Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

seaduse sättele, mis annaks aluse sellise tõendi võtmiseks asja materjalide juurde selles menetlusstaadiumis. Apellant ei ole ka kuidagi põhjendanud, miks taotleb ta nimetatud dokumendi lisamist kriminaalasja materjalidele alles nüüd ning ei ole seda teinud varem, kuigi võimalus selleks oli kaitsjal kohtumenetluse algusest peale. Sellist dokumenti ei ole apellant ka oma apellatsiooni lisana märkinud ning kusagilt ei nähtu, et apellant oleks sellise dokumendi ringkonnakohtule edastanud. Siinkohal tuleb asja selguse huvides märkida, et sellist dokumenti ei ole ka kriminaalasja materjalides kunagi olnud. Kaitsja on toimiku koopia saanud ning kriminaalasja materjalidega kursis. Samuti soovib prokurör juhtida kohtu tähelepanu sellele, et nii kohtulikes vaidlustes, kui apellatsioonis räägib apellant sellest, justkui oleks tunnistaja J. T andnud ütlusi selle kohta, kuidas tema läks kannatanu juurde, võttis ta pea enda sülle ning hoidis seda kuni politsei ilmumiseni. Jääb arusaamatuks, miks kaitsja püüab järjepidevalt kohut valet väites eksitada. J. T ei ole selliseid ütlusi andnud, vastupidi, ta on korduvalt rääkinud seda, et ta tõesti läks kannatanule abi andma, kuid abi andjad aitasid kannatanu toolile istuma, misjärel nad ootasid koos kiirabi, kes kannatanu üle võttis. Kaitsja püüab ilmselt kohut eksitada selleks, et vähendada tunnistaja H. T ütluste usaldusväärsust, sest ka apellatsioonis on rõhutatud, kuidas saab nii olla, et tunnistaja ei pannud tähele, et keegi naisterahvas kannatanuga tegeles. Kui lähtuda sellest, mida tunnistaja J. T tegelikult rääkis, siis riimuvad tunnistajate J. T ja H. T ütlused omavahel olulistes asjades ning konkreetse näite puhul räägib ka H. T sellest, et ta nägi juba vigastatud kannatanut väljas pingi peal istumas. Kuigi prokurör viitas sellele juba kohtulikes vaidlustes, siis seoses väite taasesitamisega apellatsioonis, tuleb siinkohal juhtida veelkord kohtu tähelepanu ka sellele, et tõele ei vasta ka apellatsioonis toodud väide selle kohta, nagu oleks tunnistaja V. V süüdistatavat kuriteo toimumise ajal tundnud. Kohtus ülekuulamise käigus ütles tunnistaja selgelt, et kõnealuse intsidendi toimumise ajal ta G.V ei tundnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite äärmiselt põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava G.V ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanu I. Si valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses lehekülgedel 3-7 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava G.V ütlused ebausaldusväärseks loeb ja tõendite kogumist välja jätab. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu I. Si valeütlustel, kelle eesmärgiks on saavutada G.V süüditunnistamine kuriteos. Kannatanu I. Si kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et G.V käis baaris olles korduvalt tema laua juures ning tülitas teda ja tema abikaasat. Lõpuks olid nad solvangutest tüdinenud ja otsustasid baarist lahkuda. Baarist väljudes lõi G.V talle rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Siis hakkas G.V-ga koos baaris olnud seltskond teda jalgadega peksma. Kannatanu I. Si ütlused on kooskõlas tema abikaasa A. Si ütlustega. Ka tema kinnitab, et nägi kuidas G.V tema abikaasale rusikaga näkku lõi ja viimane löögi tagajärjel maha kukkus. Tunnistaja A. S tahtis baari tagasi minna, et abi kutsuda, kuid G.V-ga koos baaris olnud noormees tõkestas tal ukse ees seismisega baariukse avamise. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud seisukohaga, et A. Si ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on kannatanu abikaasa. Seda põhjusel, et kannatanu I. Si ja tunnistaja A. Si ütlused ei haaku mitte ainult omavahel, vaid nad on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Nii on tunnistaja J. T andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta nägi, kuidas kannatanu I. Sile rusikaga näkku löödi ja kannatanu löögist maha kukkus. Tunnistaja J. Tga andis kohtuistungil analoogseid ütlusi baaris istunud tunnistaja H. T, kes on I. Si lööjana ära tundnud G.V. Ka tunnistaja H. T kinnitab, et kannatanu ümber rabeles kolm isikut, sealhulgas G.V . Kaitsja on püüdnud korduvalt seda kahtluse alla tunnistaja H. T ütlusi, sest baarist ei olevat võimalik aknal olevate reklaamkleebiste tõttu välja näha. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kirjaliku tõendina esitatud fotode kohaselt katab reklaam aknaklaasi osaliselt. Lisaks sellele on tunnistaja V. V kohtuistungil kinnitanud, et aknaklaasidel on küll reklaamid ja äärtes kardinad, kuid põhiosas on aken läbipaistev. Maakohus on tõlgendanud kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga kõrvaldamata kahtluse põhjendatult süüdistatava kasuks ja leidnud, et kannatanu I. Si teistkordne peksmine G.V poolt ei ole tõendamist leidnud.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni paljasõnalise väitega, et kohtulik uurimine oli maakohtus ühekülgne ja puudulik. Millel selline etteheide põhineb, seda apellatsioonist ei selgu. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on äärmise põhjalikkusega uurinud kõiki talle esitatud tõendeid ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et G.V tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras G.V kaitsjale vandeadvokaat G. Kullile välja maksta 120 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava kaitsja. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.V suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.