1-11-11009/61 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 16.oktoobri 2013.a. otsusega rahuldada tsiviilhagi ja välja mõista I.M-ilt X X ́e (ik 48006200301, arvelduskonto nr 1105180905 Swedbank) kasuks 8000 (kaheksa tuhat) eurot. Välja mõista I.M-ilt riigituludesse menetluskulud 307,20 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. Harju Maakohtu 18.05.2012 otsusega tunnistati I.M süüdi KarS § 121 ja 266 lg 1 ja karistati liitkaristusega 6 kuud vangistust KarS § 73 sätete kohaldamisega katseajaga 3 aastat. KarS § 121 järgi tunnistati I.M süüdi selles, et tema, viibides 23.02.2011 kella 20.30 ajal Tallinnas Raadiku 8C asuval valvataval ehitusjärgus garaaži alal, lõi X Xt mitmel korral rusikaga näo ja pea piirkonda. Seejärel kui kannatanu kukkus selili lumele, istus I.M tema peale ning lõi taas mitmel korral rusikatega näo ja pea piirkonda. Siis, kui kannatanul õnnestus pöörata ennast seljalt kõhuli, jätkas I.M tema peksmist rusikatega pea ja selja piirkonda. Sellise tegevusega põhjustas I.M kannatanule füüsilist valu ja tekitas terviskahjustuse – peapõrutuse, näopiirkonna põrutuse, hamba murru (4 hammast), rindkere põrutuse. I.M-i karistati Sama otsusega rahuldas Harju Maakohus kannatanu X Xe (ik xxxxxxxxxxxx) tsiviilhagi I.M-i vastu osaliselt ja mõistis I.M-ilt X Xe kasuks välja 1 000 (üks tuhat) eurot. Kannatanu esitas tsiviilhagi summas 8 126,77 eurot. Tsiviilhagi koosnes järgmistest nõuetest: 1) SA Põhja - Eesti Regionaalhaigla omaosalusarve MH 5787415 maksumusega 3, 20 eurot; 2) Estkomtrans Grupp arve maksumusega 5 eurot; 3) 4 bussipiletit kogumaksumusega 40 krooni; 4) Hambaarsti konsultatsioon arve 50/11,05.03.2011 maksumusega 3, 52 eurot; 5) Hammaste taastamiskalkulatsioon, 05.03.2011 maksumusega 8 112 eurot; 6) Priisle Apteek arve maksumusega 3,69 eurot. Maakohus leidis, et nõuetest ei ole seostatavad kahju tekitamisega Estkomtrans Grupp 25. veebruari 2011 arve maksumusega 5 eurot kütuse eest, kuivõrd hageja ei ole põhjendanud, millega seoses kütusekulu tekkis, see ei lange kokku arsti juurde sõitmise ajaga, samuti on arsti juurde sõit kaetud sõidupiletitega, ja Priisle Apteegi

arve, mis on tegelikult kaardimakse kviitung ja tõendab ainult seda, et Visa Elektron kaardiga mille number lõppeb numbritega 2686 on tasutud Priisle apteegis 26.02.2011 kell 16:02:54 3,69 eurot. Kes ja mille eest on maksnud, seda ei ole põhjendanud hageja tsiviilhagis ega ütlustes, samuti see ei ilmne ka kviitungi sisust. Maakohus luges tuvastatuks, et I.M lõi 23.02.2011 X Xt mitmel korral rusikaga näo ja pea piirkonda. I.M-i tegevuse tulemusena kaotas X X osa oma hammastest. Vastavalt 23. veebruari 2011 Kiirabikaardile nr xxxxxxxxxx (tl 14) oli X Xe diagnoos: 2- esihamba (implantaadiga) vigastus (ülalõualuu põrutus). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erakorralise meditsiini osakonna 24.02.2011 patsiendikaardil xxxxxxxxxxx kirjeldati, muuhulgas 2 hamba murd ja 2 implantaadi murd. Kohus leidis, et kuivõrd VÕS § 130 lg 1 alusel kuulub kehavigastuse tekitamisel hüvitamisele üksnes tegelikult kantud kulud, siis ei saa hammaste taastamiskalkulatsioon, kui tulevikus võimaliku tekkiva kulu arvestus, olla aluseks kahju hüvitamisel. Lisaks leidis kohus, et isegi, kui tulevikus tekkivad kulud kuuluks hüvitamisele, ei ole taastamiskalkulatsioon üheselt mõistetav: ei ole selge mida taastatakse nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt, s.t. kas taastatakse kõik hambad või kahju tekitamise eelne olukord. Kohus leidis, et tõendamist on leidnud 2 naturaalse hamba ja 2 proteesi murdumine süüdistatava ründe tagajärjel. Kalkulatsioonis on aga esitatud 10 hamba eemaldamine ja 6 implantaadi paigaldamine ja 6 proteesi paigaldamine, lisaks veel ajutised proteesid. Seega ületab kalkulatsioonis esitatu ründeelset olukorda oluliselt nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ja seega on vastuolus VÕS § 127 lg 1 väljendatud põhimõttega. Lähtuvalt eeltoodust leidis kohus, et kannatanu poolt esitatud kahjunõue on olulises ulatuses tõendamata. Lisaks tuleb kohtu arvates arvestada VÕS § 139 lg 1 sätestatut: Kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohus leidis, et kahju tekkimine sellises ulatuses oli otseselt seotud kannatanu hammaste ründeelse halva seisukorraga s.t. kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kuivõrd oma tervise eest hoolitsemine on iga inimese enda vastutusel, leidis kohus, et seda asjaolu tuleks arvestada kahjuhüvitise vähendamisel. I.M on kohtus tsiviilhagi 1 000 euro ulatuses õigeks võtnud. Kohus leidis, et arvestades eelpooltoodut on hagi rahuldamine niisuguses ulatuses ka õiglane ning mõistis I.M-ilt välja tsiviilhagi 1 000 eurot X Xe kasuks. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni X. Xe esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ja palus teha uue otsuse, millega rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanu esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo, kes taotles ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist ning X. Xe tsiviilhagi rahuldamist täies ulatuses. Riigikohus tühistas 25.03.2013 otsusega nr 3-1-1-31-13 Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsuse ja Harju Maakohtu 18. mai 2012. a otsuse osas, millega X Xe tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata ja saatis kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Osas, milles maakohus X. Xe

tsiviilhagi 1000 euro ulatuses rahuldas, kohtuotsust otseselt ega ka I.M-i süüditunnistamise vaidlustamise kaudu edasi ei kaevatud. Seega on kohtuotsus I.M-ilt X. Xe kasuks 1000 euro väljamõistmise kohta KrMS § 408 lg 6 järgi jõustunud. Kohtuotsus I.M-i süüditunnistamist KarS § 121 järgi ja karistamist puudutavas osas jõustus Riigikohtu 25.03.2013 otsusega nr 3-1-1-31-13. Tsiviilhagiga seonduvalt leidis Riigikohus, et kohtud on tuvastanud, et I.M lõi X. Xt mitmel korral rusikaga näo ja pea piirkonda ning peksmise tagajärjel murdusid kannatanul 2 naturaalset hammast ja 2 proteesi. Kannatanu nõuab I.M-ilt talle tervise kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. X. Xel on tekkinud kahju, mis seisneb I.M-i teo tõttu kahjustatud hammaste taastamiskuludes. Kohtud rahuldasid kannatanu tsiviilhagi 1000 euro ulatuses. Riigikohus leidis, et kohtuotsustes puuduvad põhjendused selle kohta, et vaid 1000-eurone kahjuhüvitis vastab VÕS § 130 lg-st 1 ja § 127 lg-test 1 ning 5 tulenevatele nõuetele. Riigikohus on seisukohal, et kuigi kohtud leidsid, et kuna kannatanu esitatud kalkulatsioonis märgitud raviteenuste tulemusel muutuks X Xe hammaste seisukord paremaks, kui see oli enne I.M-i rünnet, ei saa kalkulatsioonis nimetatud summat VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt kannatanu kasuks välja mõista. Seejuures ei tuvastanud kohtud aga seda, kas ja kui, siis millises ulatuses kajastab kõnealune kalkulatsioon selliseid meditsiinilisi protseduure, mis ei ole vajalikud selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord võimalikult lähedasena sellele, nagu see oli enne I.M-i tegu. Üksnes viimatinimetatud protseduuride maksumus on käsitatav kuluna, mida ei saa I.M-ilt väljamõistetava kahjuhüvitise hulka arvata. Riigikohus asus seisukohale, et kohtud tuginesid kahjuhüvitise vähendamisel ekslikult VÕS § 139 lg-le 1, mis sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Maakohus põhjendas VÕS § 139 lg 1 kohaldamist sellega, et kannatanu hambad olid juba enne I.M-i rünnakut halvas seisundis ja enda tervise eest hoolitsemine on igaühe enda kohustus. VÕS § 139 lg 3 näeb ette, et isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seda, et kannatanu ei olnud enne I.M-i rünnakut piisavalt oma hambaid ravinud, ei saa Riigikohtu hinnangul käsitada tahtliku või raskest hooletusest tingitud kaasaaitamisena I.M-i poolt kannatanu peksmisega põhjustatud kahju tekkimisele. Riigikohus märkis, et kuigi ringkonnakohus on otsesõnu möönnud, et arvestades hambaraviteenuste hindu, ei ole 1000 eurot ilmselgelt piisav selleks, et taastada D. Xe hammaste seisund sellisena, nagu see oli enne I.M-i rünnakut, on ringkonnakohus sellele vaatamata jätnud kannatanu esindaja apellatsiooni täielikult rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu hinnangul on ringkonnakohtu otsus sisemiselt vastuoluline: järeldus, et 1000 eurot ei ole piisav, taastamaks kannatanu hammaste rikkumiseelset seisundit, pole ühitatav otsustusega mitte muuta maakohtu otsust, millega oli kannatanule tema hammaste kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja mõistetud üksnes 1000 eurot. Ka hinnang, et

tsiviilhagi täielik rahuldamine poleks põhjendatud, ei saanud ringkonnakohtule eelkirjeldatud olukorras anda alust jätta maakohtu otsus täies ulatuses muutmata. Asja arutamisel Harju Maakohtus esitas X X kohtule tsiviilhagi summas 9000 eurot. Tsiviilhagi aluseks on kannatanu poolt kohtule esitatud hinnapakkumine ravikulude osas, mille kohaselt on kaotatud mälumisfunktsiooni taastamiseks vaja paigaldada 6 implantaati, mille vajadusel võib lisanduda põskkoopa põhja tõstmine ja panoraamülesvõtte tegemine hammastest. Ühe implantaadi maksumus on 1500 eurot. Esitatud tsiviilhagist tuleb maha arvata 1000 eurot, mis on juba välja mõistetud. Kannatanu nõue on seega 8000 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Harju Maakohtu 16.oktoobri 2013.a. otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Mõlemad apellandid vaidlustavad maakohtu otsust tsiviilhagi rahuldamise osas. Süüdistatav vaidlustab ka temalt väljamõistetud menetluskulusid. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud põhjendused on järgmised. Nõustuda tuleb sellega, et I.M on süüdi tunnistatud KarS § 121 järgi X Xele tervisekahjustuste tekitamises ja kuna süüdistatav põhjustas kannatanule tervisekahjustuse tahtlikult, on ta VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel kohustatud hüvitama talle tervise kahjustamisega tekitatud kahju. Vastavalt 23. veebruari 2011. a kiirabikaardile nr K92/11 oli X Xe diagnoos 2 esihamba (implantaadiga) vigastus (ülalõualuu põrutus). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erakorralise meditsiini osakonna 24. Veebruari 2011. a patsiendikaardil 10796 on märgitud 2 hamba murd ja 2 implantaadi murd. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kahjustatud hammaste taastamiskulusid tuleb käsitleda kahjuna. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et X Xe hammaste raviprotseduuride maksumus on 9000 eurot. Esialgselt esitas kannatanu tsiviilhagi summas 8126 eurot 77 senti, millest kahjustatud hammaste taastamiskulud olid 8112 eurot, sellele lisandusid ravimite ostmise ja transpordikulud. Harju maakohus asus oma 18. mai 2012. a otsuses seisukohale, et kannatanu poolt kohtule esitatud kviitungid kütuse ja ravimite ostmise kohta ei tõenda, millega seoses on nimetatud kulutused tehtud ja seda kohtu järeldust ei ole vaidlustatud. Tallinna Ringkonnakohtule esitas X X uued kalkulatsioonid oluliselt suuremas summas. Pärast Riigikohtu poolt Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsuse ja Harju Maakohtu 18. mai 2012. a otsuse tsiviilhagi osas tühistamist ja kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule saatmist muutis X X oma nõude suurust ning tugines seejuures järjekordselt uutele kalkulatsioonidele varasemast erinevas summas. Hammaste taastamiskalkulatsioonis, mis on koostatud 05.03.2011. a, on raviteenuse, s.o 10 hamba eelmaldamise, 6 implantaadi paigaldamine ja 6 proteesi paigaldamise ja ajutiste proteeside maksumusena märgitud 8112 eurot.

Vaidlustatava otsuse tegemisel aluseks võetud hambakliiniku Maxilla kalkulatsiooni kohaselt on 6 implantaadi paigaldamise maksumus 9000 eurot. Ühtlasi ei saa kahju ulatuse kindlaksmääramisel tähelepanuta jätta kohtus tuvastatud asjaolu, et kannatanu ütlustest nähtuvalt olid tal enne rünnet 4 implantaati, mille paigaldamiseks kulus tal ca 30000 krooni. Seega on X Xe hammaste raviprotseduuride võimaliku maksumuse kohta esitatud tõendid, milles nii vajalike tööde maht kui ka maksumus olulisel määral erinevad. Harju Maakohtu vaidlustatavast otsusest ei nähtu, miks on otsuse tegemisel lähtutud viimasest kalkulatsioonist ning miks kohus loeb põhjendatuks kannatanu tsiviilhagi kahju hüvitamise nõudes mälumisfunktsiooni taastamiseks summas 9000 eurot. Tähelepanuväärne on asjaolu, et Harju Maakohus on oma 16. oktoobri 2013. a otsusega I.M-ilt X Xe kasuks välja mõistnud suurema summa, kui kannatanu 27. septembril 2011. a tsiviilhagi esitades nõudis. Kannatanul on küll õigus oma tsiviilhagi muuta ning kahju ulatuse kindlaksmääramisel esitada täiendavaid tõendeid, kuid käesoleval juhul jäävad nõude suurendamise asjaolud arusaamatuks. Kohtule ei ole esitatud mingeid uusi andmeid kannatanu tervisliku seisundi, ravivajaduste muutumise, hambaraviteenuste hinnatõusu vms kohta. Käesolevas asjas tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatud põhimõttest, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise välistamine. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt RKKKo nr 3-2-1-137-05, 3-2-1-45-08, 3-2-1-86-08, 3-2-1-85-09, 3-2-1-72-12 jt). Seega selleks, et välja selgitada kahju suurus on vajalik teha kindlaks kahju tekitamise eelne olukord ja võrrelda seda kahju tekitamise järgse olukorraga. Käesolevas asjas on Riigikohus kohtutele ette heitnud, et ei ole tuvastatud, kas ja kui, siis millises ulatuses kajastab kalkulatsioon selliseid meditsiinilisi protseduure, mis ei ole vajalikud selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord võimalikult lähedasena sellele, nagu see oli enne I.M-i tegu. Järelikult ei ole mõeldav tsiviilhagi osas põhjendatud otsustuse tegemine ilma X Xe hammaste ründeeelse olukorra kindlakstegemiseta. Ometi puuduvad jätkuvalt selles osas tõendid ning Harju Maakohtu 16. oktoobri 2013. a otsuses ka põhjendused. Maakohtu poolt otsuse tegemisel aluseks võetud kalkulatsioonis esitatu ületab ründeelset olukorda oluliselt nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ja on seega vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 väljendatud põhimõttega. Taastamiskalkulatsioonist ei nähtu, kas taastatakse mälumisfunktsioon või kahju tekitamise eelne olukord, mistõttu on kannatanu kahjunõue olulises ulatuses tõendamata. Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2012. a otsuse ja Harju Maakohtu 18. mai 2012. a otsuse tegemisel osundati toimikusse tõendina esitatud fotole kannatanu näo alumisest poolest avatud suuga, mille põhjal kohtud tuvastasid, et kannatanu hambad olid kaariese poolt oluliselt rikutud. Pärast Riigikohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule saatmist esitas X X maakohtule uue foto, mille visuaalsel vaatlemisel võib sama asjaolu ilma eriteadmisi omamata järeldada. Nimetatud asjaolu ei ole käesoleval juhul kahtluse alla seatud ja arvestades ründeeelsete hambakahjustuste ulatust ning iseloomu on vaieldav, kas ja millisel määral kannatanul mälumisfunktsioon üldse olemas oli.

Seega nii maakohus kui ka ringkonnakohus on varasemalt tuvastanud, et kahju tekkimine oli otseselt seotud kannatanu hammaste ründeelse halva seisukorraga st kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Seda asjaolu ei ole ka apellatsioonis vaidlustatud, samuti ei ole maakohtu 16. oktoobri 2013. a otsuses kannatanu hammaste ründeeelse seisukorra osas uusi asjaolusid tuvastanud. Riigikohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kohaldatav VÕS § 139 lg-le 1, mis sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Riigikohus selgitas, et VÕS § 139 lg 3 näeb ette, et isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seda, et kannatanu ei olnud enne I.M-i rünnakut piisavalt oma hambaid ravinud, ei saa kolleegiumi hinnangul käsitada tahtliku või raskest hooletusest tingitud kaasaaitamisena kahju tekkimisele. Kuigi Riigikohtu seisukohti käesolevas kriminaalasjas tuleb kahtlemata silmas pidada, ei saa siiski täielikult arvestamata jätta kannatanu hammaste märkimisväärset kahjustatust enne I.M-i rünnet. Rahuldades kannatanu tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes tervisekahjustuste tekitamise tagajärjel kaotatud mälumisfunktsiooni taastamiseks summas 9000 eurot, ei ole lähtutud põhimõttest, mille järgi on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu endise varalise olukorra taastamine ja tema rikastumise välistamine. Süüdistatavalt hüvitise väljamõistmine kannatanu hammaste eelnevat olukorda arvestamata kogu kalkulatsioonis märgitud ravikulude ulatuses on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga ja ei ole õiglane. Maakohtu vaidlustatava otsuse kohaselt tuleb kannatanule hüvitada tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse põhjustamisest tingitud põhjendatud ravikulud täies ulatuses. Juhul kui kannatanu terviseseisundi taastamiseks osutuvad vajalikuks sellised meditsiinilised protseduurid, mille tulemusena muutub kannatanu tervislik seisund paremaks, kui see oli enne tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamist, peab kahju põhjustaja ka nende protseduuride maksumuse kannatanule täies ulatuses hüvitama. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, kahjuhüvitisest maha arvata üksnes juhul, kui selline mahaarvamine ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanule tekitatud tervisekahjustuse või kehavigastuse tagajärgede kõrvaldamine ei ole mõistlikult võimalik ilma, et kannatanu terviseseisund muutuks seetõttu paremaks, kui see oli enne rikkumist, on tegemist kannatanu nn pealesunnitud rikastumisega. Sellist kasu ei saa tulenevalt VÕS § 130 lg 1 kaitseeesmärgist VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata (vt Riigikohtu 25.03.2013 otsus nr 3-11-31-13). Harju Maakohtu poolt osundatud põhimõtteid ja Riigikohtu seisukohti tuleb kahtlemata arvestada. Samas ei saa lähtuda vajadusest taastada kannatanu mälumisfunktsioon, kui tõenditest nähtuvalt võib tekkida kahtlus, kas mälumisfunktsioon ründeeelselt üldse olemas oli. Käesolevas asjas on korduvalt rõhutatud, et kohus ei saa asuda eksperdi rolli. Samas ekspertiisi ei ole käesoleval juhul taotletud ega määratud, muud tõendid ei ole aga piisavad selleks, et selgitada välja kannatanu kahju tekitamise eelne olukord ning kahju tagajärgede kõrvaldamiseks vajalikud kulutused.

Tsiviilhagi peab põhjendama ja sellega seonduvad tõendid esitama hageja. Riigikohus osutas käesolevas asjas sellele, et tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Leian, et Harju Maakohus on seda Riigikohtu ettekirjutust parimal võimalikul viisil järginud, andes X Xele ja tema esindajale korduvalt nii suulisi kui ka kirjalikke juhiseid ja selgitusi menetlusnormide ja tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta ning lükates kohtuistungit korduvalt edasi, võimaldades kannatanul vajalikke tõendeid koguda ja esitada. Vaatamata maakohtu põhjalikele selgitustele ei ole X X käesolevas asjas eelkõige oma hammaste ründeeelse olukorra, aga ka raviprotseduuride vajalikkuse kohta tõendeid esitanud. Kohtule esitatud tõendid ei võimalda kahju täpset suurust kindlaks teha. Samas tuleb möönda, et ekspertiis võiks käesolevas asjas olla küllaltki kulukas ning sellega seoses täiendavate menetluskulude tekkimist, mida pooled peaksid tasuma, oleks mõistlik vältida. Tsiviilhagi osas põhjendatud ja õiglase otsuse tegemist ja seejuures ka kannatanu hammaste ründeeelse olukorra arvestamist võimaldab TsMS § 233 lg 1, mille kohaselt kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (vt RKKKo nr 3-2-1-97-07, 3-2-1-55-11). Isegi kui nõustuda, et 1000 eurot ei ole piisav, taastamaks kannatanu hammaste rikkumiseelset seisundit, annavad TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel olukorras, kus kahju täpset suurust ei saa tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha ja tulevikus tekkiva kahju korral, võimaldades kalkulatsioonis märgitust väiksema hüvitise väljamõistmist. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et Harju Maakohtu 16. oktoobri 2013. a otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Käesoleval juhul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik, samuti on rikutud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme. Maakohtu põhjendused tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamise osas ei ole piisavad ega veenvad. Süüdistatava poolt esitatud apellatsioonis kattuvad sisuliselt väited, millega vaidlustatakse maakohtu otsust tsiviilhagi rahuldamise osas, kaitsja apellatsiooniga. Süüdistatav märgib, et on nõus tasuma 1000 eurot kahju tekitamise eest. Ülejäänud 8000 euro väljamõistmine kannatanu kasuks on põhjendamata. Kannatanul oli enne kuriteosündmust suus maksimaalselt 10 hammast, millised kõik olid mädased. Nüüd aga soovib kannatanu tema arvelt taastada 6 tervet hammast. Süüdistatav ei nõustu ka sellega, et temalt mõisteti välja kaitsjatasu menetluskuluna. Kõik kohtuistungid toimusid kannatanu initsiatiivil ja kannatanu süüd olid ka kohtuistungid edasi lükatud. Leiab, et kõik menetluskulud tuleb jätta seetõttu riigi kanda.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi täieliku rahuldamise ja süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kõik apellatsioonis esitatud seisukohad olid esitatud ka kohtuistungil süüdistatava ja kaitsja poolt ning maakohus on neid oma otsuses käsitlenud ja neile põhjalikult vastanud. Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellatsiooni läbiv seisukoht nagu käesoleval juhul on võimalik taastada kannatanu hammaste endist olukorda seda endise olukorraga võrreldes parendamata, on arusaamatu. Kannatanul olid enne tema suhtes toimepandud kuritegelikku rünnet oma hambad, milliste seisukord oli tõesti enam, kui halb. Kannatanu ise seda ei eita. Kannatanu kaotas süüdistatava kuritegeliku ründe tagajärjel kaks oma hammast ja kaks proteesi. See muutis tema suuõõne olukorra veelgi hullemaks ning mälumisfunktsiooni täitmise olematuks. Ei ole vaja selgitada, et igasugused võimalused taastada samasugust olukorda ka kõige kvalifitseerituma hambaravi korral on võimatu. Kuidagi ei saa tagasi oma hambaid ja veel enam katkiseid, mädaseid vms. Seetõttu peaks olema ka apellandile selge, miks Riigikohus on käesoleval juhul asunud seisukohale, et tegemist on n.öpealesunnitud rikastumisega. Taastada tuleb kannatanu mälumisfunktsioon, mille olematust enne kuriteosündmust on kaitsja ilmselgelt põhjendamatult oma apellatsioonis oletanud. Kannatanu sai enne kuriteosündmust süüa ja seda olenemata, et tema hammaste ja kogu suuõõne olukord halb oli. 4 kuriteo läbi kaotatud hamba taastamine sellisesse põskkoopasse nagu seda oli kannatanul, ei ole võimalik. Implantaatide paigaldamiseks on vajalikud ravi- ja põskkoopa põhja taastamisprotseduurid. Ka ei ole võimalik paigaldada implantaate selliste hammaste kõrvale, millised kannatanule suhu jäid. Hambaarst on rõhutanud, et mälumisfunktsiooniks on vajalik 6 hamba olemasolu, vähemate implantaatide paigaldamist mälumisfunktsiooni taastamiseks ei pea hambaarst arstieetika seisukohast isegi võimalikuks. Kohtukolleegiumi arvates on ka elulise usutavuse seisukohast ja arvestusega, et tegemist on alla 1/5 kogu inimese hammastikust, selline seisukoht põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on kogu ravi, mis eelneb ja kaasneb seoses kuriteo läbi kaotatud 4 hamba taastamisega põhjuslikus seoses I.M-i poolt toimepandud kuriteoga. Käesolevaks ajaks on jõustunud kohtuotsus, millega I.M tunnistati süüdi kuriteos, mis väljendus järgmises tegevuses : I.M , lõi X Xt mitmel korral rusikaga näo ja pea piirkonda. Seejärel kui kannatanu kukkus selili lumele, istus I.M tema peale ning lõi taas mitmel korral rusikatega näo ja pea piirkonda. Kohtukolleegiumi arvates on

tegemist sedavõrd sihipärase tegevusega – sihitud löökidega just kannatanu näo ja peapiirkonda – et hammaste kadu kaasneb ka kõige parema ja tervema suuõõnega inimesel. Küsimus on vaid selles, kui palju kaasneb raviprotseduure kaotatud hammaste taastamiseks. Käesoleval juhul kaasneb sellega pikaajaline ja süvenenud ravi, kuid kuna see on vahetus põhjuslikus seoses kuritegeliku ja kahju põhjustanud käitumisega, tuleb see süüdlasel hüvitada. Seda on oma otsuses rõhutanud ka Riigikohus. Kahjusumma kindlaksmääramisel on maakohus kohtukolleegiumi arvates põhjendatult arvestanud kalkulatsiooni, milline on esitatud kohtuotsuse tegemise ajale lähemal ajal. Kahe kaitsja poolt võrreldava kalkulatsiooni tegemise ajavahe on suur – esimese ja teise vahele jääb üle kahe aasta – ning hambaraviteenuste hinnad kasvavad koos teiste hindadega (elekter, vesi, jne.,jne). Põhjendatuks peab kohtukolleegium süüdistatava taotlust jätta menetluskulud riigi kanda. Küll ei ole selleks põhjuseks süüdistatava poolt esitatud põhjendus aga taotlus on põhjendatud. Nimelt, maakohtus toimus tsiviilhagiga seotud menetlus teistkordselt peale seda, kui Riigikohus oli tühistanud maakohtu ja ringkonnakohtu varasemad otsused alamaastme kohtute vigade tõttu. Eelmise maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kannatanu pool. Süüdistatav ei apelleerinud ega kasseerinud eelmist maakohtu ja ringkonnakohtu otsust. Seadusest tuleneva kohustuse kanda süüdimõistva kohtuotsusega seotud menetluskulud on süüdistatav juba kandnud. Käesoleva apellatsioonimenetluse, milline on algatatud juba süüdistatava poolt, kuluks on süüdistatava kaitsja tasu seoses osutatud õigusabiga. Kaitsja taotleb 144 euro hüvitamist. Vastavalt taotlusele on kaitsja kulutanud kokku 6 pooltundi (0,5 tundi nõustamist, 0,5 tundi kohtuotsuse analüüsiks ja 2 tundi apellatsiooni koostamiseks. 24 eurot taotlevast summast moodustab käibemaks. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna käesoleva otsusega tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, siis vastavalt KrMS prg. 185 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes 337 lg 1 p.-le 4; 340 lg 2 p.-le 6 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas ja jätab uue otsusega menetluskulud riigi kanda.