3-1-1-135-13 17. jaanuar 2014 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kahtlustatava S. R.-i kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-5996 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. R. R.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Indrek Kalda Asja läbivaatamise kuupäev ja 18. detsember 2013, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määrus S. R. R.-i kriminaalasjas muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
2.Määrata OÜ-le Andres Rüütli Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks S. R. R.-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot, ja arvata see summa menetluskulude hulka.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lääne prefektuur menetleb kriminaalasja nr 11750000073 N. R.-i ja S. R. R.-i kahtlustuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ning 4 järgi. N. R.-i ja S. R. R.-i kahtlustatakse selles, et nad korraldasid Xxxxx maakonnas Xxxxxxx vallas Xxxxxxx külas Y kinnistule püstitatava elamu ehitustöid ning said selleks G. G.-lt raha ja ehitusmaterjale. Raha ja ehitusmaterjale ei kasutanud kahtlustatavad sihtotstarbeliselt, nad pöörasid need enda kasuks ning said kuriteoga 160 099,86 eurot varalist kasu.
2.27. juunil 2013 esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Pärnu Maakohtule taotluse seada kannatanu tsiviilhagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi 173 963,33 euro suuruses summas N. R.-ile kuuluvale kinnistule Y, registriosa numbriga YYYYYY, ja S. R. R.-ile kuuluvale kinnistule Z, registriosa numbriga ZZZZZZ.
3.Pärnu Maakohtu 28. juuni 2013. a määrusega rahuldati prokuröri taotlus osaliselt, seati N. R.-i kinnistule Y kohtulik hüpoteek 86 981,67 euro suuruses summas ja S. R. R.-i kinnistule Z kohtulik hüpoteek 86 981,66 euro suuruses summas ning otsustati need kanda kinnistusraamatu registriosade nr YYYYYY ja nr 67833 IV jakku G. G. kasuks. Kohtu hinnangul arvestab hagi tagamise abinõu
hageja huvidega ja see ei ole kahtlustatavatele liialt koormav. Võttes arvesse kannatanu nõude suurust, ei oleks mõlema kinnistu hüpoteegiga koormamine 173 963,33 euro suuruses summas põhjendatud, kuna see oleks vastuolus KrMS § 142 lg-ga 4. Kahtlustus on esitatud kahele isikule, kellele kuulub kinnistu. Seetõttu on õigustatud mõlema kinnistu koormamine kohtuliku hüpoteegiga pooles osas tsiviilhagis märgitud summast.
4.Pärnu Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused N. R.-i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe ja S. R. R.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere. N. R.-i kaitsja taotles määruse tühistamist osas, millega rahuldati prokuröri taotlus N. R.-i kinnistule Y kohtuliku hüpoteegi seadmiseks. S. R. R.-i kaitsja taotles määruse tühistamist osas, millega seati kohtulik hüpoteek Z kinnistule, prokuröri taotluse rahuldamata jätmist ja kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegi kustutamist.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Määruskaebustes tõdesid kaitsjad, et kannatanu ja kahtlustatavate vahel on tsiviilõiguslik vaidlus. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu osas tuleb nõustuda maakohtuga. Kahtlustuse kohaselt said N. R. ja S. R. R. kuriteoga varalist kasu, mis võib olla tsiviilhagi objekt. Samuti tekitati kannatanule varaline kahju, mille hüvitamiseks esitas ta tsiviilhagi 173 963,33 euro nõudes. Kahju hüvitamise tagamiseks tuleb kannatanu kasuks seada kohtulikud hüpoteegid, vältimaks kinnistute võõrandamist. Arvestades tsiviilhagis esitatud nõude suurust, on hüpoteekide seadmine vaidlustatud määruses nimetatud summades proportsionaalne. 5.2 Asjakohane ei ole kaitsjate väide, et maakohus tagas intresside ja viiviste nõude, mille rahuldamine on kriminaalmenetluses õiguslikult võimatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt
selgitanud,
et
tsiviilhagi
lahendamisel
kriminaalmenetluses
juhindutakse
tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Intressi ja viivise väljamõistmine kriminaalmenetluse põhimõtetega vastuolus ei ole. 5.3 Kannatanu õigustatud huve ja asjaolusid arvesse võttes ei ole kohtulike hüpoteekide seadmine kahtlustatavate kinnistutele nende jaoks põhjendamatult koormav ega ebaproportsionaalne ning võimaldab vara kasutada senisel viisil. Samuti ei sea see kinnistute käsutamisele ebamõistlikke piiranguid. Väited, mis puudutavad kriminaalmenetluse alustamise põhjendatust ja kriminaalasja sisulist eset, tuleb jätta tähelepanuta, sest menetluse praeguses järgus ei ole ringkonnakohus pädev neid küsimusi lahendama. 5.4 Tuvastatud on põhjendatud kahtlus, mille kohaselt võivad N. R.-i ja S. R. R.-i käitumises esineda kuriteo tunnused. Kannatanule on kuriteoga tekitatud varalist kahju ja kahju hüvitamiseks on seetõttu põhjendatud kahtlustatavatele kuuluvatele kinnistutele kohtulike hüpoteekide seadmine.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. R. R.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi P. Rajavere, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist osas, millega
kahtlustatava kinnistule seati kohtulik hüpoteek 86 981,66 euro suuruses summas, prokuröri taotluse rahuldamata jätmist ning kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 6.1
Ringkonnakohtu
määruses
puuduvad
sarnaselt
maakohtu
määrusele
põhjendused
tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise vajaduse kohta, s.t milliste tõendite või kaalutluste alusel leiti, et hagi tagamata jätmisel võib kohtuotsuse täitmine muutuda võimatuks. Kohtud ei kaalunud S. R. R.-i isikuga seonduvat ega muude meetmete rakendamist, mille arvelt kohtulahendit täita saaks. Hagi tagamise vajadus ei saa automaatselt tuleneda nõude alusest, s.o asjaolust, et kuriteoga tekitati kahju, ega ka asjaolust, et kahju hüvitamise eest vastutab kahtlustatav, sest need eeldused rikuksid süütuse presumptsiooni põhimõtet. 6.2 Ringkonnakohus jättis analüüsimata väited, mis puudutasid kahtlustuses kirjeldatud kahju tekitanud käitumise elulist ebausutavust. Kahtlustusest nähtuvalt pidi kannatanu alates 28. oktoobrist 2007 enda õiguste rikkumisest ja talle kuuluva vara omastamisest aru saama. Väidetavast õiguste rikkumisest ja kuriteo toimepanemisest hoolimata jätkas ta kahtlustatavatele vara üleandmist ning võimaldas sellele ligipääsu. Nii andis ta kahtlustatavatele 24. septembril 2011 Y kinnistule elamu ehitamiseks 862,81 eurot ja lubas enda pangakontolt kuni 8. juulini 2011 võtta 117 077,42 eurot. Selline vastuolu osutab kannatanu ütluste elulisele ebausutavusele. Kui esineb põhjendatud kahtlus kannatanu väidetud kahju esinemise fakti ja selle tekkimise asjaolude suhtes, ei ole vara arestimine hagi tagamiseks põhjendatud.
7.Vastuses kaitsja määruskaebusele peab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda kaebust põhjendamatuks, märkides kokkuvõtlikult, et kahtlustatava kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmine on seaduslik ja vajalik vara võõrandamise vältimiseks. Hüpoteekide seadmise vajaduse tingib varavastase kuriteo toimepanemine ja kuriteost varalise kasu saamine. Eelnev annab aluse kahtluseks, et tsiviilhagi esitamise tõttu võib S. R. R. raskendada kohtuotsuse täitmist. Oht, et tsiviilhagi tagamata jätmisel võidakse kinnistud võõrandada, tuleneb ka asjaolust, et tsiviilhagi esitati suures summas. Kõnealust summat ei ole kahtlustatavad pika aja jooksul tasuda soovinud ja on kuriteo toimepanemist eitanud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt on S. R. R. talle öelnud, et kinnistut ta endale ei saa ja et kahtlustatavad on soovinud Y kinnistut müüa. Teadmine, et menetleja soovib kinnistuid hüpoteegiga koormata, võib neile anda kinnistute võõrandamiseks täiendava tõuke. Tõendatud ei ole väide, mille kohaselt on poolte vahel võlaõiguslik vaidlus Y kinnistu arendamise, võõrandamise ja arendamise kulude suhtes. Väited tsiviilhagis kirjeldatud kahju tekkimise kohta ei ole samuti põhjendatud. Kannatanu ütlustest järeldub, et ta tegutses heas usus ja usaldas kahtlustatavaid liigselt. Laenulepingu ja hilisema kokkuleppe kohaselt oli tal alust uskuda, et kahtlustatavad täidavad enda kohustused ning annavad kinnistu koos hoonetega üle. Asjaolu, et varavastase kuriteo toimepanemisele eelnes tsiviilõigussuhe ja -vaidlus, ei tähenda, et tegemist on pelgalt tsiviilõigusliku vaidlusega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise
abinõud
on
kriminaalasjade
omapärast
tulenevate
eranditega
kohaldatavad
ka
kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-7-13, p 8).
9.Rakendades kohtueelsel uurimisel tsiviilhagi tagamise abinõusid, tuleb lähtuvalt eelöeldust kooskõlas KrMS § 142 lg 1 esimeses lauses sätestatuga tuvastada põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi ja et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine võib tsiviilhagi tagamata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 13). Teisisõnu peab sarnaselt vara arestimise määrusega sellisel juhul eeluurimiskohtuniku määrusest, millega tsiviilhagi tagatakse, esmalt alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus kohtuliku hüpoteegiga koormatava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 9).
10.Praeguses asjas refereeris maakohus vara arestimist ja tsiviilhagi tagamise abinõusid puudutavaid õigusnorme ning prokuröri taotluse ja kahtlustuse sisu, kuid jättis põhistamata, miks ta leiab, et S. R. R.-i suhtes on tuvastatav põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ning missugused tõendid seda kinnitavad. See minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
11.Kriminaalkolleegium on leidnud, et tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Selline tõlgendus tuleneb vahetult arestimismenetluse eripärast (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 25). Seega ka juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida
maakohus pole käsitlenudki. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus loeb vara arestimise põhjendatuks maakohtust erineval alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-127-13, p 9).
12.Vaidlustatud määruses ringkonnakohus maakohtu lahendist ilmnevat kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist küll otsesõnu ei sedastanud, kuid toimis siiski eelmises punktis näidatud viisil ja esitas põhjendused selle kohta, miks ta leiab, et kriminaalasjas on tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ning missugused tõendid seda kinnitavad. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on apellatsioonikohus maakohtu määruse põhistuste täiendamisega kõnealuse vea kõrvaldanud.
13.Kolleegium on selgitanud, et vara arestimisel toimuvat vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega sellest, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse (KrMS § 306 lg 1 p 1); kas teo on toime pannud süüdistatav (KrMS § 306 lg 1 p 2) ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema kaugeltki sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses vara arestimisel kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vara omaniku vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vara omaniku esitatud tõendite usaldusväärsust. Vara arestimise eesmärkide saavutamiseks tuleb selle abinõu kohaldamine sageli otsustada kiireloomuliselt kriminaalmenetluse varajases staadiumis, mil võimalused faktilise ja õigusliku olukorra hindamiseks on piiratud. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 9).
14.Need põhimõtted laienevad ka tsiviilhagi tagamise abinõude kohaldamisele kriminaalasja kohtueelses menetluses, millest johtuvalt tuleb kaitsja tõstatatud küsimusele, kas kannatanu ütlused kahtlustuses kirjeldatud käitumise ja sellega kahju tekitamise kohta on eluliselt usutavad, vastata kriminaalasja sisulise arutamise käigus tõendite kogumis hindamise teel. Menetluse praeguses etapis on ringkonnakohus konkreetsetele tõenditele tuginevalt põhistanud, miks ta leiab, et esineb põhjendatud kahtlus, mille kohaselt pani S. R. R. toime KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 tunnustele vastava kuriteo ning et kuriteoga tekitatud varaline kahju võib põhimõtteliselt olla kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks. Määruskaebuses toodud asjaolud ei ole sellised, mis annaksid aluse rääkida kahtlustust kinnitavate tõendite puudumisest, nende ilmselgest ebapiisavusest või ilmsest ebausaldusväärsusest. Samuti ei osuta kaebaja sellele, et kuriteokahtluse aluseks olevad asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele.
15.Kuna hagi tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS §
järgi
seatavast
kohtulikust
hüpoteegist
nõudesumma
ulatuses
(vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 39). Kahtlustatava kinnistule seati kohtulik hüpoteek 86 981,66 euro suuruses summas, s.o pooles ulatuses tsiviilhagis taotletavast nõudest. Arvestades, et tsiviilhagis on kannatanu taotlenud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist 173 963,33 euro suuruses summas, nõustub kolleegium kohtutega selles, et kohtuliku hüpoteegi seadmisel on järgitud KrMS § 142 lg-s 4 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse vara tsiviilhagi tagamiseks arestides kuriteoga tekitatud kahju suurusest. Pidades silmas eelöeldut ja seda, et määruskaebuses ei vaidlustata KrMS § 142 lg 4 nõuete järgimist, tuleb küsimus, kas ning millises ulatuses kuulub rahuldamisele tsiviilhagis esitatud intressi ja viiviste väljamõistmise nõue, lahendada kriminaalasja sisulisel arutamisel kohtuotsusega. Ühtlasi nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et tsiviilhagi tagamise vajaduse tingib oht, et kahtlustatav võib temale kuuluva kinnistu võõrandada ja sellisel juhul puuduks kannatanul võimalus kahju hüvitamist saavutada.
16.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2013. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
17.S. R. R.-i kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 72 euro suuruses summas, sh käibemaks 12 eurot. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks kulutatud aega kolm pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja tuginedes vastava toimingu tegemise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidele 2 ja 23, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 72 eurot. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4 ja § 187 lg-le 2 tuleb see summa arvata menetluskulude hulka. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.