Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(6)

A Ti ütluste kohaselt sõitis ta sõiduautosid varastama koos I.N-iga ja väidetavalt sõitis I.N sõiduautoga xxxxxxx. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et I.N sõiduautot ei ole ja ta sõitis üksnes väikebussiga. Küll aga nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatavale Aleksandr Ostapjukile kuulus sõiduauto xxxxxxxxxx. Sama marki sõiduautoga sõitsid süüdistatavad A T, Juri Antonov ja Aleksandr Ostapjuk sõiduautode varguse toimepanemisel. I.N-i kodu läbiotsimisel varguste toimepanemisele viitavaid esemeid ei leitud. Kriminaalasjas läbi viidud DNA ekspertiisi käigus sõiduautodes ega raadiosaatjatelt I.N-i bioloogilist materjali ei leitud, küll aga kaassüüdistatavate oma. Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a kohtuotsusega mõisteti I.N-i kasuks välja õigusabi eest makstud tasu hüvitiseks 1300 eurot riigi eelarve vahenditest. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse eelnimetatud menetluskulu osas muutmata. Riigikohus tühistas alama astme kohtuotsused menetluskulude osas. Vaatamata sellele ei ole apelleeritud kohtuotsuses süüdistatavale 1300 euro ulatuses õigusabikulude hüvitamise küsimust käsitletud. Seetõttu taotleb kaitsja apellatsioonis mõista süüdistatava I.N-i kasuks välja 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

A T maakohtus tunnistajana üle kuulatud ja teda on ristküsitletud. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik teda ristküsitleda. Seega on kaitsja etteheide maakohtule selles osas põhjendamatu. Teiseks märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt võibki süüdimõistev kohtuotsus tugineda vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kaassüüdistatava ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2011. a otsus nr 3-1-1-109-10, 22. juuni 2011. a otsus nr 3-1-1-48-11, 9. novembri 2011. a otsus nr 3-1-1-8711). Seega ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda ühel tõendil. 6.2 Kaitsja leiab, et A Ti ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta on samas kriminaalasjas kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-89-12 ja 19. oktoobri 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 on märgitud, et kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Riigikohtu senise praktika kohaselt kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Lähtuvalt eeltoodust ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et A Ti ütlused on ebausaldusväärsed ainuüksi seetõttu, et ta on samas menetluses varem kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukolleegium, et just sellepärast ongi A Ti ütlused usaldusväärsed, sest ta on juba oma karistuse saanud ja käesolevas menetluses ei ole võimalik tema olukorda raskendada. A T on maakohtu istungil kaugülekuulamise teel kinnitanud, et tal ei ole I.N-i vastu vihavaenu. Sama kinnitas maakohtu istungil I.N. Kohtukolleegium ei näe põhjust, miks peaks A T andma valeütlusi. A T on andnud kohtuistungil samasuguseid ütlusi nagu kohtueelses menetluses, sest tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei ole prokurör tema varasemate ütluste avaldamist taotlenud. Ütluste avaldamist on taotlenud kaitsja, kuid maakohus on jätnud selle taotluse põhjendatult rahuldamata, sest kaitsja ei ole selgitanud, milles vastuolu seisneb ja millises osas ta kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotleb. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kriminaalasja eraldamisel esialgsest menetlusest ühe kaassüüdistatava suhtes ei ole see menetlus enam tema vastu suunatud, millest johtuvalt ei saa endine kaassüüdistatav põhiasjas olla enam süüdistatav. Kuna kaassüüdistatavat ei ole võimalik käsitada tõendiallikate iseseisva liigina, siis on teda eraldatud kriminaalasjas võimalik käsitada üksnes tunnistajana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-84-09). Tunnistajana käsitatava isiku suhtes kehtivad ka tunnistaja õiguslikku staatust puudutavad reeglid, mis tähendab muuhulgas seda, et KrMS §-s 291 loetletud aluste olemasolul on lubatav kohtuistungil avaldada isiku poolt varem kohtueelses menetluses antud ütlusi. Eelöeldut silmas pidades ei tulene kriminaalmenetluse seadustikust keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. Seega ei ole põhjendatud maakohtu istungi protokollist nähtuv kohtu seisukoht, nagu välistaks kahtlustatavana või süüdistatavana kohtueelsel uurimisel ütlusi andnud isiku räägitu avaldamise kohtuistungil see, et sama isik on hilisema menetluse raames sattunud tunnistaja rolli (III kd tl 16). Kohtukolleegium ei

4(6)

tunnista aga seda asjaolu kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest nagu eespool märgitud, puudusid tunnistaja A Ti kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks seaduslikud alused. Kuna tegemist on endise kaassüüdistatavaga, siis puudus maakohtul ka vajadus A Ti hoiatamiseks ütluste andmisest keeldumise ja valeütluste andmise eest (III kd tl 7,3). Selles osas kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et hoiatamine ütluste andmisest keeldumise või valeütluste andmise eest tunnistaja ütluste usaldusväärsust ei tõsta. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga ka selles, et süüdistatav ei pea esitama oma süütust kinnitavaid tõendeid. Samas ei nõustu kohtukolleegium kaitsja selle väitega, et ka süüdistatavat I.N on hoiatatud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on talle vaid selgitatud, et kohtus peab rääkima tõtt, mille kohta on võetud temalt allkiri (III kd tl 9-10). Tegemist on deklaratiivse sättega, kuna süüdistatavale valeütluste andmise või ütlustest keeldumise eest sanktsioone kohaldada ei ole võimalik. Tuleb veel rõhutada, et A Ti ütlusi analüüsides ei saa kuidagi järeldada, et ta oma kaasosalisi varjata oleks püüdnud või kaassüüd alusetult kellelegi veeretanud oleks. Asjaolu, et I.N-ile ühtki sõiduautot ei kuulu, ei välista kuidagi seda, et I.N BMW 325-ga sõitnud oleks. Et I.N-i kodus läbiotsimise käigus varastatud esemeid ei leitud ning et ka DNA ekspertiis pole tuvastanud ekspertiisiks esitatud objektidelt I.N-i DNA-d ei ole tõepoolest I.N süüstavad, kuid pole ka tema süüd välistavad. Siinjuures tuleb ju pidada silmas I.N-i rolli ja ülesandeid kuritegude toimepanemisel. Vargusteks vajalike seadmetega ta kokku ei puutunud ning asja tehioludest nähtuvalt puudus tal ka võimalus midagi varastatust koju viia, tema roll ja tasu oli kindlaks määratud, igas varguses osalemise eest maksis A T talle 500 eurot. Asjaolu, et A T ja I.N samal ajaperioodil osutasid ühiselt mööbli transporditeenust, ei välista kuidagi seda, et nad panid samal ajal ühiselt toime sõidukite vargused. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-32-05, 10. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub samuti, et kõik I.N-ile süüksarvatud vargused on toime pandud sarnasel viisil. 6.3 Viimasena peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni taotlusel mõista süüdimõistva kohtuotsuse muutmata jätmise korral I.N-i kasuks 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitiseks. Kohtuasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a kohtuotsusega mõisteti I.N-i kasuks välja 1300 eurot õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks, sest süüdistatav mõisteti osaliselt õigeks (II kd tl 33). Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2012. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus selles osas muutmata, ehkki kaitsja taotles ringkonnakohtult süüdistatavale õigusabi eest makstud tasu hüvitamist täies mahus (II kd tl 8-9). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2013. a kohtuotsuse resolutiivosa kohaselt tühistati maakohtu ja ringkonnakohtu otsused osaliselt, so I.N-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 3 järgi ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus (II kd tl 1). Seega ei ole maakohtu otsust I.N-i kasuks 1300 euro väljamõistmise osas tühistatud. Riigikohus on kohtuotsuse motiveerivas osas märkinud vaid seda, et I.N-ile 2898,87 euro hüvitamise küsimus vaadatakse kaitsja sellekohase taotluse alusel maakohtus läbi kriminaalasja uuel arutamisel (II kd tl 6-7). Kaitsja maakohtus taotlust I.N-ile 2898,87 euro hüvitamiseks ei esitanud ning maakohtul puudus alus seda küsimust käsitleda. Seega on Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a kohtuotsusega I.N-i kasuks välja mõistetud 1300 eurot ning selle teistkordseks väljamõistmiseks puudub alus.

5(6)

Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et I.N-i kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse järelduste ümberhindamiseks põhjust ei anna, mistõttu maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Sten Lind

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.