Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk
Kriminaalasi
S.F süüdistuses KarS § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 10. oktoobri 2013 otsus
Apellatsiooni esitaja
Ringkonnaprokurör Marge Voogma
Prokurör
Marge Voogma
Süüdistatav
S.F, ik XXX, elukoht: XXXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Advokaat Toomas Liiva
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt osas, millega jäeti S.F suhtes lisakaristusena kohaldamata juhtimisõiguse äravõtmine.
2.KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta S.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 (kuueks) kuuks.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 10. oktoobri 2013 otsusega tunnistati S.F süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 1060 eurot. Süüdistatavalt mõisteti välja ka menetluskulud. S.F tunnistati süüdi selles, et ta 17.06.2012 kella 22.40 paiku juhtis alkoholijoobes olles Haljala vallas Haljala-Käsmu tee kuuendal kilomeetril sõiduautot, liikudes Rakvere suunas. Tõendusliku alkomeetriga mõõdeti tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,36 mg/l kohta. S.F kohtumenetluses kuriteo toimepanemist ei eitanud ning kahetses tehtut. Kohus ei pidanud vajalikuks võtta süüdistatavalt lisakaristusena ära juhtimisõigust, motiveerides seda järgmiselt. Kuigi süüdistatav on tahtlikult toime pannud liiklusnõuete rikkumise, on lisakaristuse kohaldamisel esmatähtis sellegipoolest kaaluda selle põhjendatust ja otstarbekust, kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohtu jaoks obligatoorne. Kohtu hinnangul ei täidaks käesoleval ajal lisakaristuse kohaldamine S.F suhtes eesmärki – ühiskonna turvalisuse tagamine – arvestades, et süüdistataval puuduvad varasemad väärteokaristused, sh liiklusalaste süütegude eest, mistõttu puudub alus arvata, et temast lähtuks edaspidiselt aktiivses liikluses oht uute süütegude toimepanemiseks. Vähetähtis ei ole kohtu arvates asjaolu, et S.F on liikumispuudega seotud osaline töövõimetus. Lisaks on S.F talle etteheidetava teo toime pannud 17.06.2012, mistõttu on kohtu arvates käesoleval ajal temalt juhtimisõiguse äravõtmine, arvestades, et S.F on alates sellest ajast osalenud liikluses õiguspäraselt, ka tarbetu.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras riiklik süüdistaja, taotledes S.F suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Apellandi kesksed väited on seejuures järgmised. 2.1 Joobes juhtimise korral tuleb isikult juhtimisõigus reegeljuhtumil ära võtta, seda saab kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhul aga ei esine. Et isikul puuduvad varasemad väärteokaristused ning peale teo toimepanemist on ta käitunud õiguskuulekalt, tuleb võtta arvesse karistuse suuruse määramisel, lisakaristuse kohaldamist need aga ei välista. 2.2 Edasiselt viitab apellant RKKK otsusele nr 3-1-1-37-08 ning leiab, et maakohus on vääralt viidanud süüdistatava liikumispuudele. Vastavalt kehtivale korrale ei ole S.F tuvastatud liikumispuuet KarS § 50 lg 2 tähenduses. S.F on tuvastatud töövõimekaotus 50% seoses üldhaigestumisega, puude raskusastet aga tuvastatud ei ole. Ka ei ole tegemist isikuga, kes vajaks regulaarselt kõrvalist abi või juhendamist, sõidukit ei kasuta ta tingitult enda tervislikust seisundist igapäevase elu korraldamisel ning juhtimisõigus ei ole talle vältimatult vajalik. Samuti on talle kättesaadavad alternatiivsed liiklemisvõimalused. 2.3 Arvestamata ei saa jätta, et S.F juhtis mootorsõidukit raskes joobes, tema juhtimisvõime oli väga madal ning ta kujutas endast liikluses suurt ohtu. Olukorras, kus esinevad karistust kergendavad asjaolud, tuleks kohaldada lisakaristus alla keskmist võimalikku määra, s.o kestusega 1 aasta.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 9. detsembri 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 23. detsembrini 2013.
3.1 Nimetatud kuupäevaks esitas kohtule enda kirjalikud seisukohad süüdistatav S.F, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Seisukohtades leitakse, et apellatsioon on põhjendamatu ning kannab endas subjektiivset alatooni. Viidates enda tervislikule seisundile, töökohustustele ning isikuandmetele, leiab S.F, et temalt juhtimisõiguse äravõtmine ei oleks kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et prokuröri seisukohad väärivad tähelepanu ning toovad kaasa maakohtu otsuse osalise revideerimise. Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgmist.
4.Kriminaalasjas ei ole käesoleva ajahetkel vähimatki vaidlust S.F poolt toimepandud kuriteo asjaolude üle; tuvastatud on, et süüdistuses näidatud ajal ning kohas juhtis süüdistatav raskes joobeseisundis olles sõiduautot. Vaidlusaluseks küsimuseks on üksnes, kas tuvastatud tehioludel toimepandud kuriteo korral tuleb S.F suhtes lisakaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist KarS § 50 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.
5.Varasemas kohtupraktikas on iseenesest jõutud tõesti arusaamisele, et mootorsõiduki joobes juhtimise korral on juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena sisuliselt obligatoorne ning üksnes erandlikud asjaolud võivad väärata selle kohaldamist (vt nt RKKKo 3-1-1-10-03; 3-1-1-69-03). Samas võib küsida, kas selline seisukoht on käesoleval momendil veel aja- ning asjakohane. Nimelt tuleb silmas pidada, et need seisukohad on välja öeldud olukorras, kus materiaalõiguslik regulatsioon oli võrreldes tänasega erinev. Osundatud seisukohad on leidnud väljaütlemist situatsioonis, kus KarS § 424 nägi kriminaalvastutuse eeldusena nn väärteoprejudiktsiooni ehk teisisõnu olukorda, kus isik oli tabatud joobes mootorsõiduki juhtimisel ; alles teine joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine andis aluse kvalifitseerida isiku käitumine KarS § 424 järgi kuriteona. Sellises situatsioonis on Riigikohus tõesti mitmel korral sedastanud, et „ alkoholijoobes juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada“ (vt nt RKKKo 3-1-1-69-03, p 7 koos täiendavate viidetega). Käesolevat ajahetke selline regulatsioon aga enam ei iseloomusta; kehtiva materiaalõiguse kohaselt võib kriminaalvastutus järgneda juba esimese joobes juhtimise korral, vastutuse liik sõltub sellisel juhul alkoholisisalduse määradest isiku veres/väljahingatavas õhus.
6.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et eelnevalt osundatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohad ei ole enam täiel määral asjakohased; mitte alati ei saa lisakaristuse kohaldamist joobes juhtimise korral lugeda obligatoorseks õigusjärelmiks. Iseenesest tuleneb see selgesõnaliselt ka seadusest, andes selle küsimuse lahendamisel kohtule kaalutlusõiguse, nagu seda on täiesti õigustatult märkinud ka maakohus enda otsuses. 6.1 Ringkonnakohus leiab, et küsimus, kas isiku suhtes tuleb kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist või mitte, tuleb lahendada iga üksikjuhtumi eripära silmas pidades. Nii on oluline vahe, kas isiku joove ületab keelatud piirmäärasid vaid minimaalselt või oluliselt, kas liigeldakse suurema või väiksema liiklustihedusega maanteel jne ehk teisisõnu - milline on toimepandud süüteo konkreetne etteheidetavus. 6.2 Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb S.F poolt toimepandud kuriteo teosüüd pidada sedavõrd suureks, et juba see asjaolu iseenesest tingib vältimatult lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise.
Süüdistataval tuvastati tõendusliku alkomeetriga väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 1,36 mg/l kohta (kd 1, tlk 1), mis ületab kriminaalkuriteo jaoks seatud alampiiri pea kahekordselt. Seejuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et keskmisest suuremale teosüüle võib viidata juba isikul eriti kõrge alkoholisisaldus veres, mis viib mootorsõidukijuhtimisvõime miinimumini (RKKKo 3-1-1-58-13, p 9). Et sellega käesoleval juhul ka tegemist oli, peaks olema väljaspool vaidlust. Nii on tunnistajana ütlusi andnud politseiametnik K. R. kirjeldanud, et kinni peetud sõidukit juhtinud S.F ei saanud joobeseisundist tingituna üldse aru tema kui politseiametniku korraldustest, vaadates segaduses vaheldumisi sõiduki ust ja rooli, kui tal paluti avada uks. Süüdistatav oli ilmselgelt joobeseisundis, reaktsioonikiirus oli aeglane ning tunda oli tugevat alkoholilõhna, kusjuures juhi kõrvalistmel oli plastmassist Tauruse õllepudel (kd 2, tlk 65). Ka politseitöötaja M. K kirjeldas, et kinni peetud S.F kõne ja liigutused olid aeglased, ning peale akna avamist tunda oli tunda tugevat alkoholilõhna (kd 2, tlk 67). Kriminaalkolleegiumi hinnangul peaks olema väljaspool igasugust vaidlust, et mootorsõiduki juhtimine sellises seisundis kujutab äärmiselt suurt ohtu kaasliiklejatele ning viitab keskmisest oluliselt kõrgemale teosüüle. Sellistel tehioludel on lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise poole pöördumine vältimatu, nagu seda õigustatult leiab ka riiklik süüdistaja. Mööda ei saa siinkohal vaadata ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu on ka praegusel ajahetkel kohane viidata juba RKKK otsuses nr 3-1-1-26-03 märgitule, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Ringkonnakohtu hinnangul peab see leidma selge väljenduse ka lisakaristuse kohaldamise näol ning seda ka käesolevas kaasuses, iseäranis tuvastamist leidnud tehiolusid silmas pidades.
7.Seejuures ei pea ringkonnakohus vajalikuks ülemääraselt peatuda KarS § 50 lg 2 problemaatikal, millele prokurör apellatsioonis pikemalt viitab. Tõesti, osundatud säte keelab võtta juhtimisõigust ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Samas tuleb tähele panna, et maakohus ei ole S.F tervislikule seisundile tähelepanu juhtides asunud seisukohale, nagu ei saaks sellest johtuvalt lisakaristust käesoleval juhtumil üldse kohaldadagi; tegemist on üksnes argumendiga, millele on maakohus enda otsustust selgitades n.ö laiemas tähenduses viidanud, kui on jätnud lisakaristuse kohaldamata. Samas tuleb prokuröriga soostuvalt märkida, et liikumispuuet KarS § 50 lg 2 tähenduses S.F tõesti tuvastatud ei ole. Süüdistataval on tuvastatud püsiv töövõimetus 50% ulatuses seoses üldhaigestumisega, vastavas otsuses on viidatud mõnevõrra takistatud liikumisele ning sedastatud, et
S.F-ile ei sobi koormusega töö (kd 1, tlk 9-10). Mingit puuet PISTS § 2 lg 1 p-de 1-3 tähenduses S.F aga fikseeritud ei ole. Kindlasti ei ole kirjeldatud asjaoludel seega tegemist kohtupraktikas KarS § 50 lg-le 2 antud tõlgendusega, mille kohaselt on sellele sättele tuginevalt juhtimisõiguse äravõtmine välistatud vaid juhul, kui mootorsõiduki kasutamine on isikule tal tuvastatud puude tõttu vältimatult vajalik (RKKKo 3-1-1-91-07, p 7). Sellel küsimusel ringkonnakohus seetõttu pikemalt ei peatu.
8.Kohtukolleegium nõustub riikliku süüdistajaga selleski, et maakohtu poolt osundatud kergendavad asjaolud saavad eelnevast johtuvalt rakenduda vaid lisakaristuse määra üle otsustamisel. Nii tuleb tõesti võtta süüdistatavat positiivselt iseloomustavana arvesse, et tal puuduvad varasemad liiklusrikkumised, ta on teo toimepanemist kahetsenud ning pärast süüdistuses näidatud teo toimepanemist ei ole tema käitumises uusi liiklusreeglite eiramisi tuvastatud. Neid asjaolusid kogumis arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et prokuröri taotlus lisakaristuse kohaldamiseks tuleb
rahuldada osaliselt ning S.F-ilt tuleb KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta mootorsõiduki juhtimisõigus ära 6 kuuks.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,4, § 340 lg 4 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
Paavo Randma
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.