäijale kehavigastused. Nimetatud asjaolude kohta koostas avariipolitseinik A.M. 30.12.2012 S.C. i tegevuse kohta väärteoprotokolli, millega fikseeris, et S.C. on rikkunud LS § 35 lg 4 nõudeid ja sellega toime pannud LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo. Protokolli lisadena on märgitud LÕ skeem, V.M. i ja S.C. i ülekuulamise protokollid, teatis Narva Haiglast ja indikaatorvahendi kasutamise protokoll. Kaebaja heidab politseile ette, et peale Narva Haigla 08.08.2012 teatise, mille kohaselt on V.Z. ja E. Astashova toimetatud SA-sse Narva Haigla ning mõlemad on jäetud statsionaarsele ravile, ei ole
väärteoasjas kogutud ühtegi kannatanute tervislikku seisundit käsitlevat tõendit, sealhulgas tõendit, millise raskusastmega olid kannatanute tervisekahjustused.
1.2.22.01.2013 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Korrakaitsebüroo Narva patrullteenistuse vanemväärteomenetleja I.R. otsuse, mille kohaselt karistas S.C. ki rahalise karistusega 115 trahviühikut summas 460 eurot selle eest, et ta sõitis otsa V.Z. ile ja E. Astashovale, kellele mõlemale põhjustas tervisekahjustuse. EKEI poolt 17.09.2013 koostatud isiku uuringu aktis nr 13T-Põ1003 sisalduva eksperdiarvamuse kohaselt tuvastati E. Astashoval 08.08.2012 Narva haiglas vasaku õlavarreluu killuline nihkumisega murd, mis opereeriti samal kuupäeval. Tervisekahjustus võis olla saadud 08.08.2012 liiklusõnnetuse käigus liikuvalt sõidukilt (kaubikult) saadud löögi tagajärjel. E. Astashoval tuvastatud vasaku õlavarreluu murd ei ole eluohtlik tervisekahjustus, kuid vajab pikaajalist ravi, mille kestus on ületanud 4 kuud – kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega.
2.Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et enne Kaitsepolitseiameti poole pöördumist on kaebaja esitanud taotluse ka kriminaalmenetluse alustamiseks Viru Ringkonnaprokuratuurile, kuid kaebuse alusel jäeti 06.09.2013 Viru Ringkonnaprokuratuuris kriminaalmenetlus nr 13740000189 alustamata.
3.Kaitsepolitseiameti poolt 09.10.2013 koostatud määruse põhjendustes on märgitud, et KrMS § 105 ei kätke endas vältimatut tingimust määrata ekspertiis igasuguse isikule tekkinud trauma puhul. Kui inimese kehavigastused ilmselgelt ei viita nende eluohtlikkusele või raskele kehalisele haigusele, ei ole isiku kohtuarstliku ekspertiisi määramine tõendamisvajadusest lähtudes ilmtingimata kohustuslik (RKKKo 3-1-1-99-12). 08.08.2012 tuvastati E. Astashoval vastavalt Narva haigla teatisele vasaku õlavarreluu murd ja V.Z. il rindkere põrutus. Seega puudusid esialgselt viited rasketele (eluohtlikele) tervisekahjustustele Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr. 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ järgi. Samuti puudusid väärteoasja materjalide juures hilisemad viited nii kaebaja 12.10.2012 antud ütluste kui ka kogutud meditsiinidokumentide näol, mille põhjal tulnuks ilmtingimata ekspertiisi määramisega kontrollida isiku tervisekahjustuse raskust. Kriminaalmenetluse nr 13913000037 alustamata jätmises on Kaitsepolitseiamet asunud seisukohale, et puuduvad igasugused tõendid, et I.R. oleks teadlikult eiranud isikule kohtuarstliku ekspertiisi määramist eesmärgiga karistada S.C. i väärteo korras. Samuti asuti seisukohale, et KarS § 3112 eeldab kohtuväliselt menetlejalt kavatsetust või otsest tahtlust, kuid seda I.R. käitumises tuvastatud ei ole. Samas mööndakse, et väärteomenetleja võib olla toime pannud väärteomenetluse olulise rikkumise, jättes kogumata väärteomenetluses olulised tõendid ja seega on jätnud täitmata oma hoolsuskohustuse, kuid puuduvad viited teadlikule tegevusele S.C. i karistamisel kuriteo toimepanemise asemel väärteo korras.
4.Ka Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör A.P. jättis oma 07.11.2013 määrusega E. Astashova kaebuse rahuldamata. Prokuratuuri käsutuses ei ole objektiivseid andmeid, mis annaks alust arvata, et 22.01.2013 S.C. i suhtes väärteootsust tehes oleks I.R. olnud teadlik sellest, et E. Astashovale põhjustatud tervisekahjustus vajas enam kui 4 kuud väldanud ehk pikaajalist ravi ja seega oleks teinud väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse. Kuna KarS § 3112 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik toime panne üksnes tahtlikult, siis ei too I.R. võimalik hooletus kaasa kriminaalmenetlust ja sellest johtuvalt puudub alus kriminaalmenetluseks alustamiseks.
5.Mitte nõustudes kaebuse rahuldamata jätmise ja kriminaalmenetluse alustamata jätmisega, esitas E. Astashova esindaja vandeadvokaat Küllike Namm 18.11.2013 kaebuse Riigiprokuratuuri. Oma kaebuses kordab ta kuriteokaebustes ja kaebuses kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta esitatut. -2-
6.Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohtadega, et I.R. käitumises esineb KarS §-s 3112 ette nähtud kuriteo koosseis.
6.1.Vanemväärteomenetleja I.R. puhul on prokuröri hinnangul tegemist piiripealse situatsiooniga, kus kannatanutele liiklusõnnetuses tekitatud vigastused ja nende iseloom ei anna alust väita, et tegemist on raske tervisekahjustusega. Seega vanemväärteomeneteleja minetus seisneb selles, et enne lõpliku otsuse vastuvõtmist ei kontrollinud ta üle, kas isik on tervenenud nelja kuuga või mitte. Nimetaud situatsioone ei esine praktikas just igapäevaselt, seetõttu on mõistetav, et vastav kontroll jäi tegemata ning kohtumeditsiini ekspertiis määramata. Nimetatud väärteomenetluse käigus tehtud minetus ei ole mingil määral tahtlik ja tegemist ei ole teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisega, seega puudub subjektiivne külg ning kuriteokoosseis. Tahtliku tegevusega ning teadvalt ebaseadusliku otsuse langetamisega oleks tegemist siis, kui informatsioon vigastuse tegeliku iseloomu kohta oleks I.R. l olemas olnud. Nimetatud asjaolude kohta Riigiprokuratuuril igasugused andmed puuduvad.
6.2.Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Kui KarS § 422 tunnustel alustatud kriminaalmenetluse käigus on eksperdi kaasamata jätmine sisuliselt võimatu, siis juhtudel, kus kohtuvälisel menetlejal ei teki olemasoleva teabe pinnalt mõistlikku kahtlust isiku terviseseisundis ja põhjustatud tervisekahjustuses, ei ole ta kohustatud ekspertiisi määrama. Väärteomenetluse materjalidest nähtuvalt oli I.R. käsutuses otsuse tegemise ajal SA Narva Haigla 08.08.2012 teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest, mille kohaselt oli E. Astashoval vasaku õlavarreluu murd ja E. Astashova 12.10.2012 ülekuulamise protokoll, milles ta on maininud, et liiklusõnnetuse tagajärjel sattus haiglasse ja tal diagnoositi õlavarreluu ülaotsa murd. Asjaolu, et talle tehti operatsioon, ega seda, et operatsioonijärgselt taastumine venis ja õlaliigese funktsioon ei olnud täielikult taastunud ning et ta jätkas ravi, E. Astashova ülekuulamise protokollis kirjas ei ole. Seetõttu ei tekkinud kohtuvälisel menetlejal ilmselt ka mõistlikku kahtlust kannatanu tervislikus seisundis ja ekspertiisi määramise vajaduses. Seega on antud juhul ka kõnealuses väärteomenetluses kohaldamisele kuulunud KrMS § 105 täitmine sisuliselt menetleja diskretsiooniotsus ja ekspertiisi määramata jätmisel ei ole menetleja formaal-juriidiliselt midagi rikkunud.
6.3.Riigiprokuratuur möönis, et tervisekahjustuste raskusastme lõplik kontrollimata jätmine võib moodustada distsiplinaarsüüteo, millise olemasolu kontrollimiseks on pöördutud Ida prefektuuri poole.
7.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse E. Astashova esindaja vandeadvokaat K. Namm, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 28.11.2013 määrus, millega jäeti rahuldamata E. Astashova kaebus ja saata kannatanu avaldus Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.
7.1.Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et väärteomenetleja on toime pannud Kars §-s 3112 ettenähtud kuriteo, kuna kohtuväline menetleja on jätnud kontrollimata ja kogumata tõendid, milliste kogumine on kohustuslik KarS § 422 ja LS § 223 sätestatud rikkumiste piiritlemiseks. Kuna mõlema eelnimetatud teo üheks koosseisuliseks tunnuseks on tervisekahjustus, siis selleks, et otsustada, kas tegemist on väärteoga või kuriteoga, tuleb menetlejal koguda andmeid tervisekahjustuse raskusastme kohta. Väärteootsuse tegemise ajaks oli tervisekahjustuse põhjustanud liiklusõnnetusest möödunud enam kui 4 kuud, mistõttu oli menetlejal ühemõtteliselt kohustuslik teha määruskaebuse esitajale ja/või tervishoiuasutusse päring määruskaebuse esitaja tervisliku seisukorra välja selgitamiseks. Nimetatud kohustust täitmata jättes pidi menetleja olema teadlik, et ta ei ole -3-
välja selgitanud ja kogunud tõendeid, milliseid väärteo ja kuriteo piiritlemiseks vaja koguda on. Seega on põhjendatud rääkida menetleja I.R. otsesest tahtlusest ja subjektiivne külg kuriteokoosseisus on täidetud. I.R. oli teadlik, et tervisekahjustuse raskuse kohta tõendeid kogumata teeb ta vale väärteootsuse.
7.2.Määruskaebuse esitaja selgitab, et diskretsiooni saab menetleja teostada üksnes sellises olukorras, kus on olemas piisavalt tõendeid õigusvastase teo tuvastamiseks, kuid käesoleval juhul on ekspertiis ainuvõimalik väärteo ja kuriteo piiritlemiseks. Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. See tuleneb ka kohtupraktikast (RKKK nr 3-1-1-79-10 p 13.4 ja 3-1-1-35-06). On selge, et isiku tervisekahjustusele hinnangu andmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Arusaamatu on millisele teabele tuginedes asub riigiprokurör seisukohale, et õlavarreluu murd iseenesest ei kujuta rasket tervisekahjustust. Ei ole selge, kuidas meditsiinilisi eriteadmisi mitte omav isik – riigiprokurör – saab anda hinnangut tervisekahjustusele ja selle raskusele. Käesoleval juhul ei ole väärteomenetleja kogunud mitte ühtegi tõendit, milline kinnitaks kannatanutel olevate tervisekahjustuste raskust. Menetleja poolt tõendi kogumise kohustuse täitmiseks ei saa pidada SA Narva Haigla poolt 08.08.2012 väljastatud teatisi ja tunnistaja 12.10.2012 ülekuulamise protokolli, kus tunnistaja kirjeldab oma tervislikku seisundit, sest nimetatute alusel saab teha järelduse üksnes esialgselt fikseeritud tervisekahjustuse kohta ning selle kohta, et mõlemad kannatanud on liiklusõnnetuse toimumise päeval jäänud haiglaravile ja millised on nende tervisekahjustused 2 kuu möödumisel liiklusõnnetusest. Ilmselge oli, et määruskaebuse esitaja kuulati üle kodus ja ajal, mil ta oli jätkuvalt töövõimetu.
7.3.Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et alles pärast I.R. ülekuulamist on võimalik otsustada tema tahtluse üle. Tuleb vastata küsimusele, mida I.R. tegemata jättis ja kas see tegemata jätmine oli tahtlik või mitte. Määruskaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et I.R. jättis teadlikult ja tahtlikult väljaselgitamata väärteootsuse tegemiseks vajalikud asjaolud ja see tegevus ei ole käsitletav distsiplinaarsüüteona, vaid kuriteona.
7.4.Käesoleval juhul on väärteomenetleja oma ebaseadusliku ja õigusvastase menetlusotsusega välistanud kannatanu osalemise kriminaalmenetluses ja seal oma õiguste realiseerimise. Välistatud on võimalus esitada tsiviilhagi ilma selleks eraldi tsiviilmenetlust alustamata. Kannatanu on seisukohal, et väärteomenetleja on nimetatud otsusega põhjendamatult ja seadusevastaselt kergendanud S.C. i olukorda, sest ta ei ole rakendanud muuhulgas ka liiklusseaduses sätestatud võimalust ning võtnud ära S.C. i juhtimisõigust vaatamata sellele, et tegemist oli liiklusõnnetusega, kus said kannatada kaks isikut, kes mõlemad vajasid pärast liiklusõnnetust haiglaravi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8.Ringkonnakohus, tutvunud Riigiprokuratuuri määrusega ning E. Astashova esindaja kaebusega, leiab, et Riigiprokuratuuri 28.11.2013 määruse peale esitatud kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et kriminaalasja nr 13913000037 alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus nõustub täielikult Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis käsitletakse käesolevas määruses vaid kaebuses esitatud väiteid.
-4-
9.KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS §-le 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
10.Menetleja saab eristada rasket tervisekahjustust suuniste alusel, mille annab Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 kinnitatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“. Nimetatud õigusakti paragrahvis seitse on toodud loetelu tervisekahjustusest, mis tuleb lugeda raskeks. Loetelus pole toodud E. Astashoval 08.08.2012 SA Narva Haigla poolt diagnoositud õlevarreluu murdu (on ainult lahtine õlevarreluu murd). I.R. l polnud põhjust kahelda Narva haigla poolt pandud diagnoosis ja seega pidada E. Astashova tervisekahjustust raskeks.
10.1.VV määruse nr 266 paragrahvis kaheksa on määratletud ka kehaline haigus, mida tuleb lugeda raskeks, kui see kestab vähemalt neli kuud. Haiguse kestust ei olnud võimalik menetlejal määrata ajal, mil vigastus alles tekkis. Väärteootsuse S.C. i suhtes tegi I.R. 22.01.2013 ning enne seda, s.o 12.10.2012 kuulas tunnistajana üle ka E. Astashova. Isik ei maininud menetlejale ülekuulamisel enda tervisliku seisundi kohta midagi uut, kuigi tal oli selleks võimalus. E. Astashova andis I.R. le enda vigastuse kohta üksnes sellist infot, millest menetleja oli juba teadlik. Seega polnud I.R. l alust ka arvata, et vigastus on kuidagi tõsisem, kui nähtub olemasolevatest väärteomaterjalidest. Arusaamatu on kaebuses toodud väide, et E. Astashoval ei olnud võimalik juhtida ülekuulamise käiku ja seega anda ise informatsiooni enda tervisliku seisundi kohta. Politseiametnikule on võimalik ülekuulamisel anda teada ka uute asjaolude ilmnemisest, mis võivad aidata kaasa menetluse läbiviimisele, ilma, et selle kohta konkreetseid küsimusi esitataks. Võimalus enda tervislikust olukorrast politseile teada anda oleks E. Astashoval olnud ka pärast tunnistajana ülekuulamist, kuna politsei kontaktandmed on kõigile kättesaadavad.
10.2.Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses toodud seisukohaga, et I.R. l ei olnud kohustust määrata ekspertiisi läbiviimist, kuna tal oli olemas haiglas pandud diagnoos ja E. Astashova enda ütlused, mis ei olnud kuidagi vastuolus SA Narva Haigla poolt edastatud informatsiooniga. Kuna ekspertiisi määramise teemat on prokuratuuri määruses pikalt käsitletud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda täiendavalt korrata ning nõustub täielikult riigiprokuröri arvamusega ja viitega Riigikohtu seisukohale. Seda ei lükka ka ümber kaitsja viited kohtupraktikale (RKKK nr 3-1-1-79-10 p 13.4 ja 3-1-1-35-06), sest need käsitlevad konkreetseid kriminaalasju ning neist ei tulene obligatoorset ekspertiisi määramise kohustust. Seda seisukohta kinnitab ka hilisem Riigikohtu lahend RKKK nr 3-1-1-99-12.
11.Kaebuse kohaselt on I.R. toime pannud KarS § 3112 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemine, kuna jättis täitmata kohustuse selgitada välja kannatanute tervisekahjustuse raskus. Seega ei olnud võimalik menetlejal õiguslikult eristada, kas S.C. pani toime kuriteo või väärteo.
11.1.Ringkonnakohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. KarS § 3112 eeldab subjektiivsest küljest kavatsetust või otsest tahtlust, kuna tunnus teadvalt välistab vastutuselevõtmise kaudse tahtlusega. Samas ei nähtu väärteomaterjalidest mingit alust väitmaks, et I.R. l oli mingi tahtlus S.C. i tegu kvalifitseerida ebaõigesti väärteoks. Karistusõiguslik lähenemine lähtub ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest ja seega ei ole võimalik isikule esitada kahtlustust kuriteos pelgalt oletuste põhjal. Kriminaalmenetluse alustamiseks on vajalik kriminaalmenetluse alus ning tulenevavalt KrMS § 199 lg 1 p 1 ei -5-
alustata kriminaalmenetlust, kui vastav alus selleks puudub. Alus puudub mh juhul, kui isikule etteheidetav tegu ei ole koosseisupärane (nt pole täidetud subjektiivne koosseis).
11.2.Kaebuses leitakse, et kuna I.R. t pole kahtlustatavana üle kuulatud, ei saa olla teadmist ka sellest, kas tema poolt S.C. i karistamine väärteokorras oli kuritegu või mitte ning kas see oli toime pandud tahtlikult. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetlust ei ole võimalik alustada ilma aluseta pelgalt selleks, et isikut küsitleda. Subjektiivse koosseisu tuvastamine on võimalik ka läbi isiku objektiivse käitumise ning praegusel juhul pole võimalik I.R. käitumises tuvastada tahtlust panna toime KarS § 3112 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Kuigi riigiprokurör leidis, et vanemväärteomenetleja käitumises võib olla tuvastatav teatav hoolsuskohustuse rikkumine ja pidas vajalikuks selleks viia läbi distsiplinaarmenetlus, ei tähenda see automaatselt, et isik on pannud toime tahtliku kuriteo. Politseiametniku töö on vastutusrikas ning pingeline ja pole vajalik ametniku iga võimaliku eksimuse korral koheselt alustada kriminaalmenetlust. Juhul, kui I.R. rikkus hooletusest mõnda enda kohustust, on teda võimalik karistada distsiplinaarkorras. Kriminaalkorras karistamine eeldab siiski koosseisupärast tegu, antud juhul otsest tahtlust või kavatsetust.
12.Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses leitakse veel, et S.C. i karistus ei olnud piisav ning isikul tulnuks võtta ära ka juhtimisõigus. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et tegemist on politsei väärteootsusega, mis tehti aasta aega tagasi ja sellega mõistetud karistuse hindamine ei ole käesoleva määruse käsitlusese.
13.Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja E. Astashova lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata.
Mati Kartau Kohtunik
-6-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.