1-13-936/23 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

aastat 4 kuud. Kannatanu kasuks mõisteti V.R-ilt välja 378 eurot, samuti jäid tema kanda menetluskulud. 1.1 V.R tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse, lõi 19. juunil 2012 Tartu linnas asuvas aktsiaselts Ordi arvutisalongis varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse arvutisalongi juhatajale M.M. . Nimelt esines V.R Tartu Ülikooli raamatukogu töötajana ning ostis Tartu Ülikooli raamatukogu AS-s Ordi olevale arvele kavatsuseta kauba eest tasuda järgmised arvutikomponendid: protsessori Intel Core i52500 3 väärtusega 160 eurot 83 senti; emaplaadi Gigabyte GA-P67A-D3 väärtusega 69 eurot 17 senti ning videokaardi 1536MB Club3D GTX550TI väärtusega 85 eurot, s.o kaupa koguväärtusega käibemaksuga 378 eurot. V.R jättis nimetatud kauba eest tasumata, omastas nimetatud arvutikomponendid ja tekitas kelmusega kannatanule aktsiaseltsile Ordi 378 eurot varalist kahju. Kohtuotsuse kesksed motiivid on järgmised. 1.2 AS Ordi arvutisalongi juhataja tunnistaja M.M. ütluste kohaselt oli V.R käinud nimetatud arvutisalongis juba varasemalt koos Tartu Ülikooli raamatukogu arvutispetsialist A.U. ja tunnistaja arvas, et V.R on A.U. abiline ülikooli raamatukogus. Olles varem paaril korral koos A.U. arvutisalongis käinud, tuli süüdistatav ühel korral üksinda ja selgitas, et neil on soov arvutit uuendada. Välja valiti kolm komponenti (protsessor, emaplaat ja videokaart), mille kohta väljastati Tartu Ülikooli raamatukogule pakkumine, et see A.U. kooskõlastada. 19.juunil 2012 tuli V.R uuesti üksinda arvutisalongi ja väitis, et varasemalt valitud kolme komponendi pakkumine on A.U. kooskõlastatud, kuid ta ei saanud ise neile järele tulla. Kuna tunnistajal ei õnnestunud A.U. t telefoni teel kätte saada, samuti ei tekkinud tal ka kahtlust V.R-i volituste puudumise osas esindada Tartu Ülikooli raamatukogu, siis vormistati raamatukogule arve-saateleht, mille V.R allkirjastas ja talle anti kaup üle. Kui esitatud arve jäi tähtaegselt tasumata, siis võttis tunnistaja A.U. ühendust ja sai teada, et tema ei ole V.R nimetatud kauba tellimiseks ega kättesaamiseks volitanud. 1.3 Tunnistaja A.U. ütlused kinnitavad, et tema oli käinud enne käesolevat sündmust koos V.R-iga AS Ordi arvutisalongis, kus nad olid omavahel vestelnud erinevate arvutikomponentide teemal ja V.R oli aidanud sealt kaupa ära tuua. V.R oli Tartu Ülikooli raamatukogu sage külastaja, nad ajasid omavahel juttu ja V.R juhtis vahel tema tähelepanu probleemidele seoses sealsete arvutitega. AS Ordi arvutisalongi on V.R tulnud kaasa omal initsiatiivil, väites, et tal on ka endal sinna asja. AS Ordi salongist võttis tunnistaja sageli Tartu Ülikooli raamatukogule vajalikke arvutikomponente, valides need esmalt välja, kooskõlastades juhatusega maksumused ja saades seejärel AS-st Ordi kauba koos arve-saatelehega. Arve-saatelehe edastas ta ülikooli rahandusosakonda, mille kaudu see paari nädala jooksul tasuti. Ühel korral aga saatis AS Ordi salongi juhataja M.M. tunnistajale e-posti teel arve koopia ja küsis, kas raamatukogu on seal kajastatud kaupa saanud. Kuna raamatukogu seda kaupa ei olnud tellinud, sest see oleks neile liigselt kallis ning tunnistaja ei olnud näinud ka arvele eelnevat hinnapakkumist, siis üritas ta helistada V.R-ile , et asja uurida. Kätte ta V.R aga ei saanud. Tunnistaja kinnitusel ei olnud V.R mingisugust temapoolset nõusolekut ega volitust Tartu Ülikooli raamatukogu nimel AS-st Ordi kaupa võtta ega teha mingisuguseid muid tehinguid tunnistaja eest. 1.4 Süüdistatav V.R-i ütlused kinnitavad, et tema oli juba enne süüdistuses toodud sündmusi käinud AS Ordi arvutisalongis koos A.U. . Süüdistuses nimetatud ajal läks ta arvutisalongi ja palus seal väljastada Tartu Ülikooli raamatukogu nimele kolm varasemalt välja valitud arvutikomponenti (emaplaat, protsessor ja graafika- ehk videokaart), mille kohta oli tema teada saadetud e-posti teel pakkumine ka A.U. le. Salongis anti talle arve-saateleht, mille ta allkirjastas ja sai soovitud kauba kätte.

1.5 Süüdistatav V.R-i ütluste kohaselt olid süüdistuses toodud arvutikomponendid mõeldud A.U. tööarvuti uuendamiseks, välja arvatud graafikakaart, mida oli vaja temal endal. Selle eest pidi ta tasuma sularahas A.U. le, kes oleks raha omakorda Tartu Ülikooli raamatukogule edasi toimetanud. Ka varasemalt oli süüdistatav saanud A.U. kaudu AS-st Ordi odavamalt Tartu Ülikooli raamatukogu nimele ostetud arvutikomponente, mille eest tema tasus sularahas A.U. le. Tegemist oli vastuteenega selle eest, et süüdistatav A.U. t raamatukogu juures arvutitega tegelemisel abistas. Süüdistuses nimetatud komponentidele pidid nad koos A.U. järele minema, kuid kuna A.U. raamatukogu juurde ei ilmunud ja süüdistataval ei õnnestunud teda kätte saada, siis otsustas V.R minna arvutisalongi üksi ja komponendid ära võtta. Kuna peale komponentide salongist saamist süüdistatav enam A.U. t kätte ei saanud ja ei saanud seega ka komponente üle anda, siis paigutas ta need umbes augustikuus ise teistesse arvutitesse, teenides sellega raha. Kuigi 2012 sügisel sai ta uuesti A.U. suhelda ja lubas komponentide eest maksta, siis ei olnud tal enam terviseprobleemide ja töökohakaotuse tõttu võimalik nende eest tasuda ja ta jättis maksmata. 1.6 Eeltoodust saab järeldada, et süüdistuses toodud ajal ei olnud V.R Tartu Ülikooli raamatukoguga ega A.U. mingisugust ametlikku tööalast seost, mis oleks andnud talle õiguse nende nimel või volitusel mingisuguseid tehinguid teha. Kuigi süüdistatava enda sõnul oli tal A.U. kokkulepe, et võib tema kaudu võtta AS-st Ordi Tartu Ülikooli raamatukogu nimel arvutikomponente soodsamalt, siis tunnistaja A.U. ütlused seda ei kinnita. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et V.R tegutses AS-st Ordi kaupa tellides ning vastu võttes enda algatusel ja otsustusel ilma kellegi teise palve või korralduseta. V.R-i väide, et ta kirjutas arve-saatelehele enda andmed, näitamaks sellega, et ta ei püüdnud enda isikut varjata, ei ole päris tõepärased, sest nimetatud dokumendilt võib lugeda kauba saajana Evar, perekonnanimi on aga praktiliselt loetamatu ja allkiri samuti. Muud andmed kauba saaja kohta seal ka puuduvad. 1.7 Nii süüdistatav kui tunnistaja M.M. kinnitasid, et süüdistuses toodud komponentide osas tehti eelnevalt pakkumine, et ost saaks A.U. kooskõlastatud. Samas kinnitas A.U. , et tema ei olnud vastavat pakkumist näinud, mistõttu ei saanud ta seda juhtkonnaga ka kooskõlastada. Samuti selgitas ta, et nimetatud komponentide ost oleks liigkõrge hinna tõttu olnud Tartu Ülikooli raamatukogu jaoks ebareaalne. Kohus ei ole tuvastanud põhjusi A.U. poolt valeütluste andmiseks, kui ta eitas arvutikomponentide pakkumisega tutvumist. Samuti arvestades asjaolu, et ülikooli raamatukogu keeldus pakkumise alusel väljastatud kauba eest tasumisest, siis leiab kohus usutava olevat, et süüdistuses toodud kauba soetamine AS Ordi salongist ei olnud eelnevalt A.U. kokku lepitud ega ka ülikooli raamatukogu juhtkonnaga kooskõlastatud. Kohus leiab, et süüdistatava põhjendused, miks ta otsustas minna kaubale järele üksinda, on ennastõigustavad ega ole usutavad ja viitavad sellele, et tegelikult puudus tal A.U. üldse igasugune kooskõlastatus nimetatud arvutikomponentide soetamiseks. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik kellel puuduvad kuritahtlikud kavatsused ja kes soovib osta enda tarbeks teise isiku kaudu kaupa vormistades seda läbi juriidilise isiku, omamata seejuures ise mingisugust volitust sellise tehingu tegemiseks, otsustaks juriidilise isiku esindajaga, kes omab vastavat õigust, ühendust saamata minna kaubale järele iseseisvalt, olles teadlik, et temale kui volitusteta eraisikule kaupa ilma eelneva tasumiseta ei väljastata. V.R-i käitumine viitab isiku teadmisele, et tegelik nõusolek tal kauba saamiseks puudus ja seega soovile omandada vastav kaup pettuslikult, ilma tegelikku õigust omava isiku teadmata. V.R-i tahtlust ebaseaduslikuks käitumiseks kinnitab ka see, et kuigi süüdistatava ütluste kohaselt oli kaks komponenti kolmest mõeldud A.U. le, siis tegelikult jättis ta kõik asjad siiski endale. Kuigi süüdistatav ise põhjendas seda küll sellega, et ei saanud hiljem A.U. t kätte ja ka muul moel temale asju edasi anda ei saanud, siis peab kohus tema selliseid selgitusi otsituteks püüdmaks veenda kohut, et tema tegi kõik endast oleneva, kuid mis ei ole kohtu hinnangul loogilised ega usutavad ja mis ei haakunud tunnistajate poolt väidetuga.

1.8 On eluliselt usutav, et isik, kes on saanud eelkirjeldatud asjaoludel enda valdusesse kellelegi teisele mõeldud kauba, sealjuures teades, et kauba eest tasumise kohustus lasub teisel isikul, teeks omalt poolt erinevaid mõistlikke pingutusi, et kaupa õigustatud isikule ka edastada. Ebaloogiline on ka, et ausate kavatsustega inimene pööraks enda valdusse saadud võõrad esemed enda kasuks juba mõne kuu möödumisel varalise kasu teenimiseks, jättes seega tegeliku omaniku neist ilma. V.R ei tagastanud hiljem väidetavalt A.U. le mõeldud arvutikomponente ka arvutisalongi ega palunud neid ka arvutisalongi või Tartu Ülikooli raamatukogu töötajatel kui reaalselt A.U. kokku puutuvatel isikutel temale edasi anda. Selle asemel otsustas süüdistatav vaid paar kuud pärast komponentide oma valdusesse saamist paigutada need teistesse arvutitesse ja teenida seeläbi isiklikku varalist kasu. Eeltoodu kinnitab kohtu hinnangul selgelt, et arvutisalongist V.R-i poolt vastu võetud komponendid ei olnudki mõeldud Tartu Ülikooli raamatukogu või A.U. jaoks, vaid süüdistataval oli juba algselt plaan omandada nimetatud komponendid Tartu Ülikooli raamatukogu arvelt endale. Olles varasemalt koos A.U. AS Ordi salongis Tartu Ülikooli raamatukogule arvutikomponente valimas käinud, siis oli ta teadlik, milline oli kauba saamise mehhanism juriidilise isiku nimel. Nimetatud asjaolu ära kasutades otsustas ta minna arvutisalongi üksinda, jättes sealsele töötajale mulje, et võtab kaupa A.U. kooskõlastatult. 1.9 Süüdistatava käitumisest saab teha ainuvõimaliku järelduse, et tema tegevus oli eelnevalt planeeritud ja kavatsetud, olles kantud eesmärgist viia AS Ordi salongi töötaja eksimusse ja teenida seega pettuse teel varalist kasu. Seejuures on oluline arvestada, et juba varasemalt on V.R korduvalt kasutanud samalaadset ebaseaduslikku käitumismustrit ja selle eest karistatud. See näitab, et kauplustes kelmuste toimepanemine on süüdistatavale iseloomulik ja eesmärgipärane käitumisviis, olles varasemalt ka selle eest karistatud ning seega mõistes täielikult sellise käitumise olemust ja ebaseaduslikkust.