Kohtulahend

meesterahvas, kes möödus kassadest, jättes maksmata 6 purki „Saku Originaali“ eest. Kaup maksumusega 5,16 eurot on tagastatud kauplusele rikkumata. Kahtlustatav R.V ütluste /t.lk 17-19/ kohaselt tunnistab ta oma süüd. Selgitab, et jõi 08.01.2014.a. ära pool pudelit viina ning läks kauplusesse. Mäletab ainult seda, et kassas ta millegi eest ei maksnud. Võis varguse kauplusest toime panna, kuna on ka varasemalt kauplusest purjus peaga varastanud. Kahetseb väga oma tegu, püüab edaspidi mitte varastada. On kodutu ning sissetulekut ei oma. Ka kohtuistungil tunnistas ta oma süüd täielikult ning jäi eeluurimisel antud ütluste juurde. Kohtu hinnangul esitatud tõendid riimuvad, vastuolusi ei ole. Eeltoodust tulenevalt on süüdistatava R.V süü omaksvõtuga, samuti kauplus AS OG Elektra avaldusega ning tunnistaja XXX ütlustega tõendatud R.V poolt võõra vallasasja äravõtmine. R.V objektiivsest käitumisest nähtub, et ta tegutses varguse eesmärgil, seega pani teod toime kavatsetult. Karistusseadustiku § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüdistatava R.V poolt toime pandud rünne antud kuriteos oli suunatud võõra vallasasja vastu. Tõendamist on leidnud asjaolu, et R.V poolt toime pandud KarS § 199 järgi kvalifitseeritud kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata seoses sellega, et ta peeti vahetult peale kuriteo toimepanemist kinni s.t R.V-le süüks arvatud tegu jäi katsestaadiumisse, varalist kahju ei tekkinud. Süstemaatiliseks varguseks loetakse vargust, mis on toime pandud vähemalt kolmandat korda. Riigikohus oma 20 aprilli 2009 lahendis nr 3-1-1-87-08 punktis 10 on märkinud, et „süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi“. Käesolevas kriminaalasjas olevate materjalide (Harju Maakohtu otsuse ning väärteoasjas tehtud otsuse) kohaselt on R.V eelnevalt karistatud nii kriminaal kui ka väärteokorras varavastaste süütegude toimepanemise eest /t.lk.36-37; 38/ Eeltoodule tuginedes asub kohus seisukohale, et R.V-le õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi.

inkrimineeritud kuritegu on

R.V-ni toime õigusvastase teo, õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti on R.V näol tegemist täisealise, süüvõimelise isikuga. Karistus:

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke. KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ettenähtud rahaline karistus või kuni 5 aastane vangistus. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohus märgib esmalt, et R.V ei ole isikuks kelle suhtes on võimalik kohaldada tingimuslikku vangistust ega ka rahalist karistust. Kohus märgib, et üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peaks iseloomustama nn märkimisväärne eripära, kuid kuna seda ei esine, siis ei näe kohus ühtegi põhjust miks peaks R.V kasvõi osaliselt tingimisi vabastama mõistetavast karistusest. Selline karistusest tingimisi vabastamine ei oleks kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning annaks ühiskonnale vale signaali, et korduvalt varavastase kurteo toime pannud isik, on toime pannud väheohtliku kuriteo. Kohtu hinnangul peab tingimusliku vangistuse kohaldamisel isikul olema kindel elukoht. R.V on aga avaldanud, et ta on kodutu ning kindel elukoht tal puudub. Alasi 8 Tallinnas on öömaja. Samuti puudub tal ka sissetulek, isik on töötu. Seega ei ole R.V isikuks, kelle suhtes on otstarbekas kohaldada kergema liigilist karistust. R.V-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada R.V edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus märgib, et isiku tegu jäi küll katsestaadiumisse ja varalist kahju ta oma teoga ei tekitanud, kuid esiletoomist väärib, et isik üritas varastada alkoholi, millest ei saa kahtlemata järeldada, et süüdistatav oli nt nälja ja toidu ostmiseks puuduvate vahendite tõttu väljapääsmatus olukorras, mis kahtlemata oleks kohtu hinnangul tema süüd vähendav asjaolu. R.V süü on tõendamist leidnud ühes varguse episoodis. R.V poolt toime pandud vargus ei lõpule viidud ning kannatanule kahju ei tekitatud. Kohus ei arvesta R.V karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsust põhjusel, et kohtul on alust selle siiruses kahelda, R.V olekust kohtuistungil ei saa kohus kuidagi järeldada, et isik oma tegu mingilgi moel kahetseks. R.V karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et R.V süü ei ole suur, kuid vältimatult tuleb arvestada sellega, et R.V mõisteti 26.09.2013.a. süüdi Harju Maakohtu poolt varavastase kuriteo eest ning napilt kolme kuu möödumisel on ta taas toime pannud uue varavastase kuriteo. Harju Maakohtu 26.09.2013.a. otsusega mõistetud karistus ei ole teda seega mõjutanud õiguskuulekalt käituma, tegemist on norme järjepidevalt eirava isikuga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et R.V saab karistada üksnes reaalse vangistusega. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. R.V ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkab kuritegude toimepanemist. R.V näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud

teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik või kantud vajadusest muretseda süüa. R.V peab arusaama oma tegude keelatusest ning mõistma, et õigusvastastele tegevustele järgnevad sanktsioonid. Kohus leiab, et isikule mõistetav karistus peab muutma tema väärtushinnanguid ja ükskõikset suhtumist õiguskorda ning õigusemõistmisesse üldiselt. Seetõttu leiab kohus, et R.V-le mõistetav karistus ei saa piirduda paarikuulise vangistusega. Eeltoodu alusel tuleb mõista R.V-le karistuseks 6 kuud vangistust, millest tuleb maha arvata 1/3. Kohus märgib, et vangistus 6 kuud on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu sanktsiooni minimaalmäära lähedal. Eeltoodu alusel leiab kohus järgmist: -Süüdi mõista R.V KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud -Kriminaalasja menetleti lühimenetluses seega tuleb R.V-le mõistetud liitkaristust vähendada KrMS § 238 lg 2 kohaselt karistust 1/3 võrra ja mõista R.V-le karistuseks 4 (nelja) kuu pikkune vangistus. - KarS § 68 lg 1 järgi lugeda karistusaja hulka R.V poolt eelvangistuses viibitud aeg. Karistuse kandmise alguseks lugeda 08.01.2014.a. Kohtu hinnangul tuleb R.V suhtes kohaldada tõkendit – vahistamine ja isik tuleb vahistada kohtusaalis. Kohus märgib, et vabadusekaotusliku karistuse näol ei ole kahtlemata tegemist isikule vastuvõetava järelmiga, vangistus 6 kuud jääb nn šokivangistuse raamidesse, mille ootamatu olemus on juba määratletud sõnaga „šokk“. R.V ei ole kindlat elukohta – isik ööbib hetkel Alasi 8 Tallinnas, mis on öömaja. Samuti eksisteerib R.V puhul keskmisest kõrgem kahtlus, et isik jätkab vabaduses viibides uute kuritegude toime panemist. Menetluskulud: Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetul hüvitada menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 alusel on menetluskuludeks antud asjas määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk532,50 eurot. KrMS § 2565 lg 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsust kiirmenetluses tehes vähendab kohus KrMS § 179 lg 1 sätestatud sundraha suurust, kuid mitte rohkem kui poole võrra. Kuivõrd R.V nõustus kiirmenetlusega, siis kohus vähendab sundraha suurust poole võrra. R.V on kaitsja määratud riigi poolt; kaitsja on esitanud taotlusi 90,00 EUR riigi õigusabi tasu määramises ja riigieelarvest hüvitamises; kaitsja taotlused on rahuldatud. R.V kaitsja palus jätta kohtukulud riigi kanda, kuna R.V puudub sissetulek. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-105-12 märkinud, et „süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (RKKKo 3-1-1-38-11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist“. Seda aga

kohtule esitatud ei ole. Kohtu hinnangul puuduvad alused menetluskulu riigi kanda jätmiseks. R.V-le mõisteti 4 kuune vangistus, kinnipidamisasutuses töötamine on vastavalt Vangistusseaduse § 43 tasustatud tegevus. Arvestades aega, mis R.V tuleb kinnipidamisasutuses veeta, leiab kohus, et selle aja kestel saaks süüdistatav soovi korral tasuda osa temalt välja mõistetud menetluskuludest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et R.V oleks täielik või osaline, püsiva iseloomuga töövõimetus. Kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Arvestades menetluskulude suurust, ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud. Eeltoodu alusel tuleb R.V-lt välja mõista sundraha 266,25 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise osamakse suurus on mitte vähem kui 22,16 eurot ning viimase osamakse suurus on mitte vähem kui 22,49 eurot. R.V-lt tuleb välja mõista menetluskulu 90,00 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, igakuise osamakse suurus on mitte vähem, kui 7,50 eurot. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 AS SEB pangas või nr 221023778606 AS Swedbank pangas või nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida viitenumber – 2800049777 ja selgitus „menetluskulud“, „sundraha“ vastavalt sellele, mida tasutakse. Tasumist tõendav maksekorraldus esitada Harju Maakohtu kriminaalkantseleile.

Asitõend: Süüdistusaktis märgitud asitõendiga seoses otsustab kohus alljärgnevat: -

CD-plaat videosalvestisega, mis asub kriminaalasja materjalide juures, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. CD plaadi säilitamine ei koorma arhiveeritavat kriminaaltoimikut olulisel määral, asitõendi hävitamisega kaasneb ressursikulu.

Eeluurimiskohtunik: /allkiri//pitsat/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.