Kohtulahend

Mõista Vladimir Udinilt riigituludesse välja menetluskulud: 800 eurot sundraha, 76,70 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 250 eurot ja 1254 eurot Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarstliku ja DNA ekspertiisi tegemise eest. Menetluskulud tuleb Vladimir Udinil tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pank või arveldusarvele nr 221023778606 SWEDBANK või arveldusarvele Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002 viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Menetluskulud – 3225,60 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, 0,45 senti kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest - jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Rahuldada vandeadvokaat Eduard Bulattšiku taotlus ja määrata tema poolt kaitsealusele Nelja Vaštšukile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 3738 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 3115 eurot, käibemaks 623 eurot). N. Vaštšuki kaitsmisega seoses tekkinud menetluskulud: 230,11 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 45,12 eurot kaitsjatasu 15.02.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest, 83,52 eurot kaitsjatasu 05.03.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest, 144 eurot kaitsjatasu 31.10.2013 kohtuistungil osutatud õigusabi eest, 3738 eurot kaitsjatasu kohtuliku arutamise osutatud õigusabi eest, 0,45 eurot toimiku paljundamise eest. - jätta riigi kanda KrMS § 181 alusel. Asitõendid- jope, teksad, meestesaapad, naiste rihmikud, hambaproteesid, nuga, CD-R plaat telefonikõnede salvestusega, mis asuvad kriminaalasja juures- hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 22.11.2013 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 15.11.2013 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 03.12.2013 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Vladimir Udin on antud kohtu alla ja süüdistatakse KarS §114 p1,5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles varem kriminaalkorras karistatud 25.09.2006 Viru Maakohtu poolt KarS § 117 järgi vangistusega 1 aasta, end parandanud ei ole ja taas pani toime kuriteo järgmistel asjaoludel: Vladimir Udin nõustus hommikul xxx xxx ühise alkohoolsete jookide joomise käigus Nelja Vaštšuki ettepanekuga tappa nende naaber Exxx Kxxx, kellega neil tekkisid vaenulikud suhted. xxx hommikuni, olles alkoholijoobes, 3-nda korruse trepimademel, mis asub xxx välisukse juures, Vladimir Udin tegutsedes koos Nelja Vaštšukiga, nõudis Exxx Kxxt raha andmist, millega viimane nõus ei olnud. Vladimir Udin grupis Nelja Vaštšukiga, omakasu ajendil, tahtliku tapmise eesmärgil peksid piinaval viisil Exxx Kxxxsurnuks, lõid pikema aja jooksul maas lamavat 1930 aastal sündinud Exxx Kxxkorduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega pea, näo, kaela, keha, rinna, kõhu ja ülajäsemete piirkonda, Vladimir Udin hüppas Exxx Kxxx peale jalgadega ja lõi jõuga Exxx Kxx peaga vastu kummuti nurka. Seejärel Vladimir Udin koos Nelja Vaštšukiga lohistasid Exxx Kxxx trepimademelt tema korterisse xxx, kus jätkasid ExxxKxxxpeksmist. Oma tegevusega Vladimir Udin ja NeljaVaštšuk tekitasid Exxx Kxxx surma põhjustanud ajukolju kinnise tömptrauma näokolju luude hulgimurdude ning verevalumitega peaaju kelmete alla ja ajuvatsakestesse. Lisaks tekitasid Exxx Kxxx rindkere kinnise tömp trauma, kõhu kinnise tömp trauma, kilpkõhre keha murru, keeleluu parema sarve murru, naha pindmise verevalumid ülajäsemetel. Pärast ExxxKxxx tapmist, Vladimir Udin ja Nelja Vaštšuk lõikasid julmalt noaga Exxx Kxxx kaela piirkonnas, tekitades talle surmajärgselt pindmised haavad paremal pool kaelal, seejärel katsid Exxx Kxxi keha kinni ning Vladimir Udin röövis samast korterist raha summas 3.50 eurot. Oma tegevusega tekitas Vladimir Udin varalise kahju Lxxx Mxxxsummas 378,99 eurot. Sel moel Vladimir Udin pani toime teise inimese tapmise piinaval ja julmal viisil ning omakasu motiivil, s.o. kuriteo, mis on ettenähtud KarS § 114 p1,5 järgi.

Nelja Vaštšuk on antud kohtu alla ja süüdistatakse KarS § 114 p 1,4,5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles varem kriminaalkorras karistatud 04.01.2001 Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 100 järgi vangistusega 7 aastat, seega Nelja Vaštšuk, olles isik, kes on varem pannud toime teise inimese tapmise taas pani toime kuriteo järgmistel asjaoludel: Nelja Vaštšuk tegi hommikul 26.03.2011.a, aadressil: xxx-xxx, xxx ühise alkohoolsete jookide joomise käigus, Vladimir Udin'le ettepaneku tappa nende naaber Exxx xxx kellega neil tekkisid vaenulikud suhted. Vladimir Udin nõustus Nelja Vaštšuki ettepanekuga tappa xxx Kxxxning xxx hommikuni, olles alkoholijoobes, 3-nda korruse trepimademel, mis asub xxx välisukse juures, Nelja Vaštšuk tegutsedes koos Vladimir Udiniga, nõudis Exxx Kxxx raha andmist, millega viimane nõus ei olnud. Nelja Vaštšuk grupis Vladimir Udiniga, omakasu ajendil, tahtliku tapmise eesmärgil peksid piinaval viisil Exxxa Kxxx surnuks, lõid pikema aja jooksul maas lamavat 1930 aastal sündinud xxxlxxxa Kxxxi korduvalt rusikate ja kängitsetud jalgadega pea, näo, kaela, keha, rinna, kõhu ja ülajäsemete piirkonda, Vladimir Udin hüppas Exxx Kxxx peale jalgadega ja lõi jõuga ExxxKxxxpeaga vastu kummuti nurka. Seejärel Nelja Vaštšuk koos Vladimir Udiniga lohistasid Exxx Kxxx trepimademelt tema xxx kus jätkasid Exxx Kxxxpeksmist. Oma tegevusega NeljaVaštšuk ja Vladimir Udin tekitasid xxx Kxxxe surma põhjustanud aju-kolju kinnise tömptrauma näokolju luude hulgimurdude ning verevalumitega peaaju kelmete alla ja ajuvatsakestesse. Lisaks tekitasid Exxx Kxxx rindkere kinnise tömp trauma, kõhu kinnise tömp trauma, kilpkõhre keha murru, keeleluu parema sarve murru, naha pindmise verevalumid ülajäsemetel. Pärast Exxx Kxxxtapmist, Nelja Vaštšuk ja Vladimir Udin lõikasid julmalt noaga Exxx Kxx kaela piirkonnas, tekitades talle surmajärgselt pindmised haavad paremal pool kaelal, seejärel katsid Exxx Kxxxkeha kinni ning Vladimir Udin röövis samast korterist raha summas 3.50 eurot. Oma tegevusega tekitas Nelja Vaštšuk varalise kahju Lxxx Mxxxe summas 378,99 eurot. Sel moel Nelja Vaštšuk pani toime teise inimese tapmise piinaval ja julmal viisil, vähemalt teist korda ning omakasu motiivil, s.o. kuriteo, mis on ettenähtud KarS § 114 p1,4,5 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJEDUSED

KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süütekooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 306 alusel lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel ka järgmised küsimused:

1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3) kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises; Käesoleva kriminaalasja lahendamise eripärast tulenevalt leiab kohus, et kõigepealt tuleb kohtul määratleda lubatud ja usaldusväärsete tõendite kogumi selleks, et nende alusel tuvastada toimepandud teo faktilised asjaolud. Teisisõnu, alustab kohus sellest, et näitab kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid, analüüsib neid ja otsustab ühe või teise tõendi lubatavuse ja usaldusväärsuse üle, samuti otsustab, millised tõendid tuleb tõendite kogumist kui ebausaldusväärsed välja jätta. Kohus lähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ebausaldusväärsest allikast saadud tõend tuleb tõendite baasist välja jätta, sellele ei saa tugineda kohtuotsuse tegemisel ( vt RKKKo lahendid 3-1-1-89-06, 3-1-1-113-06, 3-11-1-07, 3-1-1-3-07, 3-1-1-87-11, 3-1-1-13-12 ), samuti ei saa kohus tugineda ebausaldusväärsest allikast saadud tõendile valikuliselt, vaid peab hindama usaldusväärsust tervikuna ( 3-1-13-12 p 13-14, 3-1-1-31-12, 3-1-1-26-13). Kohis rõhutab, et tõendile valikulise tuginemise keeld tähendab, etkohus ei saa otsustada, et näiteks ühes osas on tõend usaldusväärne ja sellele võiks tugineda, teises osa aga ebausaldusväärne. Kohus selgitab, et ka siis, kui kahtlase tõendi sisu kas osaliselt vastab näiteks objektiivsetele usaldusväärsetele tõenditele, ei saa selle tõendile tugineda selle tervikuna ebausaldusväärsuse tõttu. Kohtuistungil ülekuulatud V. Udin tunnistas ennast süüdi täielikult (kohtuistungiprotokolli lk 3). Olles ristküsitluses ülekuulatud andis süüdistatav V. Udin kokkuvõtlikult järgmised ütlused. Ta tundis kannatanut E. xxx suhted olid algul head, kuid ajaga läksid halvemaks. Süüdistatav käis tema juures korduvalt raha laenamas. Algul kannatanu andis raha võlgu, pärast mitte. Tunnistaja M. xxxa süüdistatav N. Vaštšukiga olid suhted head. Süüdistatav väidab, et 26.03.2011 tulid tema juurde N. Vaštšuk ja M. Mxxx, kes palusid temalt, et ta parandaks N. Vaštšuki korteri ukseluku. N. Vaštšuk tõi ühe pudeli viina, jõid selle kolme peale koos N. Vaštšuki ja M. Mxxx. Pärast viina tarvitamist kõik läksid oma korteritesse laiali. Pärast seda kuulis ta kuidas N. Vaštšuk koputab vastu lage. Ta läks koridori vaatama, mis toimub, m. Mxxx tuli ka ja tegi ettepaneku N. Vaštšuki korteriukse naeltega kinni lüüa. Lõid ukse kinni ja mõlemad läksid oma

korterisse. Kannatanu E. Kxxx tuli oma korterist välja ja tegi ukse lahti N. Vaštšuki palvel. Mõne aja möödudes tuli N. Vaštšuk tema juurde, käes on haamer ja pudel bensiiniga, ähvardas põlema panna. V. Udin ütles, et ta ei ole see, kes on N. Vaštšuki korteriukse kinni löönud. N. Vaštšuk rahuned ja läks koju tagasi. Hiljem, kellaega ta ei mäleta, tuli tema juurde M. Maxxxa, kes tegi ettepaneku minna N. Vaštšuki juurde pead parandama. M. Mxxx oli raha. V. Udin käis korduvalt poes, tõi alkohoolseid jooke. Õhtupoolikuks sai M. Maxxx rahavaru otsa. M. Mxxx tegi ettepaneku minna kannatanu E. Kxxx juurde küsima raha. Tal oli tunne, et raha ta kannatanult ei saa, siiski nõustus ja suundus kannatanu korteri juurde. Kellaaega oli 10 minutit enne kaheksat. Süüdistatav koputas uksele ja kannatanu avas sellele ukse. Kannatanu käes oli kööginuga. Kannatanu hakkas süüdistatava peale karjuma, et ta ei ole mingi pank ja vehkis süüdistatava ees noaga. Süüdistatava võttis kannatanul kratist kinni lõi vastu kummiti või panipaiga nurka. Kannatanu lõi kukla ära, hakkas verd jooksma ja kannatanu vajus maha. Peale seda hakkas süüdistatava kannatanut jalgadega vastu pead lööma. Mitu lööki ta tegi, ei mäleta, ta ei hoidnud ennast enam kontrolli all. Pärast lööke ei ole kannatanu ennast liigutanud ega andnud elumärke. Süüdistatav sai aru, et kannatanu on surnud. Pärast seda võttis süüdistatav kannatanu jalast kinni ja lohistas tema korterisse kööki ja viskas tema keha peale kaltsu. Pärast seda pani ta kannatanu korteri ukse kinni ja läks N. Vaštšuki juurde. N. Vaštšuk oli oma korteris istus toolil, M. Mxxxlebas diivanil. N. Vaštšukile rääkis ta juhtunust kohe. Istusime korteris. Raha ei olnud. Umbes kl 22 süüdistatav ja M. Mxxx läksid koos kannatanu korterisse. Süüdistatav lootis, et leiab sealt raha. Kannatanu korteris laua peal oli rahakott, ta võttis sealt 3,70 eurot. M. Mxxx võttis korterist kohvi ja rippluku. Selles korteris viibides rääkis ta M. Mxxx, kuidas ta tappis kannatanut. Samuti rääkis süüdistatav M. Maxxx, et tuleks kuidagi laibast vabaneda. M. Mxxxpakkus, et tuleb leida mingi vaip, käis N. Vaštšuki juures ja kolmekesi saaks laibast lahti saada. Ta ootas M. Mxxx oma korteris, koputas tema seinale, kuid tulemusteta. Süüdistatav jäi oma korteris magama. Pärast seda ei ole ta kannatanu korteris enam käinud ega kannatanule kehavigastusi tekitanud. Samal õhtul ei ole ta tunnistaja J. Mxxx juures käinud. V. Udin väljendas kohtuistungil sõnaliselt kahetsust toimepandu pärast. Kohtuvaidlustes taotles prokurör jätta süüdistatav V. Udini ütlused tõendite kogumist välja, sest süüdistatav ei ole tõendiallikana usaldusväärne. KrMS § 289 lg 3 alusel võib ristküsitluse käigus avaldada usaldusväärsuse kontrollimiseks ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kohtuliku arutamise käigus on mitmel korral kohtu loal avaldatud V. Udini 09.02.2012 kohtuistungiprotokollis fikseeritud ütlused. Kohus mainib siin ja

analüüsib seoses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisega ainult olulisi vastuolusid. Väheolulised vasturääkivused, nagu kas 26.03.2011 tarvitas süüdistatav seltskonnas viina või odekolonni, ei mõjuta isiku ütluste usaldusväärsust sellisel määral, et kohus hakkaks kahtlema ütluste õigsuses. Varasemal ristküsitlusel väitis süüdistatav, et esialgu läks tema kannatanu juurde raha küsima. Tuli tagasi ja ütles seltskonnale, et kannatanu raha ei anna, siis N. Vaštšuk ütles, et läheb ja küsib raha ise. N. Vaštšuk oli saanud Exxxt (kannatanult) raha ja pärast seda käis süüdistatav V. Udin veel ühe korra raha küsida (kohtuistungiprotokoll lk 70). Käesoleva ristküsitluse käigus prokuröri küsimusele vastates avaldas süüdistatav, et N. Vaštšuk justkui ei käinud raha küsimas. Käesoleva ristküsitluse esmaküsitluses (kaitsja küsimustele) selgitas süüdistatav, et M. Mxxx ettepanekul läks ta kannatanu juurde raha küsima ja pärast seda, kui kannatanu andis talle selgelt mõista, et raha ta ei saa, hakkas kasutama tema suhtes vägivalda, mis lõppes kannatanu surmaga. Kohus leiab, et nimetatud vastuolu on märkimisväärne ja sündmuse käigu kirjeldamise seisukohalt oluline. Käesolevas kohtuprotsessis asus V. Udin väitma, et ettepaneku minna kannatanu korterisse ja küsida raha tegi talle tunnistaja M. Mxxx, varasemalt ei ole süüdistatav ristküsitlusel M. Mxxxsellise ettepaneku olemasolule kordagi osutanud. Faktoloogiliselt on see oluline moment, sest nimetatud ütlustest nähtub, et süüdistatav asus käesolevas protsessis kaasama tunnistaja M. Mxxx kannatanu tapmislooga seotud aktiivsesse tegevusse. Samas käesolevas protsessis ei rääkinud süüdistatav esmaküsitluses kordagi, et ta oleks käinud kannatanult raha küsimas mitmel korral ja N. Vaštšuk käis ka raha küsimas, kuigi varasemas 2012. aastal toimunud ristküsitluses kinnitas vastupidist. Kohtu arvates on ka see vastuolu oluline, sest käesolevas kohtuprotsessis antud ütlustest nähtub, et süüdistatav püüab oma ütlusi korrigeerida selliselt, et vältida N. Vaštšuki vähematki omaalgatuslikku kokkupuutumust kannatanuga. Süüdistatav ei püüdnudki selgitada, miks erinevatel aegadel läbiviidud ristküsitlustel annab ta erinevaid ütlusi, tunnistades samal ajal, et jah võimalik, et varasemalt rääkis ta kohtuistungil teisiti (kohtuistungiprotokoll lk 70), aga täna (käesoleva kohtuprotsessis) räägib ta nii nagu talle vaja on ja ta ei pea mäletama kõike, mida on eelmisel kohtuistungil toimunud (kohtuistungiprotokoll lk 71) Kohus leiab, et selline süüdistatava selgitus ütluste erinevuse kohta ei ole mõistlik ega veenev. Kohus nõustub, et arvestades asjaolu, et sündmusest on möödunud rohkem kui 2 ja pool aastat ning 26.03.2011 viibis süüdistatava alkoholitarvitamisest tungitud seisundis, ei oleks ka eluliselt usutav, et isik mäletab nüüd sündmuse käiku täielikult ja täpselt. Samas aga juhib kohus tähelepanu asjaolule, et esmaküsitlusel kaitsja küsimustele olid süüdistatava antud ütlused kindlad, sündmused olid sõnastatud selgelt ja oma järjekorras. Kohtul ei tekkinud esmaküsitluse kulgu jälgides ühtegi kahtlust, et süüdistataval esineb mäluauke või raskusi sündmuste mäletamise ja kirjeldamisega. Samas tekib kohtul kahtlus, et juhul, kui süüdistatav ei pea ega mäleta, mis toimus

eelmisel kohtuistungil veebruaris 2012 ( nagu süüdistatav ise väidab), kusjuures süüdistatav oli kohtuistungil kaines olekus, miks ja kuidas ta saaks mäletada 26.03.2011 toimunud sündmusi, arvestades veel tema alkoholi tarvitamisest tingitud seisundit? Järelikult süüdistatava ka käesolevas protsessis antud ütlused 26.11.2011 sündmuse kohta võivad olla seatud kahtluse alla. Kohtu kahtlust süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kohta tugevdab ka järgmine tema ütlustes esinev vastuolu. Nii, käesolevas kohtuprotsessis asus süüdistatav väitma, et pärast seda, kui ta tuli N. Vaštšuki juurde, kus viibis ka M. xxx ja rääkis neile kannatanu suhtes vägivalla kasutamisest, läks tunnistaja M. xxxoos temaga kannatanu korterisse ja süüdistatav võttis korterist raha 3.70 eurot, M. Mxxx võttis rippluku ja kohvi (kohtuistungiprotokoll lk 65). Prokuröri taotlusel ja kohtu loal oli KrMS § 289 lg 3 alusel avaldatud süüdistatava selle fakti kohta eelmisel veebruaris 2012 kohtulikul arutamisel antud ütlused (kohtuistungiprotokoll lk 71). Sellest dokumendist nähtub, et veebruaris 2012 ristküsitlusel andis süüdistatav ütlusi, vastates kaitsja küsimustele, et ta ei käinud koos M. Mxxxkannatanu korteris ega tema juures M. Mxxxa seal üksi käinud, ta (süüdistatav) oli purjus ja läks magama. Kohus leiab, et nimetatud vastuolu erinevates aegadel antud ütlustes on oluline. Selle vastuolu pinnalt on võimalik järeldada, et süüdistatav on võtnud oma ütlustes suuna tunnistaja M. Mxxxdiskrediteerimiseks. Käesolevas protsessis prokuröri küsimusele vastates, miks erinevatel aegadel andis ta selle fakti kohta erinevaid ütlusi, vastas süüdistatav, et ei mäleta ( kohtuistungiprotokolli lk 71). Seega, süüdistatav isegi ei püüdnudki kohtule veenvalt ja mõislikult selgitada, miks tema ütlused nii erinevad on. Sel juhul peab süüdistatav arvestamata võimalusega, et kohus ei võtta tema ütlusi tõsiselt, tunnistab neid tervikuna ebausaldusväärseiks ja jätab tõendite kogumist välja. Kohtuistungil osutas prokurör teisesküsitluses veel ühe vastuolule. Nimelt sellele, et eelmisel ristküsitlusel väitis süüdistatav, et tal ei olnud N. Vaštšuki korteriukse kinnilöömisega mingit pistmist ( kohtuistungiprotokoll lk 71). Käesolevas protsessis asus süüdistatav väitma, et M. Mxxx ettepanekul lõid nad koos N. Vaštšuki korteriukse kinni. Kohus märgib, et tapmisega seotud sündmuste käigu tuvastamise seisukohalt ei ole nimetatud juhtum väga oluline. Samas selle fakti alusel on võimalik jälgida süüdistatava kui tõendi allika käitumist tõendi ehk ütluse loomisel. Prokuröri küsimusele vastates, miks ta valetab kohtule, vastas süüdistatav, et ta ei tahtnud algul seda kinnilöömist enda peale võtta, miks nüüd on nõus võtma, ta ei tea, ei oska öelda ( kohtuistungiprotokoll lk 71). Kohtu arvetes iseloomustab süüdistatava selline vastus ilmekalt süüdistatava ülikergemeelsust, millega ta loob tõenditomaendi ütlusi. Nimetatud fakt veelgi tugevdab kohtu kahtlust süüdistatav V. Udini ütluste usaldusväärsuses. Kolmas oluline vastuolu süüdistatava ütlustes seisneb selles, et käesoleva protsessis ristküsitluses väitis süüdistatav prokuröri küsimusele vastates, et

M. Mxxx ütles talle „tee Volodja ilusti“ ja see tähendas, et kui kannatanu raha ei anna võid ära tappa (kohtuistungiprotokoll lk 71-72). Kohus märgib, igal isikul on oma võimetest lähtudes võimalik teha järeldusi teise isiku öeldu kohta. See fakt, et V. Udin nüüd väidab, et ta võttis väljendi „tee ilusti“ tapmise ettepanekuna, näitab kohtu arvates jällegi seda, kuivõrd V. Udini ütlused on ajendatud tema soovist halvendada tunnistaja M. Mxxx ütluste kvaliteeti võimalikult suuremal määral. Prokurör avaldas kohtu loal veebruaris 2012 süüdistatava antud ütlused selle fakti kohta (kohtuistungiprotokoll lk 72). Veebruaris 2012 vastas süüdistatav teisesküsitluses prokuröri küsimusele, kas ja kes tegi ettepaneku tappa, vastas süüdistatav ei. Süüdistatav selgitas sellise vastuolu esinemist sellega, et ta ei rääkinud eelmises kohtuprotsessis M. Mxxxettepanekust, sest lootis, et M. Mxxx saab aru ega hakka kellelegi peale rääkima. Kohus leiab, et see selgitus ütluste erinevuste kohta ei ole mõistlik ja veenev, sest tunnistaja M. Mxxx andis ütlusi eelmises protsessis enne süüdistatava poolt ütluste andmist, seega ei olnud tal võimalik midagi aru saada, kuna ta ei teadnud süüdistatava ütluste sisust ette. Neljas vastuolu seisneb selles, et eelmises kohtuprotsessis väitis süüdistatav ristküsitluses, et kannatanu ja N. Vaštšuki vahel tekkis sel päeval konflikt (kohtuistungiprotokoll lk 72). Käesolevas protsessis väitis süüdistatav, et ta ei tea konfliktist midagi. Kohus leiab, et vastuolu on oluline, sest kaassüüdistatava ja kannatanu vahel konflikti olemasolu või selle puudumine tapmise kuupäeval ei ole teisejärgulise tähendusega detail, vaid siiski sisuline märkimisväärne juhtum. Kohus märgib, et teiste vastuolude foonil on märgatav süüdistatava soov tuua esile tunnistaja M. Mxxx seadusevastased teod ( rippluku ja kohvi vargus, tapmise ettepaneku tegemine), samal ajal viia kaassüüdistatav N. Vaštšuki tapmisega seotud sündmustikust välja. Selle vastuolu esinemist ei püüdnudki süüdistatav kuidagi mõistlikult selgitada. Viies vastuolu seisneb selles, et kahtlustatavana ülekuulamisel 28.03.2011 ehk sisuliselt vahetult pärast tegu ja kinnipidamist väitis V. Udin, et 26.03.2011 pärast tapmist läksid kõik kolmekesi tema korterisse, kus arutasid kuidas laibast lahti saada (kohtuistungiprotokoll lk 74 ) ja otsustasid viia kannatanu surnukeha kolmekesi öösel kelguga metsa. Vastav osa ülekuulamisprotokollist oli kohtuistungil avaldatud. Käesolevas protsessis asus V. Udin väitma, et 27.03.2011 hommikul rääkis xxx et laiba tuleb kuskile ära peita, kas metsa viia või kasvuhoonesse. Süüdistatav nõustus, sest juba öösel ta otsustas ise, et laiba tuleb metsa viima. Kohus leiab, et vastuolu on oluline, puudutab asjassepuutuvate isikute käitumist vahetult pärast tapmist. Võrreldes kohtueelses uurimises ja kohtuistungil antud ütlusi on märgata jällegi süüdistatava soovi tõsta M. Mxxxaktiivsust esile, samal ajal viia N. Vaštšuk sündmusest välja. Prokuröri küsimusele, miks ta andis erinevatel aegadel erinevaid ütlusi, vastas süüdistatav lihtsalt: ma ei vasta.

Seoses süüdistatava V. Udini ütlustega märgib kohus lõplikult, et tema ütlustes on ristküsitluse käigus tuvastatud mitmed olulised vastuolud, mille sisu on kohus analüüsinud. V. Udin ei selgitanud kohtule veenvalt ja mõistlikult, miks ta andis erinevatel aegadel erinevaid ütlusi. Kohtu poolt on V. Udini ütluste analüüsimisel lisaks täheldatud ütluste ilmne kallutatus eesmärgiga diskrediteerida tunnistaja M. Mxxxt kui tõendi allikat ja viia sündmusest välja kaassüüdistatav N. Vaštšuk. Sellest tulenevalt ja tuginedes juba mainitud Riigikohtu praktikale, leiab kohus, et süüdistatav V. Udin tõendi allikana ei ole usaldusväärne. Tema ütlused tuleb tõendite kogumist tervikuna välja jätta. Kohus ei tugine V. Udini ütlustele kohtuotsuse tegemisel. Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav N. Vaštšuk ei tunnistanud ennast esitatud süüdistuses süüdi ning andis kokkuvõtlikult järgmised ütlused. Süüdistatav selgitas, et ta tundis kannatanut hästi ja pikema ajal jooksul. Ta ise elas selles majas alates 2004. aastast, mil ta vabanes vanglast. Suhted kannatanuga olid head, sest enne ämma surma käis kannatanu nende korteris igal päeval, samuti õmbles süüdistatav kannatanule vajalikke asju. V. Udiniga tal erilisi suhteid ei olnud. M. Mxxxa tutvus ta xxx, M. Maxxx kandis seal vist 6-aastast vangistust tapmise eest. M. Mxxx tuli elama xxx xxx paiku püüdis ta väljuda korterist, kuid arvatavasti ukselukk läks katki, lukukeel ei töötanud. Ta sai ikka korterist välja, kuid avastas, et koridori poolt puudub ukselink. Ta käis M. Mxxx juures, kes andis talle mingi ukselingi. Siis kutsus V. Udini, kes tegi ukselingi korda. Pärast seda pani süüdistatav välja ühe pudeli viina, mille jõid kolme peale. Pärast seda läksid kõik laiali oma korterisse. Süüdistatav jäi magama oma korterisse. Pärast seda ta ärkas ja püüdis korterist välja minna. See ei õnnestunud. Ta kuulis kannatanu E. Kxx kõndimist üleval. Ta kutsus kannatanu alla. Kannatanu ütles, et uks on kinni löödud ja tegi ukse lahti. Kannatanu ütles, et teda ei olnud kodus, sellepärast ta ei tea, kes lõi ukse kinni. Süüdistatav hakkas mõtlema V. Udini peale. Tal oli kodus bensiini, ta võttis selle ja haamri kaasa, läks V. Uduni juurde, küsis, kas tema lõi ukse kinni, V. Udin eitas. Süüdistatav ütles, et kohe paneb põlema. Siiski selleni ei läinud. Süüdistatav läks oma korterisse. 15 minuti pärast saabus politsei, kes tuli tema korterisse ja selgitas, et kutse oli süütamise ähvardusega seoses. Süüdistatav selgitas politseile olukorda, et tema uks oli kinni löödud. Kohale tuli ka kannatanu, kes kinnitas politseile süüdistatava sõnu. Õhtupoolikul kl 6 paiku tulid tema juurde M. Mxxx ja V. Udin, kaasa oli pudel viina. Tarvitati viina kolmekesi süüdistatava korteris. Kui viin sai otsa, ütles M. xxx et süüdistatav või V. Udin peavad nüüd ise viina hankima. Süüdistatav keeldus kannatanu juurde minemast ja raha küsimast. Kuid tegi sellise näo, et nagu käiks kannatanu juures, tegelikult ei käinud. Süüdistatav

tuli tagasi, pärast seda läks kannatanu juurde V. Udin. M. Mxxx ütles talle, et „tee Volodja ilusti“. Mida see võiks tähendada süüdistatav ei tea. Kellaaega oli enne 20.00, sest kõik kiirustasid, pood pannakse ju kl 20.00 kinni. V. Udin tuli tagasi 20-25 minuti pärast. V. Udin koputas uksele, süüdistatav tegi ukse lahti ja küsis, kas kannatanu andis raha. V. Udin hakkas naerma ja ütles, et andis kannatanule vastu pead. Süüdistatav küsis üle, kas kannatanu andis V. Udinile raha või ei. V. Udin ei vastanud talle vaid suundus korteri tuppa. Rääkis seal midagi M. xxx täpsemat sisu ta ei kuulnud. Kui süüdistatav sisenes tuppa, nägi ta et V. Udin räägib M. Mxxx, V. Udin naeris hüsteeriliselt ja nuttis samaaegselt, rääkis E. Kxxx peast. M. Mxxx tegi süüdistatavale salajaselt käega märku, et V. Udin on segi. Süüdistatav ei võtnud V. Udini sõnu tõsiselt. Kolmekesi viibisid süüdistatava korteris, vaatasin filmi, mis lõppes umbes 21.45. Kuna 22.40 pidi algama televisioonifilm, tegi süüdistatav M. Mxx ettepaneku, et ta saaks vaadata filmi süüdistatava juures. M. Mxxx ütles, et läheb magama. V. Udin ja M. xxxäksid tema korterist välja kl 22. Öösel ta magas, midagi ei kuulnud ega näinud. Järgmisel hommikul kl 8 läks süüdistatav kõigepealt M. Mxxx juurde suitsu tegema. Läks kolmandale korrusele ja avastas, et trepi paremal pool maas on nuga, koht oli valgustatud, samuti nägi ta lohistamisjälgi. Tal tekkis mõte, et M. Mxxxa peksis V. Udini läbi. Ta läks M. Mxxx juurde, küsis, kas ta nägi, mis on koridoris. M. Mxxx vaikimisi noogutas. M. Maxxx ütles, et „Vovka xxx, kuid ta ei öelnud, et tappis ära. M. xxxtles, et peksis, mitte tappis, ja näitas maas vedelevat hambaproteesi. Süüdistatav läks V. Udini korterisse küsida, mida ta kannatanuga tegi. V. Udin vastas süüdistatavale, et ta pani kannatanu pikali tuppa. V. Udin lisas, et ta ju rääkis eile, et ta tappis ära. Süüdistatav läks kannatanu korterisse, uks oli irvakil, ta algul koputas, keegi ei vastanud. Süüdistatav avas ukse, kutsus kannatanut. Süüdistatav nägi, et seal paistavad jalad ukse poole. Ta ehmus. Süüdistatav tuli V. Udini juurde tagasi ja ütles, et ta kutsub politsei. Süüdistatav hakkas trepist alla minema. V. Udin tuli oma korterist välja ja ütles, et oota 10 minutit, et ta saaks enne poes käia. Süüdistatav ei vastanud talle, vaid läks oma korterisse. M. Mxxx viibis oma korteris. Umbes 15 minuti pärast tulid tema juurde M.Mxxxja V. Udin, kes tõid mitte viina või odekolonni vaid mingi tõmmise joomiseks, mida tarvitati kolme peale. Kõik kolm istusid ja mõtlesin juhtunust. M. Mxxx ütles, et nüüd pannakse neid kinni, sest nad ei kutsunud kohe õhtul politseid välja. V. Udin ja M. Mxxx rääkisid oma vahel ja V. Udin tegi M. Mxxx etteheite, miks M. Mxxx teda üles ei ajanud. M. xxxastas, et ta jäi magama. Vestluse sisust oli arusaadav, et V. Udin tahtis laip metsa viia ja M. Mxxx pidigi teda üles ajama. Süüdistatava ettepanek oli helistada politseisse. Süüdistatav väidab, et tõendina kohtule esitatud telefonikõnede salvestis ei ole see, mida tegelikult oli, ta ei oska seletada, kuidas uurija tegi selle, aga ta väidab kategooriliselt, et

helistaja oli ainult tema ja oma telefoninumbrilt. Süüdistatav väidab, et ta ei teadnudki, et M. Mxxx on telefon. Kohtuistungil avaldas prokurör kohtu loal KrMS § 289 lg 3 alusel N. Vaštšuki poolt veebruaris 2012 kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütlused eesmärgiga kontrollida ütluste usaldusväärsust. Esimene vastuolu. Käesolevas kohtuprotsessis avaldas süüdistatav, et õhtul kl 6 26.03.2011 V. Udin ja M. Mxxxa tulid süüdistatava juurde ja tõi viina, mille jõid kolme peale (kohtuistungiprotokoll lk 77-78 ja 82). Eelmisel ristküsitlusel avaldas süüdistatav, et 26.03.2011 pärast politsei lahkumist tuli tema juurde M. xxx käisid poes, ostsid viina ja läksid süüdistatava juurde jooma. Küsimusele, miks ta annab erinevaid ütlusi, kinnitas süüdistatav veelkord, et ei ole ta M. Mxxx kuskil käinud, ja ei mäleta, mida ta rääkis eelmisel kohtuistungil, oli šokis. Kohus leiab, et süüdistatava selgitus ei ole kohtule veenev ega mõistlik. Esiteks, kohtu alla olemine tapmise süüdistuses ei ole süüdistatava jaoks siiski esmakordne, et ta oleks psühholoogiliselt tõsiselt pikemaks ajaks murtud, süüdistataval on teatud kriminaalne kogemus. Teiseks, kuigi maakohtu esimesele koosseisule tundus, et süüdistataval esineb raskusi küsimuste arusaamisega ning sündmuste kronoloogilise järjekorra meedetulemusega ja 09.02.2012 tõendi alusel (kohtu teisele koosseisule ei ole see tõend esitatud) esinevad tal alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired ( k 1 lk 12), märkis Tartu RK 30.10.2012 kohtumääruses, et arvestades esinemist ringkonnakohtus ei ole küll märgata, et süüdistataval oleks raskusi küsimusest arusaamisega ning sündmustiku järjekorra meeldetuletamisega. Maakohtu teine koosseis peab Tartu RK märkusega nõustuma. Kogu ristküsitluse ajal oli süüdistatav kindel oma vastustes, sündmusi esitas sõltuvalt küsimuse sisust oma loogilises järjekorras. Kohus märgib, et kaitsja esitatud küsimuste ja antud vastuste sisust nähtub, et süüdistatava ennastkaitsev versioon on põhjalikult läbi mõeldud, kaalutud ja paika pandud selle esitamiseks kohtule. Selline kohtu märkus on tuletatud näiteks sellistest vastustest, kus süüdistatav püüab peita vastuse sisse tema arvates tähtis argument: näiteks kohtuistungiprotokoll lk 81 kaitsja küsimusele, kas M. M võis kõndides koridoris korteri poole määrida ära oma jalanõud, vastab süüdistatav „ küsimus ei ole selles, kas oli võimalik, ta oli kohustatud (ära määrima)“, püüdes sellega juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et tunnistaja M. Mxxxa riided ega jalatsid ei olnud verejälje tuvastamiseks kontrollitud. Teine näide: kohtuistungiprotokolli lk 81 kaitsja küsimusele kas M. Mxxx juhuslikult ei rääkinud, et ta helistas öösel politseisse, vastab süüdistatav mitte helistamise fakti kohta, vaid “M.Mxxxkartis, et meid pannakse kinni, sest me ei kutsunud politsei veel õhtul“, kaitsja jätkuva küsimusel peale, aga õhtul te ei olnud ju milleski kindel, vastab süüdistatav „ loomulikult, aga Mxxxoli ju kindel, sest ta käis seal ( kannatanu korteris)“. Kaitsja küsimuse peale, kust te seda teate, vastab süüdistatav lõpuks, et Mxxxja Udin rääkisid ju sellest hommikul omavahel.

Selle teise näide alusel on jälgitav süüdistatava püüd juhtida kohtu tähelepanu sellele, et just tunnistaja M. Maxxx oli see, kes teistest suuremal määral oli mures, miks ei helistatud politseis juba õhtul ja see on sellepärast, et just M. Mxxxa teadis kannatanu tapmisest juba õhtul. Kohus leiab, et oleks ilmne liialdus iseloomustada süüdistatava ütlusi kui tõendit, mis on saadud allikast, kellel on probleeme küsimuste arusaamisega ja sündmuste kronoloogilises järjekorras esitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et eelmises ristküsitluses tema poolt antud ütlused ei olnud ajendatud šokiseisundist, selleks ei olnud tal mingist alust ( kannatanu tapmine toime märtsis 2011, kohtuistung toimus veebruaris 2012). Ei ole eluliselt usutav, et veebruariks 2012 ehk aasta möödudes, tekkis süüdistataval šokk seoses kohtupidamisega. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused on eelmise ja käesoleva ristküsitluse käigus erinevad just seetõttu, et nüüd pärast seda, kui talle on kõik kohtus uuritud tõendid teada, ja on teada kohtute poolt antud hinnangud ja nö kohtuotsuse põhjendamise puudused, on süüdistataval võimalus oma versiooni lõplikult paika panna, mille süüdistatav tegigi. Arutlemise all oleva vastuolu puhul ei leia kohus, et see oleks süüdistatava kaitsetaktika seisukohalt oluline, kuid süüdistatava loogika järgi see ilmselt nii on. Ta püüab teha kohtule selgeks, et 26.03.2011 pärast lõunat ta viibis pidevalt oma korteris, ega käinud kuskil koos M. Mxxx või ilma temata. Kohus on teatud määral pikemalt peatunud esimese vastuolu analüüsimisel tekkinud mitmel aspektil ( süüdistatava ütluste loogilisus, järjepidevus, tema mälu) sellepärast, et märkida juba sellel süüdistatava ütluste analüüsimise staadiumil, et süüdistatav ei muretse objektiivse tõe pärast, vaid tema ütlused on ilmselt suunatud tema kaitset soodustavale sündmuse variandile. Süüdistatava ütluste suunitlus annab kohtule esimese aluse kahelda süüdistatava ütluste õigsuses. Teine vastuolu. Käesoleva protsessi ristküsitluses väitis süüdistatav, et V. Udin tuli tema korterisse tagasi mitte hiljem kui 20.35-20.40 (kohtuistungiprotokoll lk 79) ning sellest, et kannatanu tuli V. Udini vastu noaga ja vehkis sellega ja selle peale lõi V. Udin teda, rääkis Udin süüdistatavale alles hommikul 27.03.2011 ( kohtuistungiprotokoll lk 83). 28.03.2011 kahtlustatavana ülekuulamisel ehk 1-2 ööpäeva möödumisel avaldas süüdistatav, et V. Udin tuli korterisse tagasi, oli juba pime, aega ta ei tea, ja V. Udin ütles juba 26.03.20111, et kannatanu vehkis noaga, mille peale V. Udin lõi teda peaga vastu trepikäepidet. Selgituseks, miks ütlused on erinevad, tõi süüdistatav välja, et tegelikult ta rääkis uurijale kellaajast, kuid miks seda protokollis ei ole, ta ei tea. Millal siiski V. Udin rääkis talle kannatanu löömisest, kas 26.03.2011 õhtul või alles 27.03.2011, kumb variandist siiski õige, miks ütlused selles osas erinevad, ei soovinud süüdistatava kohtule selgitada. Kuigi süüdistatav N. Vaštšuki ütlustes on ristküsitluse käigus avastatud kaks faktilist vastuolu, ei leia kohus, et kogumis oleksid need vastuolud sellise kaaluga, et lõpptulemusena tuleks süüdistatava ütlused tõendite baasist välja

jätta tõendi allika ehk ütlusi andva isiku ebausaldusväärsuse tõttu. Ka teine vastuolu näitab kohtu arvates seda, et süüdistatav püüab ennast aktiivselt kaitsta, distantseeruda kannatanu surmafaktist, selle teadmisest, teha kohtule selgeks, et temagi oli viimane, kes sai kannatanu tapmisest teada ja tegutses heatahtlikult, esimesel võimalusel andis juhtunust teada politseisse ( vt kohtuistungiprotokolli lk 85). Kohtu poolt tehtud vastuolude analüüs nagu ka süüdistatava ütluste jälgitav suunitlus annavad kohtule aluse suhtuda süüdistatava ütlustesse teatud kriitikaga. Kohus kontrollib edasises analüüsis, kuidas suhestuvad süüdistatav N. Vaštšuki ütlused teiste kohtuliku arutamise käigus kohtule esitatud ja uuritud tõenditega, ja hiljem annab oma hinnangu, kas süüdistatava ütlused, et ta ei olnud tapmise toimepanija või muul viisil selles osaleja, on veenvalt ümber lükatud või mitte. Tunnistaja M. M ütluste analüüs ja järeldus Kohtuliku arutamise üheks põhiliseks küsimuseks, millele on ka Tartu RK oma määruses tähelepanu juhtinud, on tunnistaja M. Mxxxütlused, selle allika usaldusväärsus. Tartu RK osutas määruses, et vastuolud tuleb kõrvaldada ning anda hinnang väitele, kas tunnistaja on mõjutatud, see on väga oluline, „sest sisuliselt rajaneb süüdimõistev kohtuotsus ainult M. Mxxx ütlustel“ ( k 1 lk 22). Raske oleks sellega mitte nõustuda. Maakohus on enne kohtulikku arutamist tutvunud Tartu RK määrusega, mis sisaldab muuhulgas ka tunnistaja M. Mxxxa ütluste kokkuvõtlikku sõnastust ning ütluste kriitikat. Sellest tulenevalt oli maakohtule juba ette teada ütluste põhiline sisu ja nende „kitsad kohad“. Kuna M. Mxxx ütlused on maakohtu arvates tõepoolest väga olulise tähendusega süüdistatav N. Vaštškile esitatud süüdistuse tõendamisel, sõnastab kohus tunnistaja ütlusi sündmuse kronoloogilises järjekorras kohtuistungiprotokolliga vastavuses, pakkudes samaaegselt ütluste kriitikat ja nende kõrvutamist teiste tõenditega. V. Udini ütlusi kohus arvesse ei võtta, sest need on juba analüüsitud ja kohtu poolt tõendite baasist välja jäetud oma ebausaldusväärsuse tõttu. Ütluste eraldi refereerimist ja pärast seda analüüsi tegemist ei pea kohus õigeks, sest analüüsimisel tuleks jällegi hakata ütlusi kordama, mis koormaks kohtuotsuse teksti ülemääraselt. Kokkuvõtlikult andis M. M järgmised ütlused (kohtuistungiprotokollis lk 4-28). Tunnistaja väitis, et kannatanu ja V. Udini ja N. Vaštšuki suhted enne 26.03.2011 ei olnud kõige paremad. Nimelt mõlemad laenasid temalt pidevalt raha, tagasi ei andnud, kannatanu kaebas selle peale, samuti võtsid süüdistatavad kannatanult toiduained ära, lükkasid kannatanut trepist alla (kohtuistungiprotokoll lk 4). Millal see toimus, tunnistaja ei selgitanud ja menetlusosalused ei tundnud selles vastu huvi. Kohtuistungil andis ütlusi

kannatanu L. Mxxx (kohtuistungiprotokoll lk 29-31). Kannatanu ütluste õigsuses ei ole kohtul ühtegi alust kahelda. Kannatanu L. Mxxx oli tapetud kannatanu E. Kxxxkauaaegne sõbranna, kes omal ajal käis tema juures kord päevas või isegi sagedamini, kuni kolis xxx. Viimane kohtumine toimus L. Maxxx kannatanuga sügisel 2010. L. Maxxxkinnitas küll, et E. Kxxx andis raha noorele tumedapäisele naisele võlgu, see oli L. Mxxx juuresolekul. E. Kxxx hiljem kurtis L. xxx et vahepeal toovad raha tagasi, vahepeal toovad summast poole. Hiljem lisas E. xxx et naabrid on joodikud ja talle see ei meeldi. Ütlustest nähtub, et kannatanu E. Kxxx ja L. Mxxxa vahel olid vastastikusel usaldusel põhinevad suhted. E. Kxxx andis oma sõbrannale osa rahast hoidmiseks. Nagu nähtub ütlustest, ei ole E. Kxxx kordagi oma lähimale sõbrannale kurtnud selle peale, et tema suhtes oleks keegi naabritest füüsilist vägivalda kasutanud või toiduaineid ära võtnud. Samas ei ole välistatud, et tunnistaja M. Mxxxa esitatud fakt võis aset leida ka pärast L. Mxxxviimast külastamist sügisel 2010. Selle kohta ei olnud tunnistaja M. Mxxx käest küsitud. L. Maxxx ütlustest aga selgub see, et kannatanult raha küsimine toimus korduvalt, vahepeal ei olnud laenatud raha õigel ajal kui üldse tagastatud ja kannatanu kurtis, et naabrid on joodikud. Kes olid need raha küsijad, ei selgu - kas M. Maxxx, N. Vaštšuk või V. Udin. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, kas kannatanu oli pöördunud kaebuse või avalduse või abipalvega, et tema suhtes kasutatakse vägivalda ja võetakse asjad ära. Kohus märgib, et vähemalt N. Vaštšuki poolt kannatanu suhtes füüsilise vägivalla varasem kasutamine ei ole millegagi kinnitatud peale M. Mxxx ütluste ( tunnistaja J. Mxxx ütlustele pöördub kohus veidi hiljem). Seega tunnistaja M. Mxxxpoolt on süüdistatavate vastu esitatud süüstvaid andmeid ( füüsilise vägivalla kasutamise ja asjade äravõtmise kohta), mida tegelikult ei ole kohtul võimalik kontrollida. M. Mxxx väidab, et 26.03.2011 päevasel ajal olid N. Vaštšuk kodus, samuti kannatanu oli kodus, hiljem tuli koju ka V. Udin. N. Vaštšuk jooksis mööda maja ringi ja ähvardas maja põlema panna ja kannatanut tappa. M. Mxxx helistas tunnistaja T. Vxxxe, kes ütles, et M. Mxxxkutsuks politsei. Politsei saabus kohale, kuid ei võtnud N. Vaštšuki kaasa. M. Maxxx ja V. Udin lõid N. Vaštšuki ukse kinni. Süüdistatav N. Vaštšuk rääkis selle fakti kohta teisiti, nimelt, et algul lõi keegi kinni tema ukse, kannatanu E. Kaart tegi ukse lahti, süüdistatav tõesti käis kolmandal korrusel V. Udiniga rääkimas, ähvardas bensiiniga põlema panna, arusaamatus lahenes iseenesest, keegi kutsus politsei, mis saabus kohale ja nõudis selgitusi, kannatanu E. Kxxxkinnitas politseile, et uks oli tõesti kinni löödud, politsei läks ära. Tunnistaja T. Vxxx kinnitas ( kohtuistungiprotokoll lk 32), et tunnistaja M. Mxxx helistas talle lõuna aja paiku ja ütles, et N. Vaštšuk ähvardab E. Kxxx tappa, nõuab E. Kxxxlt raha ja veel kui süüdistatavale võtmeid ei tagastata, siis ta valab korteri bensiiniga ja paneb põlema. Selles osas, et N. Vaštšuk ähvardas kannatanut tapmise ja korteri süütamisega, on tunnistajate T. Vxxxa ja M. Mxxx omavahel kooskõlas. Kohus ei välista, et T. Vaxxx edastab M.

Mxxx tulnud telefonikõne sisu sellisena, milline see oli. Samas ei kinnita tunnistaja M. Mxxx ütlusi kohtuistungil uuritud salvestis ( k 2 lk 41-42 asitõendi vaatlusprotokoll). Nimetatud tõendist nähtub, et tunnistaja M. Mxxx tegi politseile kõne 26.03.2011 kl 13.27, teate sisu oli, et N. Vaštšuk ähvardab põlema panna. Teates ei ole ühtegi sõna, et N. Vaštšuki ähvardab kannatanut tapmisega (rääkimata raha nõudmisest), kuigi häirekeskuse töötaja püüab sündmuse asjaolusid võimalikult detailsemalt välja selgitada. Tunnistaja M. Mxxx ütluste ja nimetatud asitõendi vaatlusprotokolli kõrvutamisel selles osas, mis puudutab süütamise ja tapmisega ähvardust, selgub, et M. Mxxxvõis rääkida T. Vxxx ühe - süütamise ja tapmise ähvardamisest, häirekeskuse töötajale- aga teise, ainult süütamisest, jutu. Nüüd ei ole võimalik tuvastada ja kontrollida, millal M. Mxxxtegelikult rääkis selles faktis tõtt, kas kannatanu tapmisega ähvardamine tõesti leidis aset või see oli tunnistaja M. xxxuurde mõeldud fakt. See paneb kohut kahtlema tunnistaja M. Maxxx kui tõendi allika usaldusväärsuses. Ilmekas on asjaolu, et ei uurimisasutusel ega prokuröril tekkinud huvi kontrollida isegi seda, kas ukse kinnilöömise lugu kulges nii nagu väidab süüdistatav N. Vaštšuk ( uks oli kinni löödud, ta sai korterist välja, ähvardas V. Udinit süütamisega, tuli korterisse tagasi ja kohale saabus politsei, mille kohaloleku ajal viibis juures ka kannatanu E. xxx kannatanu rääkis politseiga) või tõele vastab tunnistaja M. Mxxx ütlus ( N. Vaštšuk jooksis koridoris, ähvardas tapmise ja süütamisega, kohale saabus politsei, läks ära ja alles pärast seda lõi V. Udin ukse kinni). Fakt oleks kontrollitav väljakutsele sõitnud politseipatrulli tuvastamise ja ülekuulamisega. Seda enam, et M. Mxxxväitis ristküsitlusel (kohtuistungiprotokoll lk 5), et politsei viibis N. Vaštšuki korteris 10 minutit ja lahkus ja kannatanu ei ole oma korterist kordagi väljunud (kohtuistungiprotokolli lk 5) Politseipatrullis olevate politseinike ülekuulamisega oleks võimalik kontrollida, kas M. Mxxxa ütlused vastavad tõele, kuivõrd adekvaatsed need, kas ta tõesti esitleb sündmusi oma õiges järjekorras või ta kombineerib sündmusi oma suva järgi. Kui seda kontrolli ei olnud tehtud, ei saa väita, et N. Vaštšuki ütlused oleks selles osas millegagi ümber lükatud. Sellise elementaarse kontrolli tegemata jätmine loob kohtule mulje, et uurimisasutus ja prokurör võib olla üritasid vältida tunnistaja M. Mxxxxütluste kontrolli. Kohus selgitab, et see veelgi nõrgendab tunnistaja kvaliteeti. Jätkates ütluste andmist kannatanu tapmisega ähvarduse kohta (kohtuistungiprotokoll lk 4-5) avaldas tunnistaja M. xx et N. Vaštšuk ähvardas kannatanu tapmisega viibides koridoris. N. Vaštšuk ütles M. Mxxx, et tal on viha kannatanu vastu, sest kui küsitakse raha siis kannatanu ei anna. Tunnistaja M. Mxxx väitis ristküsitluses prokuröri küsimusele, et sel päeval, mil N. Vaštšuk jooksis koridoris ja ähvardas süütamise ja kannatanu tapmisega, ei ole ta enne seda kannatanult raha küsinud. Tunnistaja T. Vaxxx väitis kohtuliku arutamise käigus (kohtuistungiprotokolli lk 32), et M. Maxxx teatas talle telefonitsi, et N. Vaštšuk ähvardab kannatanut tapmisega

ja nõuab temalt raha. Tunnistajate T. Vxxx ja M. Mxxx ütlused ei ühti osas, kas N. Vaštšuk ähvardas kannatanut tappa ja nõudis raha. Kohus ei välista, et M. Mxxx võis teatada T. Vaxxx, et N. Vaštšuk ähvardab tapmisega ja nõuab raha, samas aga asuda kohtus väitma, et tegelikult ei ole N. Vaštšuk tapmise ähvardamisel kannatanult raha nõudnud. Kumb variandist on tõelevastav, millal M. Mxxx rääkis tõtt, ei ole võimalik tuvastada. See tugevdab kohtu kahtlust M. Mxxxa kui tõendi allika usaldusväärsuses. Need kaks toodud fakti, mil tunnistaja M. Malxxxrääkis tunnistajale T. Vxxxle ja kohtule üht, aga häirekeskuse töötajale teist, ning tunnistaja T. Vxxx üht ja kohtule teist juttu, annavad kohtule aluse suhtuda tunnistaja M. Maxxxütlustesse põhjalikuma kriitilisusega, millele peab kaasnema tunnistaja M. Mxxxa ütluste eriti põhjalik ja range kontroll, samuti tunnistaja isiku omadustele objektiivse ja igakülgse hinnangu andmine. Kohus leiab, et niivõrd tunnistaja ütluste analüüsi käigus ilmneb uusi ja uusi andmeid, mis seavad tunnistaja ütlusi kahtluse alla, sedavõrd põhjalikuma usaldusväärsuse kontrolli peab kohus läbi viima. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kindlasti tuleb teha vahet, kas asjaolud, mille õigususes tekib kohtul põhjendatud kahtlus, on olulised süüteokoosseisule vastava teo tõendamise seisukohalt või mitte. Näiteks, põhjendatuks tuleks lugeda võimalikku etteheidet kohtuotsusele, et kohus analüüsib teo tõendatuse seisukohalt mittevajalikke asjaolusid. Tõepoolest, mis vahet näiteks, millal, kes ja millistel asjaoludel oli süüdistatav N. Vaštšuki ukse kinni löönud. Kohus märgib, et nimetatud asjaolud on väheolulised ainult ühelt poolt, nimelt just süüteokoosseisule vastava teo kindlakstegemisel. Praegu aga hindab kohus tunnistaja ütlusi, arvestades tunnistaja kui tõendi allika usaldusväärsust. Kui tuvastatakse, et tõendi allikas esitab kohtule ühe vale-vea teise vale-vea peale ja seda isegi mitteolulistes momentides, ja on nähtav, et need faktilised valed-vead ei ole üksikud ja/või juhusliku laadi ( mis oleks seletatav keskmise intellekti tasemega tavainimese mälu omadustega), vaid arvukad ja süsteemsed, tekibki kohtul põhjendatud kahtlus tunnistaja kui tõendi allika usaldusväärsuses. Kohus jätkab M. Mxxx ütluste analüüsiga. Jätkates pärast N. Vaštšuki poolt ähvarduste kirjeldamist, väitis M. Mxxx( kohtuistungiprotokoll lk 5-6), et kuskilt tuli V. Udin ja ütles, et Nelka ( süüdistatav N. Vaštšuk) esineb, lööme tema ukse kinni. Prokuröri küsimusele, kas N. Vaštšuk jätkas oma karjumist ka pärast politsei äraminekut, vastas tunnistaja et ei jätkanud. Mille peale küsib prokurör, miks siis oli vaja ukse kinni lüüa, vastab tunnistaja M. xxx et uks löödi kinni enne seda, aga E. Kxxx väljus ja tegi ukse lahti. Kohtuistungiprotokoll samal leheküljel lk 5 on fikseeritud paar minutit enne seda vastust esitatud küsimus: kas nägite sel päeval kannatanut, kas ta reageeris kuidagi N. Vaštšuk käitumisele, kas kannatanu väljus korterist, ja vastus: kannatanu viibis oma korteris, ei väljunud. Kohus on juba osutanud

M. M ütlustele, milles ta selgelt ja kindlalt väitis, et politsei käis kohapeal pärast ukse kinnilöömist. Oma küsimusega „ kui N. Vaštšuk enam ei karjunud, miks tuli uks kinni lüüa“ juhtis prokurör tunnistaja tähelepanu tema ütlustes sisalduvale loogikaveale, millest tunnistaja sai aru ja parandas sellese ütlusega, et siis löödi uks kinni enne politsei tulekut ja kannatanu tuli oma korterist välja. Kohus jälgis selle tunnistaja ristküsitluse käiku suurendatud tähelepanuga ja peab murettekitavaks asjaoluks see, kuivõrd kergelt suundus tunnistaja oma ütlustes sinna, kuhu teda ( tahtlikult või tahtmata) suunati. Saadud vastuse kinnitamiseks kordab prokurör oma küsimust laiemas variandis, pakkudes tunnistajale kindlamalt kinnitada, kas uks löödi kinni ja E. Kxxxtegi selle lahti enne politseisse helistamist ja politsei tulekut või pärast seda, järgneb sellele formaalselt laitmatu vastus – politsei saabus pärast seda, kui E. Kxxx tegu ukse lahti. Kohus märgib, et nüüd vastavad tunnistaja M. Mxxx ütlused N. Vaštšuki ütlustele selle fakti osas ja vastuolu nende vahel ei ole. Sellest tulenevalt märgib kohus, et näiteks selle fakti kohta on N. Vaštšuk andnud ühesugused ütlused ja seda algusest peale. Tal ei ole mäluprobleeme. Tunnistaja M. Mxxxa tuli sellisele ütlusele pärast küsitleja oskuslikku küsimust. Kohus leiab, et paremal juhul tunnistaja M. Mxxx ei mäletanud selle fakti asjaolusid. Kohut häirib aga see, kuivõrd meelevaldselt hakkas tunnistaja ristküsitluse käigus täitma oma mälulünkasid faktidega, mida ta tegelikult ei mäleta (kohus peab silmas tunnistaja M. Maxxxütlusi selle kohta, millal oli uks kinni löödud ja kas kannatanu oli sel päeval oma korterist mingil ajahetkel väljunud). Veelgi, ütlustes väitis M. Mxxx, et V. Udin tuli kuskilt ja ütles, et Nelka esineb, lööme ukse naeltega kinni. See ütlus on kontrollitav tunnistaja T. Vxxxütlustega ( kohtuistungiprotokoll lk 32), kes selgitas, kuidas asjad olid tegelikkuses: teatud aega hiljem pärast M. Mxxxtelefonikõnet, helistas ta M. Mxxxe ise ja küsis, kas N. Vaštšuk rahunes. See oli pärast seda, kui politsei käis kohapeal ( kohtuistungiprotokoll lk 33). M. Mxxx vastas, et N. Vaštšuk jätkab ähvardamist ja raha nõudmist, selle peale soovitas T. Vxxx M. Mxxx uks kinni lüüa kuni N. Vaštšuk magab ennast välja. Kohus juhib tähelepanu sellele, et M. Maxxx ei räägi midagi T. Vxxx telefonikõnest ja tema soovitusest uks kinni lüüa. M. Mxxx ilmselt ei mäleta seda, see moment on tema mälus täielikult alla vajunud. Ilmekas asjaolu on see, et T. Vxxx rääkis ta, et N. Vaštšuk ähvardab tapmisega ja nõuab raha ka pärast seda, kui politsei on juba lahkunud. Käesoleval kohtuistungil ristküsitluse käigus (kohtuistungiprotokoll lk 5 ) andis M. Mxxx algul ütlusi, et politsei käis kohapeal enne ukse kinnilöömist. Pärast prokuröri küsimuste esitamist muutis ütlusi ja hakkas väitma, et politsei käis kohapeal pärast ukse löömist, jäädes siiski väite juurde, et N. Vaštšuk raha ei nõudnud ega karjunud. Pärast M. Mxxx ütluste kontrollimist tunnistaja T. Vxxx ütlustega ilmneb, et T. Vxxxe rääkis ta helistamisel siiski esimesele ütlusele vastavat varianti, ja nimelt T. Vxxx oli see, kes soovitas ukse kinnilöömist ja seda siiski pärast politsei lahkumist. Kohus leiab, et arvestades M. Mxxx ütluste muutmiste

kulgu ja seda, et T. Vxxxe esitles ta hoopis kolmanda variandi ( lisades veel raha nõudmist ), ei ole võimalik tuvastada millal Mxxx räägib tõtt ja millises osas on tema ütlus asjaoludest tulenev eksimus või juurde- või väljamõeldis. Ja jällegi tekitab sügavat muret see, kuidas tunnistaja M. Mxxxvabalt ja kergelt kõrvaldab mälulünkasid suvalise väitega: näiteks, kuna ta ei mäleta T. Vxxx helistamist ja seda, mida ta T. Vasxxx rääkis ja mida oli T. Vxxx talle soovitanud, annab ta ristküsitlusel kindlalt ütluse, et kuskilt tuli V. Udin ja ütles, et Nelka esineb ja uks tuleb kinni lüüa. Tuleb silmas pidada ka sellist aspekti, et teatud hulk tunnistaja M. Mxxx ütlustes sisalduvaid faktilisi asjaolusid ei olegi millegagi kontrollitavad ( selliseid on eriti palju just M. Mxxxütluste olulisemas osas, mis puudutab väidetavalt pealtnähtut tapmist). Kohus aga peab otsustama, kas kohtuotsuse tegemisel tugineb ta M. Mxxx ütlustele tervikuna või ei tugine. 26.03.2011 õhtupoolikul toimunud sündmuse kohta andis tunnistaja M. Mxxxjärgmisi ütlusi. Tema, V. Udin ja N. Vaštšuk istusin N. Vaštšuki korteris ja tarvitasid odekolonni. Pärast kl 19 sai M. Mxxx raha otsa, kauplus aga töötab kuni 20.00. N. Vaštškuk ütles V. Udinile, et too läheks kannatanu juurde ja küsiks võlgu. V. Udin läks ära. M. xxxxa N. Vaštšuk ootasid 15-20 minutit, V. Udin tagasi ei tulnud. N. Vaštšuk ütles V. Udinile, et kui kannatanu ei anna raha, tapa ta ära ( kohtuistungi protokoll lk 6). M. Mxxx läks oma korterisse. Koridoris oli vaikus, ta ei märganud midagi erilist. Kas V. Udin oli oma korteris, ta ei tea, tema korteri uks oli suletud. Kas kannatanu viibis sel ajal oma korteris, M. Mxxxei tea, ei näinud. M. Mxxx heitis oma korteris magama. Kohus märgib, et ülaltoodud M. Mxxx ütlused ei ühti N. Vaštšuki ütlustega. Süüdistatava ja tunnistaja ütlused selles osas erinevad üks teisest kardinaalselt. N. Vaštšuki ütlused oli kohtuotsuses juba refereeritud. Lühidalt selle kohta väitis ta, et V. Udin tuli M. Mxxjuuresolekul N. Vaštšuki korterisse tagasi, oli erutusseisundis, ütles, et andis kannatanule vastu pead ja rääkis sellest nii N. Vaštšukile kui ka M. Mxxx. N. Vaštšuki kinnitusel lahkusid V. Udin ja M. Maxxx tema korterist kl 21.45 paiku. Kohus märgib, et neid ütlusi ei olnud kohtuliku arutamise käigus võimalik millegagi kontrollida. Selles osas jäävad tunnistaja ja süüdistatava ütlused „sõna sõna vastu“ olukorda. Öösel ärkas tunnistaja M. Mxxx selle peale, et kuulis kähmlust, keegi karjatas ( oli kuulda naise häält) ja pärast seda saabus vaikus. Täpsemini algul keegi karjatas ja pärast seda oli kuulda, kuidas ta teda peksab (kohtuistungiprotokoll lk 7). M. Mxxxkorteris põles tuli, kellaaega ta ei vaadanud. M. M kohe väljus korterist väiksesse koridori. Selle väikese koridori ja trepimademe vahel on valge uks. Selle valge ukse juurde on ehitatud sein, mille lauad ei ole tihedalt löödud. Tal oli võimalus näha, et kannatanu lamab põrandal, paremal küljel näoga trepimademe poole, peaga trepi poole. Pea piirkonnas oli näha verd. V. Udin seisis kannatanu pea

kõrval, ta tagus kannatanut vähemalt kahel korral pea piirkonda, N. Vaštšuk seisis kohal, kus olid kannatanu jalad, tatagus kannatanut vähemalt 5 korral ja karjus “ raha, raha“. Kannatanu ei liikunud ega andnud häält ja verd oli näha juba enne tagumist (kohtuistungiprotokolli lk 8). Tunnistaja nägi kogu seda pilti ja läks kohe helistama T. Vxxx. M. Mxxxa ütles T. Vxxxe telefonikõnes, et „Vovka ja Nelka tapavad xxx Nende ütluste kohta märgib kohus taas, et M. Mxxx ütlused on otseses vastuolus süüdistatav N. Vaštšuki ütlustega, kes kategooriliselt eitab oma kokkupuutumust kannatanu tapmisega. Samuti ei ole M. Maxxx esitatud ütlused millegagi kontrollitavad, välja arvatud M. Mxxx telefonikõne tegemise ja kõne sisu fakt. Kohus märgib, et tegelikult M. Mxxxtelefonikõne tegemise fakt ja selle sisu on olulised süüteokooseisule vastava teo tõendamiseks ja teo toimepannud isikute tuvastamiseks, sest süüdistuse positsioonist lähtudes teatas M. Maxxx tapmisest kohe T. xxx ütles, kes paneb teo toime. Sel juhul on T. Vxxx ütlus eseseisev süütõend KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel. Sellepärast peatub kohus selle telefonikõne ja sellega seotud faktidel pikemalt. Tunnistaja T. Vxxx kinnitas kohtus (kohtuistungiprotokoll lk 33), et öösel ( oli pime ja tunnistaja magas, kellaaega tunnistaja ei ütle) helistas talle M. Mxxxja ütles, et Nelja Vaštšuk ja Volodja Udin peksavad Exxx xxxrepimademel, Exxxkarjub kõvasti. Selles osas on tunnistajate M. Maxxx ja T. Vxxx ütlused omavahel kooskõlas.Nüüd kohus juhib tähelepanu järgmisele asjaolule. Uurimisasutuse ega prokuröri poolt ei olnud sideettevõtte kaudu kontrollitud sedagi, millal M. Mxxxtegelikult helistas T. Vaxxx. See oleks tunnistaja M. Mxxx kui ainukese otsese süütõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks mõistlik ja sobiv meede. KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldas kaitsja kohtu loal T. Vxxx kohtueelsel uurimisel 02.05.2011 antud ütlused, mille kohaselt väitis tunnistaja, et M. Mxxxhelistas talle ja teatas toimuvast tapmisest kl 22 paiku. Tunnistaja selgitas, et 2011 aastal tundus talle, et kellaaeg oli 22 paiku ( kohtuistungiprotokoll lk 38-39). Kohtu küsimustele vastates, miks siiski mäletas tunnistaja 02.05.2011, et telefoni kõne võttis ta vastu kell 22 paiku, selgitas tunnistaja T. xxx et M. xxx ei saanud talle helistada kl 22 paiku, oli pime. M. Mxxx T. Vasxxxkõne tegemise täpne aeg oleks tahte korral täiesti kontrollitav kohtueelse uurimise käigus kõneeristuste uurimise kaudu. Miks seda tehtud ei olnud, jääb kohtule arusaamatuks. Tuleb tunnistada, et tunnistaja T. Vaxxx selgitus, miks kohtueelsel uurimisel 02.05.2011 andis ta ütlusi, et M. Mxxx teatas talle toimuvast tapmisest kl 22 paiku, aga nüüd 2013. a leiab ta kindlalt, et ei saanud olla kl 22 paiku, ei ole väga veenev. Selgitus, et oli pime, ei välista kõne tegemist kl 22 paiku, sest 26.03 loojub päike kl 18.32 ( vt www.ilm.ee) ehk kl 22 paiku on juba ilmselt pime. Kohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks nüüd 2013 aastal meenub tunnistajale, et kellaaeg ei mingil juhul saaks olla kl 22, vaid kõne oli öösel. Kohus leiab, et seoses eeltooduga on ilmekas ka asjaolu, millele on tähelepanu pööranud ka Tartu RK oma määruses ( k 1 lk 22). Tunnistaja J. Mxxxandis veebruaris 2012 maakohtus

ristküsitluse käigus ütlusi, et tegelikult ta ei mäleta kas 26.03 või 27.03 kl 22 paiku tuli tema juurde veriste riietega V. Udin ja avaldas, et tema ja N. Vaštšuk tapsid E. Kxxxi ära. Tartu RK juhtis tähelepanu asjaolule, et kui tapmise teo toimepanemise ajaks lugeda 27.03.2011 kl 01.27 ( aeg, millal M. Mxxx helistas häirekeskusesse, aeg on fikseeritud asitõendi vaatlusprotokollis k 2 lk 42), kuidas saaks V. Udin rääkida tunnistajale tapmisest juba kl 22 26.03.2011 ehk enne tapmise toimepanemisest, või siis tapmine oli toime pandud varem ja M. Mxxx helistas häirekeskusesse hiljem. Tartu RK andis juhise vastuolu kõrvaldamiseks. Formaalses mõttes on see vastuolu käesolevaks ajaks kõrvaldatud, sest käesoleva kohtuprotsessi ristküsitluses asus tunnistaja J. Mxxxtš väitma, et kelleaeg, millal V. Udin tuli tema juurde ja rääkis tapmisest võis olla vabalt kas kl 01 või 02. Kohtuistungil avaldas kaitsja kohtu loal KrMS § 289 lg 1 alusel J. Mxxxi kohtueelsel uurimisel 29.04.2011 andud ütlused, mille kohaselt tuli V. Udin tunnistaja juurde kl 22 paiku ja rääkis toimepandud tapmisest. Kohtuistungil selgitas tunnistaja J. Mxxx ütlute erinevuse kohta , et ta ei oskagi öelda praegu, ta ei kahtlegi milleski kuna toimunust on möödunud palju aega. Teisisõnu, mõistlikku selgitust, miks nüüd tunnistaja leiab, et tapmisest rääkis V. Udin talle mitte kl 22 paiku vaid kas kl 01 või 02, ei ole tunnistaja kohtule esitanud. Kohus märgib, et tunnistaja alkoholilembuse tõttu pidi kohus kohaldama tema suhtes aresti, kuna tunnistaja jättis kohtuistungile ilmumata, oli toimetatud politsei poolt ja viibis ilmselges joobeseisundis. Tema joobeseisund oli kontrollitud kohtusse kutsutud politseipatrulli abil. Küsitlusele oli tunnistaja võetud pärast aresti ärakandmist. Kohus arvestab tunnistaja isiksust, sest tegemist on alkoholikuritarvitava inimesega, kelle võime mõista ristküsitluse tõsidust ja vastuste tähtsust on kehv. Kuna mõlemad tunnistajad, T. Vxxx ja J. Mxxx, andsid kohtueelsel uurimisel ütlusi, et isikud ( M. xxxa V. Udin) teatasid toimepandud tapmisest kl 22 paiku, mõlemad asusid nüüd kohtuliku arutamise käigus väitma, et aega võis olla kl 01 võis 02, sest oli pime ( pimeduse kohta on kohus juba selgitanud, et 26.03. loojub päike kl 18.32), veelgi rohkem- asusid väitma, et aega ei saanud olla kl 22 paiku (T. Vxxx kohtuistungiprotokoll lk 40, J. Makevitš kohtuistungiprotokoll lk 54), leiab kohus, et mõlema tunnistaja (T. Vaxxx ja J. xxx on tuvastatav üks ja sama ütluste muutmise muster: tapmisest teatati kl 22 paiku, tapmisest võidi teatata kas 01 või 02 kaudu, tapmisest ei saanud teatada kl 22 paiku, sest oli pime. Kusjuures T. Vxxxa ja J. Mxxxx ei suutnud kohtule mõistlikult selgitada ütluste muutmise põhjust. Kohtul on tunnistajate ülekuulamise järel tekkinud veendumus, et mõlemad tunnistajad on eelnevalt ette valmistatud ( mis iseenesest ei ole seadisevastane) ja ettevalmistuse tulemusena on kohtule esitatud ütlused, mis ei ole usaldusväärsed. Ütluste muutmise muster osutab kohtu arvates piisava selgusega sellele, et tunnistaja kas ühes või teises variandis rääkis ekslikult või valetas. Kohtul ei ole võimalik otsustada kumb variandist vastab tõelekas tapmisest teatati kl 22 või kl 01-02 paiku. Teema arenguks märgib kohus

veel järgmist. Tunnistajate T. Vxxx ja J. Mxxxülekuulamisel püüdis kohus minna tunnustajate usaldusväärsuse kontrollimisega lõpuni ehk kas kõrvaldada vastuolu lõplikult ja konkreetselt või paljastada vastuolu võimalikult selgemalt. Kohtu küsimustele vastates pakkus T. Vaxxxkohtule sellise selgituse ( kohtuistungiprotokolli lk 40), et varem rääkis ta uurijale tapmisest teatamise aja kohta kl 22 paiku, kuna talle tundus nii, sest mõtles, et M. Mxxxa ei peaks ju talle keset ööd helistama. Selline selgitus ei kanna kriitikat. Tunnistaja oli ülekuulatud 02.05.2011 ehk 1 kuu 5 päeva pärast sündmust. Tunnistaja teadis, et ta on kutsutud ülekuulamisele seoses tapmisega. Tunnistaja teadis fakti, et teatamise aeg oli sisuliselt tapmise toimepanemise aeg, sest M. Mxxx väidetavalt teatas talle mitte toimunud vaid toimuvast tapmisest. Kõne tegemise aja tuvastamiseks piisaks teha klahvi vajutamist oma mobiiltelefonile ja vaadata vastatud kõnede registri. Tunnistaja aga asus sisuliselt spekuleerima kõne tegemise aja kohta. Ka uurijale ei pakkunud huvi tapmisest teatamise ja seega tapmise toimepanemise täpne aeg, omaette küsimus miks. See uurimise minetus iseloomustab kohtu arvates uurimise kui ka selle tunnistaja kvaliteedi taset. J. Mxxxš selgitas kohtule ütluste erinevust ka sellega, et nüüd ta teab, et kl 22 ei saanud tegelikult olla, sest ta kuulis raadiot ja sellist saadet ju kl 22 eetris ei ole (kohtuistungiprotokoll lk 54). Kohtu küsimusele, mis saade see oli, vastas tunnistaja ta täpselt ei mäleta, ta ütleb ju võib olla. Kohtu korduvale küsimusele, et kui ta ei mäleta, mis saade oli eetris, kui tema juures käis V. Udin, miks tunnistaja nii kindel, et aeg ei saaks olla kl 22, vastas tunnistaja, et ta teab saatekava. Kohtu küsimusele, et mis saate kohta siis jutt käib, vastas tunnistaja, et möödunud ju poolteist aastat ( tegelikult 2 ja pool aastat – kohtu märkus), ta ei mäleta. Selline tunnistaja J. Maxxx selgitus ei ole veenev, sest see on loogikavastane. Tunnistaja püüdis seostada V. Udini tuleku aega raadioeetris olnud saatega, tegelikult ta ei mäletagi, mis saatega tegemist oli. Ja lõpuks. Kohtuliku arutamise käigus jäi kõlama süüdistaja positsioon, et teo toimepanemise ajaks tuleks lugeda kl 01.27 paiku, sest tunnistaja M. Mxxxkinnitas kohtuistungil, et ta nägi tapmise pealt ja pärast T. Vaxxx kõnet helistas kohe politseisse. Sellepoolest on loogilises mõttes arusaadav, miks süüdistaja poolt ettevalmistatud tunnistajad asusid nagu ühest suust seisukohale, et tapmisest teatati öösel kl 01-02, kuid välistatud, et kl 22 paiku. Samas esitatud süüdistuses on teo toimepanemise ajaks märgitud umbmäärane 26.03.2011 õhtust kuni hommikuni 27.03.2013. Tartu RK määruses k 1 lk 21 pöördel on märgitud, et süüdistuses ei ole orienteeruvat tapmise aega toodud. Maakohtu käesoleval kohtukoosseisul ei ole selle peale midagi lisada, sest uut või muudetud süüdistust ei ole prokurör KrMS § 268 ettenähtud korras esitanud. Seega leiab maakohus, et süüdistusest lähtuvalt ei ole tapmise toimepanemine välistatud üks kõik mis kellajal, miks mitte ka kl 22 paiku või veelgi varem, või kl 01 paiku 27.03.2011, nagu peab õigeks prokurör. Teo toimepanemise võimaliku aja tuvastamisel on kohtu arvates ei ole väheoluline kohtuistungil uuritud asitõendi vaatlusprotokoll, selle lisa

k 2 lk 42-44, salvestis. Kohus leiab, et nimetatud tõendi alusel ei ole võimalik järeldada, et M. M nägi tapmise toimepanemise pealt vahetult. Kohus põhjendab järeldust järgmiselt. Kl 01.27 27.03.2013 toimub kõne juhtimiskeskusele hädanumbrile. Kolmel korral vestluse käigus kordab M. Mxxx häirekeskuse töötajale, et inimene tapeti ( ubili tšeloveka). Tema hääl ja kõne on rahulik, nagu teataks ta juba toimunud faktist Vene ehk originaalkeeles kõlanud väljend „ubili tšeloveka“ ei tähenda vahetult tapmise toimepanemise protsessi vaid inimene teatab juba toimunud faktist. Kuigi häirekeskuse töötaja üritab M. Mxxxalt konkreetsemalt välja selgitada, mis just kõne hetkel toimub ja kust tunnistaja teab asjaolusid, vastab M. Mxxxtöötajale, et las tulevad, vaatavad, mis seal toimub. Ta ei ütle kordagi, et vahetult näeb või nägi tapmise pealt. Kõnes ta teatab, kõne ajal viibib tema oma korteris kolmandal korrusel, aga mademel on N. Vaštšuk ja naaber Volodja, nad tapsid juba naise ära, juba tirivad kuhugi, ta ei tea, seal on verd täis, ta kardab välja minna. Kohus leiab, et sündmuse tuvastamisel on selle salvestise kui tõendi analüüsimine oluline. Kõnet tuleb kohtu arvates hinnata nii grammatiliselt kui ka kogu kõne sisu tervikuna võttes. Kohtu arvates on kõne pinnalt selgelt eristatav, millal M. Mxxx räägib juba tema arvates toimepandud teost ( mis ei pruugi olla hetkel pealtnähtav) ja kõne tegemise ajal vahetult kulgenud sündmusest. See vahetult kulgenud sündmus on kohtu arvates süüdistatavate mademel viibimine ja tapetud naise tirimine. Ainult selles osas kasutab tunnistaja selgelt olevikku ja kohtu arvates ei ole see juhuslik kõneviis, vaid tema kõneviisis ( millal kasutatakse minevikku või olevikku) peegeldub tegelikkus. Kohtu arvates on ilmekas, kuidas tunnistaja reageerib just vahetult toimuvale ja teda hirmutavale sündmusele. Samas salvestises on fikseeritud M. xxxa kõrgendatud tooniga, milles on ilmselt tuvastatav hirm, väljend: „ Koputatakse. Koputatakse. Mulle koputatakse juba uksele!“. Küsimusele , kes, vastab tunnistaja – mees ja naine mõlemad. Kohus mitte ainult luges salvestise protokolli läbi, vaid kuulas kõnet salvestise pealt. Kohus leiab, et kõne nimetatud osas peegeldus ilmselt see, mis toimus kõne ajal, ehk uksele koputamine. Kohus juhib tähelepanu sellele, et tunnistaja ei ole kõnes kordagi maininud, et ta näeks midagi, vastupidi, ta palub, et politsei tuleks ja vaataks, mis seal toimub. Kohtu arvates on ka see moment selle kõne tõlgendamisel oluline. Kohus leiab, et arvestades maja seisundit ( vana maja- see nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist, kus seinad on õhukesed, uksed kulunud ja ühekordsed, vahesein isetehtud – tunnistaja J. Mxxxütlused), ei peaks tunnistaja olukorra tajumisel ja selle hindamisel kõike nägema, ta võis tegelikult kuulata. V. Udini ja N. Vaštšuki hääled on talle tuttavad, keha tirimisele või lohistamisele iseloomulikud helisid ka võib kuulata, rääkimata koputamisest. Nüüd hoius juhib tähelepanu järgmisele asjaolule. Ilmekas asjaolu on ka see, et kohtueelsel uurimisel 28.04.2011 olles ülekuulatud kahtlustatavana, avaldas M. M, et ta nägi tapmise toimepanemise pealt, see oli kl 22 paiku ja ta nägi seda oma korteri veidi avatud ukse kaudu (kohtuistungiprotokoll lk 18-

kuidas tunnistaja nägi toimunut, seda analüüsib kohus veidi hiljem, praegu lahkab kohus kuriteo toimepanemise aega puudutavat informatsiooni). M. Mxxxkohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlused olid avaldatud kohtuistungil kohtu loal tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 alusel. Kaitsja küsimusele selgitas M. Maxxx ütluste erinevust sellega, et ta ei rääkinud niimoodi kuidas ta nägi toimunut) uurijale ja kellaaja kohta selgitas, et ta ei vaadanud kella. Kohut selline selgitus ei rahulda, eriti arvestades tunnistaja kui tõendi allika kahtlast kvaliteeti, mille kohta on kohus juba mitmel korral oma märkusi teinud. Selgitus, et ta ei rääkinud uurijale nii nagu kirjas on, ei ole eluliselt usutav ja loogiline. Ei ole tuvastatud ühtki põhjust, miks selles osas peaks uurija panema protokolli kirja väljamõeldud ütlusi. Samuti ei esitanud tunnistaja mõistlikku ja veenvat selgitust miks ta ütles uurijale, et nägi tapmise pealt kl 22 paiku, kui tegelikult ta kella ei vaadanud. See asjaolu tugevdab veelgi kohtul tekkinud kahtlust tunnistaja kui tõendi allika kvaliteedi osas. Kui tunnistaja on nii kergekäeliselt edastab uurijale tapmise toimepanemise aja kohta eksitavaid andmeid ja hiljem kohtuistungil nii kergekäeliselt selgitab, et mis siis, lihtsalt ei vaadanud kella, kuidas saaks kohus olla kindel, et nüüd juba korduvas ristküsitluses annab tunnistaja tõele vastavaid ütlusi. Kohus jõuab seisukohale, et kui võtta M. Mxxxa muutlikud ütlused (et ta nägi tapmise toimepanemise pealt, helistas kohe T. Vaxxx, ja pärast seda kohe politseisse), salvestise, T. Vxxx ja J. Mxxxi ütlused kogumis, ei saa selle alusel teha mingeid usaldusväärseid järeldusi tapmise toimepanemise aja kohta. Seoses tapmise toimepanemise aja kindlakstegemisega peab kohus vajalikuks siin, kohe ja eraldi analüüsida veel üht olulist asjaolu, nimelt surma saabumise aega. Surma saabumise aja kindlakstegemiseks on tavapäraselt võimalik määrata kohtuarstlik ekspertiis. Sel juhul tekkiks kohtul võimalus kontrollida M. Mxxx ütluste usaldusväärsust teise objektiivse usaldusväärse tõendi kaudu, milleks oleks kohtuarstlik ekspertiisiakt, vt k 2 lk 59-73 ja täiendekspertiisiakt k 2 lk 75-77. Ekspertiisiaktist nähtub, et kannatanu surma põhjuseks on aju-kolju kinnine tömp trauma. P-s 8 on osutatud, et ei saa välistada, et peale kõiki vigastuste saamist võis kannatanu E. Kxxxt lühikese aja, mis ei ole määratav, jooksul sooritada rea aktiivseid sihipäraseid tegevusi nagu näiteks liikuda, vastupanu osutada. Samas p-s 7 väidab kohtuarst, et peale välist verejooksu põhjustanud vigastuse saamist kannatanu ei liikunud, mida tõestab vertikaalsete verenirede puudumine kehal ja rõivastel. Kohus näeb siin siiski vastuolu- kuidas kannatanu saaks osutada vastupanu, kuid pärast vigastuste saamist ta enam liikunud. Kuna aga nimetatud asjaolu ei pakkunud huvi prokurörile ega kaitsjatele, rahuldub kohus sellega, et lähtub tõdemusest, et peale saadud vigastuste saamist kannatanu ei liikunud, sest selles osas on ekspert toonud veenva põhjenduse puuduvad vertikaalsed verenired kehal ja rõivastel. Selle kohta, et kannatanu tegelikult saaks osutada vastupanu, ei ole eksperdi poolt ühtegi põhjendust toodud. Küsimus surma saabumise aja kohta, või millise ajavahemiku

jooksul, alates kehavigastuste saamisest, saabus kannatanu surm, ei olnud algul uurija huviorbiidis. Alles 27.06.2011 ehk 3 kuu möödudes esitas uurija eksperdile küsimuse, millal saabus surm ( k 2 lk 75). Kohus juhib sellele tähelepanu eesmärgiga korduvalt toonitada, et uurimise tase oli selline, et algusest peale ei olnud uurimiseasutusel soovi ega huvi selgitada välja tähtsamaid, objektiivsemaid asjaolusid (nagu antud juhul surma saabumise aeg), pigem keskendus uurimine tunnistaja M. Mlt ütluste saamisele. Prokurör väitis kohtuvaidlustes, et täiendekspertiisiakti kohaselt ei ole surma saabumise aeg tuvastatav. Tutvudes ekspertiisiaktiga ( k 2 lk 75-77) leiab kohus, et sellist kategoorilist järeldust siiski teha ei saa. Eksperdi vastus koosneb tegelikult kahest osast - surma saabumise aega täpselt ( originaalis vene keeles on siiski kasutatud sõna konkreetselt, kohus aga kasutab tõlget lk 77) määrata ei saa. Sellest nähtub, et kohtuekspert ei saa väljendada seisukohta konkreetsema kuupäeva või kellaaja kohta. Samas arvamuses on toodud üsna selge seisukoht, et koolnumuutuste põhjal on alust arvata, et surm saabus mõningaid ööpäevad (mitte vähem kui kolm) enne surnukeha kohtuarstlikku uuringut. Eksperdiarvamuse kohta on aktis esitatud vastav põhjendus. Sellest nähtub, et surnukeha avastati ja toimetati surnukuuri 27.03.2011 ( ilmselt pärast kl 12, sest sündmuskoha vaatlus lõppes kl 12 vt protokoll). Surnukeha kohe paigutati külmkambrisse, kus surnukeha viibis kuni 29.03.2011 kl 09.15 ( see on kohtuarstliku uuringu aeg). Madalal temperatuuril koolnumuutuste protsessid pikenevad ehk aeglustuvad. Kohtuarst väidab, et koolnulaigud olid uuringu hetkel kolmandas staadiumis ( on kirjeldatud, mida see tähendab). Kolmas staadium saabub 24-36 tunni möödumisel surmast. Arvestades seda väidet, oleks surma saabumise orienteeruv aeg 26.03.2011. 00.00 kuni 12.00 ( 24-36 tundi arvutatakse alates surnukeha avastamise ja surnukuuri külmkambrisse paigutamise orienteeruvast ajast). Eksperdi arvamuse kohaselt võis surm saabuda mitte vähem kui kolm ööpäeva enne surnukeha uuringut, ehk siis orienteeruvalt mitte hiljem kui 26.03.2011 kl 09.15, teisisõnu mitte hiljem kui 26.03.2011 hommikune aeg või päeva esimene pool. Kui aga arvestada veel ka asjaolu, et enne surnukuuri toimetamist viibis kannatanu surnukeha külmajäetud majas ehk sisuliselt surnukuuri külmkambri temperatuuri juures (vesi ja kanalisatsioon olid külmunud - vt süüdistatav N. Vaštšuk ütlused, ning ka kohtuistungil ülekuulatud kriminalisti ütluste järgi oli majas sooja plusskraadi 0-st kuni 5-ni vt kohtuistungiprotokoll lk 62), mil pikenevad koolnumuutuste protsessid veelgi, võib kohus tõdeda, et surma saabumise orienteeruv aeg võiks olla 26.03.2011 hommikusest ajast veelgi varem. Tuleb arvestada, et asjaolu, et surnukeha viibis Päikese 12 majas temperatuuril 0st kuni pluss 5-ni, ehk sisuliselt loomulikus külmkambris, ei olnud ekspertiisi määramisel eksperdile teatavaks tehtud, samuti ei ole kohtuarst sündmuskohal käinud, et olla teadlik surnukeha avastamise täpsematest asjaoludest. M. M ütlused tapmise toimepanemise aja kohta, et tapmine toimus kl 01.00 paiku 27.03.2011, ei ühti absoluutselt eksperdi põhjendatud arvamusega kannatanu

surma võimaliku tõenäolise aja kohta. On piisavalt alust arvata, lähtudes kohtule esitatud kohtuarstliku ekspertiisi tulemustest, et kannatanu surm saabus enne, kui tunnistaja M. Mxxxnägi väidetava tapmise toimepanemise pealt. Ükski menetluspool ei ole kohtuarstlikus ekspertiisiaktis sisalduvaid järeldusi vaidlustanud. Prokurör rahuldus sellega, et jättis eksperdi arvamuse teise osa märkamata. Kohus sellega ei rahuldu ja märgib, et selline vastuolu oli nähtav juba kohtueelse uurimise ajal. Ka Tartu RK määruses on rõhutatud, et KrMS § 62 lg 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo asjaolud. Kohtule jääb arusaamatuks, et selline tähtis kuriteo toimepanemise moment, nimelt tapmise toimepanemise aeg ei tekitanud uurijale ja prokurörile uurimisprintsiibist tulenevat uurimishimu. Analüüsides täiendekspertiisi akti, tuleks eksperdi arvamust võrrelda M. Mxxx ütlustega, kontrollida politseipatrulli väidetavat sõitmist xxx päeval xxx tuvastada, kas politsei nägi kannatanut elusana, nagu seda väidab N. Vaštšuk, vajadusel kuulata ekspert üle ekspertiisiakti täpsustamiseks ja liikuda uurimises edasi, arvestades saadud andmeid. Kohtulikul arutamisel võistlevas protsessis ei ole see enam võimalik, sest pooled näitasid kohtuliku arutamise käigus üles märgatavalt ükskõikset suhtumist tõendamiseseme asjaoludesse- kaitsepool keskendus sellele, et kannatanu ja N. Vaštšuki vahel olid head suhted ja M. Mxxx annab valeütlusi, prokurör aga toetus kohtuprotsessi käigus positsioonile, et M. Mxxxa ütlused on piisav süütõend, tema ütlused õiged ja tõendavad V. Udini ja N. Vaštšuki süüd täies mahus. Lõplikult märgib kohus, et kohtuarstliku ekspertiisi tulemustega ei ole M. Mxxx ütlused tapmise toimepanemise aja kohta veenvalt kinnitatud, vaid vastupidi- kohtuarstliku ekspertiisi tulemused annavad kohtule tõsise aluse kahelda tunnistaja M. M ütluste usaldusväärsuses osas, mis puudutab tapmise toimepanemise aega. Kohus rutab ette ja märgib prokuröri võimalikule etteheitele, et kui kohus kahtleb milleski, võib kohus ise asjaolusid kontrollida, järgmist. Võistlevas protsessis kannavad kaitse, süüdistuse ja õigusemõistmise funktsioone erinevad subjektid. KrMS § 292 lg 2 kohaselt võib näiteks eksperdi ülekuulamist määrata kohtumenetöuse poole taotlusel, mitte kohtu algatusel. Nüüd kohus analüüsib M. Mxxxütlusi selles osas, kuidas ta nägi tapmise pealt. See on üks olusisematest momentidest, sest just sellest tulenevalt on M ütlustel ainukese otsese tõendi tähendus.M. Mxxx ütlused selle kohta on kajastatud kohtuistungiprotokollis lk 14-15 prokuröri küsimustele ja lk 28 kohtu küsimustele. Süüdistatav N. Vaštšuk väitis kogu uurimise ajal, et tunnistaja ei saanud midagi näha nii, nagu tunnistaja kirjeldab, see ei ole võimalik. Ka Tartu RK oma määruses k 1 lk 22 märkis eraldi, et esimesel arutamisel ei kontrollinud kohus süüdistatava väidet piisava põhjalikkusega. Kriminaalasja korduval arutamisel võtab maakohus tarvitamisele kõikvõimalikud meetmed, et süüdistatava väidet saaks kontrollitud ning nimetatud küsimus oleks uuritud igakülgselt. Käesoleval kohtuistungil väitis tunnistaja, et ta nägi tapmise pealt viibides väikses koridoris, mis eraldab

tema ja V. Udini korterid trepimademelt. Trepimademele saab valge ukse kaudu. Tapmine toimus trepimademel ja tunnistaja jälgis seda vaheseinas oleva augu kaudu. Prokuröri küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et ta nägi toimunut valgest uksest teisel poolel, prokurör esitas talle foto nr 28 ( k 2 lk 20 sündmuskoha vaatlusprotokolli lisa fototabelid), mille peale vastas tunnistaja esimesel korral, et seda vahet, mille kaudu ta nägi toimunut, fotol ei ole. Pärast vaheaega, prokuröri korduvale küsimusele, kas fotol on siiski nähtav see koht, kust tunnistaja jälgis toimunut, vastas tunnistaja jah, see on see koht, siin on lauad löödud, alla läheb trepp, näha oli hästi. Kohta, mille kaudu tunnistaja nägi toimunut, kirjeldas ta järgmiselt : uksepiit on valge ja siit edasi on lauad, teise ja kolmanda laua vahelt nägi ta toimunut (kohtuistungiprotokoll lk 15). Kohus märgib, et teise ja kolmanda laua vahet ei ole fotolt nr 28 näha. Fotolt üldse ei ole võimalik aru saada, millist materjalist vahesein tehtud. Sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole nimetatud asjaolud üldse kirjeldatud. Fotolt on visuaalselt tuvastatav piisava selgusega uksepiidast paremalt poolt esimene servamata osaliselt katkine lauatükk. Kuna pooled ei tundnud sellele vastu huvi, kuigi tegemist on võistleva protsessiga, apellatsioonikohus aga tegi etteheite just maakohtule asjaolu ebapiisavas väljaselgitamises, esitas maakohtu teine koosseis tunnistajale terve hulga küsimusi eesmärgiga selgitada võimalikult põhjalikumalt, kuidas tunnistaja väidetavat sündmust siiski nägi. ( kohtuistungiprotokoll lk 28). Tunnistaja selgitas kohtule, et vahe laudade vahel, mille kaudu ta nägi kõike, oli vaheseinas sellisel kõrgusel, et tunnistaja pidi kükitama. Tunnistaja selgitas, et põrandast kuni laeni oli kaks kaudu mitte tihedalt kokku löödud ja terves kõrguses oli näha. Kohtu küsimusele, miks siis tunnistaja pidi kükitama, et toimunut jälgida, selgitas tunnistaja, et kuna peksti põrandal, siis muidu ei oleks näha. Sellisest tunnistaja selgitusest tuleneb, et võimalus jälgida sündmust oli tegelikult piiratud- vaadates auku seistes ei näeks tunnistaja, mis toimub põrandal. Tunnistaja selgitas, et vaadates seistes oleks nähtav ainult kannatanu korteri uks. Tunnistaja selgitas, et vahesein on tehtud igasugustest kõveratest laudadest, mitte vinerist. Kui kohus esitas tunnistajale foto nr 28 ( see oli kolmas näitamine, kahel esimesel korral esitas foto prokurör), selgitas tunnistaja, et ei, siiski sellel fotol ei ole see vahe, mille kaudu ta jälgis toimunut, nähtav. Kohus märgib, et tunnistajale näidati sama foto kolmel korral, ühel korral vastas ta, et koht, mille kaudu ta jälgis toimunut, on fotol nähtav, kahel korral vastas, et ei ole. Esimesel korral vastas tunnistaja prokurörile, et koht ei ole fotol nähtav, pärast vaheaega, vastas samale küsimusele sama foto alusel, et koht on nähtuv, ja kolmandal korral juba kohtu küsimusele, et koht ei ole siiski nähtav. Kohus jälgis tunnistaja käitumist vahetult kohtuistungil ja võib väita, et M. Mxxx puhul on tegemist tunnistajaga, kes kergelt läheb teda valitseva küsitleja suunaga kaasa, ehk sellise tunnistajaga, kes soovib meeldida temast tugevamale vestluspartnerile (antud juhul küsitlejale), võib reageerida küsimustele lähtudes sellest, kas küsitleja on temalt saadud vastusega rahul või ei ole.

Näiteks, kui kohus esitas pärast ristküsitlust tunnistajale küsimuse (kohtuistungiprotokoll lk 28), et kohus tutvus fotoga nr 28, kohus ei näe fotolt teise ja kolmanda laua vahel olevat auku ja palus tunnistajalt tulla kohtu juurde vaadata foto ja näidata kohtule, kus see auk fotol on, selgitas tunnistaja, et jah, fotol on vähe pildistatud, fotol on ainult esimene laud, teist ja kolmandat lauda fotolt näha ei ole, see läheb ju edasi. Tunnistaja M. Mxxx nii kergelt loobus prokurörile varem antud vastusest, et koht on fotolt nähtav, et see tekitab kohtule muret. M. Mxxx küsitluse mainitud osa analüüsimisel tekib kohtul kahtlus, et tunnistaja puhul on tegemist tõendi allikaga, mida on kerge manipuleerida. Kohtu küsimusele selgitas tunnistaja M. Mxxx, et käesoelval ajal on olustik muutunud, mainitud auku enam ei ole, käesoleval ajal on sinna prussid löödud, vanale teisele jaa kolmandale lauale on löödud ka põikilaud ja selle peale prussid. Kohtuistungil esitas kaitsja taotluse teostada kriminaalasjas sündmuskoha vaatlust eesmärgiga tuvastada, kas sellises olukorras, nagu see oli kirjeldatud tunnistaja M. xxxoolt, oli väidetav tapmise toimepanemine tunnistajale nähtav. Taotlus oligi jäetud kohtuliku uurimise käigus rahuldamata, kuna olustik on sisuliselt ja märkimisväärselt muutunud. Nüüd ei ole kindlust, ei pärast kinnilöömist oleks vaieldava augu tunnused samaks jäänud. Laudade millimeetriline vastastikune nihke on oluline selle augu endise suuruse ja kuju säilitamisel. Kuigi ka Tartu RK oma määruses rõhutas vajadust kontrollida, kas M. Mxxx ütlused vastavad tõele, kas ta ka reaalselt saaks toimunut näha, ei ole apellatsiooni kohus maakohtule ette kirjutanud, kuidas maakohus peab seda kontrollima. Igal juhul sündmuskohal käimine ei ole enam aktuaalne, kuna olustik on muutunud. Kontroll ei ole enam võimalik. Kohtule jääb täiesti arusaamatuks, miks vaatamata sellele, et kogu uurimise ajal seadis süüdistatav M. Mxxxütlused kahtluse alla ja väitiski, et tunnistaja ei saanud midagi näha, jäeti nii uurimisasutuse kui ka prokuröri poolt süüdistatava versiooni tähelepanuta ja kontrollimata. M. Mxxx ei olnud teostatud ütluste olustikuga seostamist, mille kaudu oleks süüdistatava versioon täielikult kontrollitav. Seega lõid uurimisasutus ja prokurör täiendava eelduse kõrvaldamata kahtluse tõlgendamiseks süüdistatava kasuks, lähtudes KrMS § 7 lg 3 sätestatust, võtsid endale tõendi nurjumise riski ja risk realiseeruski võistleva kohtuprotsessi käigus. Prokuröri hilinenud katsed selgitada muude tõenditega välja, kuidas M. Mxxxsaaks tapmise pealt näha, ei parandanud olukorda ega kõrvaldanud kohtul tekkinud kahtlusi. Nii esitas prokurör kohtule süütõendina kaitsjapoolselt tunnistajalt ( kohtuistungil ülekuulatud kriminalist J. Kxxx) saadud foto nr 28 suurendatud variandi k 2 lk 140-141, millele on märgitud vaheseinas oleva augu asukoht. Analüüsides M. Mxx ütlusi ja esitatud foto suurendatud varianti, peab kohus märkima, et suurendatud fotolt on visuaalselt tuvastatav vaheseinas oleva augu asukoht. Samas ei lahenda see tõend kohtul tekkinud kahtlusi ega too asjasse rohkem selgust, sest selle augu asukoht ja välistunnused ei ühti tunnistaja M. Mxxx antud augu asukoha ja välistunnuste kirjeldamisega. K 2 lk 140-141 fotol esitatud auk ei paikne

teise ja kolmanda laua vahel, nagu väitis M. xxx teist ja kolmandat vertikaalset lauda sellelt fotolt ei ole näha. Samuti tuletab kohus meelde, et tunnistaja kirjelduse kohaselt läheb teise ja kolmanda laua vahel vaheseinas olev auk kogu kõrguses põrandalt peaaegu laeni, lae alla on löödud veel latt, mille külge ongi vertikaalsed lauad löödud. Fotol olev auk on aga horisontaalne-piklik mitte vertikaalne ning paikneb esimese laua juures. Horisontaalset auku moodustavad omavahel mitte tihedalt ühendatud tundmatust materjalist plaat ja ebamäärava vormi võimalik et puitmaterjalist tükk. See absoluutselt ei ühti tunnistaja M. Mxxx antud kirjeldusega. Kohtul kujuneb käesoleval staadiumil välja veendumus, et tunnistaja M. Mxxxxütlused tõendamiseseme oluliste momentide kohta (nimelt, teo toimepanemise aeg ning millistel asjaoludel ja kuidas ta nägi tapmise toimepanemise pealt) on läbinisti kahtlased. Ei ole võimalik leida tema ütlustele kindlat usaldusväärset toetust teiste objektiivsete tõendite kaudu. Vastupidi, selle osas, milles on võimalik tunnistaja M. Mxxxütlusi kasvõi millegagi kontrollida ( näiteks tapmise toimepanemise aeg, mis on seoses surma saabumise ajaga), tuleb kohus ainukesele järeldusele, et tunnistaja M. Mxxxütlused ei vasta ühelegi teisele usaldusväärsele tõendile (näiteks M. Mxxx ütlused ei vasta kohtuarstliku täiendekspertiisiaktis sisalduvale eksperdiarvamusele). Väheoluline ei ole ka see fakt, et olles ülekuulatud kahtlustatavana kohtueelsel uurimisel 28.04.2011, avaldas M. Mxxx, et ta nägi toimunu pealt avades natukene oma korteri ust ( kohtuistungiprotokoll lk 18). Sellised M. Mxxx ütlused olid avaldatud kohtu loal tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 lg 1 alusel. Kohtueelsel uurimisel toimunud ülekuulamisel ei ole ta kordagi väitnud, et tegelikult nägi ta toimunut vaheseinas oleva augu kaudu. Kohtu arvates on see oluline moment, sest süüdistatav N. Vaštšuki poolt oli igasuguse vaatamise-jälgimise võimalus kahtluse alla seatud ja seda algusest peale. Ütluste erinevust selgitas tunnistaja sellega, et ta ei ole uurijale niimoodi rääkinud. Selgitus ei ole kohtu jaoks veenev ja mõistlik. Ei ole ühtki mõistlikku põhjust, et kui tunnistaja selgitaks uurijale, et ta nägi toimunut vaheseinas oleva augu kaudu, miks peaks uurija kirja panema, et tunnistaja nägi toimunu pealt oma korteri natukene avatud ukse kaudu. Need on mõttelises tähenduses absoluutselt erinevad viisid. Kohus märgib, et selles osas on tähelepanu väärt tunnistaja J. Mxxx ütlus ( kohtuistungiprotokoll lk 42), milles ta kinnitas, et kuigi M. Maxxx rääkis talle kohe ( 27.03.2011 kui tunnistaja viibis sündmuskohal) kuidas süüdistatavad panid tapmise toime, sai ta teada, et ta nägi toimunud vaheseinas oleva augu kaudu alles hiljem, millal täpselt M. Mxxx rääkis talle sellest faktist, ta ei mäleta. See kinnitab kohtu kahtlust, et tegelikult vaheseina kaudu vaatamise fakt, sellest mäletamine tekkis M. Mxxx hiljem, aga millal ja millega seoses, ei ole võimalik praegu tuvastada. Kohtul puudub võimalus tuvastada, kuidas tunnistaja sai teada väidetavast toimuvast või toimunud tapmisest, kas ta kuulis midagi või nägi, millal ta kuulis või nägi, sest tunnistaja enda ütlused ei olnud selle kohta

kriminaalmenetluse käigus järjepidevad ja loogilised, samuti ei ole tunnistaja M. Mxxxa ütlused kinnitatud teiste usaldusväärsete tõenditega. Prokuröri tõendina esitatud T. Vxxxa ütlus (kohtuistungiprotokoll lk 36) selle kohta, et laudade vahel on arvukad üsna suured sõrmelaiused praod ja kõik on hästi näha, ei ole kohtule veenev tõend tõendamaks, et tunnistaja M. Mxxxütlused selle kohta, kuidas ta nägi tapmise pealt, on tõele vastavad. Kohtu küsimusele täpsustas tunnistaja, et ta ise ei ole nende „üsna suurte sõrmelaiuste arvukate vahede“ kaudu vaadanud ( kohtuistungiprotokoll lk 40). Kohtul tekib kahtlus, kuidas tunnistaja T. Vxxxa võib olla niivõrd kindel, et kõik on „hästi näha“ ja mida tegelikult on hästi näha. Samuti ei ole tunnistaja T. Vxxxütlused vastavuses kohtule süütõendina esitatud foto nr 28 suurendatud variandiga k 2 lk 140-141. „ Arvukaid üsna suuri sõrmelaiusi“ vaheseinas olevaid auke ei ole foto pinnalt tuvastatav, fotol on ainuke horisontaalne-piklik vahe, mille suurused ei ole foto pinnalt kontrollitavad. Tunnistaja J. Mäxxxa ütlus ( kohtuistungiprotokoll lk 42), et vaheseinas on vahed ja vahede suurused on erinevad, ei lahenda kohtul tekkinud kahtlust, sest kohus huvitab mitte niivõrd see fakt, kas vaheseinas on auke, vaid kas vaheseinas on M. Mxxx kirjeldusele vastav auk ja ka nimelt selle augu kaudu on võimalik jälgida trepimademel toimivat sündmust just selles viisil, nagu seda kirjeldas M. Mxxx. Selle teema lõpetuseks soovib kohus öelda, et kohtule esitatud tõendite alusel ei ole enam võimalik tuvastada asjaolusid suuremas mahus, kui neid käesoleva hetkega on. Korduva kohtuliku arutuse käigus ei ole uusi andmeid tõendite baasi juurde tekkinud. Samuti arvestades tapmise toimepanemisest möödunud aega, kaotasid olemasolevad tõendid kohati oma vahetust ja värskust, tunnistajad on hakanud oma ütlusi korrigeerima vastavalt küsitleja vajadustele ( näiteks J. Mxxx). Kohtul on käesoleva analüüsi alusel tekkinud üksmeelne ja kindel siseveendumus, et esiteks, ei ole usaldusväärselt tõendatud, et M. Mxxx oleks võimalus tapmise toimepanemist jälgida sellisel viisil nagu on tema poolt kirjeldatud, ja teiseks, selle fakti usaldusväärne kontroll ei ole enam võimalik. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kohaldamisele kuulub KrMS § 7 lg 3 säte, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Kohus tuleb järeldusele, et süüdistatav N. Vaštšuk väide, et tunnistaja M. Mxxx ei saanud väidetava teo toimepanemist jälgida tema kirjeldatud kohast, ei ole kohtuliku arutamise käigus millegagi usaldusväärselt ümber lükatud. Kohtuistungil jäi kahtlasena kõlama ka järgmine asjaolu. Kohtuvaidlustes märkis süüdistatav N. Vaštšuk, et kohtuasja esmakordsel arutamisel maakohtus väitis tunnistaja M. xxx et ta nägi toimunut oma korteri avatud uksest ja isegi näitas käega, kuidas korteri uks oli lahti, et ta saaks näha. Tõepoolest, kui lähtuda Tartu RK määrusest tuleks maakohtus uuel arutamisel kontrollida „ Kas M. Mxxx üldse oma korterist sai näha seda, mis toimus korter nr 5 trepimademel?“. Maakohtu uuele koosseisule ei ole teada, millised ütlused andis tunnistaja M. Mxxxa maakohus esmakordsel arutamisel. Kas tõesti väitis ta, et nägi toimunut oma korterist? Käesolevas protsessis ei ole kaitsja ega prokurör

taotlenud tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimist ehk varasema kohtuistungi protokolli avaldamist KrMS § 289 lg 3 alusel, seoses võimaliku vastuoluga. Käesolevas protsessis väitis tunnistaja M. Mxxx, et ta nägi toimunut vaheseinas oleva augu kaudu, mitte aga oma korteris avatud uksest. Kui kohtumenetluse pool, kõigepealt kaitsja ei tunne kohtuistungil huvi talle teadaoleva vastuolu näitamiseks, mis võib seada süüdistuse peamise tunnistaja usaldusväärsuse kahtluse alla, siis KrMS § 14 lg 1 tulenevalt puudub ka kohtul pädevus teostada kaitsefunktsioone. Tartu RK rõhutas, et V. Udinile ja N. Vaštšukile esitatud süüdistus kannatanu E. Kxxx tapmises rajaneb sisuliselt ainult M. xxxtlustel ( k 1 lk 13) ja N. Vaštšuk eitab oma süüd. Lähtudes sellest, et maakohus on analüüsi käesoleva staadiumil tuvastas, et M. Mxxxa ütlused, et ta nägi tapmise pealt, ei leidnud kohtuliku arutamise käigus veenvat kinnitust, saaks tegelikult juba selle alusel jõuda järeldusele, et vähemalt N. Vaštšukile esitatid tapmise süüdistus ei ole tõendatud ja süüdistatav kuulub õigeksmõistmisele. Samas on Tartu RK maakohtule teinud etteheite ka selles osas, et ei olnud kontrollitud, kas tunnistaja M. Mxxx ütlused võisid olla mõjutatud tunnistajate J. Mxxxa ja T. xxxoolt. Kohus leiab, et kõrgema astme kohtu poolt tehtud etteheidet ei saa jätta tähelepanuta ja alljärgnevalt analüüsib tunnistaja M. Mxxx ütluste vaatenurgast, kas ütlused on mõjutatud. Eeskätt peab kohtus juhtima tähelepanu asjaolule, et tunnistaja M. Mxxxütlused ei olnud kogu kriminaalmenetluse käigus järjepidevad. Kohtuliku arutamise käigus ei varjanud tunnistaja ise, et kohtueelse uurimise käigus oli ta ülekuulatud mitmel korral ja alles viimasel ülekuulamisel andis ta kohtumenetluses antud ütlustega ühtivad ütlused. Esimesel või esimestel ülekuulamisel andis ta muid ütlusi. Kohtule ei ole varasema(te)l ülekuulamis(t)el antud ütluste sisu teada, samuti ka seda, palju neid ülekuulamisi kokku toimunud, kuna nende avaldamist KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks ei ole kohtuliku arutamise käigus kaitsjad taotlenud ega nende ütluste alusel küsimusi esitanud. Prokuröri küsimustele vastates selgitas tunnistaja M. Mxxx, et esimes(t)el ülekuulamis(t)el ütles ta, et „Vaštšuk tegi ettepaneku Udinile kõik süü enda peale võtta“ ( kohtuistungiprotokoll lk 13). Puuduliku ristküsitluse tõttu ei ole kohtul võimalik hinnata, kas tunnistaja M. Mxxxa erinevatel aegadel antud ütlused erinesid üks teisest oluliselt. Ristküsitluse põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas M. xxxääkis oma varasematel ülekuulamistel, et tapmisest võttis osa N. Vaštšuk koos V. Udiniga ja ta nägi tapmise pealt vaheseinas oleva augu kaudu. Kohus ise seda kontrollida ei saanud, sest KrMS § 289 alusel võib kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotlusel. Nimetatud taotlus puudus. Ühtlasi tunnistaja selgitas, et ta ei andnud algul õigeid ütlusi, sest Vaštšukid ähvardasid teda ja ta kartis. Ähvarduste teemale peatub kohus veidi hiljem. Praegu kohus

märgib, et kohtu küsimustele vastates, miks esimesel ülekuulamisel, mis toimus juba 27 märtsil 2011 ja enne G. Vaštšuki raviasutusest vabanemist ehk enne väidetavat ähvardamist, ei rääkinud ta nii nagu käesoleval ajal kohtus räägib, vaid nii nagu tahtiski N. Vaštšuk, vastas tunnistaja M. Maxxx, et N. Vaštšuk ju naisterahvas, kahju oli temast ( kohtuistungiprotokoll lk 27). Kohus märgib, et tõe juurede jäämine on tunnistaja M. Mxxx puhul viimane, millest ta lähtub ütluste andmisel. Ei saa jätta tähelepanuta ka sellist asjaolu, et tunnistaja M. Mxxxva ütluste sisu võib olla kallutatud selle kaudu, et ta oli vabastatud tapmises kaasosalemise süüdistusest ja temast sai edaspidises menetluses hoopis tunnistaja. Kergelt mõjutataval tunnistajal võib sellest lähtudes tekkida motiiv jääda selliste ütluste juurde, mis on tema arvates uurijale rohkem sobivad ehk tunnistaja võtab selle „vastutasu“ variandina. Selle pärast tulebki küsitlejal olla eriti ettevaatlik selliselt isikult ütluste saamisel ja vältida olukordi, kui tunnistaja ütlus näeb välja kui vastutasu varem esitatud raskest süüdistusest vabastamise eest. Kohtuistungil avaldas tunnistaja M. xxx et pühapäeval ähvardas teda N. Vaštšuki abikaasa G. Vaštšuk (pühapäev oli 27.03.2011- kannatanu E. Kxxxsurnukeha avastamise päeval). 27.03.2011 oli tunnistaja küsitletud esimest korda. Samal päeval ähvardas teda Gxxx Vxxxk. Esmaspäeval (28.03.2011) oli tunnistaja ülekuulatud politseis. Teatud aega möödudes ähvardasid teda N. Vaštšuk ja G. xxx Nad tulid kahekesi, välisuks oli lahtine. Kannatanu korterisse tulid tema sugulased, kes sorteerisid asju. Tunnistaja seisis oma korteri ukse kõrval. Vaštšukid tulid trepist üles, olid purjus ja ähvardasid. Veel ühel korral ähvardas teda G. Vxxxk, lõi jalaga ukse maha. Pärast seda tunnistaja lahkus xxx ja hakkas ennast varjama. Tunnistaja kirjutas selle fakti kohta ka avalduse (kohtuistungiprotokoll lk 12-13). Nimetatud avaldus on kohtuliku arutamise uuritud ( k 2 lk 53-56). Avaldus kannab kuupäeva 04.04.2011, milles on kajastatud kolm fakti28.03.2011 ( esmaspäev), 30.03.2011 ja 02.04.2011 ähvardused. Avaldusest ja tunnistaja kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et esimene väidetav ähvardus leidis aset kas pühapäeval 27.03.2011 või esmaspäeval 28.03.2011, selles osas avaldus ja ütlused sisaldavad erinevaid kuupäevi. Kohus leiab, et see erinevus väga oluline ei ole. Tunnistaja võib eksida ühe päeva võrra. Teine ähvarduse fakt puudutab väidetavalt 30.03.2011, mille juures viibis J. Mxxx ja kaks naist - kannatanu sugulast. Avaldusest ega ütlustest ei nähtu, miks tunnistaja leidis, et kannatanu korteris viibinud naised olid kannatanu sugulased. Ütlustes ei rääkinud tunnistaja, et ähvarduse juures oleks viibinud J. Mxxs, avalduses on märgitud, et ähvardati J. Mxx juuresolekul. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistja J. Mxxx kinnitas, et kuupäeva ta ei mäleta, kohal oli kaks naisterahvast, kannatanu sugulased, kohtusid trepil, seal olid Vaštšukid, naised sorteerisid asju ja Vaštšuk ähvardas Mxxx, see toimus trepiastmetel välisukse juures (kohtuistungiprotokoll lk 43). M. Mxxxja J. Mäxxütlused ei ühti omavahel ähvarduse väljendamise asjaolude kohta. Nimelt M. M ütluste järgi toimus ähvardamine siis kui kaks

naisterahvast viibisid kannatanu korteris ja M. xxxeisis oma korteri ukse kõrval, Vaštšukid tulid trepist üles ja ähvardasid, ehk ähvardamine toimus kolmandal korrusel. J. Mxxxaga väidab, et ähvardamine toimus esimesel korrusel, trepiastmetel välisukse juures. Kohus märgib, et tunnistaja M. Mxxx ja J. Mäxxxütlused selles osas ei ühti kohtuistungil uuritud tunnistaja L. Mxxx ütlustega. L. Mxxx selgitas (kohtuistungiprotokoll lk 30), et vana naise xxx sai ta teada televiisorist ja kahe päeva jooksul helistas talle ühine tuttav M. xxx kes palus tulla ja korraldada tapetud E. Kxxx matuseid. Nad kahekesi läksid E. Kxxx korterisse, et matuseriided võtta. Keegi nimega Jüxxxtegi neile ukse lahti ja jäi trepi peale. Olles veel trepil all kuulsid nad ülevalt naiste kisa, kes riidlesid ja vaidlesid. Oli kuulda, kui üks pani jooksuga alla ja teine üles. Näha aga ei olnud kedagi. Tunnistaja arvas, et see võiks olla kas teisepäev. Kohus märgib, et teisepäev on 29.03.2011. M. Mxxxja J. xxxäägivad aga 30.03.2011 kolmapäevast. Kohus leiab, et antud juhul käib jutt ühest ja samast juhtumist, sest L. Maxxx kirjeldatud juhtum ei sobi absoluutselt M. Mxxx 27-.28-03.2011 ähvarduse kirjeldusele, sest 2728.03.23011 ähvardas M. Mxxxt tema sõnul Gxxx Vaxxx ise ehk mees. L. Mxxx räägib kahe naise kisast. Kohtul ei ole ühtegi alust kahelda tunnistaja L. Mxxx ütluste usaldusväärsuses. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et peale L. Mxxja M. Kxxa ( keda uurija ei pidanud vajalikuks üle kuulata, kuigi tunnistaja M. Mxxxusaldusväärsuse tõendamiseks soovib süüdistaja tugineda väljendatud ähvardusele) oleks 29. või 30.03.2011 kannatanu korteris veel kaks naisterahvast käinud riiete sorteerimisel. Seda, et tegemist on ühe ja sama juhtumiga, näitab kohtu arvates ilmekalt see asjaolu, et kannatanu L. Maxxx mäletab, kuidas xxx( xxx) pidi tegema kinnilöödud ukse lahti ( kohtuistungiprotokoll lk 30) ja Jxx meenus kohtu küsimustele vastates ( kohtuistugiprotokoll lk 45), kuidas ta aitas sugulastele kinnilöödud ust lahti teha. Kohus leiab, et Mxxx esitatud väidetava ähvarduse versioon ei vasta tõele, ümber lükatud kannatanu Lxxx ütlustega ja on loodud kuntslikult eesmärgiga õigustada Mxx ütluste muutmist. 29.03 või 30.03.2011 väidetav ähvardamine N. ja G. Vaštšuki poolt on täielikult ümber lükatud kannatanu L. xxva ütlustega. Kohus esitas tunnistaja J. xxx küsimusi pärast ristküsitlust ja selgitas talle, et tema ütlused ähvarduste kohta ei ühti kannatanu L. xxxa ütlusega, mille peale asus tunnistaja J. xxx täiendama ütlusi uute detailidega, mille kohta ta varem ei ole kunagi rääkinud (võrdluseks kohtuistungiprotokoll lk 43 ja 45). Näiteks, asus väitma, et ta avas välisukse, sest koputati ja need olidki Vaštšukid, kes vist kaotasid võtmed, M kas tuli siis trepist alla ja siis hakkasid Vaštšukid pretensioone esitama. Kohus jälgis tunnistaja J. xxx käitumist kohtu küsimustele vastamisel ja kinnitab, et vahetult oli kohtule jälgitav, kuidas tunnistaja püüab asetada tema ja M. xxa loodud ähvarduse versiooni tegeliku sündmuse raamistikusse, et see oleks kohtule vastuvõetav. Tunnistaja võttis tegeliku fakti (kannatanu korteris teise kinnilöödud ukse lahtitegemine) ja hakkas lisama sellele detaile- Vaštšukid kaotasid võtmed. Lõpus avaldas tunnistaja, et võib olla ta ajab midagi segamini, kuid mäletab

just selle pärast, et ta kuulis. Kohtu arvates väärib tähelepanu see fakt, et olukorras, kui usaldusväärse kannatanu L. Mxxxa ütlustega ei ühti tunnistajate Mxxx ja seda nii oma sisult kui ka loogikas. Kohtuistungil avaldas N. Vaštšuk, et 30.03.2011 tuli ta tagasi oma korterisse pärast kinnipidamist ja avastas, et korter on tühjaks varastatud. Ta läks ülesse, küsis Mxxxlt, mis korteriga on, M vastas, et ta ei tea. Süüdistatav N. Vaštšuk ütles xxx, et kohtus räägib ta kõik, kes on tapmise organiseerija. Kuigi süüdistatav räägib sellest sõnavahetusest kui vestlusest, võib ette kujutada, kuidas N. Vaštšuki ja M. xxx vahel toimunud „vestlus“ teiste jaoks kõlanud. L. xxx avaldas, et kuulis ülevalt kahe naiste kisa ja üks jooksis üles, teine alla. See ühtib süüdistatav N. Vaštšuki ja M. xxx korterite asukohtadega teisel ja kolmandal korrusel, Lxxx viibis sel ajal all, koos M. xxx astusid nad majja, ja selle pärast ei näinud riidlevaid naisi. Kohus ei näe ühtegi alust, miks kohus peaks usaldama tunnistaja Mxxx ja tunnistaja J. xxx kelle ütlused ei ühti usaldusväärse kannatanu L. xxx ütlustega, ja miks ei saaks usaldada selles osas süüdistatav N. Vaštšuki, kelle ütlused leiavad kinnitust kannatanu L. xxxa ütlustega. Kohus on tutvunud Mxxx avaldusega ähvarduste kohta ( k 2 lk 53-56). Kohus märgib, et avaldus on tehtud arvutikirjas, mõtted on väljendatud selgelt, laused on ehitatud loogiliselt, kasutatud on väljendeid, mida tavaliselt kasutab haritud ja keskmisest edasijõudnud inimene. Kohtul on piisavalt alust arvata, et see ei ole M. xxx keel ja stiil. J. xxx arutamisel toimunud ristküsitluse järel tekkis kohtul veendumus, et avaldus on koostatud J. xxxx on sellega ainuke ja lühike seos- avaldusele allkirja andmine. Seda kinnitas J. xxxise, et M. xxx palus teda trükkida avalduse, ta trükkis, andis talle teksti ja mis sellega edasi sai, ta ei tea (kohtuistungiprotokoll lk 43). M. xxx selgitas kohtu küsimustele, et ta kirjutas avalduse ähvarduste kohta ise. Kohtu küsimustele, et see on arvutikirjas ja keel ja stiil ei ole tunnistaja oma ( sest kohtul oli aega jälgida tunnistajat ja tutvuda sellega, kuidas ta ennast väljendab), vastas tunnistaja, et ta kirjutas algul käsitsi ja andis piirkonnapolitseinikule, kes ütles et „praegu trükkime valmis“ ( väljend on muutmata kohtu märkus). Avalduse trükkiski M. Tunnistaja Mxxx kinnitas, et ei lugenud arvutikirjas tehtud avaldust, kuid andis sellele oma allkirja. xxx talle käsitsi kirjutatud avalduse teksti, mille ta põletas ahjus ära (kohtuistungiprotokoll lk 24). Kohtu küsimusele, miks xxxpidi koos temaga käima piirkonnapolitseiniku juures, avaldas tunnistaja M. M, et „ ilma temata ei saa liigset sõnagi öelda, käib igal pool ise“. Kohtu küsimusele, kas sel juhul, kui ta tahab pöörduda politseisse, peab tunnistaja Malt nõusolekut küsima, vastas tunnistaja „ jah, sest ta elab ju nende korteris“. Tunnistaja lisas, et „ temaga peab ju nõu pidama“ ( kohtuistungiprotokoll lk 25). Tunnistaja M. M ülalnäidatud ütlustest nähtub, et tunnistaja isiksuse omadused on sellised, et ta läheb meelega tugevama iseloomuga isiksuse mõju alla. Kohus arvab, et tunnistaja M. M ütluste ainuüksi mahu tõttu ei saaks kohus väita konkreetsemalt, millises osas kelle poolt ja kas üldse või

mis määral on M. M ütlused mõjutatud (välja arvatud kuntslikult loodud versiooni kohta Vaštšukite väidetavast ähvardusest), kuid veenev on kohtu arvates see asjaolu, et tunnistaja M. M on tervikuna tõendi allikana mõjutatav J. Ma poolt. Sellise kohtu järeldusega on loogilises vastavuses ka kohtuliku arutamise käigus tuvastatud fakt, et Päikese 12 maja kokku 8 korterist on 5 korterit J. Ma või tema pereliikme omanduses (kohtuistungiprotokoll lk 45). Samas on maja kehvas olukorras ja vaevalt et pakkuks huvi korraliku elukohana. Sellest lähtuvalt tundub eluliselt mõistetav ja usutav süüdistatav N. Vaštšuki väide, et J. M on huvitatud selle maja viimasest elanikest lahtisaamisest – nimelt kannatanu on tapetud (tema omanduses olid korter nr 5 ka 6), jäänud on ainult N. Vaštšuki korter nr 4. J. M tunnistas kohtu küsimustele vastates ( kohtuistungi protokoll lk 45), et kuna korterid olid enampakkumistele välja pandud hea hinnaga, siis ostis ta need kokku. Kohtu küsimustele, mis on tema plaanid nende korterite puhul, vastas tunnistaja, et ei ole midagi. Samas selgitas, et kõrval asub temale kuuluv tootmishoone. Sellest nähtub, et tunnistaja J. Mxxx võiks olla huvi maja korterite kokkuostmiseks teatud eesmärgil. Lähtudes sellest on eluliselt võimalik , et J. Mxxxvõiks olla motiiv hakata tunnistaja M. Mt mõjutama ja suunama tunnistaja M. Mt N. Vaštšuki vastu ütluste andmisele. Samavõrdselt jaatavalt vastab kohus Tartu RK kohtumääruses tehtud etteheitele, kas tunnistaja M. M võis olla mõjutatav tunnistaja T. V poolt. Kohtuistungil vastas tunnistaja M. M kohtu küsimustele pikalt ja muljetavaldavalt, milline on tema seisund T. Vga seoses. Nimelt selgitas M. M kohtu küsimustele (kohtuistungiprotokoll lk 23-24), et tal ei olnud elukohta ja talle soovitati pöörduda T. V ja J. Ma poole. Nad lubasid talle majas elada. Vastutasuks valvab ta maja. Selle eest maksavad T. V ja J. M talle 4 eurot nädalas. Samuti elektri eest käib nii, et tunnistaja viib arve T. Vle, kes maksab arve kinni ja tunnistaja peab selle eest tööd tegema nimelt tassida puid, rookida lund, riisuda lehti, sest neil on suur hoov. Sellist tööd teeb ta ka praegu, sest ka käesoleval ajal elab nende majas ja neile kuuluvas korteris. Samuti selgitas tunnistaja, et sissetuleku muid allikaid tal ei ole, vahepealt annavad inimesed talle kartuleid vms. Sellised tunnistaja M. M ütlused kinnitavad, et tunnistaja M. M oli ja on tunnistajate T. Vlt ja J. Malt täielikus majanduslikus ja isiklikus sõltuvuses. Isiklik sõltuvus tähendab kohtu arvates antud juhul see, et tunnistaja M. M ei julgenud iseseisvalt otsustada, kas ta peab kaebusega politseisse poole pöörduma, samuti uurija juurde saatus ta ainult T. V kaudu. M. M käitumine näitab kohtule ka seda, et tegelikult tunnistaja leppis selle seisundiga ega soovinud muutust. Kohus analüüsis tunnistaja M. M ütlusi erinevatest aspektidest, nimelt järjepidevuse poolest, loogilisusest, teiste tõenditega vastavusest ja ühtivusest ning kontrollitavusest. Samuti analüüsis kohus M. M kui tõendi allika isiklike omadusi. Kohus jõudis tunnistaja ütluste ja tema kui tõendi allika analüüsimiselt üksmeelselt järeldusele, et: tunnistaja ütlused ei olnud

järjepidevad ( kohus näitas kuidas ja millal on tunnistaja oma ütlusi muutnud); osas, millises olid ütlused kontrollitavad teiste tõenditega, ei ühtinud M. M ütlused nimetatud teiste tõenditega ( kohus näitas, kuidas tunnistaja M. M ütlused ühtivad kannatanu L. Matvejeva ja tunnistaja T. V ütlustega); tunnistaja kui tõendi allikas kergelt mõjutatav, ta on teistest tunnistajatest ( kellel võivad esineda motiivid kallutada M. Mt teatud sisuga ütluste andmisele) sõltuv isik ( kohus näitas, millised on tunnistaja M. M suhted J. Ma ja T. Vga). Kohtueelne uurimine, hiljem ka prokurör ei teinud enne võistlevat kohtuprotsessi midagi, et tunnistaja M. M ütlused oleksid kontrollitavad usaldusväärsete objektiivsete tõenditega. Vastupidi, märgata on, et uurimine pigem vältis tunnistaja M. M ütluste põhjalikule kontrollile allutamist ( kuidas teisiti aru saada faktist, et tunnistajaga ei olnud läbi viidud ütluste olustikuga seostamist). Kohus on seisukohal, et antud olukorras ei saa kohus aktsepteerida olukorda, mil ainult tunnistaja M. M kahtlaste ütluste alusel taotletakse süüdistatavale, kes süüd ei tunnista, 18-aastast vangistust. Kohus on seisukohalt, et kohtuotsuse tegemisel ei saa kohus tugineda tunnistaja M. M ütlustele, sest tema kui tõendi allikas on tervikuna ebausaldusväärne. Prokurör möönis kohtuvaidlustes, et tunnistaja M. M ütluste kvaliteet on prokuröri arvates keskmine, märkides samas, et uurimisasutus ega prokurör vali tunnistajaid, nad on sellised nagu on kas alkoholilembed, kas sõltuvuses millestki või kelleltki. Kohus märgib selle peale, et sel juhul esiteks peaks uurija ja prokurör näitama üles täiendavat usinust sellist „keskmise kvaliteedi“ tõendit kinnitavate tõendite hankimisel, allutama tõendit põhjalikule sisulisele kontrollile, vastuolude ilmnemisel astuma samme nende kõrvaldamiseks ja seda juba kohtueelse uurimise käigus. Alles hiljutises lahendis märkis Riigikohus ( 3-1-1-72-13, p 14), et ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega ( vt ka 3-1-1-10-11, p 26). Teiseks märgib kohus, et kuigi kohtupraktikas on aktsepteeritud süüditunnistamine ainult ühele tõendile tuginedes, kas tunnistaja või kannatanu ütlustele, on nõutav, et ühele tõendile tuginedes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel oleks kohus kõrvaldanud kõike võimalikke kahtlusi tõendi usaldusväärsuses. RKKKo lahendi 3-1-1-15-12 tsitaat: “ 13. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse õigesti, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süütava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11; ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust...“ Kohus rõhutab, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel ei õnnestunud kohtul varasemalt maakohtus ja rindkonnakohtus tekkinuid kahtlusi kõrvaldada – seda kasvõi tunnistaja J. MXXX M. M ütluste puhul või näiteks sündmuskoha vaatlusprotokolli ebatäielikkuse-ebaselguse kohta ( näiteks ringkonnakohtu määruses toodud märkusele, et sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole midagi märgitud mingi kummuti kohta, ei saa maakohus midagi vastata, uusi andmeid selle kohta saadud ei olnud. V. Udin püüdis kohtule selgitada, et see on kummut või panipaik, kus see asub ja kannatanu kukkus vastu kummutit peaga. Prokuröri taotlusel on V. Udini ütlused tõendite baasist välja jäetud tervikuna kui ebausaldusväärsed ). Ebaselgusi, vastuolusid tekkis kriminaalasja teistkordsel arutamisel veelgi ( näiteks surma saabumise aja kohta, mida on kohus analüüsimisel puudutanud). Sisuliselt oleks kohtul alust juba käesoleva staadiumil tulla järeldusele, et N. Vaštšuk tuleks talle esitatud süüdistuses ( tapmises) õigeks mõista, kuna (nagu ka on Tartu RK määruses märgitud), tugines talle esitatud süüdistus ainult tunnistaja M. M ütlustele. Kohus on juba väljendanud oma seisukohta, et tunnistaja M. M ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed ja kohus ei tugine tema ütlustele kohtuotsuse tegemisel. Kohus kontrollib, kas N. Vaštšuki osavõtt tapmisest on tõendatud muude tõenditega. Süütõendina N. Vaštšuki vastu oli esitatud DNA ekspertiisiakt k 2 lk 7883, millest nähtub, et rihmikult tallapinnalt, veretaolisest määrdumisest, mis sisaldas eeltesti alusel verd, sellest võetud proovist saadi DNA analüüsil täisprofiili, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada E. KXXXlt ja N. Vaštšukilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Rihmikud olid sündmuskohalt ära võetud (k 2 lk 2 pöördel ja 3), sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et visuaalselt oli rihmikute tallapinnalt tuvastatav pruunikapunaseid jälgi. Rihmikud on fotografeeritud k 2 lk 35-36. Veretaoline määrdumine on visuaalselt nähtav lk 36 k 2. Asitõend on vaadeldud k 2 lk 96, vaatlusprotokollist nähtub, et ilmseid pruunikapunaseid plekke ei avastatud, kuid tallaosas on pruuni värvi aine kiht. Süüdistatav N. Vaštšuk ei eita, et kui 27.03.2011 hommikul läks ta M. M korterisse suitsu tegema ja pärast seda vaatas kannatanu korterisse

ukse lävel, võis ta astuda verega määrdunud põrandale (kohtuistungi protokoll lk 79, 81). Süüdistuse versiooni kohaselt oli hommikul 27.03.2011 põrandale tekkinud vereloigud juba jäätunud, järelikult, N. Vaštšuk saaks oma rihmikuid verega määrida ainult öösel tapmise toimepanemisel, mis prokuröri arvamusel kinnitabki M. M ütlusi N. Vaštšuki tapmisest osavõtu kohta. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et tema arvates ei olnud vereloigukesed jäätunud, sest maja sees oli siiski plusskraadide juures. Kohtuistungi ülekuulatud kriminalist J. XXX kes osales sündmuskoha vaatluse teostamisel, selgitas prokuröri küsimustele (kohtuistungiprotokoll lk 61), et kolmandal korrusel olevad verejäljed olid juba kuivanud, kuid suuremates vere kogunemise kohtades oli veri veel niiske. Seega prokuröri versioon jäätunud verest on usaldusväärse tõendiga tunnistaja J. KXXX poolt ümber lükatud. Prokuröri täiendavale küsimusele, kas olid selliseid kohti, kus veri oli niiske ja oleks näha ei keegi oli astunud sinna, vastas tunnistaja, et vaatluse ajal ( 10.20-12.00) olid verejäljed ärakuivanud. Kui keegi oleks vereloikudesse astunud ja jätnud jalajäljed, oleks need veel märjad olnud, kuid see sõltub ajavahest. N. Vaštšuki sõnul ärkas ta kl 8 paiku ja läks M. M juurde ( kohtuistungiprotokoll lk 79). Seega N. Vaštšuki trepimademel väidetavast viibimisest möödus kuni sündmuskoha vaatluse alustamiseni vähemalt 2 tundi 20 minutit. Tunnistaja J. Kxxx tegi oletuse, et kui keegi astus vereloikudesse, oleks jalajäljed veel märjad olnud, aga sõltub ajavahest. Kohtule ei ole esitatud veenvaid tõendeid, et vähemalt kella 8 paiku vereloikudesse ja pärast seda põrandapinnale astumisest põrandapinnale tekkinud jalatsitejälg oleks kindlasti värske kakl 10.20 ehk sündmuskoha vaatluse alustamise ajaks. Seega ei ole N. Vaštšuki väide, et ta võis astuda vereloikudesse hommikul kl 8 paiku kui ta käis M. M juures, millegagi usaldusväärselt ümber lükatud. Seega tõenditega fikseeritud veretaoline määrdumine N. Vaštšuki rihmikutel, ei tõenda isegi kaudselt tema osavõttu kuriteost. Kaitsja küsimusele selgitas tunnistaja J. xxx et sündmuskohal avastatud jalatsitejälgede mustri järgi oli neid kaks paari. Jäljed olid fotografeeritud (kohtuistungiprotokoll lk 59). Kui avastati rihmikud ühest toast, võrreldi tallad jalatsitejälgedega, olid sarnased. Jalatsite jäljed avastati selle ukse ees, kust avastati naisterahva laip ja tamburis selle korteri ukse ees, mis asub vastas. Kohus märgib, et J. Kxxx ütlus ei ole vastuolus N. Vaštšuki ütlustega, et ta võis määrida rihmikuid verega siis kui käis M. M juures ( tema korteri uks ongi tamburis ja vastas) ja kannatanu korteri ukse juures lävel, seda aga hommikul kl 8 paiku, mitte öösel väidetava tapmise toimepanemisel. Veel kohus peab vajalikuks selgitada prokurörile, et küsimuse lahendamiseks, kas teatud jälg on jäetud teatud jalatsiga, tuleks määrata ja reeglina määrataksegi jäljeekspertiis, kuna selle küsimuse lahendamine vajab reeglina eriteadmisi. Kohus leiab, et kriminalisti J. Kaupmehe eriteadmised ei ole antud juhul piisavad, sest ta ei ole ekspert, temal puudub eksperdile vajalik haridus, ta on politseinik, kes läbis kriminalistika kursused ( kohtuistungiprotokoll lk 61), ja ta ise selgitas

süüdistatav N. Vaštšuki küsimusele, et kui soovitakse järelduste tegemine jälgede analüüsimisel, ei ole see tema pädevuses. Kohus tutvus sündmuskoha vaatlusprotokollis ja fototabelites fikseeritud jälgedega ja märgib, et kohtul ei teki selget ja kindlat arusaamist, millised jäljed milliste jalatsitega on jäetud ja kas need jäetud kas kahe, kolme või nelja jalatsite paaridega. Lähtudes fotodest nr 7, 13 võib järeldada, et jäljed on jäetud vähemalt kahe paari jalatsitega. Fotode nr 26, 29 pinnalt ei saaks kohus järeldada, kas see on ühe ja sama jalatsiga jäetud jälg, või need on siiski erinevad, muster tundub kohtule erinev olevat, kuid kohtul puuduvad eriteadmised, ei saa kohus järeldusi teha, nagu ka neid ei saa teha tunnistaja J. xxx kes ei ole ekspert. Kohus möönab, et näiteks fotode nr 26 ja 29 f9ikseeritud jäljed ei ole visuaalselt mustri järgi sarnased fotole nr 7 fikseeritud jäljega, kuid kohtule ei ole selge, kas fotodele nr 26 ja 29 fikseeritud jäljed on jäetud sama jalatsiga, millega on jäetud fotole nr 13 fikseeritud jälg. Seega ei ole usaldusväärseid andmeid, et sündmuskohal on avastatud ainult kahe isiku jalatsite jäljed. Kahtlust, kas sündmuskohal viibis veel ka kolmas või neljas isik, kas selleks isikuks saaks olla näiteks tunnistaja M. M ise, ja sellest tulenevalt kas ta saaks olla kuidagi seotud tapmise toimepanemisega, ei ole võimalik nüüd kõrvaldada. M. M jalatsid ei olnud kohtueelse uurimise käigus ära võetud ja vaadeldud, kuigi juba kohtueelse uurimise algstaadiumil oli menetlejale selge, et majas oli neli isikut, üks nendest on kannatanu, kes on tapetud, ülejäänud on M. M, V. Udin ja N. Vaštšuk. Miks ei olnud kontrollitud M. M jalatseid-riideid, kas veretaolisi määrdumisi sellel on, kas tema jäljed on jäetud trepimademele või mitte, ei ole kohtule arusaadav. Jäljed on veel fikseeritud fotodele nr 30, 31, 32, 45,46, 47, 48, 56). Ainult fotodelt nr 47 ja edasi on võimalik aru saada, et jäljed paiknevad trepil. Ülejäänud jälgede paiknemine sündmuskohal, pilt tervikuna ei ole kohtule sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt ette kujutav, jälgede skeem puudub. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus analüüsida, kuidas need vähemalt kaks isikut asusid trepimademel üks teise suhtes ja liikusid seal, et kohus saaks neid andmeid võrrelda näiteks tunnistaja M. M ütlustega. Kahtlus ei ole kõrvaldatav ja KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse see süüdistatava kasuks. Lõplikult see tähendab, et N. Vaštšuki ütlused selle kohta, et ta ei ole tapmisega seotud, ei ole millegagi ümber lükatud. Muid tõendeid N. Vaštšuki kohta ei ole kohtule esitatud. N. Vaštšuk kuulub talle esitatud süüdituses KarS § 114 p 1,4,5 järgi õigeksmõistmisele tema poolt kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu KrMS § 309 lg 2 alusel. Tartu RK heitis maakohtule veel ette, et osade tunnistajate ütlused ei olnud analüüsitud, ja sellest tulenevalt ei saa apellatsioonikohus otsustada, kas nende ütlustega on süütõend saadud või mitte, osutades kõigepealt tunnistaja J. Ma ja E. Kxxx ütlustele.

J. Ma ütlusi on maakohus juba kõrvutanud teiste tõenditega, kohus võrdles J. Ma ütlusi M. M ütluste ja M. M avaldusega, samuti kannatanu esindaja L. Matvejeva ütlustega. J. M andis veel ütlusi, mida ta nägi sündmuskohal. Kohus märgib, et sündmuskoha vaatlusega tuvastatud asjaolud on fikseeritud sündmuskoha vaatlusprotokollis ja menetlusosalistel ega kohtul ei tekkinud kahtlust, et J. Ma ütlused annaksid aluse kahelda sündmuskoha vaatlusprotokolli õigsuses. Samuti andis J. Ma ütluse, et kahe nädala pärast saabusid sündmuskohale uuesti politseinikud, kes soovisid juba varem sündmuskohal olevat verist nuga ( kohtuistungi protokoll lk 44). See vastab tõele ja kinnitatakse sündmuskoha vaatlusprotokolliga k 2 lk 93, millest nähtub, et 15.04.2011 ehk esimesest sündmuskoha vaatlusest kahe nädala pärast avastati kannatanu korteris nr 5 nimelt kraanikausist nuga. J. Ma ütlused, et M. Mt üritati tappa, mis seisnes selles, et 01.04.2011 tuli ta majja, Mt kodus ei olnud aga tema korteris põles tuli, M ei jätnud kunagi tuld põlema päeval, see räägib sellest, et öösel juhtus midagi (kohtuistungiprotokoll lk 43). Kohus märgib, et tunnistaja oletus on ilmselt liialdatud. Siiski tule põlemisest päeval korteris ei saa kuidagi teha järeldust, et keegi üritas M. Mt tappa. Muid asjassepuutuvaid andmeid ei ole kohus tunnistaja J. Ma ütlustest saanud. E. Kxxx ütlustest ei ole kohus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis oleks abiks kuriteo ja selle toimepannud isikute tuvastamisel. E. Kxxx andis kokkuvõtlikult ütlusi (kohtuistungiprotokoll lk 56-59), et 27.03.2011 sai patrull väljakutse, et xxx majas keegi ukse taga lõhub. Väljakutse oli edastatud juhtimiskeskuse poolt. Kohale jõudsid 20-25 minuti jooksul, teatati selles juhtimiskeskusele, küsiti täiendavalt info, mis juhtus. Juhtimiskeskusest teatati, et vastust helistajalt ei ole, kontakti ei ole, andmeid ei ole. Esialgse teate sisu oli et keegi võõras lõhub ukse taga, kas neid on üks või kaks ei teadnud. Teadet, et xxx majas on tapetud inimene ja tuleb ust lõhkuda, ei olnud. Kohapeal viibisid 10-15 minutit, koputasid kõvastu metalluksele, ka akendele, valgustasid aknaid taskulambiga, mansardikorrusel kuskil põles tuli, tule allikas ei olnud selge, kuid keegi ei reageerinud, vaikus. Kohus märgib, et mitetatud tõendiga lükatakse ümber M. M ütlus selle kohta, et pärast politseisse helistamist jäi ta ootama, ei maganud, politsei aga ei tulnud, telefonitsi soovitati talle oodata hommikuni. Kohus ei ole siiski ühtegi alust mitte usaldada patrullipolitseinikut, et ta käis sündmuskohal, tegi kõik ennest olenevat, et maja sisse saada. Nimetatud tunnistaja E. Kxxx ütlused on aga vastuolus kohtus uuritud salvestisega k 2 lk 40-529 mille kohaselt helistatakse Ida Prefektuuri hädanumbrile telefonilt 56337598 27.03.2011 kl 01.27 ja 01.36 ja teatatakse, xxx on tapetud inimene. Kohus märgib, et selle vastuolu kõrvaldamine kohtuliku arutamise käigus ei õnnestunud. Salvestis oli kohtuistungil uuritud ka CD-plaadi pealt, ja oli kuulda, et korrapidaja suhtleb helistajaga vene keeles, väljendid on adekvaatsed ja arusaadavad, helistaja mitu korda teatab, et tapeti inimene ja korrapidaja püüab välja selgitada, mis siiski juhtus ja mis hetkel toimub. Sellise vastuolu ilmnemine

ja seda juba kohtueelsel uurimisel ei pakkunud menetlejale vähimatki huvi. Hädanumbrit teenindav korrapidaja ei olnud tuvastatud ega ülekuulatud. Kohus tuletab meelde, et süüdistatav N. Vaštšuk seadis kahtluse alla salvestise autentsust, selles mõttes, kas hädanumbrile helistanud isik on M. M, samuti kahtles süüdistatav salvestise päritolus. Salvestise päritolus ei ole kohtul siiski kahtlust, sest lk 40 kohaselt, on salvestis menetlejale edastatud juhtimiskeskuse juhi poolt. Samas aga märgib kohus, et saatekirja alusel lk 40 09.37 kõne oli tehtud numbrilt 53575747 ( N. Vaštšuki number), vaatlusprotokollis k 2 lk 45 märgib uurija, et kõne kl 09.34 on tehtud numbrilt 56337598 ( M. M number). Saatekirjas ei ole märgitud kõnet, mis oleks tehtud numbrilt 56337598 kl 09.34. Vaatlusprotokollis aga puudub kõne, mis oli vastavalt saatekirjale tehtud kl 09.37 numbrilt xxx Kohus juhtis menetlusosaliste tähelepanu sellele ebaselgusele, mis lõppes aga sellega, et prokurör leidis, et tegemist on näpuveaga. Kohtule jääb arusaamatuks, milles seisneb see viga, kas õige on vaatlusprotokollist märgitud variant, et viimane kõne oli 09.34 ja M. M numbrilt, või õige on saatekirjas märgitud variant, et viimane kõne oli siis tehtud 09.37 N. Vaštšuki telefonilt, või õige on mingi muu variant, eksis juhtimiskeskuse juht või menetleja. Kohtuistungil väitis N. Vaštšuk, ( kohtuistungiprotokoll lk 85-86), et ta tegi ainult ühe kõne kl 09.28, ja mitte M. M telefoninumbrilt vaid oma telefonilt numbriga 53575747 ja kl 09.34 ei ole ta kõnet teinud oma või teise isiku telefonilt. Tähelepanuväärt on see, et ka M. M ei räägi oma ütlustes kordagi, et N. Vaštšuk oleks veel helistanud politseisse pärast 09.28 kõnet. Teisisõnu selles osas M. M ja N. Vaštšuki ütlused erinevad ainult selles osas, et kelle telefonilt helistati, aga ühtivad selles osas, et kõne oli üks ja kl 09.28. Kohtul tekib põhjendatud kahtlus, mis need kõned on , mis toimusid väidetavalt kas kl 09.34 või 09.37 ja tegelikult millisest numbrist. Kui võtta kohtul tekkinud kahtlust kogumis E. Kollo ütlustega, et tegelikult talle teatati mitte tapmisest aga et keegi võõras on ukse taga ja lõhub, N. Vaštšuki ütlusega, et vaatlusprotokollis kl 09.34 märgitud kõne ei ole tema sõnad ( ja seda ei ole millegagi ümber lükatud, sest hääleekspertiisi määratud ei olnud), arvestades ka asjaolu, et menetleja jättis tuvastamata ja ülekuulamata korrapidaja isik, võib kohus teha ainult selle järelduse, et tõendid on menetleja poolt kogutud äärmiselt pealiskaudselt, apaatselt ja seda prokuröri juhtimisel. Selliste tõendite alusel ei ole kohtul võimalik jõuda kindlale järeldusele ühe või teise asjaolu olemasolus või selle puudumises. Lõplikult märgib kohus E. xxxusväärset informatsiooni ei ole kohus tema ülekuulamisel saanud. Kohus märgib veel, et kohtuliku arutamise käigus olid kaitsjapoolsed tunnistajad M. Rxxx, V. Rxxx ja T. Guxxx. Kohus märgib, et tunnistajate ülekuulamisel ei olnud olulist asjassepuutuvat informatsiooni saadud. Tunnistaja d andsid ütlusi selle kohta, milline oli elus kannatanu ja milline süüdistatav N. Vastšuk. Kohus märgib, et süüdistatav N. Vaštšuki kuriteos

osavõtu tähtsust.

tuvastamisel ei omanud nende tunnistajate ütlused vähimatki

Nüüd kohus analüüsib tõendeid seoses V. Udinile esitatud tapmises.

süüdistusega

Kuna kohus jõudis järeldusele, et N. Vaštšuki osalemine tapmises ei leidnud kohtuliku arutamise käigus kinnitust, tuleb V. Udini süüdistusest välja võtta see osa, mis puudutab: tema nõustumist N. Vaštšuki ettepanekuga tappa E. xxx tema tegutsemist koos N. Vaštšukiga kannatanult raha nõudmisel, kannatanu peksmist tapmise eesmärgil trepimademel grupis koos N. Vaštšukiga, kannatanu keha lohistamist koos N. Vaštšukiga, kannatanu peksmist tema korteris nr 5 koos N. Vaštšukiga, kannatanule lõikehaavade tekitamist kaela piirkonnas koos N. Vaštšukiga, kannatanu keha katmist koos N. Vaštšukiga. Süüdistatav V. Udin tunnistas ennast süüdi täielikult, täpsustades, et ta lõi kannatanut ainult jalgadega ( kohtuistungiprotokoll lk 3). Süüdistatav andis kohtuistungil ka ütlusi, milles kirjeldas teo toimepanemist. Prokurör valis võitlevas protsessis taktika, mille kohaselt saaks süüdistus paremini toetatud, kui V. Udini ütlused jäetakse tõendite baasist tervikuna välja ( kuigi Tartu RK märkis oma määruses k 1 lk 13 kriitiliselt „millised tõendid siis tõendavad seda, mis toimus korteris nr 5, sest seal said olla ainult süüdistatavad ja nende kummagi ütlusi kohus tõendina ei arvestanud“). Seda prokurör saavutaski. Kohus leidis, et arvestades V. Udini erinevatel aegadel antud erinevaid ütlusi, ei ole V. Udin tõendi allikana usaldusväärne ja jättiski tema ütlused tõenditest tervikuna välja. Sellises olukorras jääb kohtule ainukesena võimalusena tuvastada kuritegu ja selle toimepannud isikut teiste usaldusväärsete tõenditega ja ainult selle piires, milles üks või teine usaldusväärne tõend seda võimaldab. Kohus leiab, et tekkinud olukorras, mil prokurör sisuliselt hävitas süütõendit, ehk V. Udini enda süüd kinnitavaid ütlusi, võib kohus üldises mõttes arvestada süüdistatav V. Udini ennast süüdi tunnistamisega. Kohus lähtub sellest, et V. Udin ei eita tema poolt kannatanu E. Kxxx tapmise toimepanemist kui sellist. Sündmuskoha vaatlusprotokollist lk 1-39 k 2 nähtub, et 27.03.2011 kl 10.20 avastati aadressil Päikese 12 Kohtla-Järve asuvas majas korteris nr 5 kannatanu E. Kaardi surnukeha vägivalla kasutamise tunnustega.

Protokollist nähtub, et maja on kahekorruseline, kolmandat korrust moodustab mansard, kus asuvad kannatanu korter nr 5, korter nr 6, 7 ja 8. Veresarnaseid plekke on avastatud trepimademel plekid viivad mademele, kus asuvad korterid 3 ja 4, see on teine korrus. Korterite 3 ja 4 juurde viiva ukse klaas on lõhutud. Teise korruse trepimademe vasemas ülanurgas on veresarnaseid plekke, mis viivad trepi poole, mis omakorda viib kolmandale korrusele. Kolmandale korrusele viivatel trepiastmetel on veresarnased jalatsijäljed. Seinal, trepi pöördekohas vasakule poole kolmanda korruse mademele, on tilgakujulisis veresarnaseid plekke. Mansardkorruse mademel trepist vasakul on pruunikaspunane plekk suurusega 10x20cm koos tilgakujuliste pritsmetega. Trepimademe keskel on pruunikapunane plekk suurusega 30x24cm, pleki ääres on avastatud hambaprotees, mademel on nähtavad lohistamisjälgi, mis viivad korteri nr 5 juurde. Samuti viivad pruunikaspunased jäljed korteri nr nr 7 juurde. Teiselt korruselt trepist üles trepimademele minnes on nuga. Korteris nr 7 tuppa viival uksel, selle kesksel allosas on avastatud tilgakujulised pruunikaspunased plekid. Diivanil on avastatud teksad, mille allservad on määrdunud veresarnase ainega. Teksad on ära võetud. Korteris nr 5 toas kohe köögiuksel on naisterahva surnukeha, mille peale on loobitud riideid ja erinevaid asju nagu pann, kauss, raamitud foto. Põrandal on nähtavad veretaolised lohistamisjäljed ja samasugused jalatsitejäljed. Surnukeha jalas olevate pesupükste esiosal on jalatsitejälg. Korteris nr 4, mille ees mademel on pruunikaspunased plekid, uksest kaugemas toas on avastatud rihmikud. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et korteris nt 5 ja 6 ( ühendatud toad) elas kannatanu E. xxx korteris nt – süüdistata V. Udin ja korteris nr 4 – süüdistatav N. Vaštšuk. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et veresarnased plekid on avastatud teisel korrusel N. Vaštšuki korteri eest, mis fotodelt ei ole tuvastatav, sellepärast ei saa kohus detailsemalt hinnata, mis plekid need on kas rohked, või üksikud, kas visuaalselt ilmselt nähtavad või hõõrumistunnustega, kas pritsmed, tilgad või loigukesed. Fotolt nt 54 nähtub, et vähemalt teise korruse mademel on üksikud piiratud veresarnased jäljed, üks nendest ( foto nr 56 märgistatud koht nr 14) on jalatsitejälg. Rohkeid veresarnaseid määrdumisi teise korruse mademel ega kolmandale korrusele viival trepil avastatud ei ole, küll aga jalatsitejäljed foto nr 49. Samas võib tõdeda, et lähtudes fotodest nr 25,33,34,35,36,38,39,40,43, suuremaid ja rohkemaid veretaolisi määrdumisi asuvad just mansardikorrusel trepimademel. Kusjuures sündmuskoha vaatlusprotokolli kirjelduse kohaselt on trepimademel kaks suuremat veetaolist määrdumist 10x20 cm ja 30 x25 cm, mis on seostatav fotodega nr 37,38,40 ja 34,35,36. Esimese määrdumises on hambaprotees ja kõrval on nuga. Teine veretaoline määrdumine sisaldab rohket veretaolist ainet kihina nagu oleks hüübinud verd. Sellest tulenevalt leiab kohus, et on piisavalt alust arvata, et kannatanu oli pekstud ja intensiivselt, millele kaasnes rohke väline verejooks just mansardikorruse

trepimademel. Verised lohistamisjäljed ja surnukeha asukoht korteris nr 5 annavad aluse arvata, et välise verejooksu ajal või vahetult pärast seda, kui eraldunud veri oli veel värske, lohistati kannatanu keha tema korterisse. Trepikojas avastatud jalatsitejäljed ei näita kuidagi, kas kannatanut peksis üks või mitu inimest, sest majas elavate isikute liikumine majas ( M. M, V. Udin ja N. Vaštšuk) võis toimuda ka pärast kannatanule kehavigastuste tekitamist, muuhulgas ka öösel 27.03.2011 kuni hommikuni. Selle liikumise tagajärjel võisid olla jalatsitega jäetud erinevad jäljed. Kohus juba märkis, et kohtueelsel uurimisel käigus ei olnud läbi viidud jäljeekspertiis, M. M jalatsid ei olnud ära võetud ja uuritud, V. Vaštšuki ja V. Udini jalatsitega jäetud jälgede kohta ei ole ekspertiisi käigus saadud informatsiooni, milline jälg kelle jalatsitega jäetud. Surnu ekspertiisiaktist nr 105 k 2 lk 59-74 nähtub, et kannatanu E. Kxxxsurma põhjuseks on aju-kolju kinnine tömp trauma näokolju luude hulgimurdude ning verevalumitega peaaju kelmete alla ja ajuvatsakestesse. Surnukehal on veel avastatud rindkere kinnine tömp trauma, kõhu kinnine tömp trauma. Eksperdi arvamuse kohaselt aju-kolju kinnine tömp trauma, rindkere ja kõhu tömp trauma, sellega kaasnevad kehavigastused, mis on kirjeldatud arvamuse p 2 ja 3 tekkisid elupuhuselt kõva tömbi eseme toimel võimalik, et korduvatest kängitsetud jala löökidest kannatanu horisontaalses selili lamavas seisundis. Kohus leiab, et nimetatud asjaolud annavad kohtule aluse arvata, et kannatanu peksti mansardikorruse trepimademel kängitsetud jalaga kui kannatanu oli horisontaalses selili lamavas seisundis. Võttes arvesse V. Udini omaksvõtu kannatanu tapmises ja seda, et süü tunnistamisel kinnitas ta, et ta lõi kannatanut jalgadega (kohtuistungiprotokoll lk 3), peab kohus nimetatud tõenditega (sündmuskoha vaatlusprotokolli ja surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga) piisavalt ja usaldusväärselt tõendatuks, et just V Udin, pekstes kannatanut jalgadega mansardikorruse trepimademel, tekitas kannatanule surmava kehavigastuse ehk V. Udini tegu on põhjuslikus seoses teo tagajärjega- kannatanu surmaga. Eksperdi arvamuse kohaselt, näo välispinna piirkonnast esmase algavas välise verejooksu hetkel kannatanu istus, mida kinnitab tilgakujuliste vereplekkide olemasolu reite eespinnal ja rõivastel, hiljem kannatanu oli horisontaalsel selili lamavas asendis, mida kinnitab vertikaalsete verenirede puudumine kehal ja rõivastel. Nimetatud asjaolu annab kohtule aluse arvata, et V. Udin lõi kannatanut algul pea-näo piirkonna selliselt, et algas piisavalt aktiivne verejooks, mille tagajärjel tekkisid tilgakujulised verejäljed reite eespinnal ja rõivastel. Pärast seda V. Udin jätkas kannatanu peksmist ja kannatanu oli juba selili horisontaalses asendis. P 7 kohaselt pärast kehavigastuste saamist kannatanu ei liikunud. Kohus analüüsis juba surnu täiendekspertiisiakti nr 10 andmeid ( k 2 lk 75-77), mille kohaselt ei saa surma saabumise aega tuvastada konkreetselt,

kuid ekspert määras aega näidates sisuliselt ajavahemiku mille kestel ei saanud surm saabuda. Analüüsides koolnukangestust ja koolnulaikude muutmist kogumis, samuti surnukeha hoidmise temperatuuri surnukuuris, andis ekspert arvamuse, et koolnumuutuste põhjal on alust arvata, et surm saabus mõningaid ööpäevad ( mitte vähem kui kolm) enne surnukeha kohtuarstliku uuringut. Kohtuarstlik uuring teostati 29.03.2011 kl 09.12, seega surm ei saanud saabuda pärast 26.03.2011 kl 09.15. Seega peaks kohus lugema tuvastatuks, et V. Udin tekitas kannatanule surmava kehavigastuse tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 09.15.26.03.2011. Samas kohus juba osutas sellele, et N. Vaštšuki ütluste kohaselt siiski 26.03.2011 päeval oli kannatanu veel elus, ja seda pidid nägema politseinikud, kes käisid majas 26.03.2011 päeval väljakutsel seoses süütamise ähvardusega. See asjaolu jäi kohtuliku arutamise käigus lõpuni välja selgitamata, sest kohapeal käinud politseinike tuvastamiseks ja nende ülekuulamiseks ei näidatud uurija ega prokurör üles vähimatki huvi. Seega N. Vaštšuki ütlused ja kohtuarstliku ekspertiisi arvamus on oma vahel vastuolu osas, kas kannatanu võis olla elus 26.03.2011 päeval ja õhtul. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V. Udin tekitas kannatanule surmava kehavigastuse vähemalt märtsi kuus 2011.a konkreetsemalt tuvastamata jäänud ajal. V. Udini kinnipidamisel k 2 lk 108-110 võeti temalt ära jope ja jalatsid, sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt tema korterist nt 7 võeti ära teksad. Eraldi 15.04.2011 toimunud teistkordse sündmuskoha vaatlusel võeti ära nuga ( k 2 lk 93), mis oli tegelikult fikseeritud mansardikorrusel trepimademel asuvat ( vt foto nr 40 lk 25). Jope, nuga, teksad olid asitõendi vaatlusprotokolliga vaadeldud ( k 2 lk 96, 98, 101). DNA ekspertiisiaktist k 2 lk 78-85 nähtub, et p 1 kohaselt E. Kaardi bioloogiline materjal, mis sisaldas eeltesti alusel verd, avastati kolmanda korruse üldesiku põrandal, kahest proovist noateral, ühest proovist teksapükstel, kahest proovist jopelt ning noa käepidemelt. Nimetatud tuvastatud asjaoludest tuleneb, e saadud andmed ühtivad sündmuskoha vaatlusprotokolli andmete, surnukohtuarstliku ekspertiisiaktiga ja V. Udini tapmise omaksvõtuga. Surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et kannatanu surma saabus aju-kolju kinnise tömbi trauma saamisel, kannatanu peksti võimalikult kängitsetud jalaga, V. Udin kinnitas süü tunnistamisel, et lõi kannatanut jalgadega, veretaolised määrdumised on avastatud kolmanda korruse trepimademel. DNA ekspertiisiga on kinnitatud, et kolmanda korruse üldesikul on avastatud tõepoolest kannatanu bioloogilist materjali, samuti seda on V. Udini teksadel vasaku jala säärepiirkonnas ning tema mustadel saabastel. Kohus leiab, et kõik objektiivsed tõendid, milleks on sündmuskoha vaatlusprotokoll, surnu kohtuarstlik ekspertiisiakt, asitõendite vaatlusprotokollid ja DNA ekspertiisiakt nende kogumis, kinnitavad, et V.

Udin pani toime kehavigastuse.

kannatanu E. Kxxxtapmise, tekitades talle surmava

Kohus leiab tuvastatuks järgmiste asjaolude esinemist: Vladimir Udin, konkreetsemalt tuvastama ajal kuid mitte hiljem kui xxx, olles alkoholijoobes, 3-nda korruse trepimademel, mis asub xxx xx 5 välisukse juures, soovides saada kannatanult raha ehk omakasu ajendil, tahtliku tapmise eesmärgil peksis xxx surnuks, lõid maas lamavat 1930 aastal sündinud xxxxxxkorduvalt kängitsetud jalgadega pea, näo, kaela, keha, rinna, kõhu ja ülajäsemete piirkonda. Seejärel Vladimir Udin lohistas xxx trepimademelt tema korterisse nr 5. Oma tegevusega Vladimir Udin tekitas xxx surma põhjustanud aju-kolju kinnise tömptrauma näokolju luude hulgimurdude ning verevalumitega peaaju kelmete alla ja ajuvatsakestesse. Lisaks tekitas xxxxxx rindkere kinnise tömp trauma, kõhu kinnise tömp trauma, kilpkõhre keha murru, keeleluu parema sarve murru, naha pindmise verevalumid ülajäsemetel. Oma tegevusega tekitas Vladimir Udin varalise kahju LxxxMaxxx summas 378,99 eurot. Sel moel Vladimir Udin pani toime teise inimese tapmise omakasu motiivil, s.o. kuriteo, mis on ettenähtud KarS § 114 p 5 järgi. Nüüd kohus analüüsib, millised süüdistuses märgitud asjaolud ei saanud kohtuliku arutamise käigus usaldusväärset kinnitust. Kohus leiab, et ei ole kohtuliku arutamise käigus saadud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et V. Udin pani nimetatud teo toime kellegi ettepanekul. M. M ütlustele kohus ei tugine, kuna ta on tõendi allikana ebausaldusväärne. V. Udini ütlused on prokuröri ristküsitluse tulemusena tõendite baasist tervikuna välja võetud kui ebausaldusväärsed. N. Vaštšuki ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt ( kohus juba varem põhjendas miks), seega ei ole niinimetatava tapmise ettepaneku tegemise kohta mingeid andmeid. Samuti ei ole kohtuliku arutamise käigus saadud andmeid, et V. Udin oleks kannatanult trepimademel raha nõudnud. Jällegi kohus tuletab meelde, et V. Udini ütlustele ja M. M ütlustele ei ole võimalik viidata, seega ei ole võimalik tuvastada, kas V. Udin nõudis või palus kannatanult raha vahetult enne tapmise toimepanemist. Siin peatub kohus V. Udinile süüksarvatud omakasu motiivi tõendamisele. N. Vaštšuki ütlustega on tuvastatud usaldusväärselt see, ja nimetatud asjaolu ei olnud osaliste poolt kahtluse alla kunagi seatud, et kõik kolm koos M. M, N. Vaštšuk ja V. Udin tarvitasid alkohoolseid jooke, kas viina või odekolonni, olulist vahet pole. L. Matvejeva kinnitas, et kannatanu on talle rääkinud, et majas elavad nüüd joodikud, kes talle ei meeldi, kes küsivad temalt raha ja kord annavad tagasi kord mitte. Peale N. Vaštšuki, V. Udini ja M. M ei

elanud majas enam keegi. Järelikult selle kolmiku sees on isik või isikud kes küsisid vahepealt kannatanult raha ja olid joodikud. Järelikult, N. Vaštšuki ütlused, et V. Udin läks kannatanu juurde, et küsida raha ja tagasi tulles teatas, et ta andis kannatanule vastu pead, võivad olla tõelised. Omakasu motiivi tuvastamisel tuginebkohus N. Vaštšuki ütlustele, arvestades seda, et nimetatud ütlus ei olnud V. Udini kaitsja poolt sisuliselt vaidlustatud. Sellest tuletab kohus V. Udini omakasu motiivi tapmise toimepanemisel- soov saada raha alkohoolse joogi ostmiseks. Samuti ei leia kinnitust asjaolu, et V. Udin oleks peksnud kannatanut mingi „pikema aja jooksul“. Selline süüdistuse väide ei põhine millelegi. Samuti märgib kohus, et „pikema aja“ sisustamine on suhteline ja nõuab asjaolude tuvastamist, mis ei ole antud juhul võimalik, sest V. Udini ja M. M ütlusi kohus kasutada ei saa. Samuti ei pea kohus tõendatuks, et V. Udin peksis kannatanut ka rusikatega. Selle kohta, ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit. V. Udin ise vastates kohtu küsimusele, kas ta tunnistab ennast süüdi, täpsustas, vastates jaatavalt, et ta lõi ainult jalgadega. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, mille alusel jõudis prokurör süüdistuse esitamisel järelduseni, et V. Udin hüppas kannatanu peale jalgadega ja lõi E. xxx peaga vastu kummuti nurka. Kohus kordab, et ka kriminaalasja korduval arutamisel ei ole tuvastatud, et kas trepimademel või korteris oleks mingi kummut. Kummuti vastu löömisest lihtsalt ei ole ühtegi tõendit. Kannatanu peale hüppamise kohta samuti ei ole kohtule esitatud veenvat tõendit. Asjaolu, et kannatanu aluspesu esipoolel on avastatud jalatsitejälg, ei tähenda absoluutselt, et V. Udin hüppas kannatanu peale. Esiteks, usaldusväärselt ei ole tuvastatud kelle jalatsite poolt on nimetatud jalatsite jälg jäetud ( jäljeekspertiis puudub). Teiseks, jääb arusaamatuks, miks leitakse, et keegi on kannatanu peale hüpanud, selliseid tõendeid ei ole. Samuti ei ole kohtu arvates millegagi kinnitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolu, et V. Udin oleks jätkanud kannatanu peksmist ka kannatanu korteris nr 5. Kannatanu surnukeha oli küll avastatud tema korteris nr 5 ja korteris oli näha lohistamisjälgi ( vt sündmuskoha vaatlusprotokolli), samas ei ole sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitud asjaolusid, mille alusel saaks väita, et kannatanu peksmine toimus ka korteris. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et just V. Udin tekitas kannatanule lõikehaavu kaelapiirkonnas. Selle kohta ei ole ühtegi tõendit. Surnukohtuarstliku ekspertiisiaktist nähtub, tõepoolest, et kannatanu kaela piirkonnas on avastatud surmajärgselt tekitatud pindmised lõikehaavad. Sündmuskoha vaatlusprotokollis nähtub, et sündmuskohal veretaoliste

määrdumiste kõrval põrandal oli avastatud nuga, mida jäeti sündmuskohal vedelema ja selle võttis politsei ära alles kahe nädala jooksul korduva sündmuskoha vaatlusel, eelnevalt võttis selle noa põrandalt J. M ja pani kannatanu korteri kraanikaussi hoiule. DNA ekspertiisiaktist p 4 ja 5 kohaselt ei ole noa käepidemelt avastatud V. Udinile kuuluvat bioloogilist materjali, kuigi saadi täisprofiili, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Sellest nähtub, et lihtsa analüüsi teostamisel ( DNA ekspertiisiakti lugemisel) võib tulla järeldusele, et V. Udini nimetatud noaga seostamiseks ei ole ühtegi objektiivset alust. Ei ole loomulikult välistatud, et kannatanule tekitati noahaavad surmajärgselt muu lõikevahendiga. Selle kohta ei ole aga mingeid andmeid kohtule esitatud. Selle asjaoluga, nimelt lõikehaavade surmajärgselt tekitamisega, oli seotud V. Udinile süüksarvatud koosseisuline tapmist raskendav asjaolu- julmus. Kuna ei ole tõendatud, et V. Udin tekitas kannatanule julmalt surmajärgselt lõikehaavu, ei saa V. Udinile süüks arvata tapmise toimepanemist julmal viisil. Keha katmise ja raha summas 3,50 eurot röövimise kohta selgitab kohus järgmist. Prokurörile oli teada, et keha katmise ja raha röövimise asjaolude kohta on tal tõendina esitata üksnes V. Udini enda ütlused. Samas kohtuliku arutamise käigus valis ta taktika jätta V. Udini ütlused tõendite baasist välja, mida ta saavutaski, sest ka kohus nõustus, et erinevatel aegadel andis V. Udin erinevaid ütlusi ega suutnud põhjendada ütluste muutmist. Kohtule jääb prokuröri loogika arusaamatuks. Kui ta soovib siiski viidata V. Udini ütlustest tuleneva asjaolule, miks soovis prokurör V. Udini ütluste tõendite baasist väljajätmist. Ilma V. Udini ütlusteta, mida kohus ei saagi nüüd kasutada, ei ole kannatanu keha katmise ja raha summas 3,50 röövimise asjaolusid võimalik tuvastada, sest need on faktid, mille kohta võib ütlusi anda kas teo toimepannud isik ise ( V. Udin) või pealtnägija ( keda selle teo toimepanemisel ei olnud), või KrMS § 66 lg 2-1 p 2 tulenevalt kaasatud tunnistaja ( keda ei ole ). N. Vaštšukile selgitas V. Udin, et ta andis kannatanule vastu pealt, kuid ei rääkinud mitte midagi keha katmise või raha röövimise kohta. Nüüd vastab kohus küsimusele, kas V. Udini poolt toimepandud tapmise oli piinav. Riigikohtu lahendis 3-1-1-114-06 p 8.1 on rõhutatud, et ei saa rääkida piinavast tapmisest, kui kannatanu surm saabub lühikese ajavahemiku jooksul pärast surmava trauma saamist, samuti, kui kannatanu on teadvuseta, ei saa kehavigastuste tekitamine talle kestvat või erilist suurt valu põhjustada. KarS-u kommenteeritud väljaandes lk 365 (Juura, 2009) märgitakse, et piinav on tapmine, mis põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Veel on väljaandes toodud konkreetsed juhtumid, mis on kohtupraktikas tunnustatud olnud piinavaks tapmiseks. Viidatud ja Riigikohtu

lahendile 3-1-1-106-97, mille kohaselt piinavaks on ohvri surnuks peksmine, tuleb arvestada, löökide tugevust, hulka ja kestust, kohtu inimkehal, kehavigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. E. Kaardi puhul on tegemist tapmise ohvriga, kes oligi surnuks pekstud. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti alusel on kannatanule tekitatud sellised kehavigastused, mis annavad aluse lugeda löögid tugevateks. Löökide hulk ei ole tuvastatav, kuid tegemist on korduvate löökidega erinevatesse piirkondadesse- pea, näi, rinna, kõhu, ülajäsemete piirkonna. Löökide tagajärjel tekkisid kannatanul ulatuslikud sisemised vigastused nagu kinnine aju-kolju trauma, kinnine rinna trauma ja kinnine kõhu trauma. Sisemised vigastused on ulatuslikud ja tõsised - rinnaku otsene ristmurd, hulgalised mõlemapoolsed roiete otsesed murrud, maksa sagitaalne rebend, kilpkõhre keha murd, näoluude hulgimurrud, hulgalised haavad näol ja peas. Peksmise kestust tuvastada ei ole võimalik, kuid tegemist ei ole ühehetkelise peksmisega. Samas ei ole andmeid, et peksmine oleks pikemajalisem näiteks 10-15 minutit. Kuna V. Udini puhul on tegemist terve, keskmises eas mehega, kannatanu on aga eakas 1930 sündinud naisterahvas, piisaks kohtu arvates ka lühiajalist kuid intensiivset peksmist kängitsetud jalaga, et oleks tekkinud ekspertiisiaktis kirjeldatud asjaolud. Eksperdile ei olnud esitatud küsimus, millise ajavahemiku jooksul pärast kehavigastuste tekitamist saabus kannatanu surm, mille tõttu ei olegi kohtul andmeid, kas kannatanu kaotas teadvuse juba pärast esimest lööki pea piirkonda (just pea piirkonnas avastatud kehavigastused olidki surmavad) ja kas surm saabus lühikese, minutites mõõdetava, ajavahemiku jooksul. Kui kannatanu kaotas teadvuse ja sai surma lühikese ajal jooksul pärast kehavigastuste saamist, siis ei ole Riigikohtu lahendis 3-1-1-114-06 väljendatud seisukoha kohaselt tegemist piinava tapmisega. Mingeid erilisi erilist valu tekitavaid võtteid ei ole süüdistatav tapmise toimepanemisel kasutanud. Ta ei kasutanud erilisi kannatusi tekitavaid tapmise vahendeid. Ei ole millegagi kinnitatud, et peksmine toimus teatud pikema aja jooksul näiteks 10-15 minuti jooksul ( 31-1-125-96) ja kannatanu oleks peksmise ajal teadvuses ja tundis valu kestvalt. Sellest tulenevalt vastab kohus küsimusele, kas V. Udini toimepandud tapmine on piinav KarS § 114 p 1 mõttes, eitavalt. Kohus leiab, et V. Udini tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 114 p 5 aluselteise inimese tapmise omakasu motiivil. Tahtlus KarS § 16 lg 4 alusel isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui tapab võimalikuks, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda.

Kohus leiab, et V. Udin pani kannatanu xx tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta pidi võimalikuks, et tekitab kannatanule surma ja jätkates oma tegu, kannatanu peksmist, möönis surma saabumist. V. Udin tekitas kannatanule ulatuslikke erinevatesse keha piirkondadesse kehavigastusi, nimelt surma põhjustanud aju-kolju kinnine tömptrauma näokolju luude hulgimurrude ning verevalumitega peaaju kelmete alla ja ajuvatsakestesse. Lisaks tekitas xxx rindkere kinnise tömp trauma, kõhu kinnise tömp trauma, kilpkõhre keha murru, keeleluu parema sarve murru, naha pindmise verevalumid ülajäsemetel, pekstes kannatanu jalgadega. Pekstes kannatanu sihipäraselt, intensiivselt kängitsetud jalaga pea piirkonda, pidi süüdistatav võimalikuks, et ta tekitab eakale naisele surma. Tekitades kannatanule eluohtlikke kehavigastusi elutähtsatesse organitesse, pidi süüdistatava jaoks olema piisavalt tõenäoline, et põhitagajärje, eluohtlike kehavigastuste, kõrval tekitab ta kannatanule ka surma. Kohtul ei ole andmeid, et süüdistatav oli kindel, et jalgadega peksmisel tekitab ta kannatanule ainult ja kindlalt surma, ehk otsese tahtluse olemasolu ei ole kohtu arvates tuvastatud. Samas ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud ühtegi asjaolu, millel süüdistataval võiks tekkida arusaam, et tervisekahjutuse tavalise kulgu korral surm ei saabu. Seega ei ole tuvastatud, et süüdistatav oleks surma tekitamisel tegutsenud ettevaatamatusest. Süüdistatava kaudse tahtluse intellektuaalne moment tähendab antud juhul tema ükskõikset suhtumist võimalikusse tagajärjesse ehk ta peab võimalikuks ka kõige raskema tagajärje, surma, saabumist. Voluntatiivne moment tähendab antud konkreetsel juhul seda, et süüdistatav sisemiselt nõustub võimaliku tagajärjega, läheb sellega kaasa, möönab surma saabumist. Kannatanul avastatud kehavigastused võivad oma tavalise kulgu korral tuua kaasa kannatanu surma saabumist ja seda suure tõenäosusega. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et kannatanul esines rohke väline verejooks. Kui isik peksab eakat kannatanut, lööb korduvalt erinevatesse keha piirkondadesse, muuhulgas pea piirkonda kängitsenud jalgadega, millele kaasneb rohke väline verejooks, ja ta jätkab peksmist, näitab see, et süüdistatav möönab kannatanu surma. V.Udini puhul ei ole kohus tuvastanud välistavaid asjaolusid.

süüdistatava teo õigusvastasust

Isiku süü Kohus leiab, et V. Udin on talle esitatud KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises süüdi arvestades KarS § 32 ja 33 sätestatut, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatav ei olnud või ei ole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima või selline võime oleks oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes

seoses kas vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega. Tsiviilhagid VÕS § 1043 kohaselt, teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Järelikult peab kohus tuvastama, kas isikule on kahju tekitatud, kas kahju on õigusvastane, kas kahju tekitanud süüdistatav. Tõendamisele kuulub ka põhjuslik seos süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel. L. xxx lg 57 hagiavaldusele on tõenditena esitatud kviitung lk 58. Seega kahju tekitamise fakt- varaline kahju matusekulude ulatuses- on tõendatud. Kohus kvalifitseerib nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Seega leiab tõendamist, et tekitatud kahju on õigusvastane. Kohus on tuvastanud, et kannatanu E. Kxxxsurma põhjustas V. Udin. Samuti on kohus tuvastanud, et V. Udini tegevus oli põhjuslikus seoses kannatanu surma saabumisega. N. Vladimir Udin tekitas kannatanule ulatuslikud kehavigastused, muuhulgas aju-kolju kinnise tömp trauma, mis on kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt kannatanu surma põhjuseks. VÕS § 129 lg 1 ja 2 sätestab varalise kahju hüvitamise reegleid surma põhjustamise korral. (1) Isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. (2) Matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Kohus leiab, et J. Mxxx esitatud tsiviilhagi summale 378,99 eurot on matusekuludena igati mõistlik summa, mis kuulub väljamõistmisele kahju tekitanud isikult- V. Udinilt.

Karistus KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Viimases sõnas väljendas süüdistatav V. Udin kahetsust toimepandust ja palus arvestada, et ta pani teo toime sellepärast, et raha ei olnud ja kannatanu ei andnud raha. Samas avaldas süüdistatav viimases sõnas jätkuvalt seisukohta, et kannatanu provotseeris ta tapmisele. Kohus leiab, et sellises olukorras ei saa rääkida süüdistatava puhtsüdamlikust kahetsusest. Mitte igasugune vaid ainult puhtsüdamlik kahesus on KarS § 57 lg 3 mõttes karistust kergendav asjaolu. Kohus ei võtta süüdistatava viimases sõnas väljendatud sõnalist kahetsust pihtsüdamlikuna, kuna isegi viimases sõnas püüdis süüdistatav pöörata osa oma süüst kannatanu peale. Kohus leiab, et V. Udini kahetsus ei ole siiras. Ka kohtuistungi käigus muutis süüdistatav oma ütlusi , asus väitma, et tapmise toimepanemise ettepaneku tegu talle tunnistaja M. M ja kannatanu ise provotseeris teda tapmisele. Kohus tugineb ka Riigikohtu praktikale ( lahend 3-1-1-93-12 p 9.3 ), mille kohaselt võib kohus arvestada puhtsüdamliku kahetsuse hindamisel isiku siirust ja käitumist kohtuistungil. Seega, karistust kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastatud. Karistust raskendavaks asjaoluks on teo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes KarS § 58 p 3 mõttes. Kannatanu E. Kaart on sündinud 1930. a, ehk teo toimepanemise ajal oli ta 80-81-aastane inimene. Riigikohtu praktika

kohaselt (vt lahend 3-1-1-93-12 p 9.2) võib kõrges eas isiku mõistet KarS § 58 p 3 mõttes võrrelda vanaduspensioniealise isiku mõistega Kohus leiab, et 80- aastane inimene on kõrges eas isik KarS § 58 p 3 mõttes. Kohus hindab V. Udini süüd üle keskmise määra. Kannatanu E. Kxxxon elanud antud majas pikema aja jooksul, töötas kaevanduses. Elades siin jäi ta pensionipõlvele. Kannatanu elas üksinda, ei tarvitanud alkoholi, püüdes eluga ise hakata saama. Kannatanule ei osutanud keegi püsivat kõrvalabi. Samas võib tõdeda, et kannatanu oli sotsiaalses mõttes adekvaatne. Tal oli raha, et tahtis majast välja kolida, osta endale eluaseme. Need andmed on L. Mxxa ütlustest. Samas V. Udin asus elama majja ainult J.Ma ja T. V loal, nende kuuluivasse korterisse. Tarvitas tihti alkoholi. Igapäevane elu, nagu on võimalik järeldada N. Vaštšuki ütlustest, seisnes raha otsimises ja otsitud raha eest ostetud alkohoolsete jookide tarvitamises, suitsetamises, kui suitse oli, ning arutlustes, kust saaks jälle raha joominguteks. Ülatooduga ei soovi kohus anda signaali, et kannatanute seas on aktsepteeritav teatud hierarhia, et ühe kannatanu elu on hinnalisem kui teise, vaid pöörata tähelepanu kannatanu isikule, kes oma ea ja isiku omaduste pärast vajaks teda ümbritsevate isikute poolt täiendavat abi, kannatlikust ja heasüdamlikkust. Kannatanu isikut võib arvestada karistuse määra valimisel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-76-12 p 7). Rünnates kannatanut, kes ei olnud antud majas elades kaitstud, kes ei omanud V. Udiniga palju suhted, välja arvatud raha võlgu andmisega seoses, näitas süüdistatav, et tema agressioon võib olla suunatud ka kõige nõrgema isiku vastu, kelle ainuke „süü“ seisnes selles, et kannatanu julges keelduda järjekordsest raha andmisest. V.Udini rünne oli intensiivne. Ta tekitas kannatanule mitu rasket kehavigastust erinevatesse kehapiirkondadesse just ühe rünne kestel, kõik kolm kinnist kehavigastust - aju-kolju, rindkere- ja kõhutrauma - on eluohtlikud. Kohus arvestab, et teo toimepanemise ajal ei kasutanud V. Udin teo toimepanemiseks vahendeid, tegemist ei ole grupilise kuriteoga. Pärast teo toimepanemist ei teinud süüdistatav midagi, et oma tegu heastada. N. Vaštšuki sõnadele, et ta helistab politseisse, palus V. Udin anda talle 10 minutit pea parandamiseks. See näutab, et tema teojärgne käitumine ei olnud süüdhüvitav. Fakt iseloomustab süüdistatava isikut ja omab tähtsust karistuse mõistmisel eripreventiivseid eesmärke silmas pidades. Kohus arvestab, et teo toimepanemisel tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega surma tekitamisele. Süüdistatav tekitas kahju, mis ei ole millegagi korvatav,- inimese surma. V.Udin on varem kriminaalkorras karistatud 2006. aastal isikuvastases kuriteos- surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Sellest tulenevalt võib

arvata, et V. Udin suhtub inimese elusse kergemeelselt ja ükskõikselt ega saa aru, mis on põhiseadusega kaitstud teise inimese elu puutumatus. V. Udin on varasemalt 17-dal korral karistatud väärteokorras, korduvalt Alkoholiseaduse ning avaliku korra rikkumise eest. KarS § 114 näeb karistusena ette vangistuse 8-20 aastat või eluaegne vangistus. Seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat. Riigikohtu lahend 3-1-1-58-13: „7. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7711, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12, p 7).“ Arvestades V. Udini süü suurust ( üle keskmise), kergendavate asjaolude puudumist, üht karistust raskendavat asjaolu ning süüdistatava isikut, samuti arvestades KarS § 56 sätestatut karistuse eesmärke, leiab kohus, et V.Udini tuleb karistada vangistusega 16 aastat. Kohus leiab, et vangistuse määra valimisel arvestatud võimalust mõjutada süüdistatavat, et ta hoiduks edaspidi uute süütegude toimepanemisest, samuti on kaitstud õiguskorra kaitsmise huvisid. Ühiskonnale antakse signaal, et just kõige raskemad, eriti isiku elu vastu suunatud kuriteod on kohtuvõimu poolt selgelt eriti taunitavad ja selle eest mõistetakse teo raskusega vastavuses olev pikaajaline vangistus. Asitõendid Asitõendid- jope, teksad, meestesaapad, naiste rihmikud, hambaproteesid, nuga, CD-R plaat telefonikõnede salvestusega, mis asuvad kriminaalasja juures - tuleb hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Kriminaalmenetluse kulud Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3,4,5,9 on kuludeks ekspertiisitasu, kaitsjatasu, kriminaalasja paljundamise kulu, sundraha.

KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud V. Udini suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. KrMS § 180 lg 3 alusel on võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, kui kohtukulude summa käiks isikule ilmselt üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerimist. Kohus leiab, et kuna isik on süüdi tunnistatud ja karistatud pikaajalise vangistusega ja kuigi vanglas on isik kohustatud töötama kui ta on tööle määratud, reaalne olukord on selline, et kinnipidamisasutuses ei ole kõik vangid tööga hõivatud, või tööst saadavad sissetulekud on madalad. Sellises olukorras leiab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude mõistlik osa riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täielik summa on isikule ilmselt üle jõu. Lõplikult kohus leiab, et riigi kanda on põhjendatud jätta kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi tasu ja toimiku paljundamise kulud. Esimese astme kuriteo puhul on sundraha 800 eurot. Kohus leiab, et V. Udinilt tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 800 eurot sundraha, 76,70 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 250 eurot ja 1254 eurot Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarstliku ja DNA ekspertiisi tegemise eest, Menetluskulud – 0,45 eurot toimiku paljundamise eest, 3225,60 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest. - tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Tõkend Kohus leiab, et tõkend V. Udini suhtes vahistamine tuleb jätta muutmata. Ta on varem kriminaalkorras karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Sel juhul on kohtul alust teha prognoosi, et süüdistatav võib vabaduses viibides toime panna uusi isikuvastaseid kuritegusid. Seega, V. Udini vahistamine on jätkuvalt põhjendatud. Süüdistatav N. Vaštšuki alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine Riigi poolt isikule aluseltult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 alusel hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju isikule, kes viibis vahi all kohtu loal ning kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. N. Vaštšuk viibi vahi all alates 22.03.2012 lk 141 k 2 Viru Maakohtu 22.03.2012 süüdimõistva kohtuotsuse alusel, millega maakohus tunnistas ta süüdi ja karistas 18-aasrtase vangistusega, võttes N. Vaštšuki vahi alla kohe kohtusaalist. Käesoleva kohtuotsusega on N. Vaštšuk talle esitatud süüdistuses õigeks mõistetud. Puuduvad nimetatud seadusega § 1 lg 3 sätestatud alused jätta kahju hüvitamata. Nimetatud seaduse § 2 lg 2 kohaselt teeb kohus otsuse või määruse, milles peab näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Seaduse § 2 lg 3 kohaselt peab kohtunik selgitama isikule nimetatud seadusega sätestatud hüvitise taotlemise korda. Alates 22.03.2012 kuni 15.11.2013 viibis N. Vaštšuk alusetult kohtu loal vahi all kokku 604 (kuussada neli) päeva. KrMS § 314 p 6 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse lõpposas tuleb näidata õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. KrMS § 306 lg 1 p 14 sätestab, et kohtuotsuse tegemisel tuleb kahendada, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 177 p 4 kohaselt, lisakulud on riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusel makstavad summad kriminaalmenetluses. Lähtudes Riigi poolt isikule aluseltult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 ja 2 on kriminaalmenetluse lisakulu 45098,668 eurot ( 320/30=10,666; 10,666x7=74,6666; 74,666X604=45098,668). KrMS § 181 kannab menetluskulud isiku õigeksmõistmise korral riik. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu /allkirjastatud digitaalselt/ Rahvakohtunik Viivi Kool /allkirjastatud digitaalselt/ Rahvakohtunik Hele Kärner

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.