Kohtulahend

2(4)

väljunud tunnustatud kohtupraktikast ja ka Riigikohtu mitmete otsuste selgitustest karistuse kujundamisel. Kohtu seisukoht, et üldpreventiivset eesmärki silmas pidades pole käesolevas asjas õigustatud väiksema kui 15 aastase vangistuse mõistmine, on väär. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu mingeid erilisi asjaolusid, mis võinuks üleüldse tingida kohtu poolt V. T teosüü sedavõrd suureks hindamise, et õigustanuks karistuse mõistmist sanktsiooni ülemmääras. Kohus on vastutust kergendavad asjaolud jätnud sisuliselt hindamata. Samas on tuvastatud V. T poolt toimepandu puhtsüdamlik kahetsus. Apellant leiab, et V. T karistamisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ning asjas puuduvad eri- ja üldpreventiivsed asjaolud, mis kohustaksid korrigeerima karistust ülespoole.

3(4)

asjaoluna kuriteo toimepanemist isikute grupis, samuti on kohus kirjeldanud süüdistatava süü suurust ja kuriteo toimepanemise asjaolusid (kahe isiku tapmine, selle toimepanemine eelnevalt kokku leppides ja ühiselt, kooskõlastatud tegevuse tulemina, ohvrite tulistamine selja tagant isikutele ootamatult). Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus on otsuse lugejale arusaadavalt ja selgelt põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks süüdistatavale 15 aastasest vangistusest kergema karistusmäära kohaldamist. Seega seisukoht, et V. T karistamisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmäärast ning asjas puuduvad eri-ja üldpreventiivsed asjaolu, mis kohustaksid korrigeerima karistust ülespoole, ei vasta kohtu poolt tuvastatule ja kohtuotsuses toodud karistuse põhjendustele. Karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades on kohus põhjendatult märkinud, et mõistetav karistusmäär peab olema piisava rangusega, et isik saaks kujundada ümber oma senised väärtushinnangud ja käitumise põhimõtted, mis tõid kaasa kuriteo toimepanemise, seda selliselt, et isik hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest. Seega on kohus kohaldatavale karistuse määrale oma hinnangu andnud (RK 3-1-1-99-06). Lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele on kohus süü suuruse hindamisel arvestanud V. T käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Kohtukolleegiumi arvates saab selles kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt sedastada V. T käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena tähtajalise vangistuse ülemmäära kohaldamist. Pikaaegse ja tähtajalise vangistuse ülemmäärale vastava vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et lühema vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Mõrva eest, mis on toime pandud kahe inimese suhtes, peab mõistetav karistus andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangelt. Isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega mõista V. T kergem karistus. Mõistetud karistus on vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Riigikohus on korduvalt (nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10) leidnud, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus nimetatud asjaolude valguses mõistnud V. T tema teosüüle vastava karistuse. Kriminaalasja lahendamisel ning süüdistatavale karistuse mõistmisel on arvestatud kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Arvestades kõike eeltoodut, süüdistataval väljakujunenud väärtushinnanguid, suhtumist enda teosse ja just karistuse eripreventiivset eesmärki, on V. T karistamine kahe inimese tapmise toimepanemise eest 15 aastase vangistusega põhjendatud, kuna kergem karistus ei tagaks eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra kaitset. Asjaolusid, mis tingiksid V. T mõistetud karistuse kergendamise, kohtukolleegium ei tuvastanud.

Urmas Reinola

Ivi Kesküla

Orvi Tali

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.