Tallinna Ringkonnakohus 05.11.2013. a, Tallinn kirjalikus menetluses
Kohtuasja number
1-13-4793
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla
Kriminaalasi
G.P süüdistuses KarS § KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 ning § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 4 ja 8 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 10.06.2013.a. otsus
Apellant
Süüdistatav
Prokurör
Žanna Morozova
Süüdistatav
G.P isikukood xxx; kodakondsuseta; haridus 7 klassi; viibib vahi all Tallinna Vanglas; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 6 korral, s.h. - 08.03.2007 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p 7 järgi - vangistus 5 aastat tingimisi 3-aastase katseajaga; pöörati täitmisele Harju Maakohtu 25.03.08 määrusega täitmisele (vabanes 15.06.12 seoses karistsue ärakandmisega); - 23.07.2012 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi vangistusega 4 kuud algusega 21.07.12;
Kaitsja
Jugans Grossmann
Tühistada Harju Maakohtu 10.06.2013. a otsus osas, millega mõisteti G.P-lt välja menetluskulud 1028 eurot täies ulatuses kohustusega tasuda need 12 kuu jooksul. Teha ses osas uus otsus, millega mõista G.P-lt KrMS § 180 lg-le 3 tuginedes menetluskulud välja 480 euro ulatuses ja jätta ülejäänud osas riigi kanda. Määrata, et G.P peab välja mõistetud menetluskulud tasuma 40 euro suuruste 1 (4)
osade kaupa 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Igakuine makse tuleb tasuda kuu viimaseks kuupäevaks. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
2 (4)
et kohus võiks lükata edasi menetluskulude tasumise tähtaega. Seega ei ole võimalik rahuldada apellatsioonis esitatud taotlust, et menetluskulusid saaks asuda maksma 6 kuud pärast karistuse kandmiselt vabanemist. 3.2 Maakohus asus otsuses seisukohale, et kohtule ei ole esitatud andmeid või tõendeid, mis tingiksid osa menetluskulude riigi kanda jätmist, kuid G.P-le tuleb anda võimalus menetluskulude tasumiseks osade kaupa, s.o. 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Viimast seisukohta põhjendas maakohus süüdimõistetu varalise seisundiga, asjaoluga, et vanglas tööle asudes ei saa süüdimõistetu töötasu olema suur, ning sellega, et süüdistataval tuleb hüvitada kuriteoga tekitatud kahjud, nii et kohene menetluskulude hüvitamine käib talle ilmselt üle jõu. Seoses maakohtu otsuses väljendatud seisukohtadega märgib ringkonnakohus esiteks, et maakohtu otsuse resolutiivosa ei näe erinevalt otsuse põhiosas väljendatud seisukohale ette, et G.P peaks tasuma menetluskulud osade kaupa. Otsuse resolutiivosas märgib kohus üksnes, et „menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest“. Maakohtu otsuse põhiosas ja resolutsioonis märgitu ei ole samasisuline – isikule tasumiseks 12-kuulise tähtaja andmine ei tähenda automaatselt kohustust tasuda osade kaupa. Kuna KrMS § 180 lg 3 lubab kohtul määrata üksnes, et süüdimõistetu võib menetluskulusid tasuda osade kaupa, on isikule lihtsalt 12-kuulise tähtaja määramine vastuolus ka menetlusseadustikus sätestatuga. Asjaolu, et maakohus on otsuse põhiosas märkinud, et G.P peab maksma menetluskulusid ositi, ei ole piisav. Resolutiivosa on see kohtuotsuse osa, mille alusel toimub otsuse täitmine, mistõttu peavad otsuse täitmiseks vajalikud andmed olema kajastatud otsuse resolutiivosas. Määrates KrMS § 180 lg 3 alusel, et süüdimõistetu peab menetluskulud tasuma ositi, peab kohus ühtlasi otsuse resolutiivosas ära näitama, milline osa (summa) menetluskuludest mis ajaks tasuda tuleb. Kirjeldatud vastuolu maakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa vahel ei kujuta endast KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud vastuolu tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel, mistõttu on ringkonnakohtul endal võimalik teha uus otsus. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et kriminaalasja materjalides esineb andmeid, millest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda. Kohtupraktikas on küll korduvalt väljendatud seisukohta, et ainuüksi isiku vangistuses viibimine ei anna alust jätta menetluskulusid osaliselt riigi kanda, seda aga põhjusel, et esiteks ei sõltu isiku võime menetluskulusid tasuda ainult tema sissetulekust, vaid tema varast tervikuna, ning teiseks ei ole välistatud, et isik vanglas töötab ja saab sissetulekut. Käesoleval juhul on igati alust arvata, et G.P ei ole selliseid varasid, mille arvel menetluskulusid tasuda. Maakohtu otsusest nähtuvalt on G.P elukoht Alasi 8, Tallinn, mis on üldteada olevalt kodutute öömaja, töökohta ega eriala (G.P ei ole põhiharidust) tal ei ole. Toimepandud varavastaste kuritegude iseloom viitab sellele, et G.P paneb toime kuritegusid enda elatamiseks. Üldteada on see, et vanglas makstavad töötasud ei ole suured (sellele on viidanud oma otsuses ka maakohus), mistõttu leiab ringkonnakohus, et isegi kui G.P vanglas töötab, on 1028 euro tasumine ka ositi 12 kuu jooksul (s.o 85,7 euro kaupa kuus) raskendatud. Arvestada tuleb sellegagi, et G.P-lt mõisteti kannatanute kasuks välja 3172,7 eurot. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et umbkaudu pool menetluskuludest tuleb jätta riigi kanda, mõistes G.P-lt menetluskulud välja 480 euro ulatuses ja jättes menetluskulud 548 euro ulatuses riigi kanda. Kuna 3 (4)
ülejäänud osas eeldab menetluskulude tasumine G.P võimalust töötada, võimaldab ringkonnakohus tasuda menetluskulusid osade kaupa 12 kuu jooksul, seega 40 eurot kuus.
Sten Lind
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.