Kohtulahend

võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 23.oktoobri 2013.a. otsusega süüdi tunnistada Igor Ponomarjov KarS § 199 lg 2 p-s 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 45 (nelikümmend viis) päeva. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Igor Ponomarjovile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 30 (kolmkümmend) päeva. KarS § 65 lg 2, § 74 lg 5 alusel, suurendades mõistetud karistust Harju Maakohtu 14.03.2013 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra, so 3 (kolm) aastase vangistuse võrra, mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat ja 30 (kolmkümmend) päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 16.05.2013 kuni 17.05.2013, so 2 (kaks) päeva, lugedes ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. Mõistetud ja ärakandmisele kuuluva tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva ärakandmist arvestada alates Igor Ponomarjovi vangistuse ärakandmisele asumisest või tema toimetamisest vangistuse ärakandmisele. Igor Ponomarjovi suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Igor Ponomarjovilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4; § 180 lg 1 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 240 (kakssada nelikümmend) eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 3 ja § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiselt mitte vähem kui 20 eurot. Igor Ponomarjovilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 180 lg 1 alusel sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 3 ja § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiselt mitte vähem kui 40 eurot. Igor Ponomarjovilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 5; § 180 lg 1 alusel kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot (nelikümmend viis senti), mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Rimi Eesti Food ASi esitatud tsiviilhagi 6,30 euro nõudes rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja mõista Igor Ponomarjovilt Rimi Eesti Food ASi kasuks 6 (kuus) eurot ja 30 (kolmkümmend) senti. Igor Ponomarjovi mõisteti süüdi selles, olles varem 6-kuulise perioodi kestel toime pannud vargusi vähemalt kahel korral (17.05.2013 ja 03.06.2013 karistati teda KarS § 218 lg 1 alusel 12.05.2013 ja 11.05.2013 toimepandud varguste eest), jätkas ta varguste toimepanemist süstemaatiliselt ja uuesti 16.05.2013 kella 10.38 ajal Tallinnas, Männiku tee 98 asuvas Pihlaka Säästumarketi kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis (varastas) Rimi Eesti Food ASile kuuluvat kaupa ja nimelt: kuus šokolaadi Milka, kogumaksumusega 6,30 eurot ja möödus kassadest ning lahkus kauplusest, jättes nimetatud kauba eest tahtlikult tasumata. Vargusega tekitati Rimi Eesti Food ASile varaline kahju summas 6,30 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist. Ta leiab, et maakohtu otsuses loetletud tõendid ei tõenda tema poolt poevarguse toimepanemist 100%-liselt. Videosalvetuselt, millega maakohus püüdis tema süüd tõendada ei ole näha muud, kui igale poekülastajale tavapärane liigutus – meesterahvas sirutab käe riiuli poole ja paneb siis käe taskusse. Salvestuselt ei ole näha, milline kaup on riiulil ja mis on mehel käes. Ka tunnistaja Prokofjevi ütlused põhinevad samal videosalvestusel. Ka uurimine on olnud ebakindel selles, kuidas ja mida varastati. Esialgne versioon oli, et varastatud kaup pandi kotti, seejärel aga et meesterahvas võttis midagi ülemiselt riiulilt ja pani püksitaskusse. Ka ei saa süüdistatav aru, miks peaks varas käima kassiiriga rääkimas ja kuidas üldse on võimalik vaid ühe käega võtta 6 sajagrammist šokolaadi ning panna need püksitaskusse. Selleks tulnuks teha eksperiment. Maakohus ei võtnud arvesse ka tema selgitusi kohtueelsel uurimisel protokolli allkirjastamise kohta. Protokoll ei olnud tema kirjutatud ja see ei olnud koostatud ka tema sõnade järgi. Apellant selgitab, et uurija oli temale selgitanud, et kui ta kirjutab alla protokollile, saab ka kohe koju ja vastupidisel juhul tuleb vanglasse minna. Tema aga viibis sel ajal metadoonravil ja oli ravimi võtmise aeg. Varastatud kaup oli rikutud kujul tagastatud kauplusele ja kusagilt ei ole näha, kes tagastas. Tuvastatud ei ole ka šokolaadide leidmise ja äravõtmise ning tagastamise fakti. Eelnevaid vargusi ta ei vaidlusta ning märgib, et määratud rahatrahvid on ta tasunud. Arutatava varguse eest karistatakse teda aga vaid oletuste põhjal. Samuti kirjeldab apellant oma elumuutusi ning oma püüdlustustest narkosõltuvusest vabanemiseks ja jumala poole pöördumisest. Käesolevaks ajaks on tema elu vundamendiks ja aluseks Piibel. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Esitatud apellatsioonis taotleb apellant sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning enda õigeksmõistmist. Mingeid uusi väiteid ega seisukohti võrreldes maakohtus esitatud kaitseväidetega, apellatsioonis ei esitata. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süü osas. Seejuures osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Otsuses 3-1-1-33-08 p.-s 8 selgitab Riigikohus järgmist: KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et süüdistatav on süüdi temale süüdistuses inkrimineeritud poevarguses – 6 šokolaaditahvli varguses - süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks peab süüdistatava poolt kohtuliku uurimise käigus esitatud

kaitseversiooni paljasõnaliseks. Põhjendatult on maakohus ka leidnud, et süüdistatav on andnud erinevatel menetlusetappidel diametraalselt erinevaid ütlusi ning seetõttu tuleb nad jätta tõendite kogumist kõrvale. Süüdistatav väidab jätkuvalt, et ta andis ennast süüstavaid ütlusi eeluurimisel kuna see seati temale tingimuseks vabadusse jäämisel. Samas kirjutas ta protokollile alla selgitusega, et kirjapandu ei ole õige. Kohtukolleegiumi arvates ei mõjuta käesoleval juhul tõendamisprotsessi ja kohtu lõppjäreldust süüküsimuse osas asjaolu, kas süüdistatava ütlused jäetakse kõrvale tõendamisprotsessist, kui ebausaldusväärsed põhjendusel, et ta on neid muutnud oluliselt e. et ta on erinevatel menetlusetappidel andnud erinevaid ütlusi varguse toimepanemise kohta (eitanud, omaks võtnud ja jälle eitanud) või lükatakse tema järjekindlalt süüd eitavad ütlused ümber teiste tõenditega, millised on olnud süüdistatava süüdimõistmise aluseks ka vaidlustatud kohtuotsuses ning millistega on süüdistatava süüd eitavad ütlused vastuolus. Kaitsja osundas apellatsioonikohtu istungil maakohtu otsuses esinevale vastuolule – ühelt poolt maakohus järeldab, et süüdistatava ütlused tuleb kõrvale jätta, kui ebausaldusväärsed, teiselt poolt aga asub maakohus analüüsima süüdistatava ütlusi, millistes ta on oma süü omaks sisuliselt võtnud. Kohtukolleegium märgib, et maakohtul tekkiski vajadus süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi analüüsida just seetõttu, et otsustada, kas tegemist on olukorraga, kus süüdistatava poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütlused on diametraalselt vastuolulised. Arvestades süüdistatava väiteid, et ta ei ole eeluurimisel oma süüd tunnistavate ütluste õigsust vastava allkirjaga kinnitanud ning seetõttu ei saa rääkida diametraalselt vastupidistest ütlustest , on maakohtu poolt süüdistatava ütluste analüüs põhjendatud ning ei ole maakohtule etteheidetav. Kohtukolleegiumi seisukohast on süüdistatava süü tõendamisel ümberlükkamatuks tõendiks just videosalvestus, millist maakohtus ka vaadati ning mille sisu on maakohus oma otsuses põhjalikult analüüsinud nii ajaliselt, kui ka süüdistatava käitumisaktide – liigutuste – pinnalt. Kuna varguse fakt on tuvastatud n.ö. tagantjärgi ja videosalvestuse põhjal ja maakohus veendus, et süüdistatav ei ole riiulilt võetud kauba eest kassas tasunud, siis ei ole põhjendatud ka kaitsja seisukoht, et varguse lõpuleviimise ja isegi varguse katse fakti ei ole suudetud tõendada. Ka ei pea kohtukolleegium võimatuks seda, et ühe käega saab meesterahvas võtta korraga riiulilt 6 tahvlit šokolaadi. Loogiline on see, et varas võtab kätte šokolaaditahvleid just nii palju, kui palju talle kätte ja püksitaskusse mahub. Kas konkreetsel juhul pani süüdistatava ühe käeliigutusega haaratud šokolaaditahvlid püksitaskusse või kotti, see ei oma tähtsust ei süüteo kvalifikatsiooni küsimuse otsustamise ega ka tõenduslikust aspektist. Erinevatesse taskutesse ja erineva lõikega pükste puhul, on taskute mahutavus ka erinev. Arutatav poevargus oli kolmas fakt sama nädala jooksul. Kaks esimest väheväärtusliku vara vargust kvalifitseeriti väärtegudena. Kohtukolleegiumi arvates võib kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal väita, et I.Ponomarjov käibki poodides vargil ja peab arvestust, et varastatu väärtus ei ületaks väärteona kvalifitseeruva varguse piire. Arvestades, et poeriiulitel on korralikult suurelt ja rasvases trükis kauba hind kirjas ja kõigile nähtav, ei ole selliste arvutuste tegemiseks vaja muud, kui aritmeetika algteadmisi e. liitmise oskust ja piisab, kui seda osatakse teha kasvõi saja piires. Poevaraste poolt selliste arvestuste tegemise tõenäosusele on viidanud ka Riigikohus oma määruses 3-1-1-66-13 p-s 7. On tõenäoline, et Igor Ponomarjov, omamata kogemusi vargustega karistusseadustiku kehtimise ajal ei olnud kursis seaduse nüanssidega selles valdkonnas. Talle oli teadmata, et väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust ja et järjepidevalt kauplusest alla 64 eurot maksvaid asju varastavale isikule tehtava süüetteheite suurus ei tulene

üksnes varastatu väärtusest, st kahju suurusest, vaid ka sellest, milline on tema kuritegeliku käitumise intensiivsus ja suhtumine võõrasse omandisse üldiselt. Süüdistatava poolt nädala aja vältel toimepandud kolm väheväärtusliku vara poevargust viitavad ka kurjategija käitumismustrile e. sarnastes olukordades sarnasel viisil käitumisele. Tema poolt toimepandud süütegude asjaolud langevad silmnähtavalt kokku ning sellise faktori arvestamist süüküsimuse otsustamisel ja siseveendumuse kujunemisel on tunnistanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-0810. Sarnane käitumismuster süvendab kohtu veendumust, et vargused on toime pannud üks ja sama isik. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium veelkord seda, et kõiki neid vastuolusid, milliseid on apellant apellatsioonis loetlenud, on maakohus oma otsuses samuti tunnistanud, kuid põhjendatult on maakohus seejuures leidnud, et tegemist ei ole selliste vastuoludega, mis peaks kaasa tooma vastupidisele järeldusele jõudmise e. süüdistatava õigeksmõistmise. Samamoodi põhjendatuks peab kohtukolleegium ka maakohtu otsust süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks I.Ponomarenko karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et seadusest tulenevalt on käesoleval juhul välistatud süüdistatavale üldkasuliku töö mõistmine. Süüdistatavale tuleb mõista ka liitkaristus, mille üheks liidetavaks on eelmise kohtuotsusega kandmata karistus ja see ületab juba üldkasuliku töö mõistmise eelduseks olevat 2 aastast vangistusmäära. Olukorras, kus kohus on lugenud põhjendatuks vangistuse mõistmise tahtliku kuriteo toimepanemise eest, on välistatud ka teistkordselt tingimusliku vangistuse mõistmine. Ja isegi kui mitte nõustuda maakohtuga ja pidada võimalikuks süüdistatava karistamist vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest rahalise karistusega, ei välistaks see kohustust reaalselt ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata vangistust – 3 aastat, vaid tooks kaasa olukorra, kus tuleb ära kanda nii eelmise kohtuotsusega ärakandmaata 3 aastat ja ka mõistetud rahaline karistus. Nimelt, kui kohus mõistab isikule, kes on katseaja kestel pannud toime uue tahtliku kuriteo rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele KarS prg. 74 lg 6, mis sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. KarS prg. 74 lg 6 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema mõjuv ja peab olema ka kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Kui isik hakkab paari kuu möödudes peale seda, kui kohus on tema suhtes ilmutanud usaldust ja jätnud mõistetud pikaajalise vangistuse tingimisi

kohaldamata, toime panema uusi süütegusid ja teeb seda süstemaatiliselt, siis näitab see tema suhtumist nii eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusesse, kui ka õiguskorda üldiselt ja põhjust, miks peaks eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus veelkordselt jääma täitmisele pööramata, ei ole võimalik leida. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendatud seisukohti. Süüdistatava kaitsja adv. Toomas Bekker esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud summas 120 eurot. See moodustub järgmiselt : 1,5 tundi kulutas ta apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks ja 1 tund osales kohtuistungil – 100 eurot- , millele lisandub käibemaks 20 eurot. Kuna tegelikult kestis kohtuistung pool tundi, siis vähendab kohtukolleegium taotletavat summat ja peab põhjendatuks 96 eurot ( 80 eurot pluss käibemaks). Kuna apellatsioonimenetluses jäi maakohtu otsus muutmata, kannab menetluskulud süüdistatav. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 23.oktoobrist 2013.a. Igor Ponomorjovi suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.