Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
24. september 2013, Tallinn, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
L.H (L.H) süüdistuses KarS § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 6. juuni 2013 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
kaitsja Maano Saareväli
Prokurör
Rainer Amur
Süüdistatav
L.H, isikukood xxx, elukoht xxxxxxx Eesti vabariigi kodanik, kõrgharidus, emakeel eesti keel, töökohta ei oma, varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 4-l korral, tõkendit kohaldatud ei ole
Kaitsja
vandeadvokaat Maano Saareväli
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 6. juuni 2013 otsus L.H KarS § 424 järgi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 11. oktoobril 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik süüdi KarS § 424
1.Harju Maakohtu 6. juuni 2013 otsusega üldmenetluses mõisteti L.H järgi ja karistati 5 kuulise vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuse aeg 13.0414.04.2012, s.o 2 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 4 kuud 28 päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui L.H ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti L.H-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks ja LS § 127 alusel kohustati 5 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. Menetluskuludena mõisteti L.H-lt välja sundraha 480 eurot, joobeekspertiisi kulu 95 eurot, advokaadi õigusabikulud 38.40 eurot ja kriminaaltoimiku koopia kulud 0,45 eurot.
2.L.H mõisteti KarS § 424 järgi süüdi selles, et tema juhtis 13.04.2012 kella 22.45 ajal Harjumaal Raasiku vallas Lagedi – Aruküla - Peningi tee 13-ndal km-l mootorsõidukit xxxxxxxxxxxx reg. nr xxxxxxxxxxxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,00 mg/l). Maakohus asus seisukohale, et 13.04.2012 kella 22.45 ajal oli L.H alkoholijoobes ja kriminaalse joobe puudumist sõiduki juhtimise ajal ei kinnita mitte ükski asjas esitatud tõend. Alkoholisisaldus süüdistatava väljahingatavas õhus mõõdeti piisavalt lühikese aja jooksul ja mõõdetud kogus kajastab adekvaatselt L.H väljahingatava õhu alkoholisisaldust ka mootorsõiduki juhtimise, s.o teo toimepanemise ajal. Süüdistatava ütlusi teo toimepanemise asjaolude osas pidas kohus eluliselt mitteusutavateks ja antuks eesmärgiga vastutusest vabanemiseks. Kohtu hinnangul on L.H käitumises tuvastatud kavatsetus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis L.H, et sarnaselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Et ta seda teadis, nähtub otsesõnu tema poolt kohtus antud ütlustest. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
3.Süüdistatava kaitsja vaidlustab apellatsioonis L.H süüditunnistamise ja karistamise, paludes süüdistatav kuriteos KarS § 424 järgi õigeks mõista. Täiendavalt palub apellant võtta vastu ja lisada kriminaaltoimikusse tõenditena: Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullteenistuse vanema J. J vastuse teabenõudele; Baltic Laboratory Systems juhataja U. E 26.03.2013 vastuse; A. M ülekuulamise protokoll 13.04.2012; 09.05.2013 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ning 28.04.2013
indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli.
3.1.Apellandi argumendid süüdistatava õigeks mõistmiseks on järgmised: - kohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes kogunud ja hinnanud tõendeid valikuliselt, jättes rahuldamata kaitsja taotluse võtta toimikusse ja hinnata tõendina dokumente indikaatorvahendi näidu täpsuse kohta, - L.H viibimine joobeseisundis ajal, mil ta juhtis mootorsõidukit, ei ole tõendatud ning maakohus on kuriteokoosseisu esinemise süüdistatava teos mootorsõiduki juhtimise hetkel tuvastanud ebaõigesti ja oletustele tuginedes. Joobeseisundi hilisema tekkimise korral KarS § 424 kirjeldatud kuriteo koosseisu ei esine. L.H organismi alkoholisisaldus ületas joobeseisundi piiri peale seda, kui ta oli kõrvaldatud mootorsõiduki juhtimiselt; - süüdistatava ütlusi, et alkoholi (pool pudelit ca 250 grammi viina) tarvitas ta kella 22.30 paiku, olles peatunud Lagedi tee ääres asuval parkimisplatsil, ei ole kohtuliku uurimise käigus ümber lükatud. Samas on kohus süüdistatava ütlustest ebaõigelt järeldanud, et kella 22.45 ajal oli süüdistatav juba joobeseisundis. Selline järeldus on vastuolus ka kohtu enda tõdemusega, mille kohaselt pidas kohus üldteada asjaoluks, et alkoholi imendumine seedetraktis toimub erinevatel inimestel erineva kiirusega. Konkreetsetele tõenditele sellise võimaluse välistamiseks maakohus viidanud ei ole. Võimalust, et süüdistatava alkoholikogus jäi esmase kontrolli ajal allapoole LS § 69 lg 1 p-s 4 näidatud piiri, kinnitavad nii süüdistatava kui ka tunnistajate A. Metsaoru ja A. L ütlused, et indikaatorvahend reageeris puhumiskatsele näiduga ca 0,4 mg/l. Asjaolu, et süüdistatav ei olnud peale sõiduki peatamist läbi viidud kontrolli ajal joobeseisundis, on kinnitanud ka ekspert; - kohus on ebaõigesti eelmärgitud võimaluse kõrvaldanud tõendusliku alkomeetri mõõtetulemusele tuginedes. Tõenduslikku alkomeetrit kasutati ca 55 minutit peale süüdistatava poolt mootorsõiduki juhtimise lõpetamist. Ei ole välistatud, et kella 22.30 paiku joodud alkohol imendus süüdistatava verre järk järgult ning ületas kriminaliseeritud piiri peale mootorsõiduki juhtimise lõpetamist, seega ei tõenda 55 minutit peale juhtimise lõpetamist mõõdetud alkoholikogus selle suurust mootorsõiduki juhtimise ajal või vahetult peale seda; - kohtu hinnangu oletuslikkust alkoholikontsentratsiooni suuruse kohta mootorsõiduki juhtimise ajal, ei muuda ka tunnistajate A. Metsaoru ning A. L ütlused süüdistataval joobetunnuste esinemise kohta vahetult peale sõiduki peatamist. Et süüdistatavale ei antud võimalust tutvuda ega teadvalt osaleda joobeseisundile viitavate tunnuste fikseerimise protsessis, siis ei ole tunnistajate ütlused joobeseisundile viitavate tunnuste osas kontrollitavad ega tõendina lubatavad. Ei ole teada, kas süüdistatava käitumine ja arusaamine asjadest võis olla mõjutatud alkoholist või hoopis süüdistatava meeleseisundist; - kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et indikaatorvahendi näit ei ole käesolevas kriminaalasjas kasutatav tõendina; - oluliselt hiljem saadud mõõtetulemus ei ütle midagi selle kohta, kui suur oli süüdistatava alkoholisisaldus ca 55 minutit varem. Teadaolevalt imendub joodud alkohol organismi järk järgult ja on reaalne, et süüdistatava alkoholisisaldus võis oluliselt tõusta tõendusliku alkomeetri kasutamiseni möödunud 55 minuti jooksul. Kohtu arvamust, et alkoholikogus võis juhtimise ajal olla hoopis suurem ja tegemist oli hoopis kahaneva tendentsiga, ei kinnita ükski tõend; - kohus ei ole arvestanud süüdistatava ütlustega politseisõidukis alkoholi tarvitamise kohta, politseisõidukis ei toimunud süüdistatava jälgimist ega eelnevat tema asjade sisulist läbivaatust; - kohtu seisukoht, et täpse alkoholikoguse mõõtmist vahetult peale sõiduki peatamist ei olegi reaalses elus võimalik teostada, ei ole õige. Selline võimalus on igal juhul olemas, kui politseiasutuste töö oleks korraldatud viisil, kus joobeseisundi tuvastamine oleks võimalik
vahetult või lühikese aja jooksul peale sõiduki peatamist; - kõik kahtlused on kohus tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Lubamatult on kohus võtnud aluseks eelduse, et konkreetsel juhul oli tegemist alkoholi väljumisetapiga ja enne süüdistataval alkoholikontsentratsiooni mõõtmist oli alkoholi kogus veelgi suurem, kui reaalselt saadud mõõtetulemus. Asjas puuduvad igasugused tõendid, millele tuginevalt saab tuvastada alkoholi teistsuguse tarvitamise aja, kui tuleneb süüdistatava ütlustest. Isegi kui süüdistatava ütlusi pidada ennastõigustavateks, puuduvad asjas muud tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav tarvitas alkoholi muul ajal ja teistsuguses koguses. Veel ei nõustu apellant kohtu järeldusega ka süüdistatava teos otsese tahtluse tuvastamise osas. Hinnates KarS § 424 koosseisu subjektiivseid tunnuseid, ei tule kaitsja arvates lähtuda mitte sellest, kas isik teadis või ei teadnud, et asub sõidukit juhtima alkoholi tarvitanuna, vaid eelkõige sellest, kuidas süüdistatav teadvustas või pidi endale teadvustama joobeseisundit. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus
4.Ringkonnakohtu istungil jäi apellant kaebuse juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotles otsuse tühistamist täies ulatuses ning enda õigeksmõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust põhjendatud otsuse tühistamiseks. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
5.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga ja kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonis esitatu ei kummuta maakohtu järeldusi ega anna alust otsuse tühistamiseks.
6.Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava KarS § 424 järgi õigeksmõistmist. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ( nt. otsus nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad ja apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohtu siseveendumuse kujunemine on vaidlustatud kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on esitanud oma põhjenduse, miks ta jõudis järeldusele, et L.H on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud, miks ta on selle toimepanemises süüdi ja on
koosseisuliste tunnuste pinnalt teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi, vaid piirdub apellatsioonis esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega.
6.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et L.H juhtis 13.04.2012 kella 22.45 ajal sõiduautot Peugeot 406 reg. nr 909 MDS, olles alkoholijoobes ning selles, et tema alkoholijoove tuvastati tõenduslikku alkomeetrit kasutades 13.04.2012 ajavahemikul kell 23.39 - 23.44, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 1,00 mg/l kohta. Vaidlus on selles, kui suur oli L.H alkoholisisaldus tema organismis hetkel kui ta juhtis mootorsõidukit. Apellant on seadnud kahtluse alla süüdistatava joobe suuruse sõiduki juhtimise ajal, leides, et see võis suureneda aja jooksul, mis jäi kohapeal indikaatorvahendisse puhumise ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumise vahele ja seega esineb põhjendatud kahtlus, et mootorsõiduki juhtimise hetkel 13.04.2012 kell 22.45 ei ületanud L.H alkoholi sisaldus tema väljahingatavas õhus 0,4 mg/l. Seega pole kindel, kas L.H pani toime väär- või kuriteo. Apellandi seisukohaga selles, et puuduvad tõendid L.H mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kohta 13.04.2012 kell 22.45 ning et kohus on KarS § 424 kuriteokoosseisu esinemise süüdistatava teos tuvastanud ebaõigesti ja oletustele tuginedes, kohtukolleegium nõustuda ei saa.
7.Maakohus, tuginedes arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktile nr 63, juhtis õigesti tähelepanu üldteada asjaolule, et etanooli imendumine seedetraktis toimub erinevatel inimestel erinevalt sõltuvalt nende kehamassist, alkoholi manustamisest tühja või täis kõhuga, samuti inimese poolt alkoholi tarvitamise sagedusest, jms. Üldteada on ka asjaolu, et sama kogus alkoholi samal isikul sõltuvalt tema tervislikust hetkeseisundist (väsimus, võimalik haigestumine, maos sisalduv, jms) võib mõjutada erinevalt tema reaktsioonide kiirust ja käitumist. Analoogselt Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 1-12-9390 väljendatud seisukohale, leiab kohtukolleegium ka käesolevas kriminaalasjas, et seaduseandja soov kriminaalkorras karistatava alkoholijoobe piirmäära kehtestamisel on tingliku iseloomuga e. seadusandja asus seisukohale, et alkoholijoobena tuleb käsitleda isiku seisundit, kui isiku ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seejuures on oluline, et KarS § 424 järgi kaitstavaks õigushüveks ei ole mitte selle isiku elu ja tervis, kes tarvitas alkoholi ja juhib mootorsõidukit, vaid kõikide teiste inimeste elu ja tervis, mis on ohtu seatud alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi poolt. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et ta peatus 13.04.2012 kella 22.30 paiku Lagedi tee ääres oleval parkimisplatsil, võttis auto pagasnikust pudeli viina, millest jõi 5 minuti jooksul 2 hästi suurt lonksu viina, mida võis olla kuskil pool pudelit ning jätkas praktiliselt kohe liikumist, otsides Igavere bussipeatust. Teades, et n-ö alkoholi mõju all mootorsõidukit juhtida ei tohi, möönis ta aga samas, et vahemaa läbimisel sõbra maja hoovini mõjus alkohol kiiremini kui ta seda eeldas. Seega ei saa kohtukolleegium nõustuda kaitsja seisukohaga ka selles, et tuvastamata on süüdistatava teos otsese tahtluse olemasolu. Süüdistatava antud ütlustest nähtub üheselt, et L.H asudes alkoholi tarvitanuna uuesti mootorsõidukit juhtima, teadvustas endale võimaliku joobeseisundi, rääkimata teadmisest, et ta asub mootorsõidukit juhtima alkoholi tarvitanuna. Seega on L.H teos täidetud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava teokoosseisu subjektiivsed tunnused. Asjassepuutuvalt rõhutas kohus ka seda, et eluliselt ei ole usutav, et isik
kes enda sõnul oli šokiseisundis, keda valdas masendus, kurbus ja hüljatuse tunne, suudab täpselt kalkuleerida millal sellises seisundis tekib kanget alkoholi tarbides kriminaalne joove. Kaitsja seisukoht, et juhul, kui lugeda tõendatuks, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, siis pani ta teo toime ettevaatamatusest (kergemeelsuse vormis) ning süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 4241 järgi, on ülaltoodut arvestades ekslik. Süüdistatava ütlustest on üheselt järeldatav, et ta teadis, et ta paneb toime süüteokoosseisule vastava asjaolu või vähemalt möönis seda ning seega pani toime kuriteo otsese tahtlusega.
8.Hinnates süüdistatava ütlusi, nagu ei oleks ta teo toimepanemise ajal olnud kriminaalses joobes, leidis kohus põhjendatult, et need on ennastõigustavad ja antud eesmärgiga vastutusest vabanemiseks. Erinevalt kaitsjat leiab kohtukolleegium, et süüdistatava ütlused politseisõidukis alkoholi (ca 100 gr viina) tarvitamise kohta, on ümber lükatud tunnistajate A. Mi ja A. L riimuvate ütlustega. Ka ekspert on asunud seisukohale, et politseiautos L.H 13.04.2012 alkoholi ei tarbinud, kuna sel juhul oleks tõendusliku alkomeetri näit olnud mõõdetud näidust hüppeliselt suurem. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust politseisõidukis alkoholi tarvitamise kohta oma jope taskus olevast väikesest lapikpudelist, kummutab muuhulgas ka temalt kahtlustatavana kinnipidamisel äravõetud esemete nimekiri (tl 17, 22-25), mille loetelu väikest alkoholi lapikpudelit ei sisalda. Seega ei kinnita L.H ega apellandi väidet alkoholi tarvitamise kohta politseisõidukis ajal, kui L.H toimetati politseijaoskonda, ükski tõend. Et apellatsioonikohtu istungil andis süüdistatav kohtu küsimustele taskus oleva lapikpudeli kohta erinevaid vastuseid, tõendab kohtukolleegiumi arvates seda, et süüdistatav püüab vastutusest vabaneda ja tema ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks.
9.PPVS § 725 lg 1 sätestab, et kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik, võib isiku toimetada politsei ametiruumi alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Käesolevas asjas tuvastati L.H alkoholijoove Maardus asuvas Ida-Harju politseijaoskonna ametiruumides, kooskõlas PPVS § 724 lg 1 sätestatuga. Tõendusliku tähtsusega alkoholisisalduse määramine peab toimuma seega mõistliku aja jooksul peale mootorsõidukit juhtinud isiku peatamist politseiametnike poolt. Kuigi ei PPVS-st ega teistest õigusaktidest ei tulene asjaolu, milline on võimalik mõistlik aeg, mille jooksul tuleb isiku alkoholisisaldus tõendusliku alkomeetriga tuvastada, sõltub see igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvate politseiasutuste ja tervishoiuteenuste osutaja paiknemist, patrullteenistuse tehnilisest varustatusest jms. Kahtlust ei ole selles, et kui kohapeal joobeseisundi tuvastamine võimalik ei ole, nõuab isiku toimetamine tõendusliku alkomeetri juurde teatud aega, mis aga ei ole kohtupraktika kohaselt viivitusena käsitletav ega etteheidetav takistusena võimalikule hilisemale menetlusele. Arvestades asjaolu, et joobeseisundi esmane kontroll indikaatorvahendiga vastavalt PPVS § 724 lg-le 1 võib toimuda ükskõik kus Eesti Vabariigi territooriumil, siis on möödapäästmatu, et isiku toimetamiseks politsei ametiruumi ja/või tervishoiuteenuse osutaja juurde, võib kuluda ka kümneid minuteid. Viidatud sätetest on üheselt selge, et seadusandja ei tee vahet kas uuritava isiku organismis joobe tuvastamise hetkel alkoholi kontsentratsioon on kahanev või tõusev. Tõendusliku tähtsusega alkoholisisalduse määramine toimub seega mõistliku aja jooksul peale mootorsõiduki juhtinud isiku peatamist ning saadud tulemus on objektiivseks asjaoluks. Käesolevas asja ei ole vähetähtis jätta märkimata, et pärast L.H peatamist mootorsõiduki joobes juhtimiselt ja tema kontrollimist indikaatorvahendiga, toimetati L.H-le kuuluv sõiduauto politseitöötajate poolt süüdistatava sõbra elukohta ning alles seejärel sõideti Maardusse, kus Ida-Harju politseijaoskonna
ametiruumides tuvastati L.H alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga. Kuigi alkoholijoove käesolevas asjas tuvastati tõenduslikku alkomeetrit kasutades ca 55 minutit peale süüdistatava poolt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamist, nõustub kohtukolleegium kohtu seisukohaga selles, et mõõdetud alkoholikogus tõendab selle suurust mootorsõiduki juhtimise ajal või vahetult peale seda. Ka tunnistajate A. Metsaoru ning A. L ütlused kinnitavad süüdistataval joobetunnuste esinemist vahetult peale sõiduki peatamist. Kuigi süüdistatavale ei tutvustatud joobeseisundile viitavate tunnuste fikseerimise protsessi, on erinevalt kaitsjast kohtukolleegium arvamusel, et tunnistajate ütlused L.H joobeseisundile viitavate tunnuste osas on kontrollitavad ja tõendina lubatavad. Nõustuda võib osaliselt kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et Ameerika Ühendriikide süüdistusadvokaatidele mõeldud ettekandest „Alcohol Toxicology for Prosecutors“ nähtub teaduslik baas ja metoodika nn „tagasiarvutuste“ tegemiseks (näiteks Widmarki valem), mille kasutamisel saab leida sõiduki juhtimise ajal olemas olnud õige alkoholikoguse ja selle tõendamise, kuid samas tuleb selgitada, et Eesti seadusandlus ei näe sellise metoodika kasutamist alkoholijoobe tuvastamiseks ette. Eeltoodu põhjal on kaitsja poolt alusetu väita, et sellise ekspertiisi läbiviimine on menetleja kohustus vastavalt KrMS § 7 lg-le 2. Samas ei ole kaitsja maakohtus sellise ekspertiisi läbiviimist taotlenud ega L.H suhtes sellise toksikoloogia metoodika arvutusi kohtule esitanud.
10.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. L.H lepinguline kaitsja, apellant, esitas ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses L.H-le õigusabi osutamise eest kaitsjatasu hüvitamise taotlused (arved nr 130720 19.07.2013 ja nr 130931 23.09.2013), kokku summas 1041,60 eurot, taotledes menetluskulude riigi kanda jätmist. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud kriminaalmenetlusega seotud vajalikud kulud. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata (KrMS § 337 lg 1 p 1), jäävad L.H süüdistusasjas valitud kaitsja tasud süüdistatava kanda ning kaitsja taotlus rahuldamisele ei kuulu.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 6. juuni 2013 otsuse L.H KarS § 424 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
Urmas Reinola
Ivi Kesküla
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.