Kohtulahend

Kohtuotsuse põhjendus Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 11.02.2013.a. kella 16.40 paiku viibisid Tallinnas XXXX kannatanu XXXX, süüdistatav L.M , tunnistajad XXXX, XXXXja XXXX. Lisaks viibisid korteris XXXXi ema ning veel keegi XXXX. Vaidlus puudub selle üle, et korteris tarvitati alkoholi. Lisaks tarvitas süüdistatav veel ravimeid, mis oli talle välja kirjutatud eelnevalt Wismari haiglast. L.M tunnistas end kohtuistungil süüdi noaga XXXXi löömises, kuid eitas tapmise tahtlust. Kohtuistungil andis süüdistatav ütlusi, et viibis koos XXXX iga Tallinnas XXXX kuuluvas korteris, kus toimus XXXX sünnipäevapidu. Pidu kestis mitu päeva, tarvitati ohtralt alkoholi, mingil hetkel haaras ta noa ja lõi kannatanut. Ta soovis kannatanule tekitada valu, kuna kannatanu oli eelnevalt seksuaalvahekorra ajal talle metsikut valu teinud. Lisaks oli neil tüli selles, et kannatanu kulutas süüdistatava raha lubatust rohkem. L.M tunnistas, et lõi kõigepealt kannatanut kätte, rinda löömist ei mäletanud. Ta selgitas, et kannatanu ise liigutas ennast ja nii võisid tema poolt antud löögid sattuda ka rinna piirkonda. Löömise põhjusena on L.M öelnud erinevaid põhjuseid. Nii on süüdistatav selgitanud, et XXXXtekitas talle seksuaalvahekorra ajal valu, samuti oli neil tema raha liigse kulutamise pärast vaidlus. Lisaks on süüdistatav kohtuistungi protokolli 19.leheküljel prokuröri küsimusele: “Mis eesmärgil kannatanut noaga lõite?“ vastanud, et mingit eesmärki ei olnud, temas vallandus lihtsalt selline reaktsioon, käsi lihtsalt tõusis. Tegelik noaga löömise põhjus ongi kohtu hinnangul jäänud selgusetuks. Eluliselt usutavaks võib lugeda seksuaalvahekorra ajal valu tekitamist. Rahaprobleem oli süüdistatava ja kannatanu vahel pidev, kuna elati üksnes L.M-i sissetulekust. Kannatanu ja ka tunnistajad XXXX, XXXX ja XXXX on kohtus tunnistanud, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli arusaamatus pangakaardi kasutamise osas, kuid nad leppisid omavahel ära ja läksid teise tuppa seksima, XXXX väljus hiljem magamistoast alasti. Nii kannatanu kui ka tunnistajad XXXX ja XXXX selgitasid, et tüli põhjus süüdistatava ja kannatanu vahel pidi olema milleski muus, kui pangakaardi kasutamises. Süüdistatava poolt noaga löömine toimus vahetult peale magamistoast väljumist. Loogiline ja eluliselt usutav on, et seksuaalvahekorra ajal tekkis süüdistatava ja kannatanu vahel tüli või arusaamatus, mis lõppes süüdistatava poolt noaga kannatanu löömisega. Raha kulutamise osas toimunud vaidlus oli juba eelnevalt vaibunud. Seega ei saanud olla ka viimati nimetatu noaga löömise põhjuseks. Samuti on tunnistaja XXXXandnud kohtuistungil ütlusi, et L.M ütles talle politseibussis, et lõi kannatanut 3-5 korda enesekaitseks, sest mees olevat tahtnud teda vägistada. L.M näitas ka parema käega, kuidas ta lõi kannatanut noaga südame piirkonda. Süüdistatava poolt noaga löömist on kinnitanud kannatanu ja tunnistaja XXXX, kes nägi vahetult löömist pealt. Ta vestles köögis XXX, tegi suitsu, kui L.M tuli ja jäi seisma tema kõrvale natuke tahapoole ja lõi siis XXXX noaga. Ta nägi kahte lööki, L.M-i käsi käis tema silme eest läbi, lõi ülevalt poolt kaarega. Tunnistajad XXXX ja XXXX noaga löömist pealt ei näinud. XXXXmagas teises toas ja XXXXvaatas televiisorit. XXXXnägi, kuidas L.M järgnes mõne aja pärast teisest toast XXXX. Tal jäi filmi vaatamine pooleli, kui veri pritsis ekraanile ja pilt läks uduseks, Fred kukkus tema kõrvale, tema käest purskas verd. Tunnistaja XXXX võttis kannatanul käest kinni. 11.02.2013.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjeldatud sündmuskohta ja fototabelid illustreerivad XXXX elutoa põranda keskel hulgaliselt laiali aetud verelaadseid jälgi, esiku põrandal, tualettruumi põrandal, tualetipoti servadel ning elutoa ja kööginurga vahelisel alal oli samuti verd. Esiku ukseavast vasakul elutoa seina ääres maas erinevate kottide ja riidehunniku taga põranda liistu kõrval on leitud must käepidemega nuga.

Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt on süüdistatav L.M leitud noa ära tundnud ja kinnitanud, et ta on absoluutselt kindel, et see räpane nuga oli seesama nuga, millega ta lõi kannatanut. Isiku ekspertiisiakti nr 13E-PõI0083 kohaselt oli kannatanul neli torke-lõikehaava. Rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav oli eluohtlik tervisekahjustus. Lisaks nimetatule olid mitteohtlikud vigastused rindkere eespinnal ja kaks vasakul õlavarrel. Ükski vigastus ei põhjustanud ekspertiisi kohaselt rasket kehalist haigust. XXXX verest leiti vereseerumist 4,15 g/l etanooli (vastab etanooli kontsentratsioonile veres 3,19-3,77 mg/g). Kriminaalasja tõendite seas on väljavõte Häirekeskuse numbrile 112 laekunud kõnedest, mis on vormistatud asitõendi vaatlusprotokollina ja sellelt nähtub, et 11.02.2013.a. kell 16:34:26 laekus kõne telefoninumbrilt 58038022, kõne katkes. Samalt telefoninumbrilt on helistatud kell 16:36:08 uuesti ja meesterahvas teatas, et XXXX kukkus mees kogemata noa otsa, verd on palju. Tunnistaja XXXX selgitas kohtuistungil, et tema helistas häirekeskusesse arvatavasti XXXX telefonilt. Noa otsa kukkumist palus tal öelda XXXX ise, sest ei tahtnud, et ta naine süüdi jääks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust L.M-i poolt teo toimepanemise suhtes, kuid vaidlus on kvalifikatsiooni osas. L.M-ile on esitatud süüdistus teise inimese tapmise katses, s.o KarS § 113- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kaitsja asus kohtulikes vaidlustes seisukohale, et süüdistatava tegu tuleb ümber kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamisena, kui sellega on põhjustatud oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, kuna L.M puudus tahtlus XXXX tappa ja rindkeresse sattus löök üksnes sellepärast, et peale kätte löömist kannatanu liigutas ennast. Mõlemad süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on teo toimepanija mõlemal juhul põhjustanud ohu inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest, kuivõrd raske tervisekahjustuse tekitamine eeldab tahtlust, mida nõuab ka süüteokatse. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 lg 1 p 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. Riigikohus lahendis nr 3-1-1-128-06 on selgitanud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et kannatanul oli kokku neli torke-lõikehaava, milledest kaks oli vasakul kehapoolel rindkere piirkonnas, neist üks rinnaõõnde ulatuv vigastus oli eluohtlik. Kannatanu surm jäi saabumata, kuna tunnistaja XXXX kutsus kiirabi ja arstiabi jõudis õigel ajal kohale. Kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole leidnud tuvastamist, et süüdistatava tahtlus oli suunatud raske tervisekahjustuse tekitamisele ja tegemist ei olnud ühe löögiga, siis ei saa tulla kohaldamisele raske tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 p1 järgi.

Antud asjas juba välisele teopildile tuginevalt (lööke oli siiski kokku neli) saab rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Kohus leiab, et L.M pani toime tapmise katse kaudse tahtluse vormis. Kaudse tahtluse korral isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohus on kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal jaatanud enamasti siis, kui kannatanu vigastus asetseb südame või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (3-1-1-126-04), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Vaatamata asjaolule, et süüdistatav enda ütluste kohaselt ei soovinud kannatanut tappa, lõi ta ometi noaga kõik löögid vasakule kehapoolele, kus asub inimesel süda ja kaks lööki neljast sattusid rindkere piirkonda. Sellisel juhul peab lootus, et surm jääb saabumata, olema tõsimeelne ja toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Lüües kannatanut noaga rindkere piirkonda, ei kontrollinud L.M mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga löömisega mistahes tagajärgi. Ta ei teinud midagi kõige raskema tagajärje ärahoidmiseks, ei kutsunud abi, ei pöördunud kannatanu poole abi osutamiseks, vaid üksnes kõndis mööda korterit ringi. See näitab, et talle oli ükskõik, kas kannatanust saab, kas sureb või jääb ellu. Ka süüdistatava väide selle kohta, et rindkeresse sattunud löök oli juhuslik, sest kannatanu liigutas ennast peale esimest noaga lööki käsivarde, ei muuda subjektiivse külje liiki. On igati loogiline, et vigastada saanud inimene liigutab ennast, mistõttu kannatanu selline tegevus ei saanud olla ka L.M-ile üllatuseks. Sellist käitumist näeb ette ja peab võimalikuks iga tavalise elukogemusega inimene. Eeltoodust tulenevalt pidas ka L.M võimalikuks, et XXXX liigutab ennast ja tema järgmised löögid võivad sattuda elutähtsasse piirkonda. Kuivõrd tagajärjena kannatanu surm ei saabunud, selle hoidis ära õigeaegne arstiabi saabumine, tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmise katsena, s.o KarS § 113-§ 25 lg 2 järgi. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et ta on arvel psühhoneuroloogia haiglas, tal on tuvastatud segatüüpi isiksushäire ja depressioon. Tal on raskusi inimestega suhtlemisel. Süüdistatava suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 8/16 kohaselt esineb L.M püsiv emotsionaalsete ja käitumuslike häirete kogum- sõltuvus alkoholist (F10.2), segatüüpi isiksushäire (F61.0). Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-22-09 on selgitanud, et meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Ekspertiisiakti kohaselt L.M esinev segatüüpi isiksushäire ei takista ega ei piira tema võimet ümbrusest, oma tegude iseloomust ja nende võimalikest tagajärgedest arusaamist ning oma käitumise juhtimist. Eksperdid on leidnud, et L.M oli teo toimepanemise ajal intoksikatsiooni seisundis alkoholist ja uinutist. Eksperdid on selgitanud, et uinuti ja alkoholi koostoimel tekkiva joobeseisundi kliinilised tunnused alkoholijoobe kliinilistest tunnustest ei erine. XXXX noavigastuste tekitamise ajal ning sellele eelneval ja järgneval perioodil oli L.M igakülgselt õigesti orienteeritud, ta kujundas oma käitumise kooskõlas reaalsete väliste

stiimulite ning oma lähieesmärkidega. Reaalselt konfliktse situatsiooni mõjul tekkis L.M ärritusreaktsioon ning ta käitus agressiivselt ärrituse põhjustaja suhtes. Ekspertiisi arvamuse kohaselt ei ole L.M-i suhtes psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks meditsiinilist näidustust. L.M ei esine vaimse arengu ega kognitiivsete funktsioonide häireid. Temal esinev segatüüpi isiksushäire ei takista ega piira temal ümbrusest ja oma tegudest arusaamist ning ei takista tal oma käitumise juhtimist. Seega oli L.M teo toime panemise ajal tavalises alkoholijoobes ning vaatamata temal tuvastatud häiretele, on L.M täielikult süüdiv. Ekspertide arvamuse kohaselt L.M püsivalt esinev emotsionaalsete ja käitumuslike häirete kogum ei ole takistuseks tema viibimisele tugevalt kontrollitud keskkonnas. Ekspertiisiaktist nähtub, et L.M on psüühiliselt selge teadvusega, igakülgselt õigesti orienteeritud, kontakt rahuldav, meelepettelisi elamusi ja luulumõtteid ei avalda. Mõttekäik vähesel määral kiirenenud, kohati laialivalguv, kuid jälgitav ja loogiline. Emotsionaalselt labiilne, ärritub kergesti. Tal esineb sisemist pinge-ja ärevustunnet, on esinenud ka impulsiivset käitumist. Eksperdid ei ole tuvastanud L.M-i suhtes süüdimatuse meditsiinilisi kriteeriume ega ka KarS § 34 punktides 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Kohus nõustub ekspertide poolt kompleksekspertiisi aktis nr 8/16 antud arvamusega selles, et vaatamata L.M-i segatüüpi isiksushäirele ja alkoholist sõltuvusele, oli ta kuriteo toimepanemise ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Kohus ei tuvastanud L.M-i käitumises enne kuriteo toimepanemist, kuriteo toimepanemise ajal ega ka pärast kuriteo toimepanemist selliseid asjaolusid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et tema arusaamine toimepandud teost oleks olnud oluliselt piiratud. Kohtu seisukohalt käitus L.M kui tavaline alkoholijoobes olev inimene. L.M on varem kriminaalkorras karistamata. Vaatamata sellele, et tal on diagnoositud segatüüpi isiksushäire ja sõltuvus alkoholist, on viibinud ravil SA PER Psühhiaatriakliinikus seoses käitumishäiretega ja Wismari Haiglas seoses alkoholi tarvitamisega, on ta enne arutatava kuriteo toimepanemist suutnud käituda õiguskuulekalt. Seega on kohus veendunud, et L.M mõistab ja suudab ühiskonnaelu reeglitest kinni pidada, kui seda soovib. Karistus Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Käesoleval juhul oli tegemist tapmise katsega ning arvestades, et tegu pandi toime KarS § 16 loetletud tahtluse liikide nõrgima vormi, s.o kaudse tahtlusega, lähtub kohus KarS § 25 lg-st 6, st süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut ehk karistust kergendada.

KarS § 113 näeb ette tapmise eest karistusena kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Kergendatud karistuse ülemmäär KarS § 60 lg 2 kohaselt ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud ülemmäärast ning alammäär KarS § 60 lg 3 alusel on vastava karistusliigi alammäär. Seega võib L.M-ile KarS § 113- § 25 lg 2 järgi, kohaldades KarS § 60 lg 1 mõista vangistuse 30 päevast kuni 10 aastani. Lähtepunktiks on kergendatud sanktsiooni keskmine määr, s.o 5 aastat ja 15 päeva. Kohus ei leidnud süüd suurendavaid ega vähendavaid tegureid, mistõttu süü suurust tuleb lugeda keskmiseks. L.M-i puhul tuleb aga arvestada kolme kergendava asjaoluga, millisteks on KarS § 57 lg 1 p 3, 2 ja 9 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus, kahju hüvitamine, s.o kannatanu haiglakulude tasumine ja leppimine kannatanuga. Raskendavad asjaolud puuduvad. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista vangistus KarS § 113- § 25 lg 2 järgi KarS § 60 lg 1 alusel määratud karistusraamide keskmisest määrast lühem ja karistab teda 4 - aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 11.02.2013 kuni 23.04.2013.a., s.o 2 kuud ja 12 päeva ning kandmata karistuseks lugeda 3 aastat 9 kuud 18 päeva vangistust. Kohus on seisukohal, et L.M-i suhtes võib talle mõistetud vangistuse jätta täitmisele pööramata. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga. (RKKK nr 3-1-1-18-11 p. 8.2) Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, tal on kaks alaealist last ja kannatanu on talle andestanud, nad elavad koos ja kannatanu ei soovi, et L.M oleks tema elust pikemat aega kadunud. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et nii kannatanu kui ka süüdistatav on oma elukorraldust muutnud. Nad kinnitasid kohtus, et mõlemad on loobunud alkoholi tarvitamisest. Kannatanu on leidnud ka töö. Süüdistatav soovib lõpetada õpingud Eesti Kunstiakadeemias. Kohtule ei ole esitatud tõendeid süüdistatava jätkuva alkoholi tarvitamise osas. Pigem on süüdistatav selgitanud, et ta on ka valmis laskma endale ampulli panna, hetkel tarvitab ravimeid. Kohus leiab, et kui inimene on endale teadvustanud, et kuriteo toimepanemise üheks põhjuseks oli alkoholi kuritarvitamine ja ta ise ning ka kannatanu on sellest pahest vabanenud (ei ole alates 06.08.2013.a. tarvitanud alkoholi) ning süüdistatav avaldab ka soovi lasta ampull panna, siis tuleb anda talle selline võimalus. Sellest tulenevalt kohus leiab, et L.M ei ole ohtlik ühiskonnale ja tema suhtes võib kohaldada karistusest tingimisi vabastamist KarS § 73 alusel. Tulenevalt karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud karistusest pikem (3-1-1-59-07). Seega tuleb L.M-i suhtes kohaldamisele katseaeg 5 aastat. L.M on viibinud eelvangistuses 2 kuud ja 12 päeva. Kohus leiab, et antud juhul on ka eelvangistuses viibitud aeg karistuse eesmärke juba täitnud. L.M on vahetult kogenud, mida vangistus endast kujutab ning milliste vabaduspiirangutega

on see seotud ning ilmselgelt on see aeg kujundanud tema väärtushinnanguid. Nii on ta muutnud oma elukorraldust, loobunud alkoholist ja on seadnud eesmärgiks lõpetada õpingud. Kriminaalmenetluse kulud Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest, määratud kaitsja tasu ja kokku kolme ekspertiisi tasu ning kaitsjale toimiku materjalidest koopiate tegemise kulu. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. See on õiglane ja põhjendatud, kuna ta ise on oma käitumisega sellised kulutused endale tekitanud ning tal tuleb selle eest ka vastutada ja väljamõistetud menetluskulud kanda. KrMS § 180 lg 3 võimaldab küll menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist, kuid kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise. Sellist taotlust ei ole ka kohtuistungil menetlusosalised esitanud. Kohus peab põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi kaheteistkümne kuu jooksul, kuna väljamõistetud menetluskulud on piisavalt suured. Asitõendid Kriminaalasja juures olevatest asitõenditest kuulub CD plaat jätmisele kriminaalasja juurde; kööginuga hävitamisele, sest omanik A.Tambet ei soovinud nuga tagasi; L.M-i päevik kuulub L.M-ile tagastamisele. Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas asuvad L.M-i seljas olnud riided ja XXXX teksapüksid kuulvad hävitamisele, kuivõrd riideid ei soovinud tagasi ei süüdistatav ega tunnistaja. Samuti kuuluvad hävitamisele DNA proovid (XXXX, XXXXja

XXXX).

Apellatsiooniteate esitamise korral on motiveeritud kohtuotsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 13.01.2014.a. Kohus juhindub KrMS § 306, § 309 lg 3, § 311, § 313. Kohtunik Rahvakohtunikud: Margit Ots Elvi Reinsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.