1-13-10842/5 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Kohus, ära kuulanud süüdistatava G.D selgitused, uurinud ja avaldanud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt asub seisukohale, et kogutud tõendid on lubatavad ning G.D süü temale esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud alljärgnevate tõenditega: - kannatanu Selver AS avaldusega /tl 2/, mille kohaselt palutakse vastutusele võtta 01.11.2013 kell 21.41 kaupluses Järve Selver aadressil Pärnu mnt 238 õigusvastase teo toime pannud isik, kelle juurest avastati Selver AS kuuluvat maksmata kaupa 13,98 euro väärtuses. Toode Eesti Juust 2 tk maksumusega 6,99 eurot, kokku 13,98 eurot. Kaup tagastatud kauplusele; - õigusvastase teo toimepanemise aktiga /tl 3/, mille kohaselt 01.11.2013 Järve Selveris Pärnu mnt 238 Tallinn kell 21.41 meesterahvas möödus kassaderivist maksmata kaubaga, s.o Eesti Juust 2 tk kogumaksumusega 13,98 eurot. Kaup tagastatud kauplusele. Õigusvastase teo toimepannud isik üle antud politseile kell 22.30; - tunnistaja XXXütlustega /tl 4-5/, mille kohaselt tööl olles 01.11.2013 kell 21.40 Järve Selveris Pärnu mnt 238 turvatöötajana märkas ta videovalvest, kuidas meesterahvas pani kalatoodete riiuli juures juustud põue ja seejärel kohendas vööpiirkonda. Edasi liikus meesterahvas koheselt kassade suunas ja väljus kassaderivist kell 21.41 maksmata juustutoodetega summas 6,99€/tk, summa kokku 13,98€, mis leiti peale kinnipidamist antud meesterahva põuest, millised tagastas poele; - G.D ’i kahtlustatavana antud ütlustega (tl 12-15), mille kohaselt ta tuli Järve Selverisse üksi ja jalutas müügisaalis ning võttis sealt kaks pakki juustu. Edasi liikus ta kalatoodete riiuli juurde, kus ta pani pakid juustuga endale jope alla. Peale seda läks ta kassade juurde, möödus ja kauba eest ei maksnud. Siis läks ta turvaväravatest mööda ja suundus väljapääsu poole, kuid siis tulid tema juurde turvatöötajad ja pidasid ta kinni. Turvakontrolli käigus võeti pakid juustuga tema käest ära ja ta anti üle politseipatrullile.

Juustu võttis ta edasimüügiks, et saada endale pisut raha elamiseks. Ta tunnistab oma süüd ja puhtsüdamlikult kahetseb toimepandud kuritegu. Kohus, kuulanud ära süüdistatava süü tunnistamise ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, kõrvutades neid ning hinnanud oma siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus. Kohtu hinnangul on süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemine tõendamist leidnud süüdistatava enda eeluurimisel ja kohtus süüd täielikult tunnistavate ütlustega, mis üheselt riimuvad muude menetluse käigus kogutud tõenditega, sh teiste isikuliste tõendiallikate ütlustega teo toimepanemise üksikasjade kohta. G.D tegevus on kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistatakse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-8708 leidnud, et süstemaatiline vargus eeldab vähemalt kolme vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikaks, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süstemaatilise varguse võivad moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G.D varasemalt karistatud Harju Maakohtu 23.09.2013.a otsusega nr 1-13-6742 KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süstemaatilise varguse katse toimepanemise eest, mis leidis aset 14.06.2013. Viimase aasta jooksul on G.D kahel korral, s.o 28.02 ja 27.03 toime pannud ka varavastased süüteod väheväärtusliku asja vastu ning teda on karistatud väärteokorras KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahvidega. Arvestades süüdistatava selgitusi kuriteo toimepanemiste kohta, s.o isik on soovinud varguse toime panna, et varastatu hiljem tasu eest võõrandada, siis leiab kohus, et sellised asjaolud ning käitumismuster viitavad sellele, et töö ja sissetulekuta G.D-le on varastamine elustiiliks ja selliselt tegutsedes hangib ta endale elatusvahendeid. Esiletõstetu sisustab kohtu veendumuse kohaselt kehiva õiguspraktika kontekstis varguse süstemaatilisust KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses. Kuivõrd süüdistatavalt võeti varastatu ära peale kassadest läbimist, siis jäi vargus süüdistatava tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata ning seda tuleb hinnata kuriteo katsena. Sellest lähtuvalt on süüdistatava käitumine kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud võõra vallasasja äravõtmise katsena, selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 ettenähtud kuriteona. Kuna G.D on eelnevalt karistatud varguste korduva toimepanemise ja pisivarguste eest ning käesolevas kriminaalasja raames on tema süü leidnud tõendamist varguse katses, saab väita, et varastamine on jätkuvalt G.D elustiiliks ning kujunenud tema harjumuspäraseks tegevuseks ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi. Kohus leiab, et G.D pani talle süüks arvatud kuriteo toime kavatsetult, sest ta läks poodi kindla eesmärgiga midagi varastada (mida täpsemalt, otsustas kohapeal), et saadu

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal ametlik töökoht või muu legaalne sissetulek puuduvad. Samas on kohtule esitatud tõend, et isik viibib alates novembrist 2013 rehabilitatsiooni keskuses. Ta on seniajani ärateinud 65 tundi kokku 356st tunnist üldkasulikust tööst. Süüdistataval uusi kuriteo episoode ei ole. Süüdistatava viibimine kuni käesoleva ajani rehabilitatsioonikeskuses näitab tema tõelist tahet oma elukorraldust ja suhtumist muuta. Seega leiab kohus, et süüdistatav on oma käitumisega tõestanud, et soovib asuda elama õiguskuulekat elu. Hinnates süüdistatava süü suurust kuriteo toimepanemisel, leiab kohus kuriteoga tekitatud kahju suurust ning teo tehiolusid arvestades, et süü on miinimummääras. Varastatu väärtus oli väga väike, kaup on rikkumata kujul tagastatud. Samuti on oluline karistuse liigi ja määra kohaldamisel arvesse võtta, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Süüdistatav on kohteelsel menetlusel pärast iga kinnipidamist väljendanud kahetsust toimepandu suhtes, samuti avaldas ta kahetsust kohtuistungil, mis on KarS § 57 lg 1 p-s 3 nimetatud karistust kergendava asjaoluna. Seega esinevad käesoleval juhul karistust kergendavad asjaolud, puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Kohus arvestab ka sellega, et G.D on tööealine ja – võimeline isik, kes eeldatavasti asub ka tööle. Eeltoodu alusel leiab kohus, et G.D on võimalik karistada käesoleva kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega, kuigi süüdistatav pani temale inkrimineeritud kuriteo toime eelmise, s.o Harju Maakohtu 23.09.2013 otsusega määratud üldkasuliku töö tegemise tähtajal ning selle otsusega mõistetud karistus on osaliselt ärakandmata. G.D on 19.12.2013 seisuga teostatud 65 tundi üldkasulikku tööd kokku 356-st tunnist. Seega on tegemata veel 291 tundi üldkasulikku tööd. Rahaline karistus tuleb sellest tulenevalt täitmisele pöörata iseseisvalt.

G.D-lt tuleb välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 120 eurot ja KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 480 eurot. Puutuvalt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista nii määratud kaitsjale makstud tasu kui sundraha. Kohus möönab, et süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et esmalt on süüdistatava näol tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldab tööle või õppima asumist. Teiseks puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kuriteo toimepanek on olnud G.D enda vaba ja teadlik valik ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta pärast iga otsuse kuulutamist teadlik sellest, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasjade menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Kolmandaks ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerimise väljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. G.D on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olev kuritegu on samaliigiline eelmisel korral toimepandud kuritegudega. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet G.D resotsialiseerimisele ja seetõttu tuleb need jätta süüdimõistetu kanda. Samas leiab kohus, et kuivõrd süüdistatav asub rehabilitatsiooniprogrammi, tal puudub hetkel töökoht ja sissetulek, siis tuleb kohaldada KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid, andmaks võimalust hüvitada menetluskulud pikema aja jooksul vabatahtlikult, s.o 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtule ei ole esitatud andmeid või tõendeid, mis tingiksid osa menetluskulude riigi kanda jätmist.