Kohtulahend

KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on K.F kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. K.F puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja toetavate lähisuhete olemasolu. Samuti on positiivne, et vangistusest puuduvad tal kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on osalenud vangla tööhõives ja läbinud sotsiaalabiprogrammi „X“. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on ta kaardistanud enda jaoks probleemsed valdkonnad, on seadnud endale realistlikud ja positiivsed tulevikueesmärgid ning on näha, et tema motivatsioon õiguskuuleka elu alustamiseks on kasvamas. Kohus tunnustab eeltoodud positiivseid asjaolusid ja nendib, et on näha vangistuse positiivset mõju süüdimõistetu suunamisel. Samas aga ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et süüdimõistetut on ühel korral juba käesoleva vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastatud, kuid siis ei suutnud ta temale kehtestatud nõudeid ja kohustusi täita ning pani toime ka uue kuriteo. Ka eelmise ennetähtaegse vabastamise ajal esines süüdimõistetu suhtes mitmeid positiivseid asjaolusid, mis andsid kohtule aluse süüdimõistetu usaldamiseks ja ennetähtaegselt vabastamiseks, kuid sellest hoolimata ei suutnud süüdimõistetu tema suhtes üles näidatud usaldust ära teenida. Seega tuleb kohtul tema järjekordset usaldamist kaaluda eriti põhjalikult ning veenduda, et sel korral oleksid süüdimõistetu riskikäitumise tegurid võimalikul määral maandatud. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu õigusvastast käitumist oluliselt mõjutanud just alkoholi tarvitamine, mis on põhjustanud ka tema käitumise agressiivsust. Kuigi süüdimõistetu enda sõnul esines tal alkoholi liigtarvitamist varasemalt harva, siis tunnistab ta selle negatiivset mõju oma käitumisele ning soovib edaspidiselt alkoholist hoiduda. Samas aga nähtub tema eelmise ennetähtaegse vabastamise arutamise istungiprotokollist, et alkoholist hoidumise vajadust on ta tunnistanud ka eelmisel korral ning samuti oli ta juba siis läbinud sõltuvuskäitumisega tegeleva sotsiaalabiprogrammi „X“, kuid sellest hoolimata on ta vabanedes alkoholi tarvitamist jätkanud. Seega on kohtul alust kahelda, kas süüdimõistetus toimunud positiivsed muutused on ka praeguseks piisavalt kinnistunud ja kas ta seekord suudaks oma lubadusi täita ning alkoholist täielikult hoiduda. Kohus leiab, et tagamaks nimetatud muudatuste kinnistumine ning suurem tõenäosus süüdimõistetu poolt nende edasine järgimine on põhjendatud jätta süüdimõistetu praegusel ajal veel vabastamata, et ta saaks vangla piiratud tingimustes oma probleemiga edasi tegeleda ja läbida ka temale individuaalses täitmiskavas planeeritud vestlused alkoholi tarvitamise teemadel. Samas aga on kohus seisukohal, et arvestades süüdimõistetu suhtes juba praeguseks toimunud positiivseid asjaolusid ning motivatsiooni kasvamist oma eluviisi muutmiseks tuleb talle anda uus võimalus ennetähtaegse vabastamise arutamiseks tavapärase aasta möödumise asemel juba kuue kuu möödumisel käesoleva kohtumääruse jõustumisest alates. Nimetatud aja jooksul oleks süüdimõistetul võimalik läbida temale vajalikuks peetavad vestlused alkoholi tarvitamise teemadel, kinnistada toimunud positiivseid muutusi mõtlemises ja samas tagada ka vabanemiseks paremad võimalused õiguskuulekana hakkamasaamiseks. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.