3-1-1-105-13 - Riigikohus

6.Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega R. Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tunnistati süüdi KarS § 203 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel karistuse mõistmises. Uue otsusega mõisteti kõik süüdistatavad KarS § 203 järgi õigeks. R. Veskit karistati KarS § 212 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks ning mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. R. Feodorovi karistati KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 1 aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt 3aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. T. Schasmini karistati KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 9 kuuks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. J. Lauri karistati KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 7 kuuks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsuse põhjendusi täiendati süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas ja muudeti neid seoses kannatanu kuriteoavaldusele antud hinnanguga. Muus osas jäeti otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti R. Feodorovi kasuks välja 600 eurot valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Maakohus märkis õigesti, et liiklusõnnetuse lavastamine süüdistuses näidatud viisil on tõendatud. Nõustuda saab S. U. ütlustele ja jälitusprotokollile antud hinnangu ning nende tõendite pinnalt tehtud järeldustega. Põhjendatult loeti ebausaldusväärseks süüdistatavate ütlused. Kaitsjate väited maakohtu järeldusi ei kummuta. Asjaolu, et R. Feodorov maakohtu istungil enda elukoha andmetes eksis, ei muuda samuti tema ütlusi usaldusväärseks ega lükka ümber teiste tõenditega tuvastatut. 6.2 S. U. ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks puudub alus, kuna need on üksikasjalikud, loogilised ja haakuvad teiste tõenditega. Tema oletused ja hinnangud asjaoludele, mida ta vahetult ei kogenud, ütlusi ebausaldusväärseks ei muuda. 6.3 Jälitusprotokoll on käsitatav lubatud tõendina. Protokolli lisas on mobiilsideoperaatorite levipiirkondi illustreeriva kaardi juurde tõepoolest Elisa maste tähistaval lehel ekslikult märgitud mobiilsideoperaatoriks Elion. Ebatäpsus pole aga sedavõrd eksitav ja oluline, et raskendaks protokollist arusaamist ja muudaks selle lubamatuks tõendiks. Asjaolu, et protokollist ei nähtu päringute tegemise aega, protokolli tõeväärtust ei kahanda. Jälitusprotokollist nähtub jälitustoimingu seaduslik alus. Asjaolul, et protokolli vormistas A. Mumm ja lisaks temale allkirjastas protokolli V. Koppel, pole samuti käsitatav protokolli koostamise nõuete rikkumisena. KrMS §-de 110 ja 112 nõuete rikkumine ei ole samuti tuvastatav. Jälitusteabe kogumine oli vajalik, kuna see aitas välja selgitada süüdistatavate omavahelist seost ja nende suhtlemise tihedust enne ning pärast liiklusõnnetuse toimumist. 6.4 Maakohus kvalifitseeris R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevuse põhjendatult kindlustuskelmusele kaasaaitamisena. Kindlustuskelmuse toimepanijaks saab olla kindlustusvõtja kui erisubjekt. Teised liiklusõnnetuse lavastamises osalenud süüdistatavad tuleb lugeda kaasaaitajateks.

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise soovi. Sellise eesmärgi olemasolu eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kuigi liisingulepingu ja kindlustuslepingu tingimustest ning liiklusõnnetuse tagajärgedest võib järeldada, et R. Veski lõppeesmärk oli liisingumaksete tasumisest vabanemine, oli kindlustuspettuse toimepanek selleks, et kindlustusandja maksaks sõiduki omanikule välja kindlustushüvitise, liisingumaksete tasumisest vabanemise vältimatu eeldus. Kindlustusjuhtumi esilekutsumisega seadis R. Veski eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise ja tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk. Kindlustuskelmuse koosseis hõlmab muuhulgas juhtumeid, mil kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustusvõtja eesmärk on kindlustushüvitise väljapetmine, mis kantakse üle kolmandale isikule. R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tahe oli suunatud R. Veski aktiivsele abistamisele kindlustuskelmuse toimepanemisel ning nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse eesmärk oli kindlustusjuhtumi lavastamine, mille tulemusena maksaks R. Veski kindlustusandja süüdistatava kasutuses olnud sõiduki omanikule, s.o liisingufirmale, välja kindlustushüvitise. Seetõttu panid ülejäänud süüdistatavad kindlustuskelmusele kaasaaitamise samuti toime kavatsetult. 6.6 Õige on prokuröri seisukoht, et põhjendamatult jäeti tõendina arvesse võtmata If P&C Insurance AS-i kuriteoavaldus. Avaldus on tõendiks osas, milles see annab teavet kindlustusfirmas toimunud menetluse käigu ja selle üksikasjade kohta ning kinnitab koos lisadega kindlustusvõtja poolt kahjuteate esitamise asjaolusid. Samuti annavad need dokumendid ülevaate kindlustusandja juures toimunud menetlusest. Kuriteoavalduse tõendina arvestamine süüdistatavate tegudele antavat hinnangut ei mõjuta. R. Feodorovi kaitsjate väide, mis puudutab kannatanu esindajate negatiivset suhtumist süüdistatavasse, kuriteoavalduses välja toodud kahjumenetlust puudutavate asjaolude õigsuses kahtlemiseks alust ei anna. 6.7 Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamisel toimis kohus kooskõlas KrMS § 158 lg 3 nõuetega ega rikkunud menetlusõigust. Samuti pole õige R. Feodorovi kaitsja etteheide, et tema seisukohad jäid kohtuistungi protokollis kajastamata, millest johtuvalt rikkus maakohus põhjendamiskohustust, jättes kaitsja argumentidele vastamata. Maakohtu otsusest peab nähtuma süüdistatavate süüküsimuse lahendamiseks oluliste asjaolude analüüs. Kohtu ülesanne pole otsusega igale kaitsja mõtteavaldusele või väitele vastata. Kohtuistungi protokolli näol ei ole tegemist sõnasõnalise stenogrammiga. Kui kaitsja pidas kohtuistungi protokolli ebapiisavaks, tulnuks see vaidlustada protokolli parandamise taotlusega. 6.8 Õige on kaitsjate seisukoht, et R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamisel KarS § 203 järgi väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kuna sellega seonduvat süüdistatavatele ette ei heidetud, puudus neil võimalus kõnealuses osas kaitseõigust teostada ja maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Samuti tuleb otsus tühistada KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuste osas. 6.9 Sõltumata otsuse osalisest tühistamisest vastavad süüdistatavatele mõistetud karistused nende süü

7.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marek Vahing ja R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi S. Kalma ning vandeadvokaat M. Greinoman. 7.1 Prokurör taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 järgi, raskendamata süüdistatavate olukorda. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1.1 KarS § 212 lg 1 kohaldamine eeldab, et kindlustusjuhtumi esilekutsumine peab toimuma kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kindlustushüvitise saamise eesmärk on subjektiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Erilise isikutunnuse mõiste on avatud KarS § 24 lg-s 1. Eriline isikutunnus on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ette nähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Eriline isikutunnus on kuriteokoosseisu realiseerimiseks vajalik vaid siis, kui see on seaduses sätestatud. 7.1.2 KarS § 212 lg 1 sõnastusest nähtuvalt nõuab see kuriteokoosseis küll toimepanijalt konkreetset eesmärki, kuid vastutuse eelduseks ei ole eriline isikutunnus (s.t süüdlane ei pea olema kindlustusvõtja). Erilise isikutunnuse nõuet seadusest ja kohtupraktikast ei tulene. Kriminaalasjas nr 3-1-1-32-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, missugustel juhtudel võib tegemist olla kindlustuskelmusega, märkides seejuures, et kindlustuskelmuse subjektiivsed tunnused nõuavad toimepanijalt spetsiifilist eesmärki saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Selles ega üheski teises lahendis ei ole välja toodud, et toimepanija peaks olema kindlustusvõtja. 7.1.3 Arutatavas asjas tuvastati, et If P&C Insurance AS-ga oli lepingulistes suhetes sõiduki vastutav kasutaja S. U., kes oli sõlminud tema isale kuuluva sõiduki suhtes kohustusliku liikluskindlustuse lepingu. Seega oli S. U. kindlustusvõtjaks. Kuivõrd kindlustusjuhtumi esilekutsumisel lavastati liiklusõnnetuses süüdlaseks S. U., pidanuks tema kindlustusandja hüvitama R. Veski kasutuses olnud sõiduki omanikule sõiduki maksumuse. Selleks esitaski R. Veski S. U. kindlustusandjale kahjuteate. Kui lähtuda kohtute materiaalõiguslikust hinnangust, mõisteti R. Veski kindlustuskelmuse täideviijana vääralt süüdi, sest tema ei olnud kindlustusvõtja. Eelöeldu tähendab omakorda, et vääralt mõisteti süüdi ka kuriteole kaasaaitajad. Seega on kohtute tõlgendus liialt kitsas, välistades kuriteoplaani väljatöötajate ja kuriteost tegelikult kasu saavate isikute vastutuse täideviijatena. 7.1.4 Eeldades, et KarS § 212 ei nõua teo toimepanijalt erilise isikutunnuse olemasolu, peaksid R.

kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 tehtud otsuses. Selles lahendis sisalduv argumentatsioon on praegusele kaasusele ülekantav, kuna kriminaalkolleegium märkis, et maksukelmuse eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub muus teos. 7.1.5 Arvestades, et kõikide süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi lavastamises oli vajalik ja oluline, on nad käsitatavad täideviijatena. Kuritegu viidi lõpule tahtlikku liiklusõnnetust lavastades, eesmärgiga saada selle eest kindlustusandjalt hüvitist. Kindlustuskelmuse lõpuleviiduks lugemine ei eelda tagajärje saabumist, s.t kindlustushüvitise väljamaksmist. Kohtud on sellega seotud faktilised asjaolud tuvastanud, kuid andnud neile väära materiaalõigusliku hinnangu. Lähtudes tõlgendusest, et kindlustuskelmuse saab toime panna mis tahes isik, kelle teopanus kuriteo toimepanemisel vastab kohtupraktikas välja kujunenud arusaamade alusel täideviija tunnustele, ei ole ka oluline, et kindlustusvõtjaks loeti ekslikult R. Veski. 7.2 R. Feodorovi kaitsjad vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti nende apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldati prokuröri apellatsioon. Selles osas taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Samuti taotletakse menetluskulude hüvitamist. Kaitsjate põhiseisukohad on järgmised. 7.2.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et 4. septembri 2012. a kohtuistungi protokolli leheküljelt 3 nähtub, et maakohus avaldas kuriteoavalduse ja võttis selle tõendina vastu. Kassaator pidas silmas, et sellel kohtuistungil võttis kohus kannatanu poolt enne istungit esitatud kirjaliku taotluse asja materjali juurde, kuid ei avaldanud seda. Pole tõendatud, et If P&C Insurance AS on kannatanu ja kõnealusele tõendile kohtud tugineda ei saanud. 7.2.2 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et jälitusprotokoll on lubatav tõend. Jälitusprotokollist ei nähtu, millal päring teabe valdajale (elektroonilise side võrgu operaatorile) tehti. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas jõuti järelduseni, et mobiilside operaatorite nimedes eksiti ja tegemist ei ole ka tegelikult Elioni levialaga. Jälitusprotokollis kajastuv info on puudulik ja eksitav ning toimiku materjali pinnalt pole arusaadav, kus süüdistatav R. Feodorov väidetava kuriteo toimepanemise ajal ja pärast seda asus. Vastavalt KrMS §-le 111 ei saa praeguses asjas jälitustoiminguga kogutud teavet tõendina arvestada. Ka pole jälitusprotokolli koostanud pädev ametnik. Lisaks ei põhistanud prokurör, miks oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Kirjeldatud põhistusi ei nähtu ka kohtuotsusest ja järelikult on jälitusprotokolli näol tegemist lubamatu tõendiga. 7.2.3 Arvestades menetlusõiguse rikkumisi teiste tõendite kogumisel on ainukeseks R. Feodorovi süüstavaks tõendiks S. U. kohtuistungil antud ütlused. Tegemist on isikuga, kes oli samas kuriteos süüdistatav, kuid kelle suhtes ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetas. Kuna sellist tunnistajat vastavalt KrMS § 2781 lg-le 5 kriminaalkaristuse eest ei hoiatata ja talle

selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda, ei saa S. U. valeütluste andmise eest vastutada, mis seab kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse. Ka ei selgitanud kohtud põhistamiskohustust rikkudes, miks jäeti tähelepanuta tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt pole kaitsjate apellatsioonide väited sellise tõeväärtusega, et nendega saaks kummutada maakohtu järeldusi. Puuduvad tõendid, mis viitaksid R. Feodorovi seotusele kuriteo toimepanemisega. Vaidlustatud otsuses puudub viide tõenditele ja motiividele, miks loetakse sõna-sõna vastu olukorras S. U. ütlused sedavõrd kaalukaks tõendiks, et neid tuleb eelistada süüdistatavate ütlustele. 7.2.4 Veenvad pole ringkonnakohtu seisukohad, et kannatanu suhtumine R. Feodorovisse ei anna alust kannatanu väidetes kahelda. Isiklik viha on reeglina aluseks isiku faktiväidete eriti põhjalikuks kontrollimiseks - seda enam, et S. U. varasema versiooni muutmise saavutas just kannatanu. Tõenditest võib järeldada kannatanu igapäevase taktikana soovi mitte maksta kindlustushüvitist ja süüdistada oma õigusi teostavaid kliente kuritegudes. 7.2.5 Maakohus ei järginud kaitsjate põhiväidetele vastamise kohustust. Arvestades, et kaitsja taotlusi kohtuistungite protokollide parandamiseks ei rahuldatud, jäi osa põhiväidetest protokollimata. Ringkonnakohtu seisukohta, et kohtuistungi protokoll pole stenogramm ja taotlused protokolli parandamiseks pidanuks olema konkreetsemad, ei toeta KrMS §-s 155 sätestatu. KrMS § 15 kohaselt on kriminaalasja arutamine maakohtus suuline, mille tõttu pole kaitsjal kohustust esitada oma seisukohti kirjalikult ja üldjuhul pole see ka võimalik. Sellepärast peab kohtuistungi protokoll olema täpne, mille tagamiseks on ette nähtud ka helisalvestamise nõue. Kuivõrd ringkonnakohus keeldus kontrollimast protokolli vastavust helisalvestisele, ei saanud ta võtta ka seisukohta, kas kaitsja taotlused protokollide parandamiseks olid põhjendatud. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-38-12 antud juhistest tuli seda aga teha. Kirjeldatud minetus toob kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise alama astme kohtule. 7.2.6 Ringkonnakohus eksis KarS § 12 lg-te 2 ja 3 ning § 212 kohaldamisel, millega kaasnes väära kohtulahendi tegemine. Vastavalt Riigikohtu selgitustele täidab kindlustuskelmuse objektiivsed tunnused üksnes selline pettuslik tegu, mis on subjektiivsest küljest kantud eesmärgist saada kindlustushüvitist. Teisisõnu peab täideviijal olema subjektiivne õigus kahju hüvitamisele. R. Veski väidetav soov, mille kohaselt vabaneks temaga seotud isik liisingumaksete tasumise kohustusest, kindlustuskelmusena karistatav ei ole. Liisinguvõtjaks oli MPE Baltic OÜ, liisinguandjaks ja kindlustushüvitise potentsiaalseks saajaks aga AS Swedbank Liising. Viimasele süüdistust esitatud ei ole. Kuna süüdistatavad kindlustushüvitist endale saada ei soovinud ja polnud selle saamiseks ka objektiivselt õigustatud, puudub põhitegu, s.t kuriteo objektiivsed tunnused pole täidetud. KarS § 2 lg-st 4, EIÕK artiklist 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-st 1 tuleneb, et tegu ei või süüteoks tunnistada seaduse analoogia põhjal. Sellepärast on lubamatu ka kuriteokoosseisu laiendav tõlgendamine. 7.2.7 Kuriteole kaasaaitamine või kihutamine eeldab tahtliku põhiteo olemasolu, millest johtuvalt ei saa R. Feodorovi kindlustuskelmusele kaasaaitamise eest tahtliku põhiteo puudumise tõttu süüdi

8.Kassatsioonivastuses prokurör kaitsjate kassatsiooniga ei nõustu, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 8.1 Vasturääkivad on väited, mis puudutavad avaldamata tõenditele tuginemist. Senises menetluses pole väljendatud seisukohta, et If P&C Insurance AS ei ole kannatanu. Apellatsioonis vaidlustasid kaitsjad asjaolu, et tõendatud ei ole sõiduki kindlustamine ja see, et kindlustusandjaks oli kannatanu. On vaieldav, kas tegemist on sama mõtte erineva sõnastamisega, kuid on kummastav, et kaitsjad rõhutavad ise If P&C Insurance AS-i kui kannatanu rolli seoses viimase isikliku vihaga R. Feodorovi vastu. Kohtuistungi protokollist ilmneb, kuidas vaidlusalune tõend toimikusse võeti. Kohus avaldas, et kannatanu esitas kohtule kirjaliku taotluse, andis pooltele aega sellega tutvumiseks ja pärast vaheaega nõustusid prokurör ning kaitsjad selle tõendi vastuvõtmisega, mille kohta tehti määrus. Kohtulikul uurimisel kaitsjad tõendi vastuvõtmise kohta vastuväiteid ei esitanud. Istungi protokolli kohta esitas kaitsja protokolli parandamise taotluse 20. septembril 2012, kuid ei esitanud taotlust kõnealuses osas paranduste tegemiseks. Tõendite esitamisel tuleb juhinduda KrMS §-s 2861 ja §-s 296 sätestatud põhimõtetest, mida maakohus järgis. 8.2 Kohas, kus mobiilside operaatori Elisa asemel märgiti jälitusprotokolli Elion, on tehtud trükiviga. Trükiveale vaatamata on menetlusdokument arusaadav. Mastide asukoha osas jagavad leviala määramiseta informatsiooni ka kohanimed. Samuti on 22. novembri 2010. a jälitusprotokollis kirjas kõik sel ajal kehtinud KrMS §-s 113 loetletud andmed, sh jälitustoimingu aeg ja koht. Riigikohtu otsuses, millele kaitsja osutab, asuti seisukohale, et protokollist peab nähtuma ka aeg, millal teabe valdajale päring tehti. Kui seda kirjas pole, kuid samas ei ole kriminaalasjas kahtluse alla seatud, et jälitustegevust teostati pärast loa saamist, ei too see minetus jälitustoimingu protokolli vormistamisel endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ja tõendi lubamatuks tunnistamist. Kaitsjad jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud. 8.3 Kassatsioonis tehakse etteheiteid põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, kuid sisuliselt taotletakse tõendite ümberhindamist. Tõendite hindamisel kohtud menetlusõigust ei rikkunud. Samuti leidis kaitsja juba apellatsioonimenetluses, et kohtud jätsid kaitse põhiväidetele vastamata. Kaitsja

12.Kaitsjad leiavad, et kohtud tuginesid otsuse tegemisel kohtulikul uurimisel avaldamata tõenditele, rikkudes KrMS § 15 lg 2 ja § 296 nõudeid. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. 12.1 KrMS § 15 lg 1 sätestab, et maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama paragrahvi 2. lõike punktide 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ning vahetult uuritud ja mis on protokollitud ning tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Teabesalvestise, asitõendi või dokumendi tõendina esitamise kord on sätestatud KrMS §-s 296. Selle paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui kohus võtab teabesalvestise, asitõendi või dokumendi vastu, loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ja selle kasutamise eesmärki. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. 12.2 Ringkonnakohus märkis esmalt õigesti, et apellatsioonikohtu istungil avaldatud maakohtu 4. septembri 2012. a istungi protokolli 3. leheküljelt nähtub kannatanu kuriteoavalduse ja selle lisade tõendina vastuvõtmine ning avaldamine. Kohtuistungi protokolli kohaselt esitas prokurör maakohtule tõendina If P&C Insurance AS-i kuriteoavalduse koos lisadega, kohus võttis need vastu ja seejärel ongi prokurör kõnealused dokumendid neid refereerides avaldanud. Enne 4. septembril 2012 toimunud kohtuistungit esitas aga kannatanu kohtule täiendavad kirjalikud seisukohad ja taotluse koos lisadega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt võeti needki dokumendid kohtutoimikusse ja avaldati, kuigi avaldamine toimus enne tõendite vastuvõtmist (I kd, lk 164 pöördel). Kassaatorid ei väida, et protokoll oleks vaadeldavas osas ebaõige ja ka prokurör tõdeb kassatsioonivastuses

13.Järgnevalt seavad kaitsjad kahtluse alla jälitusprotokolli lubatavuse tõendina ja seda põhjusel, et protokollis jäeti märkimata mobiilsidevõrgu operaatorile päringu tegemise aeg, eksiti operaatori nimega, protokolli ei allkirjastanud selleks pädevust omav menetleja ametnik ning põhistamata jäeti jälitustoimingu vajalikkus. 13.1 Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et KrMS §-s 117 sätestatud jälitustoimingut kajastavas protokollis pole märgitud, millal menetleja mobiilsidevõrgu operaatorile andmete kogumiseks päringu tegi. Prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud arvamus, nagu kajastuks päringu tegemise aeg protokolli 4. punktis, on eksitav. Selles protokolli punktis kirjeldatu puudutab ajavahemikku, millal süüdistatavate, S. U. ning A. O. vahelised telefonikõned aset leidsid ja kohta, missuguse masti levialas jälitatavad abonendid kõnede ajal asusid. Ka ringkonnakohus asus seisukohale, et jälitusprotokollist jälitustoimingu tegemise aega ei nähtu. 13.2 Jälitustoimingu tegemise ja jälitustoimingu protokolli koostamise ajal kehtinud KrMS § 117 lg 2 kohaselt tuli sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud korras kogutud andmed vormistada jälitusprotokollis. Nõuded jälitustoimingu protokolli sisule ja vormile nähti ette KrMS §-s 113. KrMS § 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt oli vajalik jälitusprotokolli kanda muuhulgas jälitustoimingu aeg ja koht. Seda nõuet on praeguse kriminaalasja menetlemisel eiratud. Sarnaselt ringkonnakohtuga on kriminaalkolleegium siiski arvamusel, et eelkirjeldatud minetus ei too kaasa jälitusprotokolli tõendina lubamatust KrMS § 111 ega ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva KrMS § 1261 lg 4 mõttes. 13.3 KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti

jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-15-10, p-d 9.1-9.3). 13.4 Praeguses asjas koostati jälitusprotokoll 22. novembril 2010 ja sellest nähtuvalt tehti jälitustoiming Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör K. Saksa 27. mai 2010. a loa nr 432 alusel. KrMS § 117 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu ebaseaduslikkuse jaatamiseks peaks olema tuvastatud, et päring mobiilsidevõrgu operaatorile tehti enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist. Sellist rikkumist kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud ei ole ja seda ei heida menetlejale otsesõnu ette ka kassaatorid. 5. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-63-08 leidis kriminaalkolleegium, et KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt osutatud otsuse p 13.3). Prokurör leiab õigesti, et olukorras, kus R. Feodorovi kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist. 13.5 Kriminaalkolleegiumi hinnangul sedastas ringkonnakohus põhjendatult, et jälitusprotokolli tõendina lubamatust ei too kaasa seegi, et protokollis on mobiilsidevõrgu operaatorite levipiirkondi illustreeriva kaardi juures Elisa maste tähistavas osas ekslikult märgitud mobiilsidevõrgu operaatoriks Elion. Tegemist pole sisulise minetusega, millega oleks kaasnenud protokollist arusaamise raskendatus. Seda esiteks põhjusel, et jälitusprotokolli punktist 3 nähtuvalt teostati jälitustoimingut lisaks Tele2 abonentnumbritele just Elisa abonentnumbrite suhtes ja teiseks seetõttu, et abonentnumbrite asukohta puudutav info kajastub ka mastide kohanimedes, mitte pelgalt illustreerival eesmärgil protokollile lisatud kaartidel. Ühtlasi põhistas apellatsioonikohus jälgitavalt KrMS §-de 110, 112 ja 113 lg 3 nõuete järgimisega seonduvat, leides põhjendatult, et jälitustoimingu teostamisel järgiti ultima ratio põhimõtet ning et jälitusprotokoll allkirjastati seaduses sätestatud korda järgides.

pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest, millest johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 16). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt loeti S. U. ütlused usaldusväärseks peamiselt seetõttu, et tunnistaja räägitu on üksikasjalik, loogiline ja haakub teiste tõendite - eeskätt jälitusprotokolliga. Kohtud on ka jälgitavalt selgitanud, miks ei anna tunnistaja ütlustes ilmnevad vastuolud ja oletused ning hinnangud nendele asjaoludele, mida ta ise vahetult ei kogenud, alust lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti vaagis apellatsioonikohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimust lähtuvalt tema menetluslikust seisundist ja põhistas jälgitavalt, miks ei saa tugineda süüdistatavate ütlustele. Ka anti hinnang väitele, mis puudutab kannatanu isiklikku vastumeelsust R. Feodorovi suhtes. Asjaolu, et kaitsjad eelpool kirjeldatud põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist. Tulenevalt KrMS § 363 lg 1 p-st 4 ei pea kriminaalkolleegium seetõttu vajalikuks kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata. 14.2 Ekslik on siinjuures kassaatorite arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks kassaatorite arusaama jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.

22.Ringkonnakohtu otsusega on kõnealuses osas maakohtu otsuse põhistusi täiendatud ja sedastatud, et R. Veski eesmärgiks oli R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri kaasabil liiklusõnnetuse lavastamine, mille käigus kindlustatud auto hävineks ning et kindlustusjuhtumi esilekutsumisest tulenevalt maksaks kindlustusandja välja kindlustushüvitise. Apellatsioonikohtu hinnangul võib R. Veski kasutuses olnud sõidukit puudutava liisingulepingu ja kindlustuslepingu tingimustest tulenevatest tagajärgedest järeldada, et süüdistatavat motiveerinud lõppeesmärk oli liisingumaksetest vabanemine, kuid kindlustuspettuse toimepanek selleks, et kindlustusandja maksaks Swedbank Liising AS-le kindlustushüvitise välja, oli selle vältimatu eeltingimus ja vajalik eeldus. Ringkonnakohtu arvates hõlmab kindlustuskelmuse koosseis ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatud isikuks kolmas isik ja kindlustusvõtja eesmärgiks on kindlustushüvitise väljapetmine kolmanda isiku kasuks. 22.1 Seoses eelnevate seisukohtadega märgivad kaitsjad iseenesest õigesti, et Swedbank Liising ASga sõlmitud liisingulepingust nähtuvalt ei olnud selle lepingu pooleks R. Veski, vaid MPE Baltic OÜ, keda süüdistatav esindas. Sellest tulenevalt saanuks kindlustusjuhtumi toimumisel teatud eelduste täidetuse korral liisingumaksete tasumise kohustusest vabaneda üksnes süüdistatava esindatud juriidiline isik. Viimasele pole aga praeguses kohtuasjas süüdistust esitatud ja teda pole ka muul viisil menetlusse kaasatud. Teisalt ei ole ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaadav seegi, missuguse kindlustuslepingu tingimuste pinnalt tehti järeldus, et süüdistatavat motiveerinud lõppeesmärgiks oli liisingumaksete tasumisest vabanemine. Kuigi liisingulepingu tingimustest nähtuvalt kohustus liisinguvõtja sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, pole kõnealused lepingud vahetu kohtuliku uurimise esemeks olnud. 22.2 Eelöeldule vaatamata nõustub kriminaalkolleegium apellatsioonikohtu seisukohaga, et olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Samuti on õige seisukoht, et KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks. Tulenevalt KarS §-ga 212 kaitstavast õigushüvest ei oleks selliste isikute karistusõiguslikult erinev kohtlemine võrreldes isikutega, kes soovivad kindlustushüvitist endale, millegagi põhjendatav. Vastupidist järeldust ei saa teha ka vaadeldava kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste pinnalt. III

Kohtulahend

Lahendi andmed

Lahendi tekst

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT