Kohtulahend

pangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 15. veebruaril 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Puude eemaldamine sai siiski toimuda juurdepääsu teerajal, seega pole kahtlust K. Ki ütlustel. Vastuolulised on ka D.U ütlused selles osas, et ühelt poolt ta oli hädakaitseseisundis ja valmis ka jõuga vastu seisma, kuid teisalt ta justkui ei teinudki midagi ning kannatanu üksnes ründas. Maakohus asus seisukohale, et kohus seisukohal, et D.U realiseeris kannatanu kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu asjaolud kavatsetusega, sest olles kaasa võtnud kangi, lisaks eelnevalt hoiatas kannatanut vägivalla teo eest, väitega, et kui viimane saagimist jätkab, küll kannatanu siis näeb, mis juhtub. Toimuski löök näkku ja see juba kavatsetult, sest süüdistatav oli nii kangiga ilmudes, kui eelnevalt ähvardades hoiatanud kannatanut. Kui aga süüdistatav saagimise ajal kangitaolise esemega üritas saagimist takistada ja seeläbi kannatanu jalale viga sai, on see hõlmatud eraldivõetuna kaudse tahtlusega, sest saagimine on ohtlik tegevus ja selliselt selle takistamisega, takistaja pigem peab võimalikuks ka tervisekahjustuse tekkimist ja möönab seda. Iseäranis, kui ta on ka kannatanut löönud, näitab see kannatanule kehavigastuse tekitamise soovi ka laiemalt. Eeltoodu ei saa olla ettevaatamatusest toime pandud. Maakohus asus samuti seisukohale, et D.U puudus vajadus teostada kaitset puude äravõtmise vastu ja saagimise vastu. D.U puudus kaitseseisund ja puudust ka D.U eksimus õigustavas asjaolus, s.t, et justkui ta ise arvanuks, et ta oli hädakaitseseisundis ja justkui vajalik olnuks kaitsetegevus. Olukorras, kus D.U nagunii soovis väidetavalt tuulemurdu likvideerida ja kütteks puid saada, on ka täiesti kohatu ja täiesti ebavajalik kannatanu löömine ja saagimise takistamine kangitaolise esemega. Ka hüpoteetiliselt hädakaitseseisundi korral, oleks see vägivald täiesti ilmselt mittevastavuses kannatanu tegevusega – oletatava omandiõiguse vastu teostatud ründega. Seda enam kui kannatanul oli teekasutusõigus D.U arvates ajutiselt ehk vähemalt võlaõiguslikkus mõttes. Maakohus järeldas, et kuivõrd puudus hädakaitseseisund ja üldse vajalik kaitsetegevus, ei saa rääkida ka hädakaitsepiiride ületamisest.

ESITATUD APELLATSIOONID

ning vastuolus faktiliste asjaoludega; 3. Eeluurimise poolt jäi tegemata tema ütluste olustikuga seostamise protokoll, millest nähtunuks, et tegelik sündmuskoht asus kannatanu poolt näidatud kohast üle 20-ne meetri eemal; 4. Jäi rahuldamata tema taotlus saata ekspertiisi väidetavalt katkenud mootorsae kett. Veelgi enam – seda keti ei ole isegi vaadeldud ega tunnistatud asitõendiks; 5. Sündmuskoht kui selline on jäänud vaatlemata, mõõdistamata ja skeemidel kajastamata. See oleks näidanud, et kannatanu ja K. Ki elamust puudub igasugune vaade sündmuskohale; 6. Jäi rahuldamata tema taotlus uurida videokaamera salvestust 30.12.2011 sündmustelt. Nimetatud videokaamera asub sündmuskohaga kõrval oleva hoone katuseosa kõrval ja täielikult jälgib elamu xxxxxxxxxeesmise aia osa, kus konflikt tegelikult aset leidis. Süüdistatav on seisukohal, et maakohus on menetlusõigust rikkudes jätnud põhjendamatult rahuldamata tema 3 taotlust: 1. Kriminaalasjas võtta tõendina vastu ning hinnata süüdistatava poolt koostatud ülevaadet 30.12.2011 toimunu kohta; 2. Teostada kohtu poolt sündmuskoha vaatlus, kuna eeluurimine seda ei teinud; 3. Võtta vastutusele tunnistaja K. K kriminaalasjas valeütluste andmise eest. Nimetatud taotluste rahuldamata jätmisega ja tõendite uurimata jätmisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, uuris tõendeid ühekülgselt ning selle tulemusena kohaldas vääralt materiaalõigust. Süüdistatav vaidlustas eraldi ka temalt menetluskulude väljamõistmist. Süüdistatav on seisukohal, et menetluskulusid välja mõistes jättis kohus tähelepanuta, et tema näol tegemist on invaliidiga 40% töövõime kaotusega. Invaliidina saab ta ainult töövõimetuspensioni 134,1 eurot kuus, muid sissetulekuid ei oma. Süüdistatav on seisukohal, et ka kaitsja teenuseid on talle alusetult peale surutud, kuna ta teatas 02.05.2013 asja menetlevale prokurörile viimase tööruumides, et ei vaja kaitsjat ning kohtuistungi päeval 10 minutit enne istungi algust teatas sellest ka kaitsjale, keda nägi esimest korda. Süüdistatav taotleb otsuse tühistamist ka osas, millega temalt mõisteti välja menetluskulud ning palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks temale advokaadi määramist vastu tema tahtmist, kuna ta on advokaadist loobunud.

PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONIDELE

4(9)

Asjaolu, et kannatanu kartis konflikti, näitab see, et asudes likvideerima tormikahjustusi, võttis kinnistusraamatus oleva xxxxxxxxx omanikuna kantud E N käest kirjaliku loa selleks ja konsulteeris ennem politseiametnikega. See, et D.U ei tunnista antud nõusolekut, ei muuda seda ebaseaduslikuks. Samuti ei huvitanud teda seatud servituut. Salvestisega on ümber lükatud D.U poolt apellatsioonis esitatud arusaam, et V. K soovis puid omastada. Kannatanu on selgitanud seda, miks ta asus tormikahjustusi ise likvideerima asjaoluga, et puud vedelesid sissesõiduteel juba mitu päeva ja vastavalt servituudilepingule pidi tema hoidma seda teed korras. Kannatanu on peale juhtumit sama päeval pöördunud Järvamaa Haiglasse, kus on sedastatud 30.12.2011 kell 11.15 parema põse ja parema sääre marrastus, mis langeb kokku kannatanu ütlustega talle vigastuste tekitamise kohta. Seega ei saa väita, et ainus tõend oleks kannatanu ütlused. Ütlusi on andnud ka tunnistaja K K, kes nägi sündmust pealt. See, et tunnistaja on kannatanu elukaaslane ei muuda iseenesest tema ütlusi ebausaldusväärseks. Õige on kohtu poolt väljendatud seisukoht, et väikese lapsega toas olnud K. K ei oleks muidu kohale jooksnud, kui poleks olukorra ohtlikkust visuaalselt teise korruse aknast tajunud ja kui ta ei oleks näinud pealt õues vägivallategu. Järva maavanema 08.05.2007 korraldusega on erastatud E N xxxxxxxxxx asuv maaüksus. Sellest, et E. N on kinnistusraamatusse kantud omanikuna, on teadlik olnud ka D.U . See, et peale abielulahutust on vara jagamata, ei muuda ebaseaduslikuks V. Ke tegevust, mis toimus servituudilepinguga kooskõlas. Hädakaitset kui sellist D.U ei teostanud, kuna tal puudus igasugune alus arvata, et teostatakse rünnet tema või tema vara vastu. Kogutud tõendid hädaseisundi olemasolu ei näita. Puutuvalt D.U etteheidetesse tegemata menetlustoimingute kohta tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetluses otsustab tõendite kogumise ja süüdistuse esitamise prokuratuur. D.U ei ole varasemas menetluses esitanud taotlusi täiendavate tõendite kogumise kohta. Samuti keeldus ta kohtueelses menetluses ütluste andmisest. Seetõttu puudus alus teostada tema suhtes ütluste olustikuga seostamist. Oma 01.01.2012( registreeritud Lääne Prefektuuris 04.01.2012) kaebuses on ta kirjeldanud oma nägemust toimunust, mis langeb üldjoontes kokku kohtuistungil antud ütlustega. Kaebuses on ka kirjeldatud D.U probleeme Pärnu 93 elanikega. Mingeid taotlusi tõendite kogumiseks ei esitatud. Taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks ei esitanud D.U ka hiljem. Jättes nimetatud taotlused alles kohtumenetlusse, on ilmselge, et lähtudes nende iseloomust on võimatu neid rahuldada. Kohtus on D.U saanud ütlusi anda, protokollile lisatud selgitused ei ole iseseisev tõend. Seda enam, et samu seisukohti on D.U väljendanud ka kohtus ja kohus on neile hinnangu andnud. Prokurör on seisukohal, et Pärnu Maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust, ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks.

KANNATANU VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(9)

6(9)

Alusetu on ka süüdistatava etteheide, et kohus jättis hindamata tema poolt kohtule esitatud ülevaate 30.12.2011 toimunu kohta. Nimetatud vabas vormis kirjutatud süüdistatava nägemus toimunust ei ole tõendiks KrMS § 63 mõttes. Tõendiks on kahtlustatava ütlus (mille andmisest D.U keeldus) ning süüdistatava ütlus, mis on antud vastavalt menetlusseadustiku nõuetele. Kohtukolleegium märgib sedagi, et kohtueelses menetluses prokuratuuri jaoks tõendite kogumisel kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõtte. Ühelgi tõendil ei ole ette kindaksmääratud jõudu ning prokuratuuri pädevuses on otsustada, milline tõendite kogum on piisav isikule süüdistuse esitamiseks. Peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist on süüdistataval õigus kaitsja vahendusel tutvuda prokuröri poolt kogutud tõenditega ning esitada taotlus täiendavate tõendite kogumisest ja uurimisest. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja ei tee sellist taotlust hiljemalt eelistungil, hilisem tõendite kogumine kriminaalmenetluses on reeglina välistatud, välja arvatud juhul, kui tõendi eksisteerimisest ei olnud poolele teada. Jättes nimetatud taotluse õigeaegselt esitamata, minetab pool reeglina võimaluse taotleda uute tõendite kogumist ega saa viidata süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustele, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Pole väheoluline lisada, et nähtuvalt Kohtute infosüsteemist (KIS) oli kriminaalmenetlus 22.05.2012 D.U suhtes sama süüdistuse järgi kohtumäärusega lõpetatud KrMS § 202 lg 1 järgi. Süüdistatav D.U kinnitas kohtuistungil oma nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamisega prokuröri tingimustel. Nimelt ta oli nõus tasuma kindla summa 150 € riigituludesse, tasuma menetluskulud 0,45 € ja kannatanu tsiviilhagi 17,20 €. Ka süüdistatava kaitsja teatas oma nõusolekust kriminaalmenetluse lõpetamiseks prokuröri esitatud tingimustel. 21.01.2013 Pärnu maakohus uuendas prokuröri taotlusel kriminaalmenetluse D.U suhtes, kuna viimane ei täitnud kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevaid kohustusi. See asjaolu näitab ilmekalt, et kõik prokuröri poolt D.U süüstavad tõendid olid süüdistatavale teada juba pikalt enne prokuröri poolt süüdistusakti koostamist käesolevas kriminaalasjas ning kriminaaltoimiku edastamist maakohtule kriminaalasja arutamiseks üldises korras. Sellele vaatamata, ei esitanud D.U ega tema kaitsja õigeaegselt ühtegi taotlust täiendavate tõendite kogumiseks. Ülaltoodust lähtudes kohtukolleegium leiab, D.U seisukoht, et maakohus, jättes rahuldamata tema taotlusi täiendavate tõendite uurimiseks oluliselt rikkus kriminaalmenetlusõigust, on alusetu ja paljasõnaline.

7(9)

takistas kannatanut üksnes verbaalselt, kannatanut füüsiliselt puutumata. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatav eitamata kannatanuga 30.12.2011asetleidnud sõnavahetust, rajab oma kaitsepositsiooni üksnes sellele, et kannatanu ja tunnistaja K. K üritavad teda laimata ja süüdi lavastada naabritevaheliste pingete tõttu, kuid ei too välja ühtegi asjaolu, mis lubaks maakohtu järelduste õigsust kahtluse alla seada. Süüdistatav mitte kuidagi ei kommenteerinud ei kohtulikul uurimisel ega esitatud apellatsioonis audiosalvestust tema ja kannatanu vahel toimunud intsidendist, millest nähtub, et kannatanu teatab oma õigusest puid tee pealt koristada, süüdistatav vaidleb talle vastu, kasutades väljendeid „kui sa sae käima tõmbad, siis sa ise näed“, „kao minema enne kui sa .. ei taha saada“, seejärel peale sae käima lükkamist süüdistab kannatanu D.U enda löömises ning keti puruks löömises, mille pealtnägemist kinnitab ka kohale saabunud tunnistaja K. K. Süüdistatav aga eitab kannatanu löömist (T lk 47-48). Süüdistatav samuti mitte kuidagi ei kommenteeri kuidas ja mis moel võisid tekkida kannatanul kehavigastused, mis olid fikseeritud Järvamaa haiglas 30.12.2011 kell 11.15, kui süüdistuse järgi kannatanu löömise ajaks on märgitud 30.12.2011 kell 11.00 (T lk 41-42), mis näitab üheselt, et peale intsidenti süüdistatavaga kannatanu koheselt pöördus arstiabi saamiseks. Kohtukolleegium märgib ka seda, et kohtuliku uurimise jooksul mitte keegi menetlusosalisest ei seadnud kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust ega taotlenud nende poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist nende usaldusvääruses kontrollimiseks. Maakohus on jõudunud õigustatud järelduseni, et ainuke ebausaldusväärne tõend kriminaalasjas on süüdistatava D.U enda ütlused, kuna need on vastuolus maakohtu poolt uuritud tõendikogumiga.

8(9)

Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-dele 4 ja 9 on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha menetluskuludeks ning KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seda seaduse sätet on maakohus õigesti silmas pidanud, mõistes kohtuotsusega D.U-lt välja riigituludesse menetluskuludena kaitsjatasu ja sundraha. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid eelnimetatud sättes ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Niisuguse alusena ei ole käsitletav D.U poolt kaebuses toodud asjaolu, et tal puudub püsiv sissetulek, ta on 40 % töövõimekaotusega invaliid, seega ta on maksejõuetu. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut või selle puudumist, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, süüdistatava enda sõnul kinnistu aadressil: xxxxxxxxxxxxx oli ostetud tema raha eest ning abieluvarana see kinnistu veel jagamata. D.U ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et D.U varaline seisund tervikuna ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Kohtukolleegium leiab alusetuks D.U väidet, et tema olevat kaitsjast varakult loobunud. Sellist avaldust kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu. Kriminaalasja kohtusse saabumisel moodustasid menetluskulud 0,45€ kaitsjale toimiku koopia tegemise eest, seega kaitsja asus määratud korras D.U kaitsma alles kohtumenetluses. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist ei ole süüdistatav teinud avaldusi, et ta loobub kaitsjast kriminaalmenetluses, milles kaitsja osavõtt on KrMS § 45 lg-st 4 tulenevalt kohustuslik. Apellant jättis põhjendamata, millise Põhiseaduse sättega on vastuolus õigusabi andmine kriminaalmenetluses ja millist tema põhiõigust see riivab. Pealegi õigusabi tagamine kriminaalmenetluses on sätestatud PS §-s 21, seega ei saa õigusabi osutamine kriminaalmenetluses olla Põhiseadusega vastuolus. Kohtukolleegium on seisukohal, et väljamõistetud menetluskulude maksmine ühe korraga võib olla raskendatud 40% töövõime kaotusega töötu isiku jaoks, seega kohtukolleegium peab võimalikuks KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldada D.U-le menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul. Alused väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks kohtukolleegiumi veendumusel puuduvad.

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.