1-13-9805/16 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

Edasikaebamise kord Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Tartu Maakohtu 06.12.2013 otsusega tunnistati N.K süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust. KarS § 68 alusel loeti eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 4 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 alusel ei pööratud seda karistust täitmisele, määrates 3 aastase katseaja. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti N.K-lt 6 kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu N.K kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud põhija lisakaristuse osas ning vähendada neid. Apellatsioonis leiab kaitsja, et mõistetud karistused ei vasta N.K isikule. Kaitsja märgib, et N.K tunnistab oma süüd ja kahetseb sügavalt. Teda ei ole varem samalaadsete kuritegude eest karistatud ja puuduvad tõendid, et tal oleksid probleemid alkoholiga. Tegemist ei ole iseloomuliku käitumismustriga, vaid ühekordse eksimusega, millele järgnenud kriminaalmenetlus on praeguseks juba teatavat õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Kaitsja leiab, et mõistetud põhi- ja lisakaristus on ebaproportsionaalsed, arvestades isiku süüd ja tema isikut ning varasemat karistuspoliitikat. Kaitsja arvates ei ole maakohus küllaldaselt arvestanud kohtupraktikat (RKKK nr 3-1-1-54-07 ja 3-1-1-10-09). Kaitsja leiab, et maakohus on mõistnud N.K-le ka liiga range lisakaristuse. N.K väidab, et juhtimisõiguse 6 kuuks äravõtmine tekitab talle probleeme isiklikus elukorralduses, mis raskendab nii töökohustuste kui ka perekonnaliikmete hooldamiskohustuse täitmist, kuivõrd keegi teine ei oma juhtimisõigust. Lisakaristuse pikkuseks võiks olla 3 kuud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, hinnates esitatud apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on N.K-le karistust mõistes põhjalikult motiveerinud (otsuse lk 3-6) nii põhikaristust kui ka lisakaristuse vajalikkust ning selle määra põhjendatust. Seejuures on järgitud sellekohast kehtivat kohtupraktikat (RKKK nr 3-1-1-122-13; 3-1-1-58-13; 3-1-1-18-11; 3-1-1-13-11; 3-1-1-11-10; 3-1-1-99-06; 3-1-1-12-05; 3-1-1-40-04; 31-1-26-03). Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et N.K ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Väärteokorras on teda karistatud ühel korral liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellest mitteteatamise eest rahatrahviga. Seega ei ole tegemist samalaadse rikkumisega kui seda on käesolevalt arutatav kuritegu. Maakohus ei tuvastanud N.K suhtes karistust raskendavate asjaolude esinemist, karistust kergendava asjaoluna arvestati tema puhtsüdamlikku kahetsust vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3. Tema süüd iseloomustavate asjaoludena arvestati tal tuvastatud joobe suurust ja teo toimepanemist otsese tahtlusega. Samuti arvestati seda, et peale politsei poolt peatumismärguande andmist ja sõiduki kinnipidamist üritas N.K jätta muljet nagu ei oleks tema sõidukit juhtinud, eitas seda ning keeldus ka võimaliku alkoholijoobe tuvastamisest. Arvestati ka seda, et kuritegu on toime pandud linnas pühapäevasel päeval lõuna ajal, mil liiklustihedus on ilmselt mõnevõrra suurem kui näiteks öisel ajal ja tööpäeval. Arvestati ka seda, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast alati potentsiaalselt ohtu nii juhi enda kui ka teiste ühiskonnaliikmete elule, tervisele ja varale. Seega on tegemist väga tõsise ja ühiskonnas olulist taunimist vääriva käitumisega, mistõttu on karistuse mõistmisel oluline arvestada ka sellest tulenevate üldpreventiivsete eesmärkidega. Maakohus arvestas, et süüdistatava ütluste kohaselt on tema igakuine sissetulek ligikaudu 800 eurot ning sellest tuleb tasuda ka laenusid. Märtsikuus peaks talle sündima laps ning tema elukaaslasel on senini olnud vaid minimaalne sissetulek. Rahalise karistuse tasumine oleks süüdistatava sõnul tema jaoks väga raske. Maakohus kõike eeltoodut arvestades leidis, et ei ole põhjendatud mõista N.K-le karistust sanktsiooni kergema karistusliigina, s.o rahalise karistusena, mis seaks süüdistatava ilmselt ka majanduslikult raskesse olukorda ega täidaks karisuse mõistmise eesmärke. Seejuures arvestas kohus lisaks süüdistatava enda selgitusele ka asjaolu, et lisaks rahalisele karistusele tuleks süüdistataval hakata kohtuotsuse jõustumisel tasuma menetluskulusid, mistõttu on alust arvata, et mõlema rahalise kohustuse kandmisega ta hakkama ei saaks ja karistuse eesmärk võiks jääda saavutamata. Seega tuleb karistus mõista süüdistatavale vangistusena. Arvestades nii süüdistatava süü suurust, varasemate samalaadsete karistuste puudumist ja kergendava asjaolu esinemist kui ka üld- ja eripreventiivseid asjaolusid laiemalt, leidis kohus, et ei ole põhjendatud mõista N.K-le karistust sanktsiooni alammääras, kuid see peaks jääma siiski sanktsiooni esimese kolmandiku keskele. Seega leidis maakohus, et on põhjendatud mõista N.K-le karistuseks 5-kuuline vangistus. Maakohus leidis, et arvestades süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid, tema isikut ning varasemate kriminaalkaristuste puudumist ei ole vajalik ega otstarbekas pöörata talle mõistetavat vangistust koheselt täitmisele, vaid on põhjendatud jätta vangistus KarS § 73 alusel tingimisi tema suhtes kohaldamata. Kohtu hinnangul ei ole vangistuse reaalne täitmisele pööramine või ka osaline täitmisele pööramine karistuse eesmärkide täitmiseks käesoleval juhul vajalik ega ka põhjendatud ning süüdistatavale tuleb anda võimalus edasise õiguskuulekuse näitamiseks katseajal, mis on põhjendatud määrata süüdistatavale seaduses ettenähtud minimaalmääras.

Arvestades süüdistatava poolt toimepandud kuriteo ohtlikkust, selle potentsiaalseid tagajärgi ja süüd iseloomustavaid asjaolusid leidis maakohus, et on põhjendatud kohaldada N.K suhtes ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise läbi. Kuivõrd lisakaristuse kohaldamise mõte peaks kohtu hinnangul olema eelkõige isiku distsiplineerimine ning temast tuleneva ohu elimineerimine, siis tuleb kohtu hinnangul lisakaristuse kohaldamisel eelkõige lähtuda kuriteo toime pannud isikust ning alles seejärel teost ja süü suurusest, mis on oluline lisakaristuse piiride seadmisel seeläbi, et mõistetav karistus ei tohiks ületada isiku süü suurust. Maakohus märkis, et N.K puhul on tegemist samalaadsetes tegudes varem karistamata isikuga ning toimikus puuduvad viited sellele, et joobeseisundis mootorsõiduki juhtimisega oleks süüdistataval esinenud probleeme ka enne praegu käsitletavaid sündmusi. Oma tegu ta kahetseb ning on enda sõnul mõistnud ka selle ohtlikkust. Kohus leidis, et eeltoodu põhjal ei ole alust arvata, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine oleks süüdistatavale iseloomulik käitumismuster, vaid pigem on alust arvata, et tegemist oli ühekordse juhtumiga, millele järgnev kriminaalmenetlus on temale praeguseks juba teatavat õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Tagamaks aga sellise mõju kinnistumine ning lähtudes süüdistatava poolt toime pandud teo ohtlikkusest ja tema süü suurusest pidas kohus siiski vajalikuks tema suhtes lisakaristuse kohaldamist, mis ei jääks lisakaristuse minimaalmäära, kuid arvestades samas süüdistatava isikut ja temast potentsiaalselt edaspidiselt liiklusele lähtuva ohu mitte eriti suurt tõenäosust ei oleks ka alammäärast oluliselt suurem. Kohus pidas põhjendatuks kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise läbi 6 kuuks. Kuigi kohtuistungil N.K selgitas, et juhtimisõiguse äravõtmine võiks talle tekitada probleeme töökohal ning samuti muutuks olukord raskeks peagi sündiva lapsega seoses, siiski leidis maakohus, et nimetatud asjaoludega tulnuks tal arvestada enne alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asumist ning praeguses olukorras ei saa need asjaolud olla kindlasti mõjuvateks põhjendusteks kohtule lisakaristuse kohaldamisest loobumiseks. Samuti ei nähtu süüdistatava ütlustest, et juhtimisõiguse puudumine tooks talle kindlasti kaasa töökoha ja sissetuleku teenimise võimaluse kaotuse või muutuks lapse eest hoolitsemine juhtimisõiguse puudumisel mingil erakorralisel põhjusel oluliselt raskendatuks. Lisaks eeltoodule on süüdistatav põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust asjaoluga, et on oma haige vanaema eestkostja ja viib teda aegajalt autoga arsti juurde. Kuigi kohus möönab, et teatud juhtudel võiks lisakaristuse kohaldamise põhjendatust mõjutada ka see, et lisakaristuse kohaldamisel asetatakse süüdistatavast sõltuvad isikud põhjendamatult raskesse olukorda, siis antud juhul kohus midagi sellist ei tuvastanud. Süüdistatava ütluste ja toimiku materjalide põhjal ei saa kohus teha järeldust, et süüdistatava vanaemal esineksid olulised liikumisraskused, tema igapäevatoimetused (sealhulgas arstiabi saamine) sõltuks olulisel määral just süüdistataval juhtimisõiguse olemasolust ning selle äravõtmisel oleks süüdistatava tegevus vanaema eestkostjana oluliselt raskendatud. Seega ei saa teha järeldust, et süüdistatavalt juhtimisõiguse äravõtmine paneks tema või temast sõltuvad isikud põhjendamatult raskesse olukorda ning muudaks lisakaristuse kohaldamise selle mõju ja eesmärki arvestades ebaproportsionaalseks. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et karistuse mõistmisel (s.h lisakaristuse kohaldamisel) peab kohus lisaks konkreetsest teost ja isikust tulenevatele asjaoludele jälgima ka kohtupraktika ühetaolisust. See tähendab, et sarnaste eelandmetega isikute ja tegude puhul tuleb lähtuda samasugusest karistusvalikust, et mitte kohelda süüdistatavaid teineteisest ebavõrselt väljastpoolt kriminaalasja tulenevate asjaolude mõjul. Kui viimaste aastate jooksul on kohtul mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest mõistetavate karistuste osas välja kujunenud selge ühetaoline praktika, mis vastab kohtu poolt käesolevalt mõistetavale karistusele ja mida senini ei ole kõrgema

astme kohtud ka ümber suunanud, siis ei ole loogiliselt eeldatav, et kohus nüüdsest oma seisukohta muudaks, ilma, et tal esineks sellele mingisuguseid mõjuvaid põhjendusi nagu näiteks seaduse muudatus või Riigikohtu vastav seisukoht, millest alamastme kohtul tuleb lähtuda. Kohtu hinnangul rikuks nimetatud viisil tegutsemine ilmselgelt süüdistatavate võrdset kohtlemist, mis ega ei oleks aktsepteeritav ega ka põhiseaduspärane käitumisviis. Ringkonnakohus pidas vajalikuks maakohtu otsuse eelpool niivõrd pikalt kajastamist seetõttu, et eeltoodust nähtuvalt on maakohus kõiki kaitsja väiteid juba käsitlenud. Sellest tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohtu poolt mõistetud põhi- ja lisakaristus ei vasta süüdimõistetu isikule. Maakohus on põhi- ja lisakaristuse mõistmisel arvestanud nii toimepandud kuritegu kui ka karistuse eripreventiivseid eesmärke. N.K poolt toimepandu kahetsemine on küll karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 järgi, kuid maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse täiendav vähendamine sellel alusel ei ole põhjendatud. Nimelt sätestab KarS § 50 lg 1 p 1, et mootorsõiduki ohutu liiklemise või käitumiseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib süüdimõistetule või süüdlasele kohtu poolt kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. Seega on maakohus N.K-le juba mõistnud lisakaristuse küllaltki väikses määras. Samuti on maakohus mõistnud talle põhikaristuse alla KarS §-s 424 sätestatud keskmise määra. Seega on maakohus nii põhi- kui ka lisakaristuse mõistmisel arvestanud N.K süü suurust. Kohtukolleegium on seisukohal, et N.K-lt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks teenib eelkõige karistuse eripreventiivseid eesmärke, s.o võimalusi mõjutada teda hoiduma edaspidi joobes mootorsõiduki juhtimiste toimepanemisest. Apellatsioonis esitatud väited, et N.K vajab juhtimisõigust seoses tööga ja perekonnaliikmete eest hoolitsemisega, ei kaalu üles asjaolu, et ta juhtis mootorsõidukit joobes olekus ning oli sellega ohtlik nii teiste liiklejate kui ka enda elule ja tervisele. Lisaks märgib ringkonnakohus, et mitmete apellatsioonis loetletud tegevuste jaoks ei ole hädavajalik juhtimisõiguse olemasolu, vaid võimalik on kasutada ka näiteks ühistransporti. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus pole järginud kehtivat kohtupraktikat, kus kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-54-07 ja 3-1-1-10-09. Neist esimese lahendi punktis 6 märgitakse, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb isikult üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata. Maakohus selliseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud ja üksikasjalikult põhjendas, miks on vaja lisakaristust kohaldada. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-122-13 p 11 toodud juhiseid põhjendamiskohustuse sisustamise kohta. Mis puutub kaitsja poolt viidatud teise lahendisse, siis selle punktides 30.1-30.3 käsitletud karistuse mõistmise temaatikat, sh karistuse eripreventiivseid eesmärke, on maakohus N.K-le karistust mõistes täielikult järginud, mitte aga seda eiranud, nagu väidab kaitsja. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt N.K-le mõistetud põhi- ja lisakaristus on kooskõlas toimepandud kuriteo raskusega ning vastab ka süüdimõistetu isikule. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks põhi- ja lisakaristuse mõistmise osas ning apellatsioon on ringkonnakohtu hinnangul perspektiivitu. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.