Kohtulahend

ja J.J. , kuid nemad maakohtu otsust

M.P. ning autot juhtinud J.J. . Kuna ametnikud tuvastasid J.J. il alkoholijoobe, otsustas I.N. auto teisaldada ja lubas M. Pihlakasel ning M.P. il kui asjasse mittepuutuvatel isikutel lahkuda. Edasi luges maakohus, hinnates kannatanute, süüdistatavate ja tunnistajate ütlusi kogumis, tõendatuks, et järgnes konflikt, mille põhjustaski politseiametnik I.N. otsustus sõiduki teisaldamiseks. Tekkinud konflikti raames solvas M. Pihlakas I.N. d sõnadega „zakroi jebalnik“ ning M. Pihlaks, A.J. ja J.J. grupis solvasid võimuesindajad, s.o avalikku korda kaitsvaid politseiametnikke I.N. d ja T.E. it sõnadega „rott,“ „pederast,“ „värdjas“ ja „debiilik.“ Süüdistatavad on tunnistanud, et kasutasid solvavaid väljendeid, sest olid võimuesindajate peale vihased. Kannatanud on ülekuulamisel öelnud, et sellisel viisil ja hulgas nende suunas esitatud väljendid olid solvavad. 4.2 Maakohus asus seisukohale, et M. Pihalakase poolt kasutatud väljend „zakroi jebalnik“ ning M. Pihlakase, A.J. i ja J.J. i poolt kasutatud sõnad „rott,“ „pederast,“ „värdjas“ ja „debiilik“ on oma ebatsensuurse sisu tõttu solvavad ning annavad edasi nende väljendite kasutaja üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist politseiametnikesse, kelle suhtes ja aadressil neid kasutatakse. Arvestades solvavate väljendite rohkust ja nende esitamise intensiivsust pika aja kestel, s.o sündmuskohal, autosse paigutamisel ja umbes poole tunni jooksul, mil kestis sõit arestimajja, oli see kannatanutele solvav, nende autunnet ja väärikust riivav ning isegi politseiametnikel ei ole kohustust selliseid solvanguid taluda. 4.3 Kohus märkis ka, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vajalik tuvastada, kas politseiametnike tegevus sõiduki teisaldamisel oli seaduslik või ei, sest sellele ei saa reageerida ametnike solvamisega, vaid nende tegevuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda kohtu poole (süüdistatavad kaebust esitanud ei ole). 4.4 Kohus leidis, et M. Pihlakas, A.J. ja J.J. panid I.N. ning T.E. i solvamise toime kavatsetult. Arvestades keskmise isiku arusaamisvõimet pidid süüdistatavad aru saama, et tegu on politseiametnikega, sest kannatanud kandsid vormiriietust. M. Pihlakas tõi ütlusi andes esile ka asjaolu, et on ise varem töötanud piirivalves, süüdistatavad on varem kriminaalkorras karistatud ja selle tõttu nad ilmselgelt teadsid, milline on politseiametnike vormiriietus. I.N. ja T.E. teostasid liiklusjärelevalvet, sest olid kontrollinud sõidukit juhtinud isikut ning suunanud J.J. i edasiste menetlustoimingute tegemiseks piirivalve bussi. Kohtu hinnangul näitavad need asjaolud ilmekalt, et süüdistatavad üritasid omapoolse sõimuga takistada I.N. ja T.E. i ametikohustuste täitmist ning selleks viisiks valisid politseiametnike solvamise. Kohus märkis ka, et käesolevalt ei ole kannatanud osanud öelda, kes süüdistatavatest konkreetselt mida ütles, kuid olukorras, kus solvanguid esitavad mitu isikut, ei saagi kannatanud seda täpselt tajuda. Süüdistavate ütlustest tulenevalt olid nad politsei tegevuse peale pahased ning reageerisid sellele solvamisega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

ole ette heidetud vägivalda või selle rakendamise katset võimuesindaja suhtes (KarS § 274) ega võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist KarS § 276 mõttes. Kannatanu I.N. seletas kohtus, et kuna M. Pihlakase ja M.P. i viibimine sündmuskohal polnud vajalik, siis palus ta neil lahkuda. Seega ei sedastanud kannatanud M. Pihlakasel sündmuskohal joovet, milline tinginuks PPVS §-des 723ja 729 lg 1 nimetatud meetmete rakendamist. M. Pihlakase suhtes kasutati käeraudu ja ta paigutati piirivalvebussi. M. Pihlakas ja M.P. on andnud täiendavalt ütlusi, et lisaks löödi süüdistatavat ka teleskoopnuiaga, mida kannatanud eitavad. Kaitsja leiab, et tulenevalt PPVS §-d 26-32, millised sätted reguleerivad vahetu sunni rakendamist, puudus kannatanutel M. Pihlakase suhtes vahetu sunni kohaldamiseks igasugune õiguslik alus. M. Pihlakase poolt ametnike võimalik solvamine oli tingitud asjaolust, et kannatanute kui ametiisikute poolt ametikohustuste täitmine polnud seaduslik. 5.3 Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et süüdistuses esineb ilmne ebatäpsus, kuna M. Pihlakasele etteheidetavat sõnakasutust („rott,“ „pederast,“ „värdjas,“ „debiilik“) ei saa hinnata kui ebatsensuurset, küll aga võib neid sõnu kontekstis käsitleda solvavatena. Süüdistatava arvates ei ole aga ka need sõnad solvavad, kuna on kajastatud õigekeelsuse sõnaraamatus. Samas ei välista M. Pihlakas, et võis kannatanutele halvasti öelda, kuna teda löödi ilma põhjuseta teleskoopnuiaga ja rakendati käeraudu. 5.4 Kaitsja leiab, et käesolevalt on kohatu rääkida grupilisest solvamisteost kaastäideviimise vormis ja M. Pihlakas tuleb süüdistuse grupilist solvamist käsitlevas osas õigeks mõista. KarS § 275 kohaldamise eelduseks on isikustatud kannatanu solvamine teatud konkretiseeritud viisil konkreetse süüdistatava poolt. Antud kriminaalasjas ei ole kannatanud aga suutnud selgitada, kes süüdistatavatest konkreetselt ning kelle suhtes kannatanutest süüdistuses toodud väljendeid kasutas. Kohtulahendis ei ole neid aspekte analüüsitud ning kaastäideviimise tuvastamiseks on täitmata ka Riigikohtu juhised (kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-1-118-08, 3-1-1-57-09, 3-1-1-57-10, 3-1-1-68-12). 5.5 M. Pihlakasele heidetakse ette ka kannatanu I.N. suhtes väljendi „zakroi jebalnik“ kasutamist. Süüdistatav on sellist sõnakasutust tunnistanud, kuid selgitanud, et tema teadmist mööda tähendab see venekeelne väljend „pane suu kinni, ole vait“. Kaitsja on seisukohal, et kui isik kasutab suhtluses võõrkeelset väljendit ja omab selle tegelikust sisust väärettekujutust, ei saa rääkida tahtlikust solvamisest e. kavatsetusest. 5.6 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kohtuotsus on rajatud ebausaldusväärse tunnistaja ja/või kannatanute ütlustele, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-18-08, 3-1-1-87-11) ning lähtudes in dubio pro reo printsiibist tuleb M. Pihlakas õigeks mõista. Samuti puuduvad kohtuotsuses põhjendused süüdistatavate grupilist tegevust puudutavas osas, mis on käsitletav KrMS § 339 p 7 rikkumisena. Antud juhul esinevad kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused ka KrMS § 338 p 2, 3, § 339 lg 1 p 7, 8 mõttes, s.o kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning puuduvad osaliselt põhjendused, mis omakorda tingis materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Vastuväited apellatsioonile

6.2 Vastuseks kaitsja küsimusele, miks kohe ei asutud M. Pihlakasega tegelema seoses tema joobega, märgib prokurör, et olles lähikontaktis, on paremini võimalik tuvastada isiku joovet ning kuna esialgu M. Pihlakas ei olnud menetlusalune isik, ei olnud põhjust ka tema joobele erilist tähelepanu pöörata. 6.3 Prokurör leiab, et M. Pihlakas on koos A.J. iga ja J.J. iga ühel ajahetkel, ühes asukohas ja ühesuguse tahtlusega öelnud politsei- ja piirivalve ametnikele ühesuguseid solvavaid väljendeid, eluliselt usutavalt nii koos üheaegselt kui eraldi öelduna tajutavalt. Kannatanud on kohtus selgelt väljendanud, et kõik ütlesid neid sõnu, sõidukis oli peeglist näha, kelle suunas konkreetselt M. Pihlakas vaatas. Asjaolu, et lisaks nendele sõnadele olid kannatanu T.E. it solvavad ka väljendused, milles esitati ähvardusi tema ja tema pere aadressil, on sündmuste käiku ja tahtlust iseloomustavaks materjaliks, sellega ei ole süüdistust sisustatud. Kas sõnad „rott,“ „pederast,“ „värdjas,“ „debiilik“ on solvavad ja ebatsensuursed, saab otsustada kontekstis põhjusega, miks neid öeldakse ja kellele, kus ja kuidas öeldakse. 6.4 Lõpetuseks juhib prokurör tähelepanu vajadusele parandada kohtuotsuse resolutiivosa p-s 1.1 esinev trükiviga: „KarS § 74 (ekslikult § 75) lg 1 alusel määrata, et ärakandmata karistuse osa 3 kuud ja 27 päeva ei pöörata täitmisele, kui M. Pihlakas ...“ Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

kõrvaldatud J.J. ning M. Pihlakas oli kõrvaliseks isikuks, kellel nii seetõttu kui ka põhjusel, et ametnikud kandsid teenistusvormi ja neil olid nimesildid rinnas, puudus alus sellise nõudmise esitamiseks. J.J. il endal politsei tegevusele mingeid pretensioone ei olnud ja ta läks rahumeelselt joobe tuvastamiseks operatiivsõidukisse. 10.2 Järgmiseks leiab ringkonnakohus, et asjakohatu on kaitsja etteheide, mille kohaselt, kuivõrd ametiisikud lubasid M. Pihlakasel sündmuskohalt lahkuda, ei sedastatud temal järelikult joovet, mis tinginuks PPVS §-des 723 ja 729 lg 1 nimetatud meetmete rakendamist. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et T.E. i ja I.N. poolt J.J. i joobe tuvastamiseks operatiivsõidukisse kutsumise järgselt palus I.N. korduvalt M. Pihlakasel ja M.P. il sündmuskohalt lahkuda, mida viimane ka tegi. Seega ei olnud nimetatud ajahetkeni ametnikel põhjust M. Pihlakase joobe tuvastamiseks. Selle tingis M. Pihlakas ise oma järgneva käitumisega, sest ta keeldus lahkumast ja hakkas ametnikke nende teenistuskohustuste täitmisel segama. 10.3 PPVS § 723 sätestab isiku joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise korra. Selle punkti 2 kohaselt võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi esinemist ja joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada isiku, kellel esinevad ilmsed joobeseisundi tunnused, kui ta võib olla ohtlik endale või teistele. Sama seaduse § 729 lg 1 kohaselt politseiametnik võib joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema arestimajja või arestikambrisse või kohaliku omavalitsuse kainestusmajja, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva vahetu ohu tõrjumiseks. Lõike 3 punkti 1 järgi sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel võib kainenema toimetada isiku, kellel avalduvad ilmsed joobetunnused ning kes on keeldunud joobeseisundi kontrollimisest indikaatorvahendiga või selle tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga või ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduuri. 10.4 Kannatanute ütlustega on tõendatud, et käesolevalt esines alus M. Pihlakase kainenemisele paigutamiseks tema agressiivsuse tõttu, kuna M. Pihlakase sõnalised väljendused, solvangud ja provotseeriv käitumine osundasid aktiivsele allumatusele politseiametnike korraldustele. T.E. on maakohtu istungil andnud ütlusi, mille kohaselt süüdistatav M. Pihlakas kõndis tema ja I.N. ning piirivalve auto vahel, solvas I.N. d sõnadega „zakroi jebalnik“ ning provotseeris ka teda. Tema käskis M. Pihlakasel koju minna, kuid süüdistatav muudkui lähenes talle ja ta ütles: „Seis, politsei!“ M. Pihlakas lähenes ikka ja I.N. l tekkis hirm, et süüdistatav võib teda rünnata või tahta ära võtta tema vormi juurde kuuluvaid erivahendeid ja relvi (kd 1 lk 146 pöördel ja 147). M. Pihlakase kirjeldatud ründava käitumise tõttu, mis takistas T.E. it ja I.N. d nende teenistuskohustuste täitmisel, otsustasid ametnikud M. Pihlakasele paigaldada käerauad. I.N. on andnud ka ütlusi, mille kohaselt ta hoiatas süüdistatavat sellise meetme kasutamisest ja ütles, et lahkuge (kd 1 lk 151). Kuivõrd M. Pihlakasele käeraudade paigaldamise eelselt toimus tema hoiatamine vahetu sunni kasutamisest, ametnikel oli M. Pihlakase agressiivse käitumise tõttu alust arvata, et ta võib neid rünnata ja kannatanutele kui politseiametnikele füüsilist vastupanu osutada, siis olid vahetu sunni kohaldamiseks täidetud ka PPVS § 30 lg 1, 2, § 31 lg 1 ja § 32 lg 1 p 1 sätestatud eeldused. M. Pihlakas on ametnikke süüdistanud tema kallal ka kumminuia kasutamises, kuid nimetatud asjaolu loeb ringkonnakohus tõendamata jäänuks, kuna vastavaid vigastusi isikul ei tuvastatud ning kannatanud on selle kasutamist eitanud. II

T.E. olid süüdistuses näidatud ajal, s.o 15.05.2011, politseiametnikud Politsei- ja Piirivalve seaduse sätete tähenduses ning võimuesindajad KarS § 275 mõistes, kelle ülesandeks oli muuhulgas avaliku korra kaitsmine ning 15.05.2011 täitsid I.N. ja T.E. teenistuskohuseid.

kolm süüdistatavat realiseerinud KarS § 275 koosseisu ka vahetult. Süüdistatavad tegutsesid koos, samaaegselt, nende teopanused täiendasid üksteist ja tegu on omistatav kõigile süüdistatavale, s.o M. Pihlakase, J.J. i ja A.J. i tegevust tuleb võtta tervikuna. 16.3 Siinkohal märgib ringkonnakohus vastuseks kaitsja etteheitele süüdimõistva kohtuotsuse rajamisest kannatanute ja tunnistaja väidetavalt ebausaldusväärsetele ütlustele, et ka ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kahelda toodud isikute kokkulangevates ja kogu sündmuse kontekstiga loogilises seotuses olevates ütlustes, mistõttu kaitsja vastupidised väited nende ütlusi kahtluse alla seada jäävad tagajärjetuks. 16.4 Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatud asunud seisukohale, mille kohaselt M. Pihlakas, J.J. ja A.J. grupis solvasid võimuesindajaid, s.o avalikku korda kaitsvaid politseiametnikke I.N. d ja T.E. it süüdistuses märgitud sõnadega. Kolleegium leiab, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on kohtulahendi pinnalt lugejale jälgitav, mistõttu puudub alus teha etteheiteid kohtuotsuse põhistatusele. 16.5 Olukorras, kus viimastel aastatel on süvenenud võimuesindajate suhtes toimepandud süüteod, tuleb igati taunida ilminguid, kus avalikku võimu teostavaid isikuid rünnatakse kergekäeliselt sõnas ja teos.

III

Tiit Lõhmus

Paavo Randma

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.