Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut ning viitab Riigikohtu lahenditele RKKKo nr 3-1-1-06-99; 3-1-1-12-06 3-1-1-99-06. Süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. H.I on süüdi tunnistatud ühes isikuvastases kuriteos, kohtuotsustest ei nähtu veenvad põhjendused, miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Igal konkreetsel juhul peab kohus oma karistusraamid seadma tulenevalt kuriteo tehioludest ja vägivalla laadist. Kohus ei leidnud süüd suurendavaid ega vähendavaid tegureid, mistõttu asus seisukohale, et H.I süü suurust tuleb hinnata keskmiseks. Tuleb nõustuda, et H.I teoga on tõepoolest põhjustatud raske tagajärg, samas on kohus õigesti tuvastanud, et tagajärg on põhjustatud kannatanu kestva vägivaldse käitumise tõttu. Süüdistatava süü suurusele vastav proportsionaalne karistus peaks olema lühem kui 2 aastat. Ainult tagajärje raskust silmas pidades ei saa H.I süüd lugeda suureks, sest inimese surm on provotseeritud tapmise koosseisuline tagajärg ja seega tuvastatav kõigi KarS § 115 järgi kvalifitseeritavate süütegude puhul. Tuleb rõhutada, et kannatanu enda järjepidev õigusvastane käitumine põhjustas tema suhtes kuriteo toimepanemise. Kohtuotsuses on õigesti märgitud, et H.I puhul tuleb arvestada kahe karistust kergendava asjaoluga, millisteks on KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus ja KarS § 57 lg 1 p 1 kohaselt süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine ja abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtu arvates on süüdistatava kahetsus siiras. Samas ei ole käesolevas asjas nimetatud asjaoludega piisaval määral arvestatud. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust kergendavate asjaolude esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühemaajalise vangistuse mõistmist. Kohus on karistust põhjendades osundanud asjaolule, et süüdistatav on kriminaalkorras karistamata. Väärteo eest on H.I karistatud ühel korral. Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul oleks see karistuse eesmärgi saavutamiseks piisav. Kohus leidis, et mõistetud vangistuse peab H.I ka reaalselt ära kandma. Käesolevas asjas tuleb rõhutada, et H.I on seni käitunud õiguskuulekalt ja on toime pannud üksnes ühe väärteo. Selliste karistusandmete põhjal ei ole alust arvata, et H.I võiks uuesti asuda vägivallategusid toime panema. H.I töötab, teda iseloomustatakse positiivselt. Seega süüdistatava isikuandmetest ja senise käitumisest nähtuvalt ei ole tema poolt õigusrikkumiste toimepanemine kujunenud käitumismalliks ning isikuvastase kuriteo asetleidmist võib pidada erandlikuks ja ootamatuks. Kohus ei nõustunud sellega, et H.I mõistetud karistuse võiks osaliselt või täielikult jätta täitmisele pööramata. H.I isikuandmeid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik kohaldada reaalset vangistust. Eeltoodud asjaolud võimaldavad eeldada, et H.I täidab nõuetekohaselt katseajaks talle pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 74 ja § 75 kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Ka kannatanu 13. augustil 2013. a prokuratuuris toimikuga tutvumisel avaldanud, et soovib H.I karistamist šokivangistusega. Maakohtu otsuse kohaselt Riigikohus on oma lahendites asunud seisukohale, et kuriteo raskusest tulenevalt on süüdlase tingimisi karistusest vabastamine välistatud selliste isikuvastaste kuritegude puhul, millega on põhjustatud kannatanu surm või muu raske tagajärg (RKKKo nr III-1/1-78/95, 3-1-1-100-96). Kaitsja leiab, et Riigikohtu osundatud seisukohti tuleks järgida eelkõige raskemate isiku-vastaste kuritegude puhul. Käesolevas asjas on eeltoodut arvestades põhjendatud H.I-le

karistuse määramine tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Samuti oleks karistuse eesmärke võimalik saavutada tingimusliku vangistusega kohaldades KarS § 74; § 75 sätteid.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

KarS § 115 näeb ette karistusena ühe kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 3 aastat vangistust. Maakohus on H.I-le mõistnud KarS § 115 järgi vangistuse 2 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra, alammäära lähedase karistuse. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Nii on käesoleval juhul maakohus ka toiminud. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid, karistust raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Apellandi apellatsioonis toodule, et ainult tagajärje raskust silmas pidades ei saa H.I süüd lugeda suureks, sest inimese surm on provotseeritud tapmise koosseisuline tagajärg ja seega tuvastatav kõigi KarS § 115 järgi kvalifitseeritavate süütegude puhul, leiab kolleegium, et maakohus on õigustatult võtnud süüdistatavale karistuse mõistmisel arvesse, et tegemist on kuriteoga, millega põhjustatud kannatanu surm. Kolleegiumi seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-5-11, milles väljendanud sõnaselgelt, et surma põhjustanud süüdistatavale tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on koosseisuline asjaolu. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et kannatanu enda järjepidev õigusvastane käitumine põhjustas tema suhtes kuriteo toimepanemise. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud nii süüdistatava H.I poolt toimepandut kui ka kannatanu enda käitumist (kd 2 tlk 5 pöördel, 6) ja jõudnud järeldusele, et H.I käitumises ei esinenud tapmise raskemat koosseisu ja süüdistatava H.I tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 115 järgi provotseeritud tapmisena. Mistõttu ei ole õige arvestada kannatanu õigusvastast käitumist täiendavalt süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. Seda enam, et vastavalt KarS § 59 sättele ei arvesta karistuse mõistmisel neid kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mis on eriosa süüteokoosseisu tunnused. Lisaks ei ole kaitsja apellatsioonis viidanud mingile erilisele asjaolule, mida saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kaitsja apellatsioonist tulenevalt peaks kohus KarS § 74 kohaldamisel uuesti arvestama KarS § 57 loetletud karistust kergendavaid asjaolusid. Kolleegium leiab, et KarS § 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid arvestab kohus karistusmäära valikul ning maakohus on üksikasjalikult selgitanud süüdistatava süü suurust (KarS § 56 lg 1) mõjutavaid asjaolusid ning arvestanud ka karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Ei ole põhjendatud põhjendada karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust niisuguse karistamisel arvestatud kergendava asjaoluga, mis on loomult ühekordne (näiteks süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, kahju vabatahtlik hüvitamine, süü ülestunnistamisele ilmumine, süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel jne, vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06 p 16.3).

Kolleegium osundab kaitsja tähelepanu asjaolule, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta H.I mõistetud vangistusest vabastamata jätab, on maakohus seda siiski teinud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKK nr 3-1-1-40-04). Kolleegiumil tuleb märkida, et antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole H.I suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid, kuna taotletav üld-ja eripreventiivne eesmärk puudub. Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt H.I suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, mistõttu H.I karistamine reaalse vangistusega on põhjendatud. Kaitsja viitab apellatsioonis, et ka kannatanu 13. augustil 2013. a prokuratuuris toimikuga tutvumisel on avaldanud, et soovib H.I karistamist šokivangistusega. Kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et maakohtus kannatanul ei olnud karistuse osas midagi öelda (kd 1 tlk 233 pöördel). Maakohtus on uuritud ja avaldatud, vaid prokuröri poolt nimetatud tõendid, mille uurimist prokurör taotles (kd 1 tlk 232-233). Kohtuotsuse tegemisel lühimenetluses võib kohus tugineda neile kohtueelses menetluses kogutud tõenditele, mida kohtulikul uurimisel on uuritud. KrMS § 15 sätestab üheselt, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kannatanu arvamus toimikuga tutvumisel prokuratuuris ei oma tähtsust, kuivõrd nähtuvalt maakohtu kohtuistungi protokollist ei ole nimetatud arvamust kohtulikul uurimisel kohtuistungil avaldatud ega uuritud, mistõttu on apellatsioon selles osas ainetu ning maakohtule pole alust ette heita seda, et maakohus nimetatud arvamusele ei tuginenud. Kolleegium nõustub prokuröri märgituga, et kaitsja küll käsitleb apellatsioonis lühivangistuse määramist, kuid tegelikkuses taotleb kaitsja apellatsioonikohtult, et mõistetud tähtajalist vangistust ei pöörataks täielikult täitmisele ning süüdistatav vabastataks karistusest tingimisi kogu mõistetud tähtajalise vangistuse osas. Kaitsja apellatsioonis puuduvad, aga veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Seoses apellatsioonis tooduga, et KarS § 74 sätteid tuleb kohaldada ka põhjusel, et H.I on varem kriminaalkorras karistamata ja tegemist on isikuga, keda iseloomustatakse positiivselt, tuleb märkida järgimist. Ainuüksi H.I varasem karistamatus, ei anna alust kohaldada KarS § 74 sätteid ning kaitsja arusaam, et varasem karistamatus tingib automaatselt KarS § 74 sätete kohaldamise on ekslik. Maakohus on õigustatud viidanud asjaolule, et süüdistatava varasem kriminaalkorras karistamatus ei ole selline asjaolu, mis igal juhul toob kaasa karistusest tingimisi vabastamise. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed

on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-2-98 märkinud üheselt, et süüdlase isik ja tema käitumine pärast kuriteo toimepanemist (nr vanus, puhtsüdamlik kahetsus jne) iseenesest ei anna veel alust isiku tingimisi karistusest vabastamiseks, kui kuriteo asjaoludest tulenevalt on tegemist raske tagajärje põhjustamisega. Sellised andmed ei ole märkimisväärsed erisused, mis tingivad karistusest vabastamise. Kolleegium märgib, et kõnealuses asjas puuduvad märkimisväärsed erisused nii süüteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikus, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.