Riigiprokuratuuri 05. detsembri läbivaatamata jätmise määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Olev Tomson, taotlus riigi õigusabi määramiseks Riigiprokuratuuri 05. detsembri 2013 määrusele Tartu Ringkonnakohtusse kaebuse esitamiseks
kaebuse
RESOLUTSIOON
1.Jätta Olev Tomsoni taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri
05.detsembri 2013 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.18.11.2013 saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Kaitsepolitseiameti kaudu Olev Tomsoni, kuriteoteade kriminaalmenetluse alustamiseks kriminaalasjas nr 1-11-7144 24.04.2012 O. Tomsonit süüdimõistva kohtulahendi teinud kohtuniku H.S. a suhtes KarS § 311 järgi, so kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemises.
2.
Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
2.1.Nii Tartu Ringkonnakohus kui Riigikohus jätsid O. Tomsoni süüdimõistmise muutmata. Riigikohus muutis vaid ühe episoodi õiguslikku kvalifikatsiooni. Kõrgemad kohtud kontrollivad alamalseisva kohtu poolt materiaalõiguse õiget kohaldamist ja menetlusõigusnormidest kinnipidamist mitte kohtuotsuse pinnalt, vaid kriminaalasjas uuritud tõendite alusel. Nii Tartu Ringkonnakohus kui ka Riigikohus leidsid, et kriminaalasjas uuritud tõendid annavad aluse O. Tomsoni süüdi tunnistamiseks talle esitatud süüdistuses. Kohtud leidsid, et O. Tomsoni süüditunnistamiseks on nii formaalsed kui ka materiaalsed alused
olemas, mistõttu ei saa rääkida kohtuniku poolt ebaseadusliku otsuse tegemisest ning puudub KarS § 311 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Objektiivse koosseisu tunnuste puudumise tõttu, ei ole vajalik laskuda süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste analüüsi.
2.2.Ringkonnaprokuratuur võttis seisukoha ka KarS § 316 osas, märkides, et nimetatud koosseis näeb ette vastutuse tõendi kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Tõendi kunstlik loomine tähendab kriminaalasjas tähtsust omada võivate tegelike asjaolude või objektide moonutamist, mis võib seisneda näiteks asitõendi fabritseerimises või dokumendi võltsimises. Kohus on andnud hinnangu kohtus uuritud tõenditele. Kuna kohus süü puudumist ega süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud, ei saanud kohus neid ka maha vaikida. Kohus ise ei ole ühtegi tõendit loonud, vaid on otsuses käsitlenud vaid neid tõendeid, mida pooled on kohtule esitanud.
3.Ringkonnaprokuratuuri määruse peale esitas O. Tomson kaebuse, milles ta peab kriminaalmenetluse alustamata jätmist põhjendamatuks ning (kuigi sõnaselgelt väljendamata) taotleb jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist.
4.Riigiprokuratuuri 05.12.2013 määrusega jäeti O. Tomsoni kaebus sisuliselt läbivaatamata. Riigiprokuratuur selgitas, et kõnealuses küsimuses, s.o Tartu Maakohtu kohtunik H.S. a suhtes kriminaalmenetluse alustamist, on O. Tomson juba korduvalt taotlenud. Seadusjõus on kriminaalmenetluse alustamata jätmine Riigiprokuratuuri poolt nr 13700000133 23.08.2013 vastuseks O. Tomsoni kuriteokaebusele ning samasisuline menetlusotsus 13700000190 12.11.2013. Lisaks tõi Riigiprokuratuur välja järgnevat.
4.1.Riigiprokuratuur on oma 23.08.2013 teates võtnud seisukoha ka O. Tomsoni taotletud teistmisavalduse esitamise osas, märkides järgmist: „Kriminaalasi 1-11-7144 on läbinud kõik kolm kohtuastet. Väited Tartu Maakohtu kohtuniku H.S. a ebaseaduslikule tegevusele ei ole leidnud kinnitust menetlusel Tartu Ringkonnakohtus ega Riigikohtus. Tartu Ringkonnakohus on oma 24.10.2012 otsusega jätnud Tartu Maakohtu 24.04.2012 otsuse jõusse. Riigikohus on oma 10.06.2013 lahendis nr 3-1-1-43-13 punktis 19 leidnud, et „faktiliste asjaolude tuvastamisel on kohtud järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, mh põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates jõuti. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav“. Ülaltoodust lähtudes on Riigiprokuratuur seisukohal, et ei esine ka teistmise alust KrMS § 366 järgi, kus on sätestatud nende ammendav loetelu. Kuigi O. Tomson pole märkinud, milline testimise alus tema arvates esineb, võib eeldada, et ta alles soovib seda läbi kriminaalmenetluse alustamise tekitada (KrMS §366 p 2).
4.2.Riigiprokurör märkis, et kaebajale tuleb selgitada, et saades kätte menetlusotsuse, milles Riigiprokuratuur on seisukoha väljendanud, ei tule esitada mitte uusi samasisulisi kuriteokaebusi (-teateid) erinevatele ametkondadele, vaid vaidlustada menetlusotsus ringkonnakohtus selleks ettenähtud menetluskorda järgides.
5.O. Tomson esitas 02.01.2014 Tartu Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada Riigiprokuratuuri 05.12.2013 määrus ringkonnakohtus. O. Tomson leiab jätkuvalt, et kohtunik on kriminaalasjas nr 1-11-7144 teadvalt vale kohtuotsuse vormistanud, millele viitavad järgmised asjaolud.
5.1.Kohtunik on kõrvaldanud ja maha vaikinud olulisi süüd välistavaid tõendeid, mille ta ise otsuse lk 30 II lõigus on tuvastanud, et O. Tomsonil oli 09.05.2007 otsuse alusel erivolitus -2-
kulutada ühistu raha korrastustöödeks 17 kuu jooksul. Tuvastades volituse olemasolu, vaikis kohtunik selle õigusjõu teadlikult maha ja ei käsitlenud seda süüd välistava ega isegi mitte süüd kergendava asjaoluna, valetades lk 61 IV lõigus, et O. Tomsoni käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.
5.2.Lisaks on prokurörid esitanud ebaõigeid põhjendusi. Otsuse lk 13 III lõigus ja lk 14 on kohtunik tuvastanud, et O. Tomsonil oli nõukogu 26.05.2006 otsusel alusel õigus võõrandada korteriomandit, kuid sellele vaatamata mõistis kohtunik otsuse lk 25 III lõigus O. Tomsoni süüdi 3 korteriomandi omastamises ning lisaks lk 61 lõpus ka teistkordselt jälle 3 korteriomandi eest saadud 60 000 krooni omastamises. Kahekordne süüdimõistmine KarS § 201 mõlema teoalternatiivi järgi korraga on lubamatu põhiseaduse rikkumine. Süüdimõistmine korteriomandi episoodis oli teadvalt vale ka seetõttu, et kohtunik on jätnud käsitlemata jõustunud kohtuotsusest nr 2-09-17197 tuleneva õigusjõu, milles kohus tuvastas, et O. Tomson tegutses 3 korteriomandi müügil seaduslikult ja ühistule kõige soodsamal viisil, mille tulemusena sai ühistu 60 000 krooni lisatulu.
5.3.Prokurörid on jätnud teadlikult käsitlemata otsuse lk 13 II lõigu ja lk 6 oleva süüdistuse omavahelise vastuolu. Võrreldes neid lõike on ilmne, et kohtunik on tuvastanud, et O. Tomsoni tegu ei vasta KarS § 2 lg 2 deliktistruktuuri I ja II astmele ehk esitatud süüdistus ei vasta süüteo koosseisule ega saa olla ka seetõttu õigusvastane, sest O. Tomson tegutses seaduslikult talle antud volituste piires.
5.4.Kaebaja on seisukohal, et kõik eelnevad faktid ei jäta kahtlust, et kohtunik oleks pidanud tegema õigeksmõistva otsuse, kuid pani toime hoopis kuriteo. Prokuratuur on lükanud vastutuse I astme kuriteo alustamise või mittealustamise üle ringkonnakohtule, sest teab, et kohtunik, kes ei taha teha teadvalt vale kohtulahendi, peab igal juhul käsitlema kõiki kuriteoteates esitatud fakte ja kriminaalmenetluse mittealustamine on seaduslik üksnes siis, kui kõik teates esitatud kuriteofaktid on põhjendustega ümber lükatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, vaadanud läbi O. Tomsoni taotluse riigi õigusabi saamiseks, leiab, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Seejuures põhjendab ringkonnakohus oma seisukohta järgnevalt.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. O. Tomson on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks, et esitada määruskaebust Riigiprokuratuuri 05.12.2013 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele. Seega, kuna O. Tomson ei ole KrMS § 208 lg 1 kohaselt kaebuse subjektiks ning on taotlenud riigi õigusabi saamist, tuleb ringkonnakohtul otsustada riigi õigusabi andmine.
8.RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest nähtuvalt soovib O. Tomson Riigiprokuratuuri 05.12.2013 määruse vaidlustamisega saavutada kriminaalmenetluse alustamist kohtunik H.S. a suhtes, kes on O. Tomsoni hinnangul vormistanud teadvalt vale kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-11-7144. Hinnates O. Tomsoni kaebuse perspektiivikust -3-
rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 kohaselt üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjalikult motiveeritud seisukohtadega, milles riigiprokurör on selgitanud, et käesolevaks hetkeks on kriminaalmenetluse alustamata jätmine ammendavalt lahendatud.
9.Kohtukolleegium leiab, et Riigiprokuratuuri kaebuse läbivaatamata jätmise määruses on piisavalt põhjendatud, miks käesoleval juhul puudub alus O. Tomsoni kaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamiseks. Ka ringkonnakohus leiab, et O. Tomsoni poolt esitatud seisukohtadele on korduvalt vastatud ning siinkohal ei ole see enam vajalik. Kuna ringkonnakohus jagab Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal täiendavalt korrata, rõhutades vaid järgmist. Riigiprokuratuur on põhjendatult selgitanud, miks käesolevas asjas ei ole alustatud kriminaalmenetlust.
9.1.Ringkonnakohus toonitab Riigiprokuratuuri määruses märgitut, et oma õiguste seaduses sätestatud korras realiseerimata jätmist või tulemusega mittenõustumist ei saa kompenseerida kuriteoteate esitamisega. Saades kätte menetlusotsuse, milles Riigiprokuratuur on seisukoha väljendanud, ei tule esitada mitte uusi samasisulisi kuriteokaebusi (-teateid) erinevatele ametkondadele, vaid vaidlustada oleks tulnud menetlusotsus ringkonnakohtus selleks ettenähtud menetluskorda järgides.
10.Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes RÕS § 7 lg 1 p-st 5 leiab ringkonnakohus, et O. Tomsoni võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene, mistõttu tema taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta rahuldamata.
Paavo Randma
Tiit Lõhmus
-4-
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.